Friday, December 12, 2014

KODUABILISTE MÄSS

Mitte ma ei tea, millega ma nad ära pahandasin. 
Olen nende eest ju kenasti hoolitsenud. Alati peale kasutamist pesnud, kui vaja, ka kuivatanud. Ilmaski pole ma neid löönud ega pildunud, pigem ikka silitanud. Üleliia ma neid ka koormanud pole, vajadusel on nad saanud piisavalt puhata. Enamusel neist on olemas ka oma hellitusnimed, ilusamad ja palju lühemad, kui tuimad ametlikud. Ja ikkagi on nii, et miski pole neile sobinud.
Uue pliidi elik Hanna-Liina üks plaat hakkas tõrkuma. Polnud veel kõige hullem, sest 3 olid ju korras, aga õnnetuseks lakkas kohe  töötamast teine. Ma ju ei teadnud, mis mind ees võib oodata, kutsusin kiiresti remondimehe. See vahetas välja need regulaatorid, millega küttekehi sisse-välja lülitatakse, asemele said teise firma töökindlamad vidinad. Olevat tüüpviga.
Järgnes arvutisaaga. Sel vahetati paar aastat tagasi ventilaator, sest ta parem külg läks nii kuumaks, et hakkas lauda kärsatama. Tegelikult oli ju ette teada, et vanake enam kaua ei jõua, aga üks viisakas riistapuu peaks sellest kuidagi märku andma, aga mitte lihtsalt ühel hommikul tummaks ja pimedaks jääma. Õnn, kui sul on olemas hea sõber, kel kuldsed käed ja ajud paremad kui mingid elektroonikavidinad. Tal tasus masssinale vaid peale hingata, kui see tööle hakkas. Oskajale ei juleta ju vastu punnida, aga tegelikult oli midagi lahti toiteplokiga. Et arvuti on mul hädavajalik tööriist ja ma oleksin pidanud niikuinii lõpuks ju XP pidanud uue operatsioonisüsteemi vastu vahetama, siis ei jäänud mul muud üle, kui minna ja tuua uus arvuti, sest kõik tarkpead ütlesid, et nii vanale riistvarale pole arukas midagi uut peale leiutada. Ma poleks sest ostust niikuinii pääsenud. Kui pikalt see parandatu, mis nüüd kaasale mängukonsooliks on, üldse vastu veel peab. Ta ju pea 14 aastat vana ja tulikuumaks läheb ta ikka.
Hakkasin lõunasöögiks lihale salatit kõrvale riivima. Kombain Molly tegi kaks korralikku tiiru ja siis saabus vaikus. Ka see riistapuu on vanake, aga mitte ehk töötundide poolest. Arvan, et ostsin ta veel rublaajal, siis kui osati kvaliteedist lugu pidada. Mees ütles, et tema ize teeb selle korda, aga ei osanud teda lahtigi muterdada:) Pole veel ei parandatud ega asendatud. Otsustan
Nädal tagasi avastasin, et köögis ei tööta põrandaküte. Ma ei teagi, kui kaua meil teda polnud, ta on rohkem selline abiküte väga külmadeks aegadeks. See ehmatas küll ära, sest põrandat ma üles lõhkuda poleks lubanud. Kõne teisele heale sõbrale, elektriinsenerile, kes tegeleski meie ehitusaegse elektrivärgindusega. Tüüpviga jälle lülitites, seda teati peale vaatamatagi. Selliste vahetustega saab alati mees ise hakkama. Vana jupstükk välja, poodisõit ja seejärel uus asemele.
Üleeile hakkasin pesema pesu. Laadisin masina ja lülitasin ta sisse, aga mu Berta võttis kätte ja tiksus kiiresti, kuskile pidama jäämata, rõõmsalt kellale tiiru peale. Mis siis nüüd? Peaaegu täitsa uus masin. Ei hakka ma ometi pesu käsitsi nühkima. Proovisin veelkord, aga kui ikka esimese korraga on selge, et jonnipunn jonnipunniks jääb, pole enam temaga midagi tarka peale hakata. See oli küll tõeline hädakisa ja eile tormasid hääd sõbrad mind päästma räpaseks muutumast. No on see vast eesli kannatus neid pisividinaid lahti ja siis jälle kokku pusida. Ma olen küll rahulik inime, aga oleksin kogu selle kupatuse vist peale paari tundi prügikasti visanud. Õnnetuseks ei krooninud kogu seda vaeva edu. Masina süda võeti kaasa, sest selle skeemi mul ju polnud ja inimestel hakkas uneaeg ka juba kätte jõudma. 
Kogu see jantal on mahtunud ühe kuu sisse. Kuidagi paljuvõitu. Ja üldse tundub, et kõigisse neisse lülititisse on need tüüpvead sisse programmeeritud. Tarbimisühiskond. Ja mis kõige hullem, reostamisühiskond! Kuskile peab ju need kõlbmatud paigutama.

Plaanilisena ootab järge sügavkülmik, ka see ikskümne-aastane teeb oma viimaseid hingetõmbeid. Aga ta on nii tubli olnud, et mitte kuidagi ei saa talle seda väsimist pahaks panna. Kindlalt nõukaaegne asi veel. See on päris selge, et kirstu ma enam eladeski ei taha. Ma võin ta ju sügisel korralikult sorteeritult ladustada, aga lõpuks on seal ikkagi kõik sassis ja põhjast midagi kätte ei saa, kui just kogu mansahvti ümber ei lao või sinna ise jalgupidi sisse ei roni. Ja pealekauba on soojade kätega äkki -18C ukerdama hakata tõeliselt enesetapjalik tegevus.

Aga on väga suur vahe, kas mina planeerin mingi eseme vahetust või hakkavad nad ise ootamatult tõrkuma ja kogu mu elu sassi löövad.

Avastasin Lars.Kepleri. Küll ma mõtlesin, kuidas neid tema teoseid ühe sõnaga iseloomustada. Peaks olema midagi niisugust - psühholoogilis-psühhiaatrilised krimipõnevikud :D Ühe sõnaga ei tulnud välja.

Tuesday, December 2, 2014

KÜLMAMÜSTEERIUM

Detsember alustas pidulikult. Küll üsna krõbeda külma, aga ka ereda päikesepaiste, lumivalge härmatise ja puhassinise taevaga.
Kui ma peaksin ritta seadma aastaajad, alustades kõige ilusamast, ei oskaks ma seda kuidagi teha. Igal on oma nägu ja võlu ja nad kõik on kõige ilusamad:).

Talv lummab karguse ja puhtusega, joone ilu ja peenusega. Isegi kõige suuremad sodinad ja turritavad tutsakud, mis kevadel kujutavad endast lihtsalt koledat rämpsu, on talvel suureks vaatamisväärsuseks. 


Valge aed pole kunagi harjumuspärane. Ta on minu jaoks alati midagi väga erilist.
Okaspuud annavad aiale pidepunktid ja turvalisuse. Nende iseloom tulebki kõige selgemalt esile talvel.
Sammasjad jäigad, uhked vormid rõhutavad ümarate võrade haprust.


Isegi üksik kuusk muudab niigi imelise must-valge üldpildi veelgi nauditavamaks.



Kuigi kuuskede hulgas on ka igasugu veidrikke, on nad kõige tõsisemad, rahulikumad, väärikamad ja tüüakamad puud. Eriti kui nad on sellisesse rangesse ritta seatud



Kõige saledamad kuuskedest on serbia kuused.


Nulud on sihvakad, elegantsed ja pisut uhkevõitud puud. Kahjuks on kõrgekasvulised liigid meil jäänud põhiliselt taustataimedeks


Haabade ees vasakul on hallid nulud ja mustad kuused, taga paremal on aimatavad mägi-ja korginulg. Kõige ees mägimänni sort `Columnaris`


Väga sõbralikud, armsalt kohevil-puhevil, natuke ka edevad, aga kõige karismaatilisemad okkalised on männid.
Kollane mänd


Harilik mänd

Veel üks kollane mänd, nad lihtsalt on nii ilusad, et üht teisele eelistada ei saa


Kolmest mägimänni sammasjast sordist osutus kasvades üks hoopis isesuguseks armsaks munajaks olevuseks.

Rumeelia mänd


Pisike mägimänni sort `Rositech`


Lehtpuudeta ei saa ka kuidagi hakkama. Nad lisavad aiale õhulisust ja õrnust.
Kased, olgu nende erinevate liikide haabitused nii erikujulised kui tahes, on meie klassika.


Pajude nõtkusele ja graatsiale vastaseid pole




Mõned puud on üsnagi jonnakad. Punane tamm võiks ju aru saada, et tal oleks kasukata kergem.



Igasugu vallatud kõverikud, olgu nad noored või vanad, leht-või okaspuud, täiendavad aeda mängulisusega.






Kogu sellise härmailu jaoks, mida aeg-ajalt nautida saame, pole sõnu olemas. Kahjuks seda ülevust seekord rohkemaks ei kingita. Õhtupoolikul tõusnud kerge tuuleke ja päikeses soojenenud õhk hakkasid oksi puhtaks raputama.

Sunday, November 30, 2014

NOVEMBRIVEMBUD

Nii sompus-pimedat, udust ja tuuletut novembrit kui tänavune, mina ei mäletagi.
Kuu kahe esimese päeva ühtlane seenevihm oli pikitud üksikute hoovihmahoogudega. 
3.novembril käisime hea sõbraga teiste heade sõprade salapaigas. Loitsime!
Udupäevi oli terves kuus kokku 16, vaid kahel korral hakkas udu keskpäevast hajuma, 14 korral püsis ta terve päeva.
23.novembri udu oli võrreldes teiste, ikka tavaliste hallide ududega, täiesti erakordse välimusega,. Ta oli uskumatult piimvalge, isegi hõbedane, tihe, ühtlane, täiesti liikumatu mass. Kuigi nähtavus oli umbes meetri ringis, olid toad valgemad kui päikesepaistega.
Tüüpilised päevad olid sellised. Palju oli ka neid, kus udu püüdis tuppagi pääseda.


Päikesepäevi oli tervelt 4.
Neist esimene, 9.11 on eriti meeldejääv, sest mitte igal aastal ei jäta mardisandid endast maha suurepäraseid kingitusi
See kännuelukas peab astuma mõned sammud paremale, tema koht on peenras taimede keskel. Et ma täpselt ei tea, kus praegu asuvad võsaülased, jääb ta kevadet ootama turbapätsil, et siis end nende vahele end ära mahutada.


Ka nemad jäävad oma kohti ootama. Paljudel püsikuil on pealsed läinud ja sellist raskust pole kellelegi arukas pähe panna. Öeldi, et kive on 2,5. Ma pean nüüd terve talve mõtlema, milline neist see poolik on.


Veel kahel korral 12. ja 15.11 proovis päike pilvede vahelt välja pressida, kuid see üritus piirdus mõlemal korral loetud minutitega.
Kuu temperatuurid olid valdavalt plusspoolel, kõikudes 3 ja 9,6 soojakraadi vahel, isegi öösiti ei langenud kuu esimesel poolel kraadiklaaside näidud alla 0C. 
Korralik külm, mida peab novembris ju ikka mõnel päeval olema, saabus äkki 19. kuupäeval. Hommikul kraadiklaasi vaadates tundus see -7,4C täiesti uskumatuna. Väga külm :) -6,8C oli ka järgmisel päeval, siis hakkas t tasapisi jälle tõusma, jõudes juba 23-ks jälle kuni kuu lõpuni 0 ja -3C vahele.
Neil kahel külmapäeval säras ka päike terve päeva. Kahutanud maa, härmas taimed ja ere päike muutsid maailma eelmiste päevadega võrreldes lausa muinasjutuliselt säravateks


21. novembril sadas päev läbi jäävihma. Kogu õu oli kui klaasiga kaetud, valitses totaalne libedus, ja mitte ainult meil. Mõtlesin tükk aega, kumba pilti näidata, tegu ju sama oksakesega. Majast eriti kaugele minna ei saanud, püsti püsimiseks oli vaja uksest kinni hoida, et mitte oru põhja liuelda :) Otsustada ma ei suutnudki, need jääkristallid ja -nõelad lihtsalt on nii ilusad.



Esimene lumi sadas maha 22. novembri öösel. Tegelikult ei saagi seda kirmekest lumeks nimetada. Vaatasin EMHI lumekaarti, meil oli teda umbes 0,5cm paksuselt. No mis lumi see on, mingit ohhhhooo! tunnet see kaasa ei toonud. Maailm läks vaid õige pisut valgemaks. Aga põhja-ja läänekaares said lapsed juba kelgutada ja lumememmedest rõõmu tunda. Lörtsisegust ollust sadas ka 27. kuupäeval, aga lisa sealt aed ei saanud. Taimedel kahjuks talvetekki ikka veel peal pole, heinakõrred turritavad lumest välja. 
Teda oleks muidugi hädasti juurde vaja, aga lähitulevikus pole selleks lootustki


Alates 21. 11 jäid öised temperatuurid miinustesse, päevad olid aga kergetes plussides.
Uus tõsisem külm saabus 28.11. Need kuu viimased kolm päeva on temperatuur aina langenud, -7,1C, - 8.9C, - 12,8C
Lühiajaliselt kannatavad isegi õrnemad taimed katteta sellised külmad välja, aga pikalt küll mitte.
Kuni 24.novembrini olid kõik päevad praktiliselt tuulevaiksed või õhkõrna tuulega. Eks see seletabki, miks udu ei hajunud ja nii visalt paigal püsis. 24. novembrist puhus paar päeva kerge või mõõdukas tuuleke. Kuu lõpp püsis jällegi tuuletuna. Kui linnukesi mitte arvestada, on aed kogu novembrikuu püsinud ääretus vaikuses liikumatuna justkui mingis kangestunud transiseisundis.
Tihaste asum on meil terrassihekis. Neid on seal peidus päris suur parv. Hommikust õhtuni vupsavad nad sealt välja kui pisikesed värvipallid, et siis, kui kõht täis, jälle kaitsvate okste vahele varjuda. 


Sääraste külmadega kui praegu, linnud lisatoiduta kaua vastu ei pea.  Tavaliselt on neid siin palju rohkem, aga kahjuks on nad arad poseerijad

        
Et me neid liiga vara toitma ei hakanud, pidid linnukesed tänavu leppima igasugu seemnete ja koorte-okste praegudes leiduvaga. Tänavu olid nende lemmikuiks kibuvitsamarjad, põõsad on päris puhtaks tehtud


29. nov. tõi endaga kaasa ilusa härmatise, püsib see veel tänagi. Vähemalt puittaimede pungad on kaitstud 



Õied on kolinud tuppa. Taimedeta toas ei saa, nad annavad ruumidele hoopis teise hingamise ja elu. Ma lepiksin küll isegi puhta rohelusega, aga ega mul ka nende väikeste värvilaikude vastu midagi pole.





Kitsed on hämaral ajal luurel käinud, nende jälgi on aias kõikjal:(. Korra nägime rebast ka, aga pildistamiseks oli ta liiga kaugel. Tema võib ringi luusida, ometigi üks loomake, kes puid ei näri.
24. 11- porgandi talikülv avamaale, kasvuhoonesse jäetud paar tillivart on end ise maha puistanud.
Udu lubab, et detsembriski on ülekaalus soojad ilmad. Kalendrisügis kestab kuni talve alguseni.
Rahulikku ja ilusat advendiaega kõigile!



Thursday, November 20, 2014

NII KÜLM- NII KÜLM- NII KÜLM

Külm võiks ju oma tuleku kuidagi leebelt ja tasapisi sisse juhatada, aga ei. Tänavu tuleb ta juba teist korda ootamatult ja kuidagi julmalt lajatades. Peale suurt sooja eile - 7,6C, täna küll -6,4C, aga ikkagi on külm, mis külm.
Esmakordselt panin kohe hommikul vara kamina küdema, + 18,9 on ikkagi vähevõitu, alla selle ei tahaks küll elamist jahutada.
Päikesetõus on kolinud mõne kuuga kirdest kagusse, Kaks järjestikust päikesepäeva on ses uduhallis kuus olnud tõeliselt ergastavad.
Käisin uurimas, millised on meie aia külmapitsid.
Murupinnad on kogu krundil kahutanud. Kus rohkem, kus vähem. Jäljed on nii sügavad, oleks vist ikka pidanud nädalavahetusel veelkord niitma.


Maja taga müüris erilist härmatist taimedel polnud. Natuke siiski. Kalju-kukehari `Crispum` pole enam enda moodigi


Mägisibulad tunneb ikka ära.

Mägimänd `Ophir`


Tiikidel on jääkimetis


Sellel kivikaldal on korralikult härmas taimi rohkem
Selline on talvine hollandi jalakas `Jacqueline Hillier`


Maadjas tuhkpuu
Soo. Hea fantaasia korral leiab kõrskalmusel `Obrozuki` kübekese härmatist


Paari meetri kaugusel kasvaval oshiima tarna `Evergold` igal lehel on aga päris korralikud valged pitsvarrukad ümber


Nende kahe vahel kasvav luga on aga säärane


Kõige rohkem härmatist oli täna vanas väikeses turbapeenras


pole ka meie päris ilma rododeta, need mõned on meil madalakasvulised.

Kõrtepeenra poole liikudes jäid silma kilplehe lehed, Ilusad ju praegugi :)


Aga kõrtepeenrast võiksin üles panna kasvõi septembrikuised pildid, seal polnud külmast ja tema ehtekunstist mingeid jälgi
Ka varjuaias polnud erilisi külmamärke. Sissepääsu lähedal kasvavad mõned taimed olid veidi härmatanud.
Ruljas helmikpööris

Edasi valitses seal enamvähem soe sügis. Pole siin mingeid pitsimustreid nagu turbapeenras. Pärna poolsetel võis ju midagi aimata, edasi mitte.


aga samblad on küll hoopis teise välimusega

Püsikupeenras oli juba oma töö jõudnud teha päike. Kui seal oligi mingit teistsugust ilu olnud, siis minu kohale jõudes oli kõik kadunud.
Pargis oli vaid maapind korralikult valge ja krõbisev. Üks punane tamm ja ka pajulehine tamm hoiavad lehtedest kõvasti kinni, teised lehtpuud on raagus. Härmatis oli vaid maapinnal ja päris kõrgete puude latvades.
Kes kannab sääraseid käbisid? :)

Aed puhkab, täna oli ta rahulik, karge ja puhas.