LEHISED toodi Eestisse 18.saj.esimesel poolel. Esimene puistu asub umbes 1740-st aastast Suure-Kambja pargis, samas kasvab ka Eesti jämedaima 4.55 m ümbermõõduga 260 aastane euroopa lehis.
Lehiseliikide arvukuse osas ühel meelel ei olda, sest nad ristuvad omavahel väga kergesti. Teada on, et puhtaid liike on maailmas 10, ülejäänud on hübriidse päritoluga.
Meie aias kasvavad Euroopa, siberi, eurojaapani ja jaapani lehised.
Nad on valgusenõudlikud puud. Selliste kohtade leidmine pole meil probleemiks, enamvähem sobib ka mullastik teatud kohtades. Lehistele on parimad hea drenaaži ja õhustatavusega saviliivased ja savikad kruusased nõrgalt happelised mullad.
Lehised ei talu liigniisket pinnast, sellises kohas kasvades haigestuvad nad kiiresti võrsevähki. Nii juhtus meil ühe puuga, kui teele polnud veel ehitatud truupi ja istutuskohas seisis umbes kuu kevadine külm sulavesi.
Lehised on väga kiirekasvulised, aeda toodud vitsakesest kasvab juba paari aastaga arvestatava kõrgusega puu.
Lehiseid ma armastan. Nad tunduvad pehmekesed, õrnukesed, haprad, graatsilised. Kevadel esimeste okaste ilmudes võib nende lõhnast joobuda. Kuigi meie puud on enamasti kõrgekasvulised, meenutavad nad mulle mingitpidi laste kaisuloomi.
Noored puud on kaitstud võrkudega. Mulle tundub küll, et kui aias on ka muid okkalisi, siis metsaelukad lehiseid ei puutu, aga ilmaski ei tea, mis neile võib äkki pähe karata.
Esimese kääbuskasvulise jaapani lehise
(
Larix Kaempferi)`Blue Dwarf` ostsime`8 aastat tagasi. Paar esimest aastat kasvas see pehmete sinakate okastega karvapallike suurepäraselt. Seejärel tuli tagasilöök. Ühel pikal soojal sügisel hakkas ta uusi kasve tegema septembri lõpus ja oli päris selge, et need talveks puituda ei jõua. Nii oligi. Kevadel olid temast järel vaid inetud poolpaljad noorte võrseteta oksatüükad. Üks meie tuntud dendoloog soovitas ta mul minema visata, aga et puul oli eluvaim ikkagi sees, otsustasin oodata ja vaadata, mis temast saab. Kes garanteerinuks, et uus puu samu trikke ei tee. Põdes ta 2 aastat. Esimesel ei teinudki ta ühtki uut võrset, teisel tekkis neid paar tükki. Puhastasin teda pidevalt okkavarisest, et puukesest haigused ja kahjurid eemal hoida.Kolmandal aastal peale külmumise kasvatas ta uued, korralikud võrsed ja sestpeale käitub ta meie ilmastikule kohaselt.
Lapikkeraja kujuga aeglasekasvuline sort `Blue Dwarf` on aretatud Saksamaal. Umbes 15 aastaga olevat tema kõrguseks max 45cm, laius võib tal ulatuda meetrini. Kõrguse on ta meil peaaegu saavutanudki, laienemisega läheb veel aega.
Järgmisena vaatasin ma meil korralikult kasvavate, õigeaegselt puituvate euroopa lehiste sortide (
L.decidua syn. L. europeana) poole. Kuigi maailmas on eurooplasi palju, on meie äride sortiment enam kui napp. Nagu liik, on ka sordid sügava juurestikuga tuulekindlad puud.
Väga huvitavate rippuvate keerdus okstega euroopa lehise vorm `Horstmann Recurved` kasvab 10 aastaga umbes 2,5 m kõrguseks ja 1,2 m laiuseks puuks, enamvähem sellistes mõõtudes ta meil praegu juba ongi. Vaatamisväärne on puu igal ajal. Kevadel on ta okkad ererohelised, suvel tumesinakasrohelised, sügisel vana kulla värvi. Talvel, kui ta raagus väändunud oksad on kaetud härmatisega, omandab puuke eriliselt põneva välimuse.
Peale pikka pausi söandasin tänavu uuesti proovida õnne jaapanlastega. Mulle küll ei meeldi eriti need kõrgetele tüvedele poogitud puud, aga aias võib ju ka mõni selline olla, seda enam, et paljusid sorte, eriti lamavaid, murusse istutada ei saa. Peaasi, et tormid ja tuisutuuled nende poogendeid lahti ei murra ega vigasta. Esimesteks eluaastateks oleme nad korralikult toestanud.
Jaapani lehis `Gray Pearl` kasvab 0,5 kuni 1,0 meetri kõrguseks ja 0,6 kuni 1,5 m laiuseks keraks. Ta on väga huvitav pehmete kahevärviliste heleroheliste ja sinakashõbejate okastega sort. Esialgu on ta selline tutsakas, aastane juurdekasv on tänavu olnud tal suhteliselt väike, umbes 20cm.
Rippuvate okstega jaapani lehist `Stiff Weeper` peetakse kõige graatsilisemaks, eredamaks ja kohevamaks lehisesordiks. Täiskasvanud puu kõrguseks on 2,5m, laiuseks 1,3 m. Üldiselt üritab ta jääda sama kõrgele kui poogitud, tekitades sedaviisi üsna pea matsaka maani ulatuva seeliku.
Kuid teda võib kõrgusse kasvama sundida ühe noore oksa kõrgemale sikutamise ja toestamisega paari aasta jooksul, niiviisi võib tekitada mitmekorruselise, enne "maandumist" hoopis pikemate okstega ka kõrgema kasvuga puu. Tänavune juurdekasv küündis tal pea meetrini.
Kuidas nad meil elama hakkavad, on praegu võimatu öelda. Kasvavad nad võrdlemisi tuulistes kohtades. Kõrgele poogituna ei saa neid lumi kaitsta. Oluline, et nende aastakasvud õigeks ajaks puituda jõuaksid. Äkki nad ikkagi õpivad meil elamise selgeks
Ilmselgelt on meil lehiste sorte väga vähe ja see viga tuleb juba järgmisel kevadel kindlasti parandada, peamiselt siiski eurooplastega
Palju inimesed peavad lehiste puuduseks talvist raagus olekut. Väikeaias võib see tõesti probleem olla, meid see ei sega, sest igihaljaid on ümberringi piisavalt.
Lehiste sügisesed moondumismängud enne okaste langemist vaid kaunistavad aeda tuhmidest sidrunkollastest säravkuldsete toonideni
