Wednesday, August 31, 2011

OH, KOOLIAEG...

Ma nats kadestan kõiki, kes homme oma varbad kooli poole seavad.
Siledat kooliteed, õnnelikku, edukat ja sisukat aastat koolijütsidele, olenemata vanusest ja õppetöö alguspäevast, kannatlikkust tarkust kulbiga pähekallajaile, olgu selleks siis õpetajad või vanemad. Palju päikest, veidi äikest ja et peale vihmasagarat näitaks end alati uuesti vikerkaar.


Monday, August 29, 2011

AAA BEEE, HAKKA PÄHE

Meil ei ole lihtsalt Tsiil,

MEIL ON MAASTIKUEHITUSE TUDENG TSIIL !!!!


PALJU ÕNNE!!!!!

Thursday, August 25, 2011

MIS TOIMUB?

Linnuterror. Kõige ehtsam. Kümmekond pääsukesepaari üritab hakata akendele pesasid ehitama. Nüüd, augusti lõpus? Kas siis sel aastal ei tulegi talve? Sellist asja pole ma veel näinud. Ma ei taha, et nad mul kõik ära reostaksid. Üldiselt kardavad nad mul ruloo liikumist, eelmisel aastal avastasin. Täna pole tuult, kas ma peangi siis päev otsa seda siin liigutama hakkama? Või oleks targem väljaspoole akent liikuv kull meisterdada?



Wednesday, August 24, 2011

PURAVEKID

Puravikud. Kuld, kivi, puna, tamme-kivi, kase. Korje algus eile, 23.08 umbes 18.30, viimase purgi sulgemine 23.57 :).


Tuesday, August 23, 2011

EI SAA ME LÄBI POTITA:)

Üha enam ja enam hakkab mulle meeldima roheline aed, milles on nii palju värvi:), suursugusust, ajatust, salapära ja erinevaid emotsioone. Ma saan täitsa aru, miks vanasti lossi-ja mõisaaedade rajamist alustati puudest ja parkidest.










Ja just seepärast, et seda rohelist ikka rohkem oleks, oli meil juba ammu kavas täna käia imelises Järvselja Puukoolis tema veel imelisema perenaise juures.

Kuigi ma olin mitu aastat tulivihane ja mõtlesin, et ma enam elus ei osta midagi Plantexist, siis sel aastal otsustasin enne enda Mekasse sõitu ikkagi Juhani juurest läbi sõita. No ta on ju meist ka nii kaugel, et korra kolme aasta tagant võib seal ju käia küll.
Aga ma olin alles üllatunud. Seda kohta ei tundnud enam äragi. Taimed olid korralikult grupeeritud ja nägid superhead välja, kastetud, terved ja korrastatud. Kõikjal olid viidad nt. "kontpuud", "enelad", "okaspuud", "varjutaimed" jne, jne. Ei mingit ekslemist ega sopramist. Lähed ja võtad, mis vaja, eriti kui enne on kodutöö tehtud. Ja nende uus koduleht on ka ainult kiidusõnu väärt. Kuidas nüüd nende sortide nimede ja nägude kokkusobivusega on, eks seda näitab aeg, aga edasiminek on igastahes väga suur ja meeldiv.

Järvseljat polegi kiita vaja, ta on enda eest alati ise rääkinud ja oma olemisega end kiitnud.

Süda jäi rahu siis kui auto pilgeni rohelist täis sai:) ja 4 astilbet on ikka niru kooslus, õige grupp koosneb ikka vähemalt 5-st.
Vaatamata päev otsa kestnud paduvihmale oli see ilus reis:)

Mu kaustik, kuhu panen kirja aastas muretsetud taimed, keeras ette viimase lehe, ka sinna peaks veel mõne poti mahutama, naljakas on teda sedasi poolikuks jätta:D
August on suurepärane kuu, aasta kõige ilusama aja algus.

Saturday, August 20, 2011

SAAGID SALVE

Kevaditi ma vahel ikka imetlen, et kui usinad kõik meie nooremad aiandajad ikka on. Kui kirjutatakse, et külvatud on seda ja teist ja niipalju veel kolmandat ka, siis hakkab mõnikord piinlik, et endal natike seda ja õige pisut toda ja ehk vast piisabki.
Sügisel aga naeran endamisi, sest isegi see natike osutub paljuks ja kui ma ka nii virk oleksin kui kõik teised, siis poleks mul selle saagiga kuskile minna. Hea vähemalt, et tütar mustad sõstrad ära korjas, endale ja meile ka natike, maasikad ja kirsid said juba veidi varem tallele. Moose ma ei keeda, igasugu salateid ka mitte. Pole nõudlust.
Kui olime pidanud ootamatult 1,5 päeva ära olema, siis anti mulle kaasa pangetäis kurke, enda saak läks ju aia taha.
Aga enne kui neid hakkasin sisse tegema, istutasime maha 10 potikest. No seda oli nii väheke, et ei jõudnud alustadagi kui juba oligi lõpp käes. Ma ei tea, aga see lihtsalt juhtub nii, et mistahes suunast tulles koduteele ikka mõni selline inimene end seab, kes neid potikesi tekitab ja eks need siis kuidagi haakuvad meie külge. Aga millised delikatessid need ka on, muahhh!

No nii, pisikesed kurgikesed pisikestes purkides näevad ilusad välja küll.

Täna oli mu mees eriliselt hoolitsev. Ta vist arvas, et tänase paduvihmaga võib mul igavaks minna, tõmbas kummikostüümi selga ja hakkas kasvukast tomateid tooma, ikka pang ja veel pang ja siis paprikad takkaotsa. Hakkasin neid siis sügavasse lõikuma, mingid risoto, borshi, seljanka, pastakastmepõhjad peavad ikka endal võtta olema.
Aga kui järjekordne pang kööki ilmus, soovitasin mehel seenele minna:) Assaaa, no nii sõnakuulelikku kaasat kui mul annab ikka otsida. Ega ta seda kaks korda küll lasknud öelda, haaras tühjaks saanud pange ja kadus. Tagasi ilmus ta üleni särades. Olidki seened! No ma ka säraksin kui need kuldpuravikud ja lambatatikud keegi ära puhastaks ja valmis teeks.
Vahepeal oli küll tunne, et köögist oleks kui sõda üle käinud:), hea, et mul rohkem neid potsikuid pole, mida kapist välja kiskuda ja pesemiseks ära mäkerdada.
Nüüd võib jälle mõned päevad lulli lüüa. Järgmiste seenteni. Või pottideni:)

Wednesday, August 17, 2011

SUVEPROJEKT 2011 - asfalteerimine ehk projekti lõpp

Just, just:) Nii ma kord lubasin ja nii ma ka tegin.
Tegelikult meeldivad mulle väga sellised kividega sillutatud ja müüridega ümbritsetud siseõued, kuhu on jäetud üksikud kohad mõnele taimele. Ma ehk suudaksin leppida paari lille, aga mitte paari põõsaga ja pealekauba ei sobikski meile mingi peen patio. Tuleb leppida rohelise aiaga, mis on mulle samuti meele järgi:)
08.08 (eelmise aasta tormi aastapäeva) varahommikul hakkas vihma sadama ja õhtul algas meil suur istutamispidu. Potid muudkui tühjenesid ja tühjenesid. Kohale said suve esimesel poolel nii veesilma kap.remondile jalgu jäänud potistatud kui juba kevadel ootele kokkutaritud taimed. Kelle istutasime, selle kohe ka katsime
Aga ......
14.06 ja 12.08. hilisõhtu.
Hea üldvaate saamiseks peaksin ma ronima kuuri katusele, et see võiks eluohtlikuks osutuda, on kindlam kahe jalaga maa peal seista. Kuigi sellele uuele osale on paigutatud üle 100 nimetuse taimi, tundub ta välimus veel üsna lage. Eks järgmisel aastal on püsikutel-põõsastel hoopis teine nägu ees.


Kuigi fotodel paistavad need detailid pisikesed, on siiski tegemist üsna suurte pindadega.



Vaade teiselt poolt


Kogu osa pildile ei mahtunud, aga tundub, et triiton on päris kenasti sobitunud varem olnu vahele


Uuelt osalt avanes nüüd ka kolmas vaade, mille olemasolust tänu siiani seal kasvanud kõrgetele püsikutele meil õieti aimugi polnud. Tee on hulga pikem, isegi S-kurv ei paista siia ära:)


Ka vana aiaosa kõige esimese veesilma ümbrus sai veidi noorema näo ja kogu ulatuses katte. Et suure tiigi ehitusel nappis kive, lubasin siit üles võtta kogu ääristuse. Kaetud osa ääristuse taastasime, küll veidi teisiti kui enne, aga ilma selleta poleks ka aeda katta saanud.


Kergkruusa alla on nüüd lõplikult ka tiigikile siiani veidi paistnud servad peidetud.




12. 08 lubas märgunud pinnas külvata uuele läbipääsule ka muru



Kogu seda mitmepäevast madinat jälgis vesirooside vahelt vanajärve peremees, kes vahetevahel tavatses lösutada suure hostapuhma all või pikutada veesilma kõige suuremal kivil. Nüüd ta lihtsalt ei pääsenud oma lemmikkohtadesse.
Nende olemasolu kõigis veesilmades tähendab aga puhast vett.


Vana aiaosa näeb nüüd välja selline. Teest vasemale jääv osa on praegu ääristamata ja ma ei tea, kas ta jääbki nii või ikkagi tulevad sinna nagu ennegi, maakivid. Siis küll juba hulga väiksemad kui seni. Eks ma talvel mõtisklen selle üle, niikuinii praegu kive pole.

12.08 õhtul sai korda ka aia häbinurk. Jajah, meil oli ka selline koht. Ta jäi käidavamatest radadest veidi kõrvale ja kui ükskord jalad sinna viisid, oli umbrohi seal rammusal maal tavaliselt kõrgem kui istutatud kultuursemad isendid. Nüüd tunneb end kindlalt paremini veel pisike, aga usin ´Deiaroos´ ja näha on, et ka `Anonyomus Aavikuensis` on ilmselt juurdunud.



Kibuvits on ilus või veelgi ilusam ka peale õitsemist.


Tegelikult vajab see koht veel pisut kergkruusa, aga õnnetuseks sai see otsa.

No ma ei tea, mis nüüd edasi. Veider on nii ärgata, et kuhugi pole kiiret. Hädasti oleks vaja veel mõnda potti, milleta ma kuidagi ei saa, aga, et mul on nii väga kindlad soovid ja meie kasvatajatel mulle vajalikku pole, siis ma praegu isegi ei tea, kust suunast otsima hakata:(

Ja veel mõtlen ma, mis siis, et olen oma vitsad kätte saanud, kui ikkagi prooviks katte all paari astilbesorti, äkki elavad järgmise põua üle.

Täna proovisime ära oma aia esimesed kaks väga maitsvat magushaput rohelist viinamarja `Severnõi Rannii`



Tuesday, August 16, 2011

SUVEPROJEKT 2011 - saagu sinu tahtmine

Mulle meeldivad suured istutusalad.
Hulk väikesi, hajali pillutatud lillepeenraid pole päris minu jaoks, suures aias võivad nad mõnikord isegi meenutada kalmukünkaid. Muidugi on see maitseasi ja iga inimene teeb oma aeda nii nagu talle sobib.
Vahel on on aga mõnetine suure tükeldamine hädavajalik, minu puhul siis nii, et üldmuljeks jääks ikkagi suur istutusmassiiv.
Juba siis kui oli selge, kuidas need erinevad uued ja vanad püsikutealad ühendatud saavad ja algas pojengide ümberistutamine, juurdlesin ma selle üle, mismoodi saaks katta ka kasvõi väikese osa vanemast aiast. Veidi hiljem 16.07, siis kui olin kätte saanud oma suure üllatuse, ei mahtunud kõik aediirised olemasolevale pinnale ja ma olin sunnitud nad lubama osaliselt ka uuele alale s.t. suurenes rohitav pind, mis mulle sugugi meeltmööda polnud. Tähendab, ikkagi on vaja katta mingitmoodi veidi ka vana ala.
Katmiskõlbuliku taimevalikuga pole probleemi, aga mismoodi pinnakattelt üle minna rohitavale alale, oli küll segane.
Haa:)! mõnikord on meeste laiskusest või kiirustamisest ka kasu. Suures ümberistutamise tuhinas valis mees uude istutusalasse pääsemiseks endale ühe huvitava raja läbi lillede kuigi kümmekond meetrit eemale oli ju ometi just tehtud lausa mitmemeetrine läbipääs. Oleks siis veel üks kord, aga neid minekuid ja tulekuid järjest enam tallatud rada pidi oli ikka mitmeid. Vaatasin seda käimist ja olin endamisi päris kuri, sest ühe mullast jalgraja rohimine on üksjagu raske tegevus ja ega ta väga ilus välja ka ei näe, pealegi näitab üle lillede karglemine nende vastu üles suurimat lugupidamatust. Et see vanade pojengipuhmaste ülessangutamine just kerge tegevus polnud, hoidsin aga oma suu kinni.

Siis turgatas, et kui tahetakse rada, siis olgugi rada, ainult, et ta tuleb ka korralikult vormistada ja seega on siis lahendatud veel ühe aiaosa katmine.

29.07 vedasin rehaga ette tulevase tee asukoha.

Samal päeval istutasime ümber veel mõned suuremad ettejäävad taimed ja teiselt poole avanes vanemale osale uus vaade.
04.08 sai paika esimesed 30x30 kõnniteeplaadid, algas nende loodimine ja siis ka jälle aluskatte paigaldus. Plaate proovisime paigutada mitut moodi, aga nii sai ta kõige rahulikum, mugavam ja põhjendatum.



Tee iseenesest oli valmis mõned päevad varem, aga lõpliku väljanägemise sai ta 12.08 hilisõhtuks.



Teiselt poolt. Eks ta ole praegu veidi kalgi väljanägemisega, aga järgmisel aastal peaksid ta servadesse istutatud taimed üldmuljet pehmendama ja siis pole ta sellel kohal ka nii domineeriv.








Monday, August 15, 2011

SUVEPROJEKT 2011 ehk kivid, trepid ja teed

Juuli teise poole kuumus ei lubanud meid oma töid nii jätkata nagu oleksime tahtnud, sest istutamine, eriti ümberistutamine oleks siis olnud selge hullumeelsus. Kui terved päevad olid maha lebotatud, siis õnneks veidi jahedamad õhtud lubasid ikka üht-teist teha.

Iga tee peab kuskile viima. Peale suure tiigi valmimise tekkisid meil aeda aga sellised rajad, mille lõppu jõudes tuli lihtsalt tagasi pöörata. See tundub aga kuidagi väga loomuvastasena, isegi lootusetust tekitavana. Kuna meie aias on vähe ühekõrguseid pindu, on mugavamaks edasiliikumiseks nii mõnessegi kohta vaja tekitada astmed. Ja siia põõsastikku sai peita piki tiigikallast kulgeva ringtee


mis jätkudes tuleb alla sellisest trepist. Kivid valisime nimelt sellised veidi lohklikud, need jätavad mulje iidvanadest astmetest. Ja nüüd saab seda veekogu vaadelda igast küljest, alt-ja ülalt. Selleks tööks kulus mehel 2 õhtut, valmisid nad 1.augustiks





Järvetaguselt teelt oli vaja mingitmoodi saada ka päris uuele osale, sest seal ootasid teeks saamist juba kohale asetatud kiviplaadid. Vaja oli veel üht treppi, sest üle müüride juba nii lihtsalt ei roni.


Kuna augusti alguses oli paar sombust päeva, istutasin loodava tee kõrvale mõned põõsad- kletrad, diervilla, ühe kääbuskasvulise sireli, poolvarjust istutasin päikese kätte ümber ka sügisel õitsvate kukeharjade sordid. Taimi küll kastsin iga päev, aga, et mullapind oli veel väga kuiv, siis katta seda osa veel ei saanud, sellega oleksin ma taimedele pigem halba kui head teinud.





Järve poolt vaadates valminud trepp näeb välja selline. Ega sest lähedalt eriti aru saagi, mismoodi ta seal asetseb ja kuidas müüriga seotud on:)







Et augusti teise nädala alguses sabistas veidike vihma, katsid mees ja noorem tütar täisistutatud koha enne kui pinnas oleks jälle kuivanud. Kasutasime ikka end väga hästi õigustanud ajalehti ja kergkruusa. Nüüd peale suuremaid sadusid kontrollisin, pinnas on katte all parajalt niiske ja taimede eluks väga sobilik.


08.augustist näeb triitoni kõrvalt veeni kulgev tee välja selline, veidi paistab tee lõppedes ka treppi. Nüüd on aiast likvideeritud kõik umbteed ja tupikud, aed on teekonnaks saanud.










Sunday, August 14, 2011

PROJEKTIVÄLINE ehk nagu punane rätik härjale

Hunnikud on ühed imelikud asjad. Kuigi peale nende mingiks otstarbeks tekitamise tuleks nad ära kasutada ehk ära kaotada, on neile hoopiski omane paljuneda ja suureneda ja end püsivalt sisse seada.
Kõige jubedam neist oli minu jaoks ükskõik mis ilmakaarest või aiaosast vaadatuna kord suurenev, kord veidi vähenev, aga mitte kunagi kaduv hunnik, mille kohta kõik teised seletasid, et see olevat äärmiselt vajalik lõkkeplats, aga minu arust oli ta meie õue kõige ehtsam peletis. Mida koledamaks ta minu jaoks muutus, seda rohkem ta end mu vaatevälja sättis ja seda rohkem ta mind ärritas.
Võiks ju olla päris heas vaated kui neid ei lõpetaks säärane asjandus


Isegi vanast aiaosast vaadates oskas ta mulle otsa vahtida:(




Hunniku kõrvale tekkinud labidas laseb oletada, et mu igapäevasest virinast on vist kasu olnud:)





Täna õhtuks on ta siis lõpuks kadunud:)



Et ta mitte kunagi ei mõtleks selle kohale tagasi tulla, istutasin sinna ruttu-ruttu ühed pisikesed vahtrad (A. micranthus), kes kohe ootasid säärast tuhahunniku aset. Jaapani mäenõlvadelt pärit lubjalembid ei kasva meil kindlasti suurteks puudeks, vaid jäävad tõenäoliselt keskmisekasvulisteks põõsasteks. Ma loodan, et nad meil ikka vastu peavad, sest olen neid mitu aastat karastanud ja kõikvõimalikul viisil väntsutanud.



Hoopis teine asi ju:)



Ma ei tea, kuidas teistel, aga meil tekib seda põletamist vajavat kraami iga veidi aja tagant ja üks säärane koht peab majapidamises loomulikult olema, nüüd valisime säärase, kus ta kedagi ei sega.



Saturday, August 13, 2011

SUVEPROJEKT 2011 - ümarad numbrid

Neljakümneni on pisut veel aega. Ühel ilusal päikeselisel oktoobripäeval 1971 kutsusid mu vanemad meid vastostetud talukohta vaatama. Kuupäeva, mil esmakordselt seisin keset õue ja takseerisin ümberringi valitsevat kaost, ma enam ei mäleta. Armastus esimesest silmapilgust see polnud, äratundmine saabus veidi hiljem, siis kui puude tagant mets ehk võsa ja varemete vahelt silmapiir paistma hakkas:)
Küllap tulevad siis nüüd heietused, et kuidas kõik oli ja kulges. Hoopiski mitte. Kuigi mäletan ma ju kõike, pole ma minevikku klammerduja. Mis olnud, see olnud, mis läinud, see läinud, mis tulnud, see tulnud.
Praegu on vaid veider mõelda, et mu ema-isa olid siis nooremad kui mina praegu ja mu vanim laps on täna 20 aastat vanem kui mina siis.
Seda küll, et peentest vitsakestest ja pisikestest nutsakutest on kasvanud juba päris suured puud.

Olgu nende arengutega nüüd kuidas oli, aga 2001.aasta 13. augustil hakkas ühe linna 6-sektsioonilise viiekordse kivikarbi eest vurama esimene mööblikoorem maa poole. Kohale jõudsime me umbes kella 15 paiku. Ja see polnud enam selline kevadine või sügisene edasi-tagasi reis nagu neid oli olnud aastakümneid, vaid ühesuunaline pärisekssõit.

Kuidas üks paik, mis on sama elus kui inimene oma hinguse ja soovidega, võib sinusse sööbida või sina teda või tema sind omaks võtta, on üks elu müsteeriumidest ja ega see juurdlemine ja puurimine, et miks ja milleks ja kust see vastastikune kiindumus, sind kuskile edasi vii. Sellised asjad lihtsalt juhtuvad nagu ka veel paljud muud sündmused inimeste ja vist ka kohtade elus.

Kuigi seda ma nüüd küll ei planeerinud, isegi mõttesse ei tulnud, (talvel ju ei mäletanudki neid tähtpäevi), et me enda jaoks üsna oluliseks kuupäevaks peame oma suur-ja suveprojektid lõpetatud saama, läks see ometi just nii ja kogu kavandatu sai eile lõunaks teoks. Detaile selle tegevuse juures on palju ja need panen kirja valmimise järjekorras, et ikka endal ka meeles püsiks, edaspidi.

Tänaseks on restaureeritud, renoveeritud, ümber tehtud, suurendatud ja laiendatud aed hoopis teist nägu kui 40 või 10 aastat tagasi. Ja kuipalju ruutmeetreid pinnast või vett või katteid või kive või kuimitu meetrit müüre või teid või kõiksugusemaid hunnikuid selleks vaja oli, pole kõige olulisem, määrav pole ka see kui suur osa kõiges oli juhustel, kokkulangevustel, ettemääratusel või enda unistustel, otsustel, soovidel, võimalustel ja tegudel.

Oluline on tänane tulemus, see, et me paik ja meie elame üht elu ja oleme üht nägu ja et üleüldse tunnen ma end üle tüki aja pea igas aianurgas hästi..... kui mõned üksikud häirivad hunnikud välja arvata:D.

Üleeilsest "Maalehest" avastasin, et täna 13.08 on rahvusvaheline vasakukäeliste / s.t. eriti andekate:D/ inimeste päev. Nädsa, mis kõik veel teada saab:)

Täna aurab maa eilsest päev otsa kastnud paduvihmast nii, et ma lausa kuulen, kuidas taimejuured seal maa sees toimetavad ja õnnest ohkavad, kogu ümbrus on mattunud tihedasse piimjasse uttu ja puud raputavad endalt üleliigset vett maha.


Thursday, August 11, 2011

TÄNASED ÕIED

on sinised ja punased justkui tänane ilmgi. Eilne ilmateade lubas hoovihmasid, mis kohati on tugevad. Meie oleme siis täna kohati:) Sajab neljandat päeva ja eks see ole palsam nii aiale kui hingele, saju vaheaegadel paistab aga ere päike.
Ja vaatamata sajule või hoopis tänu ohtrale veele puhkes siis selle aasta viimane aediiris, kelle valge on nii tõeliselt valge ja sinine nii väga sinine ja kuldne rant väga-väga kuldne ja kõik muud värvid...`Downtownman´Eilne sadu uputas kõik vesiroosid üsna sügavale ja on üsna imekspandav kui ruttu need nupud uuesti veepinnale sibasid.
`Almost Black´. Ma ei tea, kas ta vananedes muutub mustemaks, aga juba praegu on ta imeline õis kõigist mu vesiroosidest tumedaim juba avanedes. Kummaline on see, et täid elutsevad mul ainult uues veekogus, vanad on neist puhtad. Ilmselt aitavad okapuudest taimebarjäärid teistest veesilmadest neid elukaid eemal hoida.




Järjekordne tugev hoog peletas meid tuppa ja pisut hakkab sadu meie töid segama, aga ehk ongi nüüd tempo veidi inimlikum.





Tuesday, August 9, 2011

VIHMANE ROOSA

Esmaspäeval sadas 12 tundi jutti, pidas väikese vahe ja siis tilgutas veel mitu head hoogu. Oligi tõeliselt laisk päev, sest õues polnud midagi teha ja toas ei viitsinud midagi teha. Ja ei mingeid plaane ega Plaane praegu:).
Täna öösel sadu jätkus, keskhommik oli küll pilvine ja tuuline, aga kuiv. Ja mida siis üks oma taimepottidega hätta jäänud inimene teeb. Istutab:) Ei hakka praegu seletama, kuimitu hostat, bergeeniat, geraaniumi ja veel mõned pudinad oma koha leidis, aga see osa, mis katmisele kuulub, on nüüd täis istutatud ja mul on veel jäänud ainult 3 (loe kolm)!!! potti taimi. Need taimed jäävadki praegu sinna kosuma. Aga maa oli kenasti märg, kohe ei teagi, kui sügavalt, sest 1,5 labida sügavust oli küll märg. Ja nii kui kallutasin viimasest potist taime välja, hakkas uuesti kastma. Ikka kenasti ja ladinal. Kõige vanem veesilm on oma ära auranud 30cm tagasi saanud ja kui nii edasi läheb, hakkab ta ajama üle kallaste. Suuremate puude juurteni vesi ilmselt veel jõudnud pole, aga kõik muu tunneb end küll väga hästi.

Vahepeal jõudsin kiiruga pildistada uusi õisi.
Väga ilusate tumeroheliste lehtedega õievart veepinnast kõrgemal hoidev `Perry´s Magnificient`. ja `Social Graces´ jõudis vaatamata vihmale oma õie ikka lahti teha.






Monday, August 8, 2011

LAISK PÄEV

Meil oli suveprojekti raames veel mitmed kivi- ja kerged mullatööd, mis nõudsid kuiva ilma, vaja ära lõpetada. Märguanne, et me peaksime end selle kuumaga veidi kiiremini liigutama, anti laupäeval kui saime pisike sabina vihma, mis küll ei kastnud, aga vähemalt laudlehe lehed aitas see natuke püsti ajada.
Eile õhtul peale kaheksa olime projekti ehituslikule osale pannud punkti, tegelikult on siin patt rääkida meiest, sest neid töid tegi enamasti mees üksi kui minu kerge kiibitsemine välja arvata. Mõne osa juures olid ka tütred asjamehed. Et see värk, mille valmis saime, lõplikult vormistada, on jäänud istutada veel mõned potid ja ümber istutada samuti paar juba suuremat taime. Aga, et oli ikkagi pühapäev ja kell ka üsna palju, ei hakanud enam seda tööd tegema.

Ja täna öösel ta siis tuli - teadaanne, et istutatamine on lubatud:)
Sadama hakkas juba öösel, vahepeal ladinal, vahepeal tagasihoidlikumalt, aga vahet ei pidanud. Hommikune tinahall taevas ja kerge tibamine lubas jätkuvalt lisa ja seda meile ka nüüd siis üsna heldelt antakse. Selline vihm võiks nüüd siia paigale kohe mitmeks päevaks jääda ja eks me siis nüüd hakkame ka istutama.

Aga täna on küll laisk päev, kohe midagi ei viitsi ega taha, kirjutada ka mitte. Päris niisama vahtida on ka naljakas ja ma vaatasin üle oma mitme nädala fotod.

Et kui juba vesi, siis olgugi vesi.
Südajas pontedeeria on kenasti talvitunud, kosunud ja tunneb end peale ümberasustamist väga hästi, õievarsi on tal tulemas päris mitmeid.
Kui ma kevadel vaatasin selle suurtiigi täitumist, arvasin, et küllap me jääme esimesel aastal veega hätta, et ei tea täpselt selle omadusi ja taimi vähe normaalseks vee-eluks vähe ja igasugu vajalikke mutukaid pole veel üldse. Veega pole mingeid probleeme, ta on puhas ja selge kui seal sees pole just parasjagu lobistatud, isegi suure kuumaga ei tekkinud vetikat, ilmselt see sügavus aitab vee hoida parasjagu jahedana.
Aga häda tuli hoopis sealt, kust ma kartagi ei osanud. Puu otsast. Jajah, vesiroositäi elab ploomidel, üldse luuviljalistel ja suure kuumaga ronib end vette vesiroosidele jahutama. Ühe ööga olid kõik veetaimed neid paksult täis. Mürki vees kasutada ei saa ja ta tuleb õitelt ja lehtedelt lihtsalt maha pesta. No oli see vast rõõm kui ma andsin mehele loa pea pool päeva vees liguneda. Samal ajal lisas ta vesiroosikastidesse ka briketiks pressitud osmokooti, sest vees ju veel seda hädavajalikku muda pole. Eriti vajalik oli see üsna suure söömaga lootosele, kes on teinud juba 7 lehte, aga nad ilmselt peaksid olema suuremad.

`Colorado` on ilusa kuju, värvuse ja täitumusega väga virk õitseja.


`White Sultan` sarnaneb pisut valgele vesiroosile, aga on ümaram




Need pole sakslased ja on pildistatud enne suurte kuumade saabumist. `Marliacea Rosea`




`Attraction´, sain ta sel kevadel.





Kilpjas järveõis võib soojades piirkondades kujutada endast veekogudes samasugust suurt ohtu nagu vesihüatsintki, sest oma invasiivsusega moodustavad nad tihedaid läbimatuid taimematte. Meil temaga probleeme pole, sest talv ja jahedamad temperatuurid distsiplineerivad teda.




Nagu muinasjutus:). Mu meelest pole tiik nendeta mingi veekogu



Iiristepidu jätkub vaatamata sellele, et käes on august.

`Air of Mystery`



`Sugar Bomb`



Veel on paar sorti avanemas kui vihm seda ikka teha laseb.