Friday, August 28, 2009

ÜKS MEHIKENE ELUTSEB...

ei-ei, mitte männikus ega ammugi mitte kuusikus. Ta tuleb aeda koos istutatud lehistega. Ja tema nimi on kuldpuravik (Suillus grevillei). Välimuselt sarnaneb ta õige pisut võipuravikule, vahe on torukestes (nn samblas), mis kuldpuravikul on tihedad kollased ja viljaliha on ka tükk maad kollasem kui võipuravikul. Ja noored seened on äratuntavalt kuldkollased. Suurepärane seen värskelt võiga praadimiseks, samuti marineerimiseks. Piisab kolmest puust, et saada arvestatav saak. Eile peale rumala varblasepoisi päästmist, külaliste, järjekordsete sõprade vastuvõtmist, uute iiriste (kus on, sinna tuleb ju juurde:) ) mahaistutamist, jõudsin veel peaaegu 5 l neid marineerida. Üksikud kivi- ja punapuravikud, mis meil samuti kasvavad, leidsid seekord samuti tee purki.

Thursday, August 27, 2009

VARBLANE PEOS

Mees läks õue, pidi teega tegutsema hakkama. Istun arvuti juures, aknad on lahti. Varsti kuulen mingeid kilkse ja kõlkse. No ju tulid tal teised mõtted pähe ja täna kvalifitseerus ta siis sepaks.

Vaikus. Aga aeg-ajalt ikka kuulen seda mitte eriti tugevat kolinat. Veidi hiljem oleks tegu nagu kastrulikolinaga. Sa pagan. Kas uks oli lahti jäänud ja naabrite kass mu lihapoti juurde pääsenud? Igasugu rohelistest quichedest ja muudest lahtistest ja kinnistest pirukatest, ühe- ja mitmepajaroogadest ja hautistest oli elamine nii vesiseks muutunud, et otsustasin korraliku ahjuprae teha ja nüüd pistab üks hulkuv kassiroju selle nahka:(

Heee:DDD Meil pole kamin. Meil on linnulõks.
Algul ei saanud arugi, kes seal sedasi müttab, ainult tuhakeeris paistis. Hõikasin mehe appi ja seekord tõin fotoka ka, sest möödunud-aastane part jäi pildistamata. Varblane!!! Ja mis imetrikiga ta selle pika sõidu sealt ülalt alla tegi? Korstnal müts peas ja sädemepüüdjad võrgud ja puha. Ja mina teda sinna kaminasse ei toppinud:))) Kui ma veidi kaminaust paotasin, et mees saaks käe sisse pista, lendas see nõgikikas mikroava kaudu, nii, et tuhajutt taga kõigepealt oma maniskit puhastama mu valgetesse kardinatesse ja siis aknalauale. Ikka päris rääbakas nägi ta algul välja:)

Aga ta oli sest kitsas kaminas rabelemisest nii väsinud, et andis end üsna kenasti kätte. Vaat` sedasi siis!:D





Wednesday, August 26, 2009

TEINE NOORUS

Puittaimed on ilusad kaks korda aastas. Tegelikult pole see väide õige, sest nad on alati ilusad. Nii kevadel lehtede puhkedes, hiljem õitsedes ja seejärel terve suve, sügisel lehtede värvudes ja isegi raagus olekus härmatisega kaetuna.
Aga sügise hakul saabub neile kevad-suvise õitsemise järel justkui teine noorus.
Rosa rugosa- no kuidagi ei saa aru, mis on praegu ilusam, kas tema erksad õied või veel säravamad viljad. need pole tomatid, vaid põõsalt juhuslikud võetud kibuvitsamarjad.
"Õide" on puhkenud ka tuhkpuud - `Coral Beaty´

´Major` on veidi tagasihoidlikum



Kukerpuude viljad oleksid justkui poleeritud









Siumari pole küll puittaim, aga tema läikivad väga mürgised viljad sunnivad alati peatuma ja end vaatama




Ja muidugi säravad üle aia pihlakapuud.
Tulihapu Koehne pihlakas



`Granatnaja´

Kahjuks on puudu veel roosad pihlakad.
Ja meil haub äikest:(



Monday, August 24, 2009

PÕÕRASED PÄEVAD

on need olnud. Nädala alguses sadas nii, et maa ja taevas puutusid kokku. Kõige suurema paduga istutasime siiski iirised maha. Seda tööd ei andnud kuidagi edasi lükata, sest lootuses, et vähemalt tunnine sajuvahe tekib, panin nad ju likku. Olime märjad ja porised kui kaltsud. Neljapäeval oli esimene enam-vähem päev, kus andis midagi teha. Heinamaa sai jälle muruks, aed puhtaks.
Polnud mahti isegi fotokat võtta, aga täna ikkagi kekutan. Tõime tervelt ja räsimata selle iluduse kohale. Tal sel aastal veel ajutine koht, varsti vaja maasikas ju potist välja istutada, aga ilus on ikkagi. Ja heade uudiste päeval hakkas avanema see õis:) Küll võib üks lill olla puhas ja suursugune. Ja kui hästi ta end hostade juures tunneb:) Aitäh Thela!
Edasi. Edasi oleme kõik ilusad päevad puha logelenud:) Praeguseks oleme vist ära näinud kõik oma ka sellised tuttavad, keda ammu pole kohanud. Ja kui hästi mõelda, siis neli päeva tõelist puhkust koos vanade heade sõprade ja ka uute tuttavatega pole ju mingi patt.
Täna hommikul ärkasin küll kavatsusega veidi koristada. Aga siis rõõmustas mind telefon Pärnumaalt. No muidugi olen kodus:D Ja pole sel elamisel veel häda kedagi. Aknad näevad küll jubedad välja, aga neid poleks ma niikuinii pesnud, sest surud mäkerdavad nad veel kohe täna õhtul ära:)
Ja eile oli ka üks ilmatuma tore päev. Ja see siin allpool on hostaterror:DDD, muudkui astusid väravast sisse:) Nüüd ma ei tea, kas maailmas on veel midagi `Pink Robusta´ taolist, aga tundub, et mitte kauges tulevikus, vaid kohe on vaja selle peenraga edasi minna. Ma ju tahtsin järgmisel kevadel kolm (!) hostat veel tellida ka:DDD

Vaatamata päikesele on ilm ja õhk kuidagi väga-väga sügisesed. Aga veel selle nädala lõpuks on vaja vaat´ selle kohaga tegelema hakata. Mürk on mõjunud ja me saame oma päevaliiliate ümberistutusega alustada. Kõigepealt on vaja paika saada oma seemikud, mis on juba nii kokku kägistatud, et lausa hale on neist ja siis ka aiast nad välja tõsta, et järgmisel aastal iiristele ruumi teha. Pinna katmine jääb küll kevadeks- pole lihtsalt nii palju ajalehti. Täiesti plaaniväline projekt.
Üks vana peenar on vaja mürgitada, aga ootan selle nädala ära, äkki õnnestub veel kellelegi sealt midagi välja kaevata ja siis ei mingit halastust. Barbaarne? Jah!!! Aga muud võimalust selle osa kordategemiseks pole. See oligi säärane üleminev planeeritud projekt ja vähemalt algus on ammu tehtud, kuigi asi muutub esialgu aina hullemaks.


Ja siin see planeeritud suurprojekt. Seep´ see on kui tähtaeg on määramata:( Igasugu muud asjad tulevad vahele ja kõige olulisem- et sõbrad normaalselt väravast sisse pääseksid- peab ikka ootama. Oma osa on muidugi sel lakkamatul vihmal olnud. Valada selliste ilmadega ju ei saa. No ma loodan, et enne külmade saabumist on ka see osa lõpuks korras.








Tuesday, August 18, 2009

KULLERTEENUS

Eile hommikul saadud iirised oli vaja kuidagi ka kohale toimetada. Ei raatsinud neid sugugi mitmeks päevaks kuhugi vedelema jätta. Ja väike uudishimu ka ju:) Kõik teised ju olen ära näinud, aga Hilist mitte.

Kodunt lahkudes hakkas meil sadama. Kohale jõudes oli seal sadu lakanud. Koju tagasi saabudes samuti. Mõtle kui tore päev, ma ei näinudki vihma.

Rukkilõikus on alanud, tee peal nägime mitmes kohas kombaine. Naljakas lugu, olen linnatüdruk, aga viljalõikust nähes poeb mingi seletamatu turvatunne hinge.

No pole meil ühtki sõitu ega reisi, kus me poleks ära eksinud:) Seekord tegime seda peaaegu Hilise värava juures ja sõitsime sillani. Väike jupike küll, aga ikkagi. Noh, eks me nüüd tea sest kohast ka veidi rohkem- niiviisi maailma avastataksegi:)

Ilus vastuvõtt- pererahvas puha värava juures:) Ja muidugi Lapiteki ja Berna tervitused ja ülenuusutamised. Vist jäid meiega rahule:), sest hiljem pikutasid nad sealsamas.

Kõigepealt ahhh! maakivi- need müürid ja hooned. Ma jään kohe haigeks kui niisuguseid ja nii ilusasti laotud asju näen. Ja kui ma veel mõtlen, et üks väike nääpsuke need sinna müüri sai......

Ja aed.... Hiline kirjutab ise, et pole seda ja teist ja ei tea veel mida. Aga tegelikult on ilusad ja läbimõeldud istutusalad, hoolitsetud peenrad, terved ja ilusad taimed, kõik paistab kenasti välja. Palju huvitavat käsitööd, mis ei mõju rahutult, vaid on seotud oma koha ja taimedega. Selline.... hingestatud aed, kus oli väga mõnus käia ja olla. Nats olid ju teod pahandust teinud, aga ma olen palju hullemat rüüstet näinud. Ja selle vihma kohta polnud umbrohtu üleüldse- vaat see oli küll imekspandav. Ja isegi päevalill kasvab näoga Hilise istumiskoha, mitte ilmakaarte järgi. Ju on ta ise talle rohkem kui päikese eest:)
Fotoka unustasin koju, poolel teel meenus. Kahjulugu, seda ilusat müüri ja veel mõnd kohta oleks ikka väga tahtnud jäädvustada. Meelde jäävad nad küll niikuinii. Praegu oleks mul küll suur tahtmine selline müür omale kasvõi keset aeda teha:D

Aias sain peteka. Vaatan - siberi iirise puhmas, aga kuidas tal nii suur õis on? Kas tõesti mingi hiline Kaempferi iiris? Tegelikult oli tema taga olev elulõng avanud ühe õie:)

Filipp ja ta sõber- nii kenad ja lumivalged, säravad puhtusest. Meie toonekured siin on nii räpakad ja koledad, et peaks saatma hanede juurde kooli.

Nägin Leedi Madonnat ja eksamitööd. Viimane oli ikka superpeen ja -puhas töö.

Õhtu oli soe, kohv kuum. Tõsi, suurepärane suitsuangerjas oli külm, aga tundus ikkagi soojana:)

Ja naljakas. Nägin veel midagi. Vaatasin kõrvuti istuvaid Mehi. Neist näis hoovavat sellist headust ja soojust ja ma ei oskagi seda päriselt sõnadesse panna- kas rahulolu eluga? Mingi eriline fluidum. Vaat´ siis, isegi et enda oma näha, peab mõnikord kodunt välja saama.

Ärasõit koos üliuhke maasikapoti ja veel teise tagasihoidlikuma potiga. Sellele esimesele on nüüd vaja väga väärikat ja sobivat kohta. Kekutaksin ka pildiga, aga meil on praegu niisugune padukas, et isegi istutada ei saa - maa ja taeva vahet pole näha. Ja veel oskasin ma kaasa hamsterdada mõned ilusad salvrätid:) No enam pole üleüldse mingit häbitunnet. Mehele suuuured tomatid ja kirsivein:) Aga kõige suurem häbilugu on see, et minnes pidasin küll kramplikult meeles, mis ma kõik kokku lubanud olin. Aga kirsipuu unustasin:S Siiani pole ma märkmikku vajanud, nüüd tuleb siis see ka kasutusele võtta:(

No mis viga sedasi kuller olla. Söök-jook olemas, hakka või õhtul pidu pidama. Ei tea, kas Eesti Posti teisi töötajaid kuskil veel samamoodi vastu võetakse?:D

Aitäh, kallis Hiline ja Mees selle väga ilusa ja sooja vastuvõtu eest!

Monday, August 17, 2009

NAGU JÕULUD KOHE:)

Läbi une kuulsin ukseluku klõpsu. Mees läks tööle ja ma võin endale veel tunnikese lubada. Pole see ju mingi patt, sest enne ei saanud raamatut käest kui pool neli. Uksekell. 7.52. No mida? Unustas miskit maha? Võti on ju olemas. Veelkord väike tirts. Ei saa midagi. Läksin ukse juurde. Öösärgis. Sassis. Unine. Oh sa jeerum - postiljon. Ta on meil kullatükk. Aga kuidas ta nii vara? Tavaliselt tuuakse meie post kella 10 paiku. Särab ise ja ulatab mulle suure kasti. Oli kohe enne oma suurt ringi Tartust siia põrutanud. Mul oli nii hea meel, et isegi häbi polnud enda pärast. See tunne tuli veidi hiljem:)
Tarisin siis selle varanduse kööki. Ohsaa - milline hommik ikkagi! Kuum kohv kõik valmis ja puha:) No ei teagi kohe, kas juua enne tass kohvi või asuda kohe paki kallale. Üritasin mõlemat koos teha. Kohvikruus läks ümber. Ei sest midagi.
Siis tuli fotokas ka meelde. Niisugune sasipusa ta siis oli. Ruttu see sodi pealt maha, mitu kihti sedasi kõigepealt siberlasi. Vale värk sel aastal minu jaoks.

Nooo, ja lõpuks siis see varandus:) Vaatasin ja silitasin neid siis algul niisama. Kohvi jõin ikka ka. Tunne oli säärane nagu oleks varased jõulud kätte jõudnud. See ei loe ju, et ise tellisin ja ise maksan:) Ikkagi säärane suur pakk ju igatsetud sisuga.
Kolme tunni pärast kõik sorteeritud ja mitu korda kontrollitud.
Jah, aga ka kõige paremates firmades juhtub.... Õnneks on siberlastega kõik korras.
Seda, milline aediirise risoom välja näeb ja tavaliselt ongi teda ostes üks lehvik, ma tean ega oota mingit suurt õitsvat puhmast. Mõni risoom suurem, mõni väiksem, mõnel veel pisikesi pungi ka. Aga... ühte sorti oli 3 risoomi, üks sort oli asendatud - see oli kohe kirjas, aga selle sordiga, mis niikuinii oli tellitud; 4 sorti puudus hoopis kuigi nad pakkelehel olid märgitud. Offer- 5 sorti s.t. rahaliselt ma ei kaota ja juba vaatasin ka, millised nad on. Väga-väga ilusad. Et mulle teised tellijad ütlesid, et "aediiriseid ma ei taha"siis jätan nad omale. Kui tulevikus kellelgi tahtmine tuleb, raatsin alati lõigata. Ja kuna ma olen taimedega nii kaua tegelenud, ei ole ma pahane ega midagi. On juhtunud hullematki. Ikkagi on hea tunne, justkui oleks sünnipäeva kingi saanud:)
Aga meelde tuli eelmise aasta tellimus ja sellele järgnenud inetu kära. Nüüd mõtlen, et kui see ühistellimus oleks väga suur olnud ja tellijaid palju, oleks ikka segadust ja seletamist vist üksjagu olnud. Seepärast ei võtagi ma kunagi seda ette võõraste inimestega, keda ma ei tunne ja kes mind ei tunne. Ja veel tulevikuks üks teadmine. Aediiriseid ei tasu tellida koos siberi iiristega. Viimased postitatakse hoopis hiljem kui aediirised. Nad küll küsisid, et kas saata nad eraldi, aga ma ei täpsustanud, kuidas siis saatmiskuluga on. Muidugi, praegu pole veel sugugi hilja ja kõik jõuab korralikult juurduda. Väiksed probleemid tekivad vist istutuskohtadega. Aga mees lubas, kui talle helistasin, et iirised on päral, kuskile neist mätaskatuse ehitada:D
Õhtupoolikul käime veel Viljandimaal ära ja homme saab siis leotama ja istutama hakata.
Ahjaa- nüüd olen ma m-me:D Sedasi kõnetati või õigemini kirjutati mulle esmakordselt:)



Saturday, August 15, 2009

HOBUKASTANI-KEERUKOI

Vaba taimede liikumine ja nende kaugelt tellimisvõimalused on suurepärane asi. Aga see on toonud kaasa ka igasuguste haiguste ja kahjurite ilmumise, mis seni olid meile tundmatud. Ikkagi peaks iga kasvataja looma endale mingi taimede karantiininurga ja vaatama kogu saadu väga tähelepanelikult üle. Kõik juured, sibulad jm tuleks aga kindlasti enne istutamist mingi vahendiga töödelda.


Refereerin pisut enda tarbeks ML lisas "Targu talita" nr.33, 13.08.2009 ilmunud EMÜ taimekaitseosakonna doktorandi Eha Svilponise artiklit uuest kahjurist, et kui ma seda peletist enda aias peaksin märkama, tunneksin ta siis ka ära.


" Keerukoi (Cameraria ohridella) (vaat, kus on alles ilus nimi:)), on Euroopas hobukastanitel uus invasiivne, kiiresti leviv kahjur, keda liigina kirjeldati alles 1986.aastal. Esmalt leiti teda Makedoonias, kuid Balkani poolsaar ei saa olla tema päriskodu.
Keerukoi täiskasvanud putukas on märkamatu väike 5mm ookerkollane valgemustriliste tiibadega liblikas. Esmakordselt märgati Eestis tema kahjustusi 2007.aastal. Sel aastal on teda leitud 4 kohas, suurimad kolded Tartus.
Keerukoi on täismoondega putukas. Muna- vastne (väike lapik ussike) - nukk - valmik (koiliblikas).
Munast koorunud keerukoi röövik tungib lehe pealmise ja alumise epidermi vahele ning toitub seal kaevandades. Kogu keerukoi valmikueelne elu toimubki samas kaevandis - sinna jäävad nii väljaheited kui rööviku vanad kestad.
Nukud on väga külmkindlad. Nad jäävad talveks lehekaevandi sisse ning täiendava külmakatte annab varisenud lehtedele sadanud lumi. Hiliskevadel väljuvad nukkudest täiskasvanud linlikad ja emased liblikad munevad uuesti hobukastani noortele lehtedele ühekaupa munad. Esimese kasvujärgu vastsed kooruvad juba paari nädala pärast ning uuristavad endale lehtedesse käigud.
Kahjuri tegutsemisest annavad märku hobukastani lehtedele tekkivad mõnesentimeetrise läbimõõduga ümarad laigud. Röövikute kasvades muutuvad need ebakorrapärase kujuga laik-kaevanditeks. Värsked kaevandid on helerohelised, kuid muutuvad kiiresti pruuniks, kui epidermise rakud hukkuvad. Tugeva nakkuse korral kaevandid liituvad, lehekoed hävivad enneaegselt ning lehed varisevad juba suve teisel poolel. Ühe kg puude alla jäänud lehtedest võivad talvitunud põlvkonna liblikad muneda 80 000 uut muna.
Kõige tõhusam taimekaitse on varisenud lehtede kokkuriisumine ja põletamine. See paraku on meil vähemalt linnades keelatud.
Soovitatakse ka kompostida kui on garanteeritud komposti kiire kuumenemine. Väikesi puid on võimalik ka pritsida."

Saturday, August 8, 2009

TARKUS TULEB TASAPISI :D

Mitu päeva järjest oleme külalisi vastu võtnud ja eks see jätkub veel terve augustikuu, sest nii mõnedki kuupäevad on juba broneeritud:). Kohe mitte ei saa aru, mispärast me sel aastal nii nõutud persoonid oleme.
Aga seetõttu polegi nii väga olnud mahti oma aeda väga kriitilise pilguga vaadata, aga täna tegin seda kohe mitmest küljest. Ja ausalt, päris häbi hakkas. Millist kaost me siis ikka näitame? Mõned kohad on ju üsna korras ja näevad head välja, aga .... nii nagu mul üks tuttav ütleb enda aia kohta, puudub kontseptsioon:). Mingi suur segapudru, aga mitte aed. Kõik on segi, kuskil on tühjad kohad ja mitte midagi enam kuskile ei mahu.
Mees niitis pea terve päeva, aga mina mõtlesin sel ajal tarku mõtteid:). Ja kui me siis ükskord kokku saime ja maha istusime, tuli välja, et me mõtted on juba mitu päeva liikunud samu radu pidi. Meie endi päevaliiliad on üsna nukralt kuidagi aia taha jäänud. Mitmel korral oleme mõelnud, et nad oleks vaja aeda ümber istutada, aga alati on seganud nii aja- kui ruumipuudus. Ja ka lähitulevikus pole lootustki neid kuskile paremasse paika panna, sest kõigepealt on vaja ju peatselt saabuvad iirised ära panna. Ja ega need pole ainukesed, selgub, et mul on neid veel oodata:)
Aga välja mõtlesime - päevaliiliate jaoks tuleb hoopiski uus istutusala. Noh, eks sinna mahub siis veel üht-teist, sest päris monokultuurseid peenraid peale hostade, me ei tee. Ja et me nii ühel nõul olime, siis vedasime juba vooliku maha. Saab päris suur lahmakas- umbes paarsada ruutmeetrit. Loomulikult läheb see kõik katte alla ja hakkab välja nägema nagu hostapeenar. Mürgitame selle juba järgmisel nädalal ja siis läheb sinna veel rohuhake peale. Istutama ja katma hakkame järgmisel aastal. Aga kui uusi taimi säärase tempoga lisandub, siis isegi osaliselt veel sel sügisel. Ja vana istutusala jääb siis teiste püsikute ja iiriste päralt. Nii, et järgmiseks aastaks ma rohkem projekte välja ei hau:). Aga kus siis tarkus on? On ikka. Kui on võimalik teha enamvähem hooldusvabu istutusalasid, siis tuleb neid ka teha, mitte toppida taimi üksteise kukile.

Tegelikult oli mul kavas ka aediirised veidi teisiti grupeerida ja vaja oleks olnud mõnd sorti ka teistele lillesõpradele jagada. Oma rumaluse pärast ma seda teha ei saa. Õitsemise ajal oli asi lihtne ja selge ja nüüd seisan nende puhmaste juures ja ei saa aru, kus täpselt mingi sort asub - lehed ju neil puha ühesugused. See tähendab, kui midagi on aias rohkem kui 5 sorti ja nad asuvad üsna lähestikku, peavad neil juures olema nimelipikud. Nüüd võib mõni inimene mõelda, et ma ei raatsi lubatud sorte anda, aga nii see pole. Sest veel hullem on jagada lilli valede nimedega.

Juba paar päeva on mul hirmsasti ühe otsingu juures vaja seda internetis asuvat venekeelset klaviatuuri. Tean, et Hiline pani selle lingi kuskile ja oma arust ma isegi panin ta endale favoriitidesse. Aga mida pole, seda pole. Kunagi varakevadel ma neid favoriite korrastasin. Kas ma siis kaotasin ta ära? No mitte ei saa aru. Pool päeva otsisin siis seda tema blogist. Tagantjärgi on nii mõndagi postitust väga huvitav lugeda, eriti kommentaare. Naersin vahepeal suure häälega, nii, et mees võis arvata, et mulle on kuumus halvasti mõjunud. Aga mida ma ei leidnud, oli see klaver:SSS No vot. Nii tähtsad asjad tuleb favoriitides panna absoluutselt igasse kausta ja võibolla veel kuhugi seivida. Paluks abi, Hiline!

Friday, August 7, 2009

OH ROOSID, ROOSID, ROOSID.....

No mis see nüüd siis on? Kõigepealt astus sisse koos kaaslastega see hmmm:) unelmate roosa ´Pink Robusta´. Eile avas ta kõigi varte otsas oma õied, mis siiski on vaja maha lõigata. Esmalt peab ta ikkagi juurduma ja see pole üleüldse lihtne töö
Nonii- ja nüüd siis neid muudkui siseneb me väravast:) Kohe ise tulevadki:)! Kõigepealt Deiaroos- ma arvan, et seni kuni ta on määramata- elab ta vähemalt meil selle nimega. Ei saa ju ilusat lille mingit koledat moodi kutsuda.
Ja siis see:DDD Liiga naljakas, et olla tõsi. Nii omapärane, et teda vaadates kisub vägisi muige näole. No mida on loodus veel võimeline tegema? Mingi naljanumber!
Rosa chinensis viridiflora. Jajah, ja see ongi õis:D Just säärased kummalised taimed mulle kõige enam meeldivadki.

Aitäh!
Ja taevas ise aitab meil ikka kasta neid vastistutatuid:). Kasvõi üks suts päevas, aga ilma me polegi veel olnud.