Wednesday, April 26, 2017

PUINE LUGU.LISAKS MÕNED ÕIED KA

Nii tahaks Koidula sõnadega öelda, et kevade on sala tulnud, aga praegu küll öelda ei oska, millise aastaajaga tegemist on. Oleks kui novembrikuu, aga miskipärast õitsevad kevadlilled. Või on siis ikkagi see ammuoodatud kevad salaja lähemale hiilinud ja varitseb kuskil künka taga. Mingisse suurde plahvatusse ma siiski tänavu ei usu, tundub, et ilm jääb pikalt jahedaks ja vinduvaks. Ilmateade on ka tore - vihmasaju möödudes saabub uus sadu. Pinnas on vett täis ja toores, aga mullale haiget teha ei või.
Seepärast tulebki teha muid töid.
Tegelikult algas meil puude ülevaatamine ja korrastamine juba märtsis

Kahju, et sesr pajust pole fotot enne lõikamist, siin on kõige rohkem vastu maad olnud jämedad oksad juba eemaldatud. Mulle meeldivad tüüakad ja kõverikud tüved, aga seda seal, kus nad võivad soleerida. Varjuaia puudel on teine funktsioon, teha varjutaimede elu mõnusaks. Aga kui nad muudavad enda aluse juba peaaegu pimedaks, tuleb välja otsida saed




8.03 vaataks meile vastu justkui teine puu.










Kui me olime veel noored ja rumalad ega osanud oma tegevusi alati õigesti hinnata, istutasime maja nurka pisikese kahara nunnukese, mägimänni, andmata endale aru, et ta kasvab suureks põõsas-puuks. Igal okkalisel jõuab kätte aeg, mil ta hakkab laasuma. 11.03 tuli ka temaga veidi tööd teha.




Et tal vasakult teine tüvi oli kuivanud, lõigati see maani maha. Eks lähiajal tuleb tõenäoliselt ta tervenisti maha saagida, aga las ta veel mõnd aega olla. Praegu paistab elutoa aknast kena seenekujuline roheline mütakas ta ladvaosas


Seejärel saabus pikem paus, kus keegi aias midagi ei teinud.





Verev õunapuu (Malus niedzwedzkyana) oli üks esimesi lehtpuid, kelle me oma aeda istutasime. Looduslikuks koduks on tal Tjan-San. Verev õunapuu on pea kõigi punaseõieliste sortide esivanem






Aastatega oli peenest 0,5m pikkusest vitsakesest kasvanud umbes 5 m kõrgune puu. Ta oli küll veidi jäänud teiste puude varju, aga mulle mõnikord meelduvad sellised veidi peidus olevad värvilaigud. Teiselt poolt paistab ta tervenisti kätte.






Mis temaga tänavu juhtus, ei oska isegi arvata. Olid need tormituuled või raske lumelopp, aga suur osa puust oli murdunud. Vanus ega haigus see polnud, sest puit oli korras.







Talgute ajal sai ka see õnnetu puuke korda.

Mõned veidi kääre ootavaid põõsaid on pargis  veel, aga kõigele jõuab veel ringi peale teha










Niipalju urbi pole ma varem sarapuudel näinud.










09.04 nägid tähtmagnooli õienupud välja sellised. Kas nad ka peale neid krõbekülmi öid ka avaneda jõuavad, saab näha.










Tema peaks olema peitõieline kuslapuu, aga ma väga kahtlen selles. Pungad olid tal punased, kui ta aga lehe lahti punnitas, nägi ta hoopiski selline hiirehall välja. Külma töö?






Magesõstra heki rohelust näeb kaamerasilm kehvemini kui inimene. Lehtima hakkas ta 18. 04 paiku








Kuldsõstar. Ka vereva sõstra pungad on juba suured









Forsüütiad on kohe- kohe õide puhkemas. Nad on sellega palju hiljaks jäänud, tavaliselt on nad tänaseks juba nädalajagu oma kuldse rüüga uhkeldanud.




















Lumeroose olen ma puhkemise järjekorras näidanud, eks ma jätkan nüüd samamoodi.
Purpur-lumeroos (Helleborus purpurascens) oli meie aia esimene. Olen teda palju kordi jaganud ja ümber istutanud. Mõned eriti snobistlikud aednikud on soovitanud mul temast loobuda kui aianduslikku väärtust mitteomavast liigist. Ma ei saa küll aru, mis tal teistega võrreldes viga peaks olema.

`Double Yellow`- Taani kloon










m

Linnusemaa peaaegu valge, kes avanedes on õrnalt helesinine.
Hulk sinililli on näha eelmises postituses.







Tundub siiski, et kevad või vähemalt tema mingi imelik, vihmane, lopane, lumine ja tuuline eelvägi, on vargsi siiski kohale jõudnud, aga kus ta täpselt redutab, ei tea. Tänagi sadas päev otsa jäist vihma, puhus piitsutav tuul ja sooja on vaid 3 kraadi ringis. Mis ilus kevad see siis ikkagi on.

Sunday, April 23, 2017

TALVE-EELSED KEVADTALGUD

Meie kevadtalgupäev, 22.04, oli määratud varakult, sest aalujate ürituste graafik on ülitihe. Loomulikult ei osanud keegi 1,5 kuud tagasi säärast veidrat kevadet ette näha. Reedel, päev enne meie tööpüha, palus Muhedikupapa, et ma helistaksin inimestele ja teataksin talgute ärajätmises. No ei! Kui muud ei saa, siis väikese kokkutuleku ikka.
Laupäeva varahommiku vihmasadu ei tõotanud midagi head. Aga kella 9 paiku hakkas paistma päike ja seejärel tundus, et kõik taevased jumalad kogunesid meie talu kohale. Üle hulga aja sai nautida tõeliselt ilusat kevadpäeva.
Hommikukohv joodud, jõukohased ülesanded sõpradele kätte jaotatud ja töö võis alata,

Kõrgpeenrad olid keltsast vabanenud nädal tagasi, mis lubas külvata spinati, erinevaid salateid, porgandit ja tilli.









Lõpuks on kõik 12m3 puid ladustatult kuuris














Rehatööd jätkus kõigile














Kuigi enamik püsikupealseid oli varakult maha lõigutud, jätkus nii kõrgemad kui päris peeneid taimi, kes puhastamist vajasid














Sügisel pügamata jäänud hekk sai suures osas korrektse näo. Nii nagu peab.












Talgulisi ja töökohti oli muidugi rohkem, aga meie ammune kokkulepe ei luba inimesi näidata. Korrastati veel üks talvel murdunud iluõunapuu, mängiti oksapurustajaga, puhtaks sai sukulentide müür ja ikka veel lõiguti ja lõiguti.
Jätkus aega ja silmi ka õite ja muu põneva jaoks.

Järjekordne esmaõitseja `Natasha`









Pole küll veel õis, aga ka lehepungad on ilusad











Sinilillepidu. Neid on kohe igasuguuseid





















































`Rosea Plena`









Ma arvan, et igas aias väärib uudistamist peale lillede ka muud. Meie MeTaSaurus :)










Ja see on mingi ürgne voolujooneline tegelane. Või on neid seal koguni mitu?












Kella 14 paiku külastas meid esimene ülilühike vihmasagar, saime ka peotäie lumemannat. Päris suur tegu oli talgurahva lõunalauda saamine. Peale talgusupi mõned tulnuist lahkusid, aga enamik jätkas poolelijäänut.

Oh seda rümpsu. Kust teda küll niipalju kogunes. Mul on palju aastaid tunne, et sügisel enamvähem puhtaks tehtud aias tegutsevad talvepimeduses mingid pahad trollid või veel keegi seesugune ja lõbutsevad suurt kevadsodi tekitades.
Selliseid koormaid rändas lõkkeplatsi hulgaliselt
Kell 15.57 saabus talv. Vaatamata sellele, et tihedas sajus polnud enam puhastatavaid taimi nähagi, jätkasid kõige vapramad, loe kreizimad, tööd kuni kell 17 kamndasin ma tööpäeva lõppenuks ja rahva sisse. Ei saa oma südametunnistule võtta kopsupõletikke või muid jubedusi.



Me oleme südamest ja veidi rohkemgi tänulikud kõigile appitulnuile. Seda tööd, mis tehti, tulnuks Muhedikupapal üksi teha vähemalt kaks nädalat.
See ilus lumesadu kestis hilisõhtuni ja tekitas hinge imelise rahu. Palju puhtamaks saanud aed sai korraks paksu valge vaiba ning pesti korralikult puhtaks.
Täna on sellest ilust järel vaid riismed, ilm on tänavuse kevade kohaselt hall, sombune ja uduvihmane. Sooja 2,6C

Sunday, April 16, 2017

ÕIEKE LUMES e. KEVADPÜHAD 2017

Reedel õnnistati aeda järjekordse väetiseportsjoniga.
















Palju teda meil hommikul polnud ja seegi, mida päeva jooksul üsna ohtralt alla sadas, imendus kiirelt pinnasesse.









 Kui aednikud järjekordsest üllatusest väga suurt rõõmu ei tundnud, sest tööks planeeritud vabad päevad jooksid ju tühja, siis väikestel inimestel oli pidu päris suur. Kui muidu lumememmeks vajalikku materjali ei jagu, siis tuleb see kasvõi teelusikaga kokku korjata.















Et lumepidu oleks täiuslik, on vaja ära kasutada kogu sadanud lumi, mis sest, et memme kleit veidi hallikas on.













Aed ärkamisega ei kiirusta ja see on päris hea, sest tänahommikune - 7,8C võinuks päris palju paha teha.











Mingi rohekas halo on tekkinud lehiste ümber ja ka metsale on tekkinud värviline jume. Sibulikke selline "korraks vaid" külm ei hävita, küll aga on lumi ja päris krõbe miinus rikkunud palju õisi. Õnneks on fotod tehtud vahetult enne sadu.

Väga aeglaselt paljunev kevadine valevlill (Bulbocodium vernum) õitseb ammugi, aga on kogemata maha jäänud mitmest postitusest.







Käes on siberi adoonise (Adonis sibirica) aeg. Enne sügisest ümberistutamist jagasime teda mitmele soovijale. Palljud spetsialistid teda iseseisvaks liigiks ei pea. Tegemist on üsna haruldase endeemse siberist leitud arvatavalt amuuri adoonise alamliigiga. Aga kindel see pole, sest kahel kõrvuti kasvaval taimel on väga palju erisusi



Pisiputk (Haquettia epipactis) on üpris kiire laienemisega










Lumeroosid jätkavad. Musta lumeroosi sordid
`Red Lady`










`Double Pink`










`Tricastin`










Mõned krooksud on imekombel pidama jäänud, kuigi sordinimedest pole enam õhkagi.










Enamasti on nad suured hulgused













Võrkiiristeta ei saa kuidagi. Kui eelmisel aastal saime tellitud sibulikud kätte, vahetasime Rahmeldajaga sorte, mida me polnud tellinud. `Pauline` on üks neist. Oleks ta vaid kiiresti paljuneks, sest tema grupp oleks küll väga efektne. Sametine must, päikeses sädelev erkviolett ja lumivalge silmake moodustavad väga ilusa kombinatsiooni.



Säravsinine `Carolina` on veidi kannatada saanud, aga paremat pilti temast enam ei saa.










Karukellad näivad praegu udusulis linnupoegadena.













Lõokannused on ühed isepäised tegelased. Kuna nad külvavad ohtralt, muutuvad nad püsikupeenrais kiiresti kultuur-umbrohtudeks. Istutasime neid niipalju kui sai, ümber varjuaeda, kus nad võivad möllata kuni sõnajalad ärkavad. Nende kuivavaid pealseid koristada pole vaja, kaovad nad märkamatult, Heade risttolmlejatena on nende seemikud vägagi põnevad, mis muidugi tähendab, et sordid ja seemikud kipuvad segi minema. Nad oleksid tänuväärsed taimed ka pargi- või hõredates metsaaedades.


 Siberi haisuvõhk (Symplocarpus renifolius) sarnaneb pigem kössitavale muinasjututegelasele kui püsikule, aga ometi ta see just ongi. Vastupidiselt eestikeelsele nimele ei haise ta kuidagi, seda teeb hoopis ameeriklane.








Mitte ainult õied pole kevadel ilusad























Kena kevade on ees. 
Ilusaid, rõõmsaid, värvilisi kevadpühi!