Nii tahaks Koidula sõnadega öelda, et kevade on sala tulnud, aga praegu küll öelda ei oska, millise aastaajaga tegemist on. Oleks kui novembrikuu, aga miskipärast õitsevad kevadlilled. Või on siis ikkagi see ammuoodatud kevad salaja lähemale hiilinud ja varitseb kuskil künka taga. Mingisse suurde plahvatusse ma siiski tänavu ei usu, tundub, et ilm jääb pikalt jahedaks ja vinduvaks. Ilmateade on ka tore - vihmasaju möödudes saabub uus sadu. Pinnas on vett täis ja toores, aga mullale haiget teha ei või.
Seepärast tulebki teha muid töid.
Tegelikult algas meil puude ülevaatamine ja korrastamine juba märtsis
Kahju, et sesr pajust pole fotot enne lõikamist, siin on kõige rohkem vastu maad olnud jämedad oksad juba eemaldatud. Mulle meeldivad tüüakad ja kõverikud tüved, aga seda seal, kus nad võivad soleerida. Varjuaia puudel on teine funktsioon, teha varjutaimede elu mõnusaks. Aga kui nad muudavad enda aluse juba peaaegu pimedaks, tuleb välja otsida saed
8.03 vaataks meile vastu justkui teine puu.
Kui me olime veel noored ja rumalad ega osanud oma tegevusi alati õigesti hinnata, istutasime maja nurka pisikese kahara nunnukese, mägimänni, andmata endale aru, et ta kasvab suureks põõsas-puuks. Igal okkalisel jõuab kätte aeg, mil ta hakkab laasuma. 11.03 tuli ka temaga veidi tööd teha.
Et tal vasakult teine tüvi oli kuivanud, lõigati see maani maha. Eks lähiajal tuleb tõenäoliselt ta tervenisti maha saagida, aga las ta veel mõnd aega olla. Praegu paistab elutoa aknast kena seenekujuline roheline mütakas ta ladvaosas
Seejärel saabus pikem paus, kus keegi aias midagi ei teinud.
Verev õunapuu (
Malus niedzwedzkyana) oli üks esimesi lehtpuid, kelle me oma aeda istutasime. Looduslikuks koduks on tal Tjan-San. Verev õunapuu on pea kõigi punaseõieliste sortide esivanem
Aastatega oli peenest 0,5m pikkusest vitsakesest kasvanud umbes 5 m kõrgune puu. Ta oli küll veidi jäänud teiste puude varju, aga mulle mõnikord meelduvad sellised veidi peidus olevad värvilaigud. Teiselt poolt paistab ta tervenisti kätte.
Mis temaga tänavu juhtus, ei oska isegi arvata. Olid need tormituuled või raske lumelopp, aga suur osa puust oli murdunud. Vanus ega haigus see polnud, sest puit oli korras.
Talgute ajal sai ka see õnnetu puuke korda.
Mõned veidi kääre ootavaid põõsaid on pargis veel, aga kõigele jõuab veel ringi peale teha
Niipalju urbi pole ma varem sarapuudel näinud.
09.04 nägid tähtmagnooli õienupud välja sellised. Kas nad ka peale neid krõbekülmi öid ka avaneda jõuavad, saab näha.
Tema peaks olema peitõieline kuslapuu, aga ma väga kahtlen selles. Pungad olid tal punased, kui ta aga lehe lahti punnitas, nägi ta hoopiski selline hiirehall välja. Külma töö?
Magesõstra heki rohelust näeb kaamerasilm kehvemini kui inimene. Lehtima hakkas ta 18. 04 paiku
Kuldsõstar. Ka vereva sõstra pungad on juba suured
Forsüütiad on kohe- kohe õide puhkemas. Nad on sellega palju hiljaks jäänud, tavaliselt on nad tänaseks juba nädalajagu oma kuldse rüüga uhkeldanud.
Lumeroose olen ma puhkemise järjekorras näidanud, eks ma jätkan nüüd samamoodi.
Purpur-lumeroos (
Helleborus purpurascens) oli meie aia esimene. Olen teda palju kordi jaganud ja ümber istutanud. Mõned eriti snobistlikud aednikud on soovitanud mul temast loobuda kui aianduslikku väärtust mitteomavast liigist. Ma ei saa küll aru, mis tal teistega võrreldes viga peaks olema.
`Double Yellow`- Taani kloon
m
Linnusemaa peaaegu valge, kes avanedes on õrnalt helesinine.
Hulk sinililli on näha eelmises postituses.
Tundub siiski, et kevad või vähemalt tema mingi imelik, vihmane, lopane, lumine ja tuuline eelvägi, on vargsi siiski kohale jõudnud, aga kus ta täpselt redutab, ei tea. Tänagi sadas päev otsa jäist vihma, puhus piitsutav tuul ja sooja on vaid 3 kraadi ringis. Mis ilus kevad see siis ikkagi on.
