VETTE SÜNDINUD

Kõik tellitud püsikud olid meil käes 31.maiks.
Ma teadsin, et vesiroose hakatakse väljastama 20.mai paiku kui ilmad on nende jaoks piisavalt soojenenud ja oletasin, et nad jõuavad siiakanti vast juuni esimesel poolel. Aga juba 1.kuupäeval avas postiljon järjekordselt värava järjekordse pakiga:)
Suur kast sisaldas järgmist suurt kasti. Vaatasin seda puulaastu ega saanud millestki aru, need taimed ju küll mingit kuiva materjali ei vaja. Kui avasin pealmise kasti, oli mu jahmatus hiigelsuur. Tihedast kilekotist vaatasid vastu märga ajalehepaberisse pakitud sarved

Ja teises kastis sisalduvas kilekotis märgade ajalehtede vahel elutses selline pundar. Et vesiroose saadetakse paljasjuursetena ja et need taimed on nii suured ja mõnel isegi värvunud õienupud küljes, ei osanud ma küll ei unistada ega oodata. Meil müüakse neid veetaimede idukesi ju mingites väikestes plastkonteinerites. Ja loomulikult oli seda puulaastu vaja juhuks, et kui kotid hakkavad lekkima, ei laguneks ümbriskastid laiali. Kõigepealt otsisime välja vannid ja seejärel jagasin vesiroosid sortide kaupa laiali, sest neile oli peale minu ka teisi tahtjaid

Milline näeb välja vesiroosirisoom, teab enamvähem iga aednik, kes veetaimedega tegelenud, aga lootose (on olemas mõned külmakindlad sordid) risoom on hoopis eriline ja ta soovitati asetada umbes nädalaks ümarasse nõusse sooja vette pimedasse ruumi. Risoom on täiesti jäik, ta ei lase end mingitki moodi painutada ja on väga habras. Tema katkimurdmine tähendaks taime tapmist. 5 päevaga olid talle tekkinud nii juurte, lehtede kui õiepunga algmed ja istutatud on ta praegu 1,5 m sügavusse vette. Talvitamiseks on istutusnõu (see pole pildil olev kausike) vaja vedada sügavamale.

Vesiroosid istutasime madalatesse aga laiadesse auklikesse kastidesse, sest vesirooside juured armastavad laiutada ja sügavusse nad eriti ei roni. Kui nad kosuvad, kasvab osa juuri niikuinii kastist välja ja üle selle, nii, et ega sel nõu suurusel muidugi erilist tähendust ei olegi. Et substraat kohe kastist välja ei pudene, vooderdasime nad ajalehtedega ( see on suurepärane universaalne materjal nii veelembeste kui veekartlike taimede saatmiseks, peenrakatte alla paigutamiseks ja nüüd siis ka kastide vooderdamiseks), sest nad lagunevad vees ju üsna ruttu ega takista taimejuurte arengut.

Siis täitsime kasti 3/4 ulatuses mättamullaga, millesse segasin magneesiumirikast (seda vesiroosid armastavad) osmokootväetist ja kõige peale läks peale umbes 1/4 savi. Küll on hea, et meil endil leidub nii erinevaid muldasid. Ja väetis seepärast, et tegu on ju uue veekoguga, kus pole veel viljakat muda ja kus taimed võiksid nälga jääda. Siis vesiroos ise ja kõige lõpuks graniitkillustik.
Tegelikult oleks hoopis targem istutada vesiroose ilma kastideta, aga see vajaks vähemalt osalistki järve tühjendamist, mida me endale lubada ei saa.

Vanemad ümberasustatud sordi on uue elupaiga omaks võtnud ja näitavad esimesi õisi. Ka uued sordid on mõne päevaga kasvatanud noored lehed. Eks neid kõiki peab paari kuu jooksul sügavamale seadma, aga praegu tundub neil küll hea olevat.

Meestele vist meeldib vette kukkuda. Minu oma tegi seda esimest korda töölt tulles täisriietes:D Ta olla tahtnud üht vesikarikat sügavamale panna ega arvestanud libeda ja längus kallakuga, mis sarnaneb laste liumäega. Oi neid röögatusi, kisa, kiljumist ja pladinat, mis siis järvest tuppa kostus. Aga üleüldse, selliseid hääli ei tohi teha ka kõige suurema ehmatuse peale, minusugune võib niiviisi veel infarkti saada. Aga milline õnnelik poisikesenägu võib mõnel mehel küll ette tulla:). Teisel korral oli see tegevus tal ilmselt juba harjumuseks muutunud:). Ja kuigi tegemist on üsna keskmise mehega, oli järv peale sellise atraktsiooni korrapealt nii sogane nagu seal oleksid elevandid püherdanud:)

Vesirooside paigaldamiseks oli igasugune suplus muidugi lubatud.
Siit veel üks samm vasakule ja vesi hakkaks üle pea ulatuma.

Tuulevaikusega säärast lainetust ei teki. Hetkel käib aga vesiroosikastide istutamine ja see solberdamine panebki vee liikuma.

Üldiselt on vesi muutunud läbipaistvaks, aga pinnal ulbib veel küll igasugu sodi. Mõned katkenud vesiroosivarred ja -lehed, võililleseemned ja veel mingid seletamatud pusad said küll välja korjatud, aga päris vee selginemiseni läheb aega. Vett on kuumaga üksjagu aurunud, aga lõplik veega täitmine on meil kavas alles kuu lõpus, praegu ei või niigi stressis taimedele külma vee lisamisega täiendavat shokki tekitada. Ümber on istutatud, mitmed korrad edasi-tagasi tassitud ja oma elukohta paigutatud 18 sorte vesiroose, üks lootos ja lugematu hulk kaldataimi.

Peegeldus on küll juba päris ilus. Jääb vaid oodata, millal taimed kasvavad ja veepinda katma hakkavad. Õnneks ei pea neid kastma:D

Väikejärv on peale puhastamist ja kerget remonti jälle elamiskõlblik.

Vanajärv on ka oma püsielanikud saanud, aga tema lõpliku korrastamisega läheb pisut aega, sest seal leidsime paar auku, mis on vaja teipida. Ja siis tuleb ka ta kallas uuesti korda teha. Mõnikord on nii, et ühe asja ehitamiseks on vaja teist veidi lammutada, ja nii saigi sealt osa kive (nende all just need augud pesitsesidki) uute kallaste jaoks ära võetud. Seal tuleb üsna korralikult tänu uutele põnevatele taimedele muuta ka kaldahaljastust.

Kõige roosilikumad roosid on ikkagi kibuvitsad:) `Ristinummi´ õitseb esmakordselt nii rikkalikult, hulk õitest raskeid oksi on kaardunud maani ja kogu põõsas meenutab üht suurt roosa kuhilat. Ta kõrval kasvav sõsar `Iitin Tilttu´ on samuti avanud esimesed õied. Ja mõlemad lõhnavad hullutavalt.

Ja kui +29,8 pole kuum, siis ma ei tea, milline see päris palavus veel olema peaks. Väga-väga oleks vihma vaja.