TEEMAKS ON KEVAD

Olen mitmed korrad mõelnud ja ilmselt ka öelnud, et rohkem tuleks hakata tegema teemapostitusi, tekitada mingi kord ja korrastatus ja süsteemsus. Või kajastagu see aiapäevik siis vähemalt veidigi täpsemalt kronoloogiat. Aga kus sa siis saad, kui kõik trügib maast välja suure mürinaga ja ühte päeva mahub sündmusi rohkem kui kolme postituse jagu.
Elu viskab ka vahel oma vimkad sisse. Siis kui tahtsin kirja panna, millised puud ja põõsad juba lehes on, trügisid vahele kalad :) Muide, nad ei näidanud end päris mitu päeva, alles täna on näha nende vilgast liikumist. Ega me põdenud, nad pididki niimoodi ümberasustamisele reageerima.
 Eile oli vaja hädasti ära käia veelkord Järvseljal. Ei saa ju sinna mitte kuidagi jätta seda, mis eelmisel korral saamata jäi.
Ega ilmgi lase alati seda teha, mis planeeritud. Kaks päeva paduvihma -  ei ühtki fotot.
Niisiis, teemaks ongi lihtsalt kevad.

25. aprilliks olid lehtinud mage sõstar

kuldsõstar

alpi kuslapuu

väikeseleheline ebajasmiin

ja korea (või hiina- sellega on meil kerge segadus) pappel. Tema eriline värske sädelus ehmatas mu esimese hooga päris ära :)

Hiirekõrvul on  veel palju põõsaid ja puid. Meie kanti on õnnistatud toomingatega, eile ringi sõites olid teeääred täiesti rohelised.
Igasugu muud rohelist on end ka päris ohtralt ilmutanud. Kuidas siis mitte imetleda upsujuurte tulekut

või seda, kui võimsalt tänavu ilmutavad end martagonid

Hostad ja sõnajalad passivad veel
Ilma õiteta õitsevad Thunbergi kukerpuu `Pow-wow`

ja põõsaspojeng

Pärisõitega uhkeldab dauuria rodo

ja loomulikult on terve õu täis forsüütiate kulda. Tänaseks on kõik sordid täisõies, aga ma olen neid igal aastal niipalju näidanud, et jäägu nad siis seekord

Ka õisi on aias juba piisavalt
Valge karukell siis, kui ma teisi pildistasin, veel ei õitsenud

Kevadmagunad, keda ma meelsamini nimetaksin kaisumoonideks, sest mitte ükski teine lill ei hoia oma õisi nii ilusas embuses, on mu suured lemmikud

täidisõieline sõsar

26.aprillil avastasime aiast järjekordse isetulnuka. Istus teine keset suurt hostapuhmikut. Ilmselt oli kas ta juurejupp või seeme mitu aastat seal istunud ja nüüd siis näitas ta end meile täis ilus. Kes ta täpselt on, on mul veel tuvastamata. Lihtsalt umbrohu jaoks on ta liiga hea ja kätte ma teda oma kasvukohast ka mitte kuidagi ei saa.

Tema on ka peaaegu isetulnuk, selle ilusa kingituse tegi meile Rahmeldaja. Olen nüüd päris pikalt imetlenud nii ta õisi kui haabitust. Värdülane (A.lipsiensis)

portree siis ikka ka

Ta tulnuks täna maha istutada, aga hommikul kuulsin, et täna olla mingi Linnuristipäev, kus mingeid mullatöid teha ei tohi. Tavaliselt ma igasugu päevi väga ei usu, aga maasse tuleb tõesti lugupidavalt suhtuda ja ma otsustasin, et kuna meil on teha ka hulga muid töid, siis istutame kõik, mis vaja, homme.
Vallatult rõõmsad sinililled hakkavad lõpetama. Viimaseks vapraks on täidisõieline sinine

Järg on õrnade, habraste võsaülaste käes.
Veidi hägune see `Kentish Pink` ju on, aga ta tudises tuules päris kõvasti, nii, et teravustamisega tekkis raskusi.

`Green Fingers`

`Taavi`

`Monstrosa`

Ja ei mingit teemaposti, hulk sorte ootab veel nupus
Esimene tulp tänavu

Ühed lihtsad õied. Kõigis aedades on nad olemas, aga nende puhas värvus on lihtsalt nii ilus, et patt oleks nad näitamata jätta. Ma ei tea, miks, aga mulle tundub, et kirgaslilled oleksid nagu pilvede silmad :)

Kõik muudkui räägivad, et kohe-kohe peab niitma hakkama. Meie täna alustasime. Muhedikupapa jõudis õhtul ära niita nn esindusplatsi, mis oli juba täiesti üle kasvanud. Tavaliselt on esimene niitmine kõikunud meil 5-10. mai vahel.
Volbrituli on süüdatud, talvesodi põleb päris heleda leegiga.
Õhtul kukkus meile õnnekägu :)
Ilusaid kevadpühi!

VÄGA TÄHTIS PÄEV

Teades meie aiakirge ja tundes meie taime-eelistusi, pole väga haruldane, kui külalised meile uusi lemmikuid kingivad. Nii oli see ka täna, kui  head sõbrad oma tänavuse esimese külaskäigu ette võtsid.
Aga see, et nad lisaks paarile väga uhkele lumeroosile kinkisid meile ka koduloomad, on täiesti erakordne. Tõsiselt tavatu lugu :)
Kogred. Pisike toidupakike oli neile teele kaasa pandud. Ikkagi midagi kodust-omast võõras kohas harjumise ajaks.
 Kaks kuldset, üks punane ja üks punase-valgekirju. Ning kaks neist on kahtlaselt paksukesed:) Lähiajal on meil siis ka pisiperet oodata.

Väga pidulik hetk

Aiast said sõbrad kahjuks vaid põgusa ülevaate. Ringkäigu katkestas keskpäeval alanud padusadu,  millele täna otsa ei näi tulevat. Sooja hommikul +19C. Kella 15-st ümbritseb meid tihe udusein ja temperatuur on langenud 12,9C-ni.
Taimed tärkavad sellise hooga, et maa ragisemine on kaugele kuulda. Jõuaks nüüd vaid järge pidada:)

ÕITEGA JA ÕITETA. VAHET POLE :)

Paar sooja päeva on teinud aiaga imet. Enam ei teagi, keda ja kuhupoole vaadata.
Aga kõigest järjekorras.
Korjasime kuu keskel aiast kokku kõik olemasolnud võrkiiriste sibulad, lisasime neile Thela kingitussibulikud. Sügisel jätkame. Enamvähem on nende aeg lõpukorral.

Ka sinilillekeste aeg hakkab lõppema. Olemasolnud on ümber istutatud eelmisel sügisel, uustulnukad said mulda kevadel.

Adoonis on samamoodi pikka aega õitsenud

Lumeroosid alustasid ammu, aga nende ilu jätkub veel kauaks. Vinava praegune seis

Õievarte kasvades hakkavad ka nemad varsti ilusti otsa vaatama

Järg on karukellade

ja võsaülaste käes. Kõige virgem meie omadest on `Maret`

Minu jaoks saabub kevad koos forsüütiatega. Nagu alati on kõige varasem Forsythia nana, korea ja värdforsüütiatel on puhkenud õitest vast veerand.

Pärnvaher uhkeldab 

Koehne pihlakas oleks justkui täisõies

Viirpuu pehme värvigamma

Lumepuu on hästi talvitunud, aga on veel pisut süngevõitu

Värske sätendav roheline

Minu virgad lemmikud. Kõik viljapuud on täis kümneid varblasi. Aga nad ju liiguvad toidu jahil oksalt oksale ja tabada kogu parve on täiesti võimatu

.....järgneb, sest iga päev toob endaga midagi uut

KÖÖGIVILJANDUSEST

Kui hakkasime suvekodu rajama, olid lapsed veel väikesed. Pisikesele maalapile pidid mahtuma mõned viljapuud ja marjapõõsad ning arvestatavalt suur pind köögiviljade jaoks. Ära mahutasime ka enda ehitatud lihtsa kasvuhoone. Ja alustuseks sobis pisike püsikupeenar seitsme karikakra ja veel mõne tundmatu ilutaimega päris hästi.

Meil olid head naabrid, kes aitasid põldu harida mehhaniseeritult. Aga me tegime ka väga palju ränka käsitsitööd, mis kõik kuhjus vaid nädalavahetustele. Kaevasime, kõplasime, rohisime, kastsime. Erilist valikut polnud, kauplused olid juurikakraamist, rääkimata marjadest ja puuviljadest täiesti tühjad. Turg aga polnud tudengipõlves taskukohane.

Raske oli. Aga tagantjärele mõeldes on mul hea meel, et meie lapsed kasvasid puhta toidu peal.

Ajad muutusid. Naabrimehest sai manalamees, ümberringi lõpetati loomapidamist, lapsed said suureks ja hakkasid kodust välja lendama. Saagid muutusid kehvemaks, maa oli ühekülgselt välja kurnatud, sõnnik muutus suureks defitsiidiks. Päris selge oli, et me kahekesi ei tarbi ilmaski enam neid koguseid, mida kunagi kasvatasime ja rügamise isu oli ka otsas.

Kui me päriseks maale kolisime, oli üks kaheaastane periood, kus mul jagus aega vaid üha suureneva iluaia, vastutusrikka palgatöö ja oma ehituse jaoks ja kuigi meil oli esimesel aastal üks pisike peenrake tilli jm supirohelise jaoks, siis teisel aastal polnud sedagi. See oli ikka päris halenaljakas lugu, kui ma linna tööle sõitvale abikaasale ütlesin, et ole hea, kui tuled, too poest punt tilli ka. Nuta või naera, maad on meil 2 hektarit ja söögikraami ei kasva seal mitte üks gramm.

Nüüd on ajad veelkord muutunud. Kõike oleks kõikjal justkui külluses, aga süüa pakutavast ei kõlba peaaegu miski. Niimoodi nagu praegu, pole toitu kunagi solgitud ega taimi ja maad mürgitatud. Kui inimesel on olemas maa, siis võiks ju mingigi koguse toitu ise kasvatada. Muidugi pole see reegel, kes ei taha, see ei tee.

Sellest, miks me oma kõrgpeenrad tekitasime, olen varem kirjutanud. Eks see oli omamoodi eksperiment, väliskirjanduses kiideti neid kui mugavaid ja eriti kõrge saagikusega peenraid. Ja nii see oligi. Kogemata kombel valmisid meil aga soojad/kuumad peenrad. Niipalju mulda, et täita need kõrged peenrad, meil polnud ja nii moodustasid nende peenarde alumised kihid peenike oksarägu, umbrohi koos juurtega, sügisel hunnikusse jäetud puulehed ja heinahake. Vaid pealmine vast umbes 25cm paksune kiht oli selles peenras mulda. Kui alumine kiht kõdunes, oleme igal aastal sügisel kuhjanud neisse peenardesse puulehti, kevadeks on need peaaegu kõdunenud ja ma kobestan nad pinnasesse.

Kirjutamise ajal meenus, kuidas mu vanaema õpetas meid tegema väga saagikaid kurgipeenraid. Ta tõmbas peenrale sügava vao, pani sellesse igasugu rohelist sodi (heina, umbrohtu) ja kastis selle kõik keeva veega läbi ning siis katsime kogu kupatuse kõrvalelükatud mullaga. Seda meetodit olen ka praegu kasutanud ja mitte ainult aiaviljanduses, vaid ka siis, kui varakevadel on vaja istutada kiiresti mõni paljasjuurne ilutaim, aga maa on veel külmunud.

Kõik on hästi, kui kevaded ja suved on normaalsete temperatuuridega ja sademeid piisavalt. Köögivili kasvab kenasti ja pisikese peenra saagist jääb ka sügavkülmiku tarvis nii rohelist kui juurikaid peaaegu uue saagini . Igasugu kapsastest pidin aga ammu loobuma, sest mingid erinevad „tõhud“ sõid nad igal aastal ära, aga köögiviljale ma mürke pritsida ei taha.

Hull on olukord aga põua-aastail. Vaatamata ohtrale kastmisele ei idane ega mädane ükski taim ja loomulikult ei saa siis ka mingit arvestatavat saaki. Eriti kurb oli aiaviljale eelmine aasta.

Mõtlesin talvel, et huvitav on see, et oma iluaias mõne uue osa rajamisel me ei kaeva aastaid, kasutame kas pimendamist või kohe kamarasse istutamist ja selle järel pinna katmist ja multšimist. Ja alati on taimedel hea.

Aga köögivilja kasvatamisel käitun ma sageli kui viimane juhmakas. Imelik. On aedviligi ju samamoodi taim kui mõni puu või püsik.

Jah, ka kõrgpeenardes ja kasvuhoones me ei kaeva. Kui mulda on väheks jäänud, siis mullaviljakuse parandamiseks lisame sügisel puulehti, komposti või värsket mulda ja kobestame selle kergelt pinnasesse. 

Aga niiskuse hoidmiseks peenardes ei tee me mitte midagi ja aina kastame ja kastame. Enamasti täiesti tulutult, sest väga kuumade ilmadega aurub pinnasest enam vett kui ta kastmisega saab. Ma räägin ja kirjutan ja annan nõu selle kohta kui kasulik on taimedele multšimine, aga köögiviljanduses ma ise oma head kogemust ei kasuta.

Tänavu käitume me pisut teisiti. Et ma saaksin kasvatada nii brokkolit, lill-, nui- ja käharat peakapsast, ehitas abikaasa koos pojaga ühele kõrgpeenardest karkassi, kuhu paneme katteloori, et sinna ei pääseks ükski liblikas munema ega kirbud hüplema.

Muretsesime ka 2 kasvutunnelit, mille all peaks hea olema avamaa paprikal ja veel mõnel õrnemal kultuuril ja mille alla igasugu lendlejad ei pääse. Rääkimata sellest, et taimed saavad kasvada ühtlasemas temperatuuris ja ühtlasemalt niiskes pinnases. Kohale on nad juba praegu asetatud seepärast, et muld soojeneks ja ohtrate sadudega põhjani märgunud kõrgpeenar ei kuivaks. 

Vabale, tühjale mullapinnale asetatud papp teenib sama eesmärki. Pilti tehes oli töö veel pooleli. Ka kapsakasti tühi pind on kaetud.

Samamoodi katsime kasvuhoones taimetühja pinna papiga, katteloori all aga kasvavad redis, spinat ja till. Enamik mu ettekasvatatud taimedest on kastidega loori all.

Toas hoian veidi aega veel 4-nädalasi tomatitaimi. Kasvatan osade kultuuride taimed ise ette seepärast, et neid sorte, mis mulle meeldivad, ma turult alati ei leia. Eelmise aasta kurioosum- mitte kuskil ei müüdud ja mitte keegi ei kasvatanud kähara peakapsa taimi. Hädast aitas välja hea sõber Haapsalust.

Ja loomulikult kavatsen ma peale taimede mahapaneku kogu pinna paksult multšida. Selleks, et muld säilitaks taimedele vajalikku niiskust, et pinnas ei kuumeneks liigselt üle ja et umbrohtudel poleks võimalik tärgata. Kõik ikka korraliku ja suurema saagi nimel.

Kui olin asjade üle sügavalt järele mõelnud, sattusin kogemata kullasoonele, ühele seminariseeriale biodünaamilise aiandamise kohta.

Kõigest, millel mina praegu peatusin põgusalt, räägitakse neis venekeelsetes videodes väga põhjalikult. Seal suurel maal pööratakse väikepõllundusele suurt tähelepanu. Loomulikult on olemas ka inglisekeelset materjali maa aruka harimise kohta, aga seal on see üksikute fanaatikute hobi ja enamasti saab üldpildi kokku panna üksikuist kildudest. Lääne inimene oma imepisikeses aias pole harjunud endale toitu kasvatama ja tarbib seda, mida kauplused pakuvad. Keda huvitab, leiab edasi liikudes ise materjali juurde, sel seminaril on alati ühesugune logo

https://www.youtube.com/watch?v=JhmMdeHpJ_E

https://www.youtube.com/watch?v=BkauwdmDSko

https://www.youtube.com/watch?v=5GF-mvpqIZs

https://www.youtube.com/watch?v=YV_vDOJ1i-A

https://www.youtube.com/watch?v=oJx1AK18rrs

Aias ei pea end oimetuks rügama, mõnikord on kasulikum kasutada mõningaid nippe, et saada väikese või peaaegu olematu vaevaga palju. Nii, et tagasi alguse juurde :). Ära kaeva, ära rohi, ära kasta. Aga, et seda mitte teha, on vaja õige veidike  teha midagi muud.

Pühenduse, mida esmapilgul ei märganud, leidsin ka kätte. Asjaosaline saab aru :)