VÄIKE PÄIKE HALLIS ILMAS

Hommikul sadas lörtsi, mis asendus külma vihmaga ja mida väikeste vaheaegadega ladistab siiani. Külm, sooja on olnud vaid +5C, päev läbi puhub vinge tuul. Aga teda ei heiduta miski. Ei lõdise ta külmas vihmaski, avab vaid vapralt järjest oma kuldseid õisi. Teised forsüütiad veel ootavad oma järge, nana on neist alati kõige tublim ja virgem

FHUHHH- KUI KOLE!

Nädalavahetus oli meil suurepärane. Kaks päeva paistis päike varahommikust hilisõhtuni. Soojakraade oli ka piisavalt ja tuul oli olematu. Ma juba salamisi lootsin, et ehk tulebki suvi tagasi. Noh, päris suvi vast mitte, aga vähemalt ilus sügis küll.
Tänane pööras kõik pea peale. Ei mingit suve ega kuldset sügist. Kuigi miinuskraade polnud ei öösel ega varahommikul, oli maa siiski valge. See oleks võinud ju päris armas välja näha, aga.... pime:(, märg:(, kleepuv:(, tuuline:( libe:(. Vääääääga kole! Ja seda jubedat loppa tuleb järjest juurde. Akendest ei paista kohe enam midagi, klaasid on paksult seda ollust täis. Ja puud on veel puhta rohelised.

Midagi on ikka ilusat ka. See puuke võtabki sedasi igal aastal talve vastu. Õitseb vapralt kuni veebruari lõpuni, märtsi alguseni. Ja õisi on tal ümber okste ja tüvede väga palju.

Sel aastal on kuidagi nii kujunenud, et kõik halvad ilmauudised tulevad siit meie poolt. Täiesti harjumatu asi.

PISIPROJEKT

Ei meeldi mulle väikesed istutusalad. Suures aias on nad eriti sobimatud. Täiesti kohatud.

Kord paluti mind nõustama üht aeda, kus perenaist häiris miski, mida ta ei osanud endale seletada. Vat, see asi mulle ka ei meeldi. Kuidas ma ikka ronin teise inimese pähe ja südamesse. Aga tookord ma miskipärast soostusin seda tegema. Ja esimene pilk sinna aeda - see oli kalmistu, kuhu oli pikitud palju väikseid kääpaid. Minu soovitus kõlas- kõik istutusalad ühendada ühtseks voogavaks massiiviks, sest iseenesest olid need peenrakesed kenasti kujundatud. Sõitsime siis ringi ka mööda puukoole ja veel niisuguseid tuntumaid aedu kuni ta ise jõudis selgusele, millist aeda ta hing täpselt vajas. Praeguseks on ta kujundanud endale muljetavaldava ja väga ilusa aia, mida naudib kogu nende pere. Aga mitte see polnud oluline.

Mulle ei meeldi väiksed istutusalad ja ometi pidin ma ühe säärase tegema. Veel vähem meeldivad mulle murusse istutatud lilled. Ole sa nii korralik kui tahad, aga umbrohi pääseb imekiiresti nendesse puhmastesse ja pole just eriti rõõmustav vaatepilt kui mingist lillepuhmast vaatab sulle rõõmsalt võilill vastu. Katsu ta sealt kätte saada. Teine ja palju olulisem põhjus on see, et heintaimed on kultuurtaimele vee ja toitainete tarvitamisel olulised konkurendid. Ja kolmandaks tundub mulle, et murus kasvavad lilled on kuidagi nukrad ja hüljatud.

Algul olid siin kaks kibuvitsa-soomlast. Kahele ei hakka ju mingit peenart rajama. Ja pealegi nad kasvavad rohkem sellisteks kahemeetristeks põõsasteks, kes võivad ka murus istuda. Aga siis jalutasid ju sisse need roosid. Ja nüüd nägi see koht ikka päris armetuke välja. Mismoodi sa siin neid hooldad, rohid ja väetad? Kibuvitsad mitte, aga roosid vajavad ju talveks ka muldamist. Ja seda siis niiviisi heina peal? Et suurest istutusalast jäi üle palisaadi, siis........ kõigepealt kontuur.
See ilus kingitus ei jää niikuinii siia, ta vajab hoopis esinduslikumat kohta. Aga praegu hakkab ta talvekorterisse minema, sest maasikad on vaja temast välja istutada.

ja seejärel oli vaja eemaldada ja teisaldada murukamar, sinna, kuhu oleks järgmisel aastal niikuinii vaja muru külvata

Ja selline ta siis saigi. Mu meelest tunnevad nüüd roosid ka, et neist ikka hoolitakse. Ja et nad säärasesse veidi südamekujulisse peenrasse said. No roosid võivad ju südames ka ilutseda:) Varu ei jätnud. Ei hakka me roose kasvatama.

Võrgud ka kuni kevadeni kohale pandud, sest kitsed juba luusivad siin näljaste nägudega ringi. Veel hullemat tööd on kunagi teinud kibuvitsadega jänesed, kes oma pikkade hammastega tõmbasid okstel koore maha, närisid oksad pooleks ja panid siis roosipuhma kõrvale maha. Seda rõõmu me neile enam ei valmista.

Eraldi tundub peenrake jah väike, aga et ta haakub selle hostapeenraga, siis asi nii hull polegi.

Aeg- peaaegu kaks päeva. Ei saa ikka väga ruttu midagi:D

TEINE NOORUS

Puittaimed on ilusad kaks korda aastas. Tegelikult pole see väide õige, sest nad on alati ilusad. Nii kevadel lehtede puhkedes, hiljem õitsedes ja seejärel terve suve, sügisel lehtede värvudes ja isegi raagus olekus härmatisega kaetuna.
Aga sügise hakul saabub neile kevad-suvise õitsemise järel justkui teine noorus.
Rosa rugosa- no kuidagi ei saa aru, mis on praegu ilusam, kas tema erksad õied või veel säravamad viljad. need pole tomatid, vaid põõsalt juhuslikud võetud kibuvitsamarjad.

"Õide" on puhkenud ka tuhkpuud - `Coral Beaty´

´Major` on veidi tagasihoidlikum

Kukerpuude viljad oleksid justkui poleeritud

Siumari pole küll puittaim, aga tema läikivad väga mürgised viljad sunnivad alati peatuma ja end vaatama

Ja muidugi säravad üle aia pihlakapuud.

Tulihapu Koehne pihlakas

`Granatnaja´

Kahjuks on puudu veel roosad pihlakad.

Ja meil haub äikest:(

GELBE DAGMAR HASTRUP

Kui eile peale kosutava äikesevihma aias kõndisin, avastasin, et ühe õiekese oli avanud eelmisel aastal ostetud kurdlehise kibuvitsa sort`Gelbe Dagmar Hastrup´. Õis oli saanud tuules ja vees räsida, aga otsustasin teda siiski pildistada. Selline mingi magusvahu õrnkollane, väga sümpaatne. Kui ta kausikesse ujuma panin, siis öösöögi (õhtusöögiks meile mahti ei anta:) ajal, vaatamata sellele, et olen ise varsti üks hea suhkrutükk, tahtsin mitu korda lusika sellesse kaussi torgata:DDDD
Ja milline aroom! Tasuks ka kindlasti ümbrikusse püüda:) Ikka päris-, mitte mingi kunstroos:)
Aga kohe algab uus äike, ümberringi kostab igast ilmakaarest kõminat. Lähen sabasid seintest sikutama.
Lugesin täna "Maalehest" ilmaprognoosi, kus on kirjas, et pühapäevast algavad meil tõsisemad vihmahood. Siiani oli meil siis tegu veel mingi naljamängugavõi? Praegu on küll tunne, et vesi on mingil imemoel meie kohale pidama jäänud (pilvi ju peaaegu polegi) ja ei tea kuidas siit vangist minema pääseda. Sajab lahinal mõne tunni, ujutab-uputab kõik üle, siis hakkab auruna üles kerkima ja siis jälle uue sahmakana alla. Mingi maa-taeva ringvool.
Püstitaks kuskile mingi suure ventilaatori või tuuliku ja puhuks ta siit veidi eemale kuiva käes kannatajatele....meile hakkab juba praeguseks piisama. Korra nädalas öösel võiks ju siis veidi kasta:)

ROOSID

Eelmise aasta uustulnuk, veel numbriga R.rugosa hübriid KSM3. Oi, ma olen rahul. Nupud magusroosad, aga õied veidi külma, karget lavendlitooni. Tundub olema tugevakasvuline, lasen veel paar õit õitsema, teised nupud korjasin ära. Loodusest (Soomest) leitud R.gallica x R.rugosa hübriid Iitin Tiltu. Teise aasta põõsas, millel ka juba üle meetri kasvu. Õie läbimõõt meil praegu kuni 10 cm. Olen näinud suurt mitme meetri kõrgust taldrikusuuruste hiigelõitega põõsast. Pildistasin paar päeva tagasi ereda päikesega ja üksikut õit õige värvusega ei saanud.

R.rugosa `Harison´s Yellow´. Korjasin kõik teised nupud ära. Tal on mingi hingehäda, kipub kollaseks minema. Püüame päästa.

Vana tuttav ´Ritausma´

Rosa rugosa ise. Vist oleks vaja hakata korjama kõiki meil kasvavaid erinevaid kloone:)

Rosa rugosa ´Alba´

Paar päeva on kavas ära pildistada siberlased ja pojengid, aga peale eilse mitmetunnise paduka on nende õied veidi nukrad. Eks ma pärastpoole vaata, mis seisus nad on

TRENN

Tänapäeval on olemas kõiksugused treenimisvõimalused. Ainult vali - aeroobika, spinning, shaping, bodypump ja veel mingid udupeened asjad, mille nimegi ei tea:). Kohe igale maitsele:). Meil toimub ka siin mingine võimlemine, aga mitte üüratu kalli raha eest, vaid päris tasuta.
Tundub, et peaks vist ise ka sinna puudele seltsiks minema, saaks hea mahvi:)
Eelmisel nädalal algas see sedasi. Üks, kaks ja painutus, üks kaks ja painutus. Siis muutus rütm tihedamaks ...ja pai-nu-tus, ..ja pai-nutus, .... Kohe sellele järgnes pai-nu-tus, veee-nitus, pai-nu-tus, vee-nitus.... Sedagi polnud kauaks. Vee-ni--tus, vee-ni-tus .....üle 100 tunni järjest. Annab ikka vehkida! Eilne oli väike hingetõmbepaus. Päike paistis ja oli säärane tuulevaikus, et isegi ükski juuksekarv peas ei liikunud. Sai ikka veidi aimu, milline see äraunustatud suvepäev olla võiks. Isegi lillepilte võis teha.
Aga ju see taevas vaatas, et nii ikka ei saa. Mismoodi need puud siis ikka sedasi ühekülgsete kööbakatena edasi elavad. Kuidagi tuleb nad sirgu saada. Ja täna liigutame end siis vastupidise suunaga. Üks, kaks ja vee-ni-tus, üks, kaks ja pai-nu-tus, ikka vee-nitus, ikka pai-nutus. Üks, kaks, ja....

Karm värk!

Ikka üks, kaks, jaaa.., ikka üks, kaks, jaaa... Kõige paremini tuleb välja viisil- ikka, viin, viin, viin, ikka viin, viin, viin....:D

PÕÕSAD JA PLAANID

Kraadiklaas näitab hea mitu pügalat vähem kui eelmistel päevadel. Hommikul paistis veel päikest, aga praeguseks on kogu taevas kattunud tihedate pilvedega ja aknaklaasidele langevad juba esimesed piisad. Õues on mõnus-paras hingata ja ringi käia. Jõudsin enne suurt sadu teha ka mõned pildid.

Käisin ja vaatasin, et meie õues on põõsad täiesti asendamatud. Aed on nii suur, et seda ainult lilledega haljastada pole võimalik ja ainult lilled ei jääks siin isegi näha. Põõsad aga annavad aiale lisamõõtme ja just nemad kujundavad aiaruumi. Tekivad niisugused mõnusad sopid ja nurgakesed. Samas aitavad pehmendada ka tegelikult ju aeda sobimatut materjali-kergplokki vms. Veidi varjavad aias vajalikke, aga ekponeerimist mittevajavaid kohti ja suurtele rohelistele pindadele lisavad vajalikul määral värvi. Kui ma neid istutasin, ei mõelnud ma säärastele asjadele. Nad kõik on leidnud omale kohale üsna juhuslikult, lihtsalt oli säärane tunne, et just selles kohas tahab mingi konkreetne põõsas kasvada. Sellele, millised vaated on praeguseks aias kujunenud ma ei mõelnud. Ei mõelnud eriti ka värvidele ega mingile kompositsioonile. Aed kujunes just nii nagu tahtis.
Õite raskuse ja mesilaste all lookas kaunis veigela peitis enda taha kapsapeenra ja kompostri. ja teiselt poolt vaadatuna aitab rõhutada üle kuuseheki paistvaid samatoonilisi, aga tunduvalt heledamaid suuri sirelipuhmaid. Ma katsin ta pildil isegi kinni- koht tundus hoopis vaesem ja ilmetum.

kuigi hariliku sireli sordid on veel täies õies ja hullutavad oma lõhnaga, näitavad juba värvi ka ungari sirelite sordid.

Koehne pihlakas on ju tegelikult puu, aga olemiselt jääb ta põõsaks. Minu meelest on ta vägagi sobilik seal pruuni-rohelise turbapeenra läheduses.

Ja põõsaspojeng oma taldrikusuuruste õitega on ju tegelikult puitunud okstega põõsas, mitte lill. Tänavu sai ta endale ka valgeõielise kaaslase ja loodetavasti näitab ta end juba järgmisel aastal.

Juba näitavad veidi värvi ka kibuvitsad ja varsti on aias uued lõhnad. Ja siis on kord ebajasmiinide käes.

Selle jalutuskäigu võtsin ma tegelikult ette hoopis teisel põhjusel. Käin ja mõtlen juba tükk aega, et mitte ainult see vana kiviktaimla, vaid kogu lillede istutusala vajab kapitaalremonti ja seda peaks vist enamvähem korraga tegema. Lilled on kasvanud väga kaua ühel kohal, muld on jäänud väga vaeseks ja järel on ainult savi. Mõned taimed on üle kasvanud, mõned endasse liiga palju umbrohtu lasknud, mõned end ohjeldamatult külvanud. Ja ega pärast neid kaht põua-aastat pole aed ju ka endiselt taastunud, ka tühikuid on üksjagu.

Asfalti loomulikult ei tule. Ainult üks tark tüdruk teadis seda arvata, et mul hoopis muu salaplaan on.

Aga mingid katted küll, sest mitte miski ei tee mind nii närviliseks ja tigedaks kui igale poole jõudev ja laiutav umbrohi. Siin ei aita head sõbrad kakskätt ja kümmesõrme samuti mitte, sest mõni muu atribuut kipub alt vedama. Mõtlen, keda jätta, kellest loobuda, kes ära anda. Ja kuidas seda kõike, mis mu peas aina konkreetsemaid piirjooni võtab, sedasi korraldada, et see ka maa-aeda ja aia ülejäänud osadega sobiks. Sibullillede katmine on küsitav, neid peaks ju tegelikult igal aastal üles võtma. Iiristel on see omapära, et nad tahaksid veidi jalutada, seega eriti ümbritsevat pinda katta ei saa. Aga neist ma ei loobu. Tegelikult olen ma enam-vähem välja mõelnud, mis ja kuidas. Osa vaja katte alla saada nagu hostad, osa vist maast kõrgemale tõsta nagu köögiviljad ja osa lilled hoopis potti pista. Vaja ainult erinevad vajalikud materjalid kohale tarida ja kuskilt otsast alustada. Ju see praegu ilusa koha peal väga ees olev mullahunnik juba teadis, et teda siin vaja läheb:)

Enne on aga vaja praeguseni ripakil ja miskil põhjusel takerdunud "projektid" ära lõpetada. Koerast on üle saadud, aga sabadest näed siis, mitte:( Olgu, küll nad ka veel sel aastal saavad tehtud. Neile ma enam ei mõtle.

Aga mingid uued plaanid ju lihtsalt peavad olema:)

Sajab juba päris kenasti ja kuskil kaugemal on ka kerget kõminat kuulda. Vihma on küll hädasti vaja, sest kilplehe lehed ei jõua kuidagi kasvada ja laudleht on end juba päris pikali visanud. Ega neil teistelgi lilledel kerge ole. Kasta ju võid, aga kui seda taevavett kasvõi paari piiska lisaks ei tule, et ole kastekannust eriti kasu. Ja paar päeva tagasi istutatud puud - kuldse auraga kask, keerdvõrseline lehis, sile toompihlakas ja veel mõned vajavad ju ka hädasti vett. Ja no me ju istutasime....:D

HOROSKOOP JA SENSATSIOON e. TAVALINE LUGU

Lihtsalt niisama ma internetis ringi ei kola, otsin sealt ikka seda, mis mind huvitab. Aga eile heitis Turkestanika mulle ette, et ma ei vaata, kuidas üks korralik naine oma meest kiidab:) No otsisin siis seda kohta. Ei leidnud.
Aga komistasin hoopis horoskoobi otsa, mis ütles, et olen tähelepanu ja imetluse keskpunktis. Mõtlesin siis, et kui ma nüüd kuu aega enam horoskoopi ei loe, siis kehtib ta ju pikka aega:D
Aga nagu alati, pole ses ennustuses ühtki õiget sõna. Mitte mina ei vaja seda imetlust, vaid hoopistükkis mu uued iirised.
Täna hommikul puhkenud `Easter`. Juba vanemad elanikud mu aias- ´Boo´

ja E.Kondratase `Rio-Rito´

See on üks sirel. Sirelid on enamasti meile toodud kingitused.
Nimetu, aga armsa olemisega. Suur õisik ja õienupud ja õied on erivärvilised. Kaugelt vaadates tundub, et põõsas on kahevärviline.

See väga tume sirel on siin lõuna pool üsna tavaline. Samuti heast südamest kingituseks nimetuna toodud.

Ja see järgmine on ka sirel. Kas keegi oskab eelmisega vahet näha? Mina ei näe.Võibolla erinevad nad mingite mikrotunnuste poolest, aga mul ei ole nii suure suurendusega luupi, et seda märgata.

Möödunud aastal otsisin vahtra sorti `Drummondii´. Ainukesena pakkus teda Juhani PK. Mõtlesin päris tükk aega, et kas ma ikka lähen sinna või mitte. Siiani oli selle puukooliga mul ainult sekeldusi. Ja mitte ainult mul. Küll osutusid varakevadel ostetud puud surnuteks või valedeks või oli neid pakendis vähem ja ma aina käisin seal sekeldamas ja neid vahetamas. No ei pea siis ju sealt midagi ostma.

Lõpuks mõtlesin, et puud on ju lehes ja ma tunnen selle ka ära, kas on tegu õige või vale sordiga. Ega ta nüüd päris sordiomane ei olnud. Selge, et tegu seemnekülviga. Aga vaevalt, et Inglismaalt keegi emapuult käib pookeoksi toomas ja ma otsustasin ta ära osta, sest lehtedel oli see valge rant ikkagi olemas.
Ja siis vaatasin seal veidi ringi. Ma küll ei tea, mis aru peal ma käisin. Puu käes, oleksin pidanud sealt kohe jalga laskma. Aga ei. Ostsin 2 sirelit- `Primrose´i´ ja ´Sensation´i´. Ja see peabki siis tema s.t. `Sensation´ olema?!?!

Igaüks võib eksida. Ma annan üsna kergesti palju asju andeks. Aga Juhanil on need valed asjad süsteemiks. Ei saa mina aru, kuidas see mees enda mainet hoida ei taha. Või meeldibki talle petturina ringi käia. Ja ega see ´Primrose´gi ilmselt õige pole, sest õienupud õisikus on kahtlaselt lumivalged. Igastahes minul Juhani Puukooli enam asja pole. Ma oskan oma raha ka mujale viia. Ja ega asi polegi ju rahas. Nii, et sensatsiooni pole. On tavaline labane lugu selle puukooliga.

Õige `Sensation´ näeb välja selline. Märgatav vahe, eksole?

Aga õitseb palju muid õigeid puid. Pihlakad näiteks.

`Granatnaja´

Hmmm, ei saa mina neid kellaaja settinguid õigeks. Täna on juba reede 29.05, aga varahommikuse postituse järgi näib, et olen neid eile 2 tk teinud.

POJENGID, PÕÕSAD JA PROJEKTID

Eks meil õitse ka veel hulgaliselt üksjagu tulpe.
Aga pojengiaeg on tõesti alanud.
Üks minu suuri lemmikuid on lagodehhi pojeng (Paeonia mlokosewitshii). Ilus lihtõieline (nagu enamik liike) helekollane sinakashallikasrohelise lehestikuga. Tumevioletse sireliga koos on avanud õied ka see heledam sort, mille nime ma samuti ei tea. Kogu aed on nende lõhna täis.

Aga õitsevad ka muud põõsad. Kaunis veigela (Weigela florida syn. Diervilla florida)

ja sellised on meserva iileksi tagasihoidlikud õiekesed (Ilex x meservae syn. I.aquifolium x I.rugosa)

See lapse sünnipäevaprojekt on tänaseks siis niikaugel. Eilne terve päeva kestnud padukas ei lasknud ju üleüldse midagi teha.

See juba jaanuaris kirja pandud projekt näeb täna välja alles selline. Aga vähemalt algus on tehtud:)))

Ja kuigi ma rõõmustasin, et enamus hunnikuid on likvideeritud, tekkis paar päeva tagasi juurde tohutu mullakoorem:(((( Millal me sellest jagu saame, ei oska isegi unistada.

Aed on ka umbrohtu täis. Ma ei tea, kas see võilill on mingit moodi mulle kasutamiseks mõeldud. No ei suuda välja mõelda, miks teda küll nii palju peab olema:S Igasse puhmasse on osanud ta sisse ronida. Ja see rohimine........ pole minu jaoks.

Juba mõtlen, et kas järgmiseks planeerin nende lillealade asfalteerimise ja siis kunstpuude ja -lilledega kaunistamise või tuleb veel mingi parem mõte.

Lillhernele ei mõjunud mingi ehmatamine. Viisin küll pakid herneseemnetega lausa neile kõrvale, aga tõusmetest pole ikka mitte õhkagi:(((. Nüüd ma ei teagi, kas külvan kohe talle midagi otsa või ootan veel veidike.

VIHMAST, PROJEKTIDEST JA MUUST KAH

Eile sadas pea terve päeva, suuremad vihmahood vaheldusid tibutamisega. Esimest korda selline soe, aiale mõnus. Alles õhtuks lakkas sadu mõneks tunniks. Mõtlesin, et ega kogu päeva saa ikka maha lorutada. Olgu küll, et raamat on ka hea kaaslane.
Kõigepealt istutasime maha varakevadel saadud kolmiklilled. Kuigi nad ei karda külma ja on varakevadised õitsejad, ei julenud ma varem neid kasvuhoone hellikuid ikkagi veel välja tuua. Vanematest asukatest õitseb praegu veel kamtsakta kolmiklille (Trillium camtschatcense) igavesti uhke puhmas. Siis külvasin külmaõrnemaid köögivilju- aeduba, tsukiinit ja veel nipet-näpet, mis mai alul jäid maha panemata. Muld oli mõnus- soe ja niiske. Tillid, porgandid, spinat jm kõik kenasti üleval. Veidi aega nuputasin, mismoodi oma kõrgpeenardele veel kõrgust lisada ja siis sain ka suhkruherne maha pandud. Potikartul vajab juba esimest muldamist. Ja tänavu proovin ära ka tünnipõllunduse. Peenraid me enam mingisuguseid ei tee.
Vaatasin üle ka juba istutatud puud. Kivikased kenasti lehes. Kunagi, mitme inimpõlve pärast, näevad nad välja sellised nagu sellel internetist tõmmatud pildil. Ma kohe veidi kadestan neid inimesi, kes neid kaski täiskasvanutena näevad. Minu andmetel Eestis ühtki vanemat puud ei kasva ja eks mina siis lepin selle pildiga:DDD

Pottides meil tänavu midagi eriti väljaistutamist ei oota. Möödunud aastal Eestis katsetamiseks antud vahtrad (Acer micranthum) on pottides külmkasvuhoones katteta kenasti talvitunud. See oli üsna karm katse. Tänavu on vaja nad ümber potistada ja jätta talveks välja. Eks siis järgmisel aastal tuleb nad erinevatesse kohtadesse istutada, et talvekindlust lõplikult hinnata. Mul on küll veel mõned huvitavad puud tellitud, aga aasta-aastalt jääb see valik väikemaks, mida ihaldada. No muidugi, päris ilma istutamisteta ei saa kohe kuidagi.

Väga ilusaks on potis kasvanud kevadel Inglismaalt saadud hosta `Pilgrim`. Aga eks ma ootan need teised ka ära, siis saavad kõik korraga välja. Või hoopis potti:D Ei tea ju, mis seisus nad tulevad.

Hostapeenrast- millegipärast tulevad hostad tänavu sellest uuest peenrast väga visalt. Basseini-äärsed lihtsalt pinnases on nad juba 20-cm kõrgused, siin vaevalt ninad väljas. Ma ei taha uskuda, et neile mürk kuidagi halvasti mõjus. See oleks ju kohe või vähemalt sügiseks näha olnud. Kontrollisin veelkord- ajalehed kõik kenasti katteks olemas. Ilmselt on asi selles, et seal püsis lumi kõige kauem ja tundub, et kruusamultsi ja ajalehtede all sulab pinnas aeglasemalt kui mujal- seega tärkavad ka taimed hiljem.

Nüüd siis neist projektidest. Osa töid edeneb väga kenasti või on juba lõpetatud. Ma küll kilkan siin, et kõik on peaaegu valmis....Aga väga palju on ka pooleli või hoopis alustamata.

Roikapeenar maja poole keeratud. Selleks panime kinni ja koorisime kruusast ühe sissesõidutee. Homme vast saabub ka peenra tarvis mullakoorem, mis on siis sinna laiale vedada vaja. Aga istutada ei saa enne midagi kui umbrohud tärganud ja välja juuritud. Nii, et see koht siis seisab mõne aja:(

Ohhh.... istusin ja vaatasin tükk aega seda remonti vajavat kiviktaimlat. Kaos ja ikka täielik katastroof, talvel veel hellitasin mõttes mingit rohimist:S. Laiutavad seal praegu tipmine puksrohi ja kolhise luuderohi- mõlemad väga ilusad pinnakatjad. Uude peenrasse on vaja ümber istutada viltjas ülane (Anemone tomentosa), kuldjuured (Rhodiola rosea) ja veel mõned taimed. Ilmselt sealt teiste taimede alt leiab veel midagi põnevat üles. Enamus neist vaja ära jagada. Ja naat. See on üks õuduste õudus. Ta on küll seal raamides ega lähe kuskile edasi, aga mõnest taimest on teda saanud sinna ikka päris suur lahmakas. Siis kui taimed väljas, läheb kogu kupatus mürgi alla. Kui kunagi sedasi renoveeris oma kiviktaimlaid Tallinna Botaanikaaed, mõtlesin, et milline barbaarsus. Aga ei tohi miskit ära sõnada, ei saa ka meie teisiti. Ja siis ostan sinna põhiliselt aeglasekasvulisi madalaid okaspuid ja katan kogu peenra samuti nagu selle hostade oma. Kergkruusa ja ajalehti veel on.

Sel nädalal ehk jõuab ka selle jalgtee maja juurde valmis. Kui mitte, siis kuu lõpuks ehk...

Ja enamus raamatuid ikka veel siia kolimata. Algul segas paks lumi, siis kevad. Vihmaga ei saa neid samuti ära tuua.

Päev on ka kuidagi liiga lühike:(

Ja juunis on kõik nädalalõpud planeeritud lullilöömiseks:)

Aga täna sajab ja sadanud on kogu öö.

LIHTSALT ILUS

Tänane vihmamärg hommik oli kuidagi eriliselt värske ja lõhnav. Niisugune .... krõmpsuv:) Noh, sadu on muidugi praegu asjakohane. Me pole küll sadu puid istutanud, aga 3 kivikaske (Betula ermanii), kuusehekijupp ja talle toeks istutatud mõned põõsad ju tahavad ikka kastmist. Aga et taevas veel tilkus, ei saanud kohe fotokaga õue ka minna ja nii pildistasin ma algul seda, mis aknast paistab.
Igasse kohta polegi õisi vaja- piisab vaid mõnest lehtivast püramiidhaavast või või harilikust sarapuust `Fuscorubra´, et mõni koht veidi meeleolukamaks muutuks. Laupäevane torm oli meil aga mõned pingid kummuli keeranud.

3 praegu veel helerohelist rabeda remmelga (Salix fragilis) vormi ´Bullata´. Tagaplaanil vereva õunapuu punakasvioletsed lehed (kahjuks ei paista harakapesa)

ja noorte lehtedega hariliku vahtra vorm `Crimson King´. Õhtupäikeses on ta lehed hõõguvpunased, varahommikul tuhmivõitu. Paremal lõpetab õitsemist haraline ploomipuu´Pissardii´

Aga muidugi on kõik kevadõied suursündmuseks. Lamarcki toompihlakas syn. vask-toompihlakas (Amelanchier lamarckii)

ja tema õied lähemalt

Õitsevad hapukirsid (esiplaanil haraline ploomipuu ´Alvis´

ja maguskirsid

See ei ole maasikal esimene õis, need langesid külma ohvriks

Orus õitsevad toomingad ja aias näitavad ka ploomid esimesi õisi.
Mõned lilled ikka ka

Üks mu kevadisi lemmikuid on himaalaja jalgleht (Podophyllum emodii)

Kilpja kilplehe (Peltiphyllum peltatum) õied. Tema tugevate risoomide vahele on end mõnusalt võilill sisse seadnud ja kuidas ta sealt kätte saada, ei oska ma küll välja mõelda

Kaukaasia lumeroosi (Helleborus orientalis) sort `Pink Lady´ ei lase end kunagi varakevadel pildistada, sest ta õied on siis kõik alaspidi. Aja möödudes sirutab ta end pisut välja

Kahkjas püvilill (Fritillaria pallidiflora)

Meie väike rumal lehis, kes eelmisel pikal sügisel arvas, et uus kevad on tulnud ja tegi uued noored kasvud, on küll ellu jäänud, aga kõik puitumata kasvud ikkagi külmusid.

Eks ma pildistasin muid lilli ka, aga tänaseks aitab.

Peale kevadist suurkoristust selgus, et meil on järel igasugu prussi-ja lauajuppe, mida ära visata ei saa, aga millest midagi eriti suurt ka teha ei anna. Nii sündis üks väike plaaniväline projekt, millega siis eile algust tehti. Et see niisugune laste lustikoht tuleb, siis ei saa seda ju ilma väikese abiliseta teha. Ja tõenäoliselt on asja väärtus ka suurem kui ise ametis olla. Eile oli siis esimeste detailide värvimine. See on veidi tuunitud jopp :DD, pikad kummikindad on ka nagu pühademunad. Neist pole hullu, sest jopp oligi meil lihtsalt igasugu töötegemiseteks varuks, aga et lasteaiajalanõud ka säärased välja näevad..... Ega ma veel ei teagi, mis tegusa ja säravate silmadega lapsukese emme meile selle asja kohta nüüd ütleb:))).

Minu lapsed oleks küll niisuguse võimaluse üle seitsmendas taevas olnud, aga neil polnud isegi väikest plangujuppi väiksena maalida:S. Ja ega palju peale jubeda pruuni põrandavärvi polnud ju eriti saadagi. Peaks ka nad siia suurele maalritööle kutsuma.