Thursday, February 19, 2015

HETKEL ON SEDASI...

Praegu peaks olema veel korralik talv, aga ta pole seda mitte. Kevadeks on kalendri järgi veel vara, aga päikesekaar muutub üha suuremaks ja eredamaks.  Õues säutsuvad linnud juba üsnagi lustakalt ja räästadki tilguvad aeg-ajalt.
 Hetkel meil lund  veel, vaatamata +5C kraadile, jagub. Päriskevadel seda nagu olla enam ei tohiks. Vastlaliu oleks päris pika saanud, kui oleks olnud aega õue minna. 
Veebruar on minu meelest alati selline ebamäärane ja imelik kuu. Teeks midagi, aga talvised tegemised enam väga ei meelita ja kevadisteks on veel vara. Suvikuid ma ei kasvata, aedviljade külvid jäävad märtsi. Ja kuigi aed on väga-väga oluline, ei koosne elu ainult temast.
Tänavu sundis elu meile peale suurkoristuse. Selleks, et sahvrist kätte saada vana, oma töö teinud külmakirst, oli see ruum vaja peaaegu täielikult tühjaks tõsta. 
Kuipalju mahutab üks sahver? Oi palju :D Vääääääääääääga palju :D. Igasuguseid totsikuid ja potsikuid ja nutsakuid. Potte ja panne. Kaste, karpe ja karbikesi, säändseid ja määndseid korvikesi, purke ja purgikesi. Kui nad kenasti omal kohtadel asusid, oli neid päris parasjagu, aga kui see kraam kogu tuba ja köökipidi laiali oli, tundus, et meie juures on mitme majapidamise varandus.
Seda kaost ma pildistasin ka, aga neid pilte ma siin näitama ei hakka. Eilseks sai sahver uue kodumasina ja muu kraamiga uuesti seadistatud. Korras ruum on ikka ilus ruum. Ja korras ruum tekitaks justkui ruumi juurde. 
Vedas meil kodumasina vahetusega hullupööra. See ööpäev, mil kogu veel külmas olnud kraam õues pidi olema, tehti meie tarvis -15C.

Et mul oli vunk sees, võtsin täna ette köögisahtlid, mis mitme inimese kasutuses ikka kipuvad vahetevahel kas segi minema või ülearust endasse korjama. Ma arvan, et olen nende pisividinate süstematiseerimisel ja korrastamisel saavutanud superprofi taseme. Ja loomulikult peab sellist tööd tegema mõttega, et hiljem oleks käepärane ja mugav.
Mul on selline kiiks, et mõnikord võin ma ju paar päeva üle vaadata paarist tolmurullist, aga mu kapid, sahtlid peavad olema alati korras ja kõik asjad omal kohal. Kõige rohkem vihkan ma vajalike esemete otsimist, kuigi mind on tahetud kogu elu sellega harjutada. Aga õnneks pole see õnneks läinud :D
Hingetõmbepausi ajal mõtlesin, et tegelikult peakski igal aastal veebruaris ette võtma sellise kogu elamist hõlmava suurpuhastuse. Kapid tühjaks ja tagasi, kõik nurgad ja nurgatagused korda. Kui kogu maja läikima lüüa, võib ikka päris suure südamerahuga tervitada meie jaoks eriti olulist kevadist pööripäeva ja astuda õue, ilma, et kuskil kripeldaks mingid muud tegemata tööd.

Kevade peatsest tulekust annavad lisaks õitsvatele toalilledel märku ka puud. Meie pisike kalamondiinipuu on õites juba üle nädala.








Üle hulga aja näeme aias põdra jälgi. Oli aeg, kus nad peaaegu vaatasid meil aknast sisse. Mitu aastat polnud neist mitte mingeid elumärke, aga nüüd mõned päevad tagasi, oli üks loom tulnud orust üle meie pargi ja suundunud suure maantee poole.


Loen. Loen palju. Kõige muu huvitava kõrval toodi mulle E.Muldaševi neli raamatut tema ekspeditsioonidelt avastatu kohta. Algul suhtusin neisse kui ehtsatesse ulmekatesse, aga mida rida edasi, seda rohkem hakkab mulle tunduma, et ma loen ikka tõsimeelset teaduslikku kirjandust. Kõiki hüpoteese pole inimene veel praegu võimeline tõestama, aga nii oli mõni aeg tagasi üsnagi paljude nähtustega, milleta kaasaegne teadus nüüd enam kuidagi hakkama ei saa. Mu maailmapilt pole segi löödud, pigem vastupidi. Nii mõnedki evolutsiooniprotsessis toimunud arengud on saanud veenvama selgituse.  Aga ma olen praeguseks jõudnud vaid poole peale. Mis ees ootab....?  Maailm on üks põnev paik. 

Tänane päev sulatab. Nii mitmedki vastu päikest olevad kohad hakkavad rohelisteks ja rohelise-valge- pruunitriibulisteks muutuma. Liiga vara, liiga vara.

Thursday, February 5, 2015

ERINEVATEL TEEMADEL TALVEJUTUD

Alustan algusest, ehk siis jaanuarist. Tegelikult, kui hästi järele mõelda, siis mis tast ikka nii väga enam. Ta on olnud, ta on läinud. Aga, et tulevikus aastaid kuidagimoodi võrrelda, siis paar sõna ju tema kohta kurjast pole.
Ilma poolest mahtus temasse palju,. Aasta algas ilusa lumise talvega, mis äkki muutus hilissügiseks, siis varakevadeks, kus kuu lõpus ladises korralikult paduvihma. Õnneks vesi meilt lund ei viinud. Tuult ja tugevat tuult jagus jaanuarisse samuti üksjagu. Siiski jäid lubatud tormipäevad meil kardetuist tagasihoidlikemaks. 
 Kui välja arvata kolmekuningapäeva -15.6C, oli ilm pigem soojapoolne. Temperatuurid kõikusid 1 sooja ja 5 külmakraadi vahel. Päike näitas end kogu kuu jooksul vaid loetud tundide ajal, kogu kuu oli suhteliselt pime ja temasse mahtus ka veel 5 udupäeva.
Paljud inimesed peavad jaanuari mõttetuks ja ülearuseks kuuks. Minu jaoks on ta alati olnud väga väärtuslik aeg olemiseks. Ei hakka siin filosofeerima, mida see olemine minu jaoks tähendab. Kindlasti pole see olesklemine.
Jaanuari tegemistest pole mul palju rääkida. Natuke tegelesin idundusega. Kõigi külvide jaoks tekitan ma säärase minikasvuka, selle all hoiab korralikult läbikastetud muld hästi niiskust ja ka soojust.  Kohe peale külvamise on see kotike vastu potiserva, idude ilmumise järel tõstan ma teda järjest kõrgemale.

Kui taimed on veidi kasvanud, et neid õrnukesi juba kasta saab, eemaldan koti. Nemad enam eriti kasvada ei saanud, kasutasime nad esimeseks roheliseks toidule.
 Olen katse teinud tomatiga. Koti all idanesid kõik seemned 3-4 päevaga, kotita pottides kestis idanemine nädala ja isegi rohkem ning esimesel juhul kasvasid taimed hoopis jõudsamalt.

Jaanuarisse mahtus ka Aalujate suursündmus- esimesed talvetalgud. Tartumaa võttis väärikalt vastu oma piirkonna uusi liikmeid, häid sõpru. Kui mitte arvestada pisikest küpsetustööd, siis ise ma sest füüsiliselt osa ei võtnud, aga mõtetes tegelesin sellega päris tükk aega enne sõprade kolimist. Nii tore et meie kandi aiablogijad üksmeelsed, hakkajad, sõbralikud ja abivalmis inimesed on. Kui sõprade esimene kiire möödas, uksed kinni ja maja soojaks köetud, siis soolaleivale ilusasse, hubasesse koju, jõudsin ma küll. 

Veebruar algas lumesajuga. Küünlapäev tõi kaasa päikesepaiste, millega korralik põllumees oleks saanud künda mitu põldu. Päike on nüüd säranud täies hiilguses juba neli! päeva järjest.
Aias kihab salaelu. Varahommikul on lumele jäänud jänesejäljed

siin mustade sõstarde juures on neil käinud suur pidu ja pillerkaar.

Et nende põõsaste oksad jänestele ei maitse ja muud headparemat nad nad võrkudest kätte ei saa, siis sealt, kus päike lume õhemaks sulatanud, on püütud endale toidulauda tekitada.
Rebane on samuti päris usinalt liikvele läinud
Aeda on tekkinud üle hulga aastate orav. On neid siin üks või kaks või mitu, ei tea. Aga tema jälgi on kõikjal. Need on küll pisut täis tuisanud, aga arusaadavad veel küll


lumel on veel ühed jäljed :)

Päris hulk aega pole me näinud kitsejälgi. On nad saanud aru, et meie juures võivad nad nälga jääda või on nendega miskit muud juhtunud, pole aimugi. Kui päris kitsi liikvel pole, kõlbab ka selline. Vähemalt ei tee ta aias kurja.

Lumeolud


Veebruari esimest päeva ei kaunistanud ainult lumi ja õhtul alanud tuisk. Armsad inimesed tegid mulle kingituse, mis mind tõsiselt liigutas. Millega ma selle ära olen teeninud, ma ei tea, aga see võlu- või õnnelind on nüüd meie kodus. Minu jaoks on tal teine nimi, aga see on saladus, mida välja ei räägita. Mõtlesin natuke, kus on talle parim koht. Ära ma teda ei peitnud, selleks on ta liiga hea. Aga päris nähtavale kõigi sisseastujate jaoks ma teda ka ei paigutanud.
 Selge see, et mul peab temaga olema päevas mitu korda silmside ja üleüldse.... 

Mu noorim on samuti temast vaimustet. Esimeseks reaktsiooniks oli - Ohh! Nats psühhedeelne....aga äge!!!!!! :D
Tänane ilm on selline, mille kohta võiks öelda, et oo, hetk, .... Aga ei, lõpuni ma seda ei lausu, sarnaseid ilusaid päevi on ees ootamas rohkem kui küll. 
Ere päike oli külvanud maapinnale miljoneid vikerkaarevärvides veiklevaid tulukesi. Külma oli varahommikul -9.9C, päeval -6C, lume all -0.4C.  Päike soojendab nii, et jopp tundus lausa ülearune olevat ja kütteta aiarajatiste lõunapoolsed katused on lumest puhtaks tilkunud. Tuulevaikus ja härmatis...
Üleni valget aeda olen ma lõpmatuseni pildistanud ja näidanud, tänane on pühendatud nüanssidele, põhiliselt okkalistele. 
Selline on talvel hollandi jalakas `Jacqueline Hillier`


Männid on ka lumes või härmas äratuntavad. Mägimänd `Sunshine`

Pinus mugo var. fursca (pole tõlget) tagant piilub hariliku männi oksake
Kollane mänd on imeline puu nii suvel kui talvel


Kalmumänd `Oculus Draconis` tõmbab külmaga okkad vastu tüve, päikesega laseb uuesti lahti


Mägimänd `Misty`

Mägimänd `Varella


Kui ei teaks, et pildil on hall nulg, siis seda välja vist ei nuputaks

Härmaõis :D
Nii palju käbisid, mida kätte ei saa.

Rahmeldaja kirjutas, et tema punane tamm on lehed langetanud. Meil on neid kaks, ostetud ühest ja samast kohast ühel ja samal ajal. Üks puu laseb igal aastal lehed maha, teine hoiab neid kevadeni. Nii on see ka tänavu. Sootamm vabanes lehtedest päris hiljaaegu. Kahjuks pole neist täna pilte.
Aga sellelt pildilt tuleb üles leida aeda valvava kännuhaldja nägu. Otsige, sõbrad!