Igasse kohta polegi õisi vaja- piisab vaid mõnest lehtivast püramiidhaavast või
või harilikust sarapuust `Fuscorubra´, et mõni koht veidi meeleolukamaks muutuks. Laupäevane torm oli meil aga mõned pingid kummuli keeranud.
3 praegu veel helerohelist rabeda remmelga (Salix fragilis) vormi ´Bullata´. Tagaplaanil vereva õunapuu punakasvioletsed lehed (kahjuks ei paista harakapesa)
ja noorte lehtedega hariliku vahtra vorm `Crimson King´. Õhtupäikeses on ta lehed hõõguvpunased, varahommikul tuhmivõitu. Paremal lõpetab õitsemist haraline ploomipuu´Pissardii´
Aga muidugi on kõik kevadõied suursündmuseks. Lamarcki toompihlakas syn. vask-toompihlakas (Amelanchier lamarckii)
ja tema õied lähemalt
Õitsevad hapukirsid (esiplaanil haraline ploomipuu ´Alvis´
ja maguskirsid
See ei ole maasikal esimene õis, need langesid külma ohvriks
Orus õitsevad toomingad ja aias näitavad ka ploomid esimesi õisi.Mõned lilled ikka ka
Üks mu kevadisi lemmikuid on himaalaja jalgleht (Podophyllum emodii)
Kilpja kilplehe (Peltiphyllum peltatum) õied. Tema tugevate risoomide vahele on end mõnusalt võilill sisse seadnud ja kuidas ta sealt kätte saada, ei oska ma küll välja mõelda
Kaukaasia lumeroosi (Helleborus orientalis) sort `Pink Lady´ ei lase end kunagi varakevadel pildistada, sest ta õied on siis kõik alaspidi. Aja möödudes sirutab ta end pisut välja
Kahkjas püvilill (Fritillaria pallidiflora)
Meie väike rumal lehis, kes eelmisel pikal sügisel arvas, et uus kevad on tulnud ja tegi uued noored kasvud, on küll ellu jäänud, aga kõik puitumata kasvud ikkagi külmusid.
Eks ma pildistasin muid lilli ka, aga tänaseks aitab.
Kilpja kilplehe (Peltiphyllum peltatum) õied. Tema tugevate risoomide vahele on end mõnusalt võilill sisse seadnud ja kuidas ta sealt kätte saada, ei oska ma küll välja mõelda
Kaukaasia lumeroosi (Helleborus orientalis) sort `Pink Lady´ ei lase end kunagi varakevadel pildistada, sest ta õied on siis kõik alaspidi. Aja möödudes sirutab ta end pisut välja
Kahkjas püvilill (Fritillaria pallidiflora)
Meie väike rumal lehis, kes eelmisel pikal sügisel arvas, et uus kevad on tulnud ja tegi uued noored kasvud, on küll ellu jäänud, aga kõik puitumata kasvud ikkagi külmusid.
Eks ma pildistasin muid lilli ka, aga tänaseks aitab.Peale kevadist suurkoristust selgus, et meil on järel igasugu prussi-ja lauajuppe, mida ära visata ei saa, aga millest midagi eriti suurt ka teha ei anna. Nii sündis üks väike plaaniväline projekt, millega siis eile algust tehti. Et see niisugune laste lustikoht tuleb, siis ei saa seda ju ilma väikese abiliseta teha. Ja tõenäoliselt on asja väärtus ka suurem kui ise ametis olla. Eile oli siis esimeste detailide värvimine. See on veidi tuunitud jopp :DD, pikad kummikindad on ka nagu pühademunad. Neist pole hullu, sest jopp oligi meil lihtsalt igasugu töötegemiseteks varuks, aga et lasteaiajalanõud ka säärased välja näevad..... Ega ma veel ei teagi, mis tegusa ja säravate silmadega lapsukese emme meile selle asja kohta nüüd ütleb:))).
Minu lapsed oleks küll niisuguse võimaluse üle seitsmendas taevas olnud, aga neil polnud isegi väikest plangujuppi väiksena maalida:S. Ja ega palju peale jubeda pruuni põrandavärvi polnud ju eriti saadagi. Peaks ka nad siia suurele maalritööle kutsuma.
:))))
ReplyDeleteVihma? ma vist ei mäletagi, mis asi see on, jões ka olevat paari päevaga suurvesi kadunud, praegu isegi alla tavalise. Purde ots nagu liumägi ja kastmispump tõmbas pool päeva põhjamuda üles.
Maasikad mul täisõites, kohe kui lumi sulas, katsin öökülmade eest taimepottidega - väiksem pott suurema sisse ja mitmekordne ajaleht vahele, nii kaitseb kuni -6 ja juba mõned mammudki küljes.
A see jope on ilus :DDD vägagi tuttav pilt. Värve oli ikka saada (ma toonisin valget trükivärvidega), aga vot joped oli defitsiit. Õmblesin öö otsa marakrattidele suurlinna sõiduks joped, hommikul prooviti selga... võid 3x arvata, mis juhtus :))))
Oh, unustasin kirjutada - neile umbrohtudele, mida lillede vahelt raske kätte saada, ma pintseldan ettevaatlikult roundupi peale, ega muudmoodi neist lahti ei saa.
ReplyDelete:DDDD
ReplyDeleteSul olid siis väga head tutvused. Poes lihtsurelikule küll neid trükivärve ei müüdud. Ja lihtsam on tolle aja kohta öelda, et midagi polnud saada, aga kõigil oli millegipärast kõik olemas:)
Eks ma kasutan ka seda pintseldamistehnikat, praegu ongi päris õige aeg, sest võililleseeme veel ei lenda.
Ma olin tänavu kevadel nii laisk, et ei katnud midagi, isegi katteloor oleks ju aidanud. Seda potitehnikat olen paar korda kasutanud siis, kui oli mitu kraadi külma ja hostad olid just oma ninad välja toppinud.
On ikke imelik küll - lumi läks teie juurest tunduvalt hiljem kui meil siin põhjas. Aga õitsemisega olete teie meist pea nädala võrra ees. Meil alles sätivad kirsid õitsema - mõni üksik õis alles lahti. Teil seal juba ploomid lõpetavad. Toompihlakas ka alles täitsa pungas.
ReplyDeleteAga jah - pintselda roundupiga ettevaatlikult, siis saad lahti sellest võilillest. Ma just lõpetasin naadi ja võilillede maalimist, kes ennast mugavalt pojengipõõsasse olid sättinud.
Ja vihma tuli meil ka korralikult.
Vot trükikojas tutvusi polnud, mul oli värve kooli ühe plakati jaoks vaja, võtsin julguse kokku ja küsisin Ülikooli tn. trükikojast, et vast annavad tibake. Anti, viis 3kg purki - et kas võtan või ei saa kübetki. Ise kaalusin siis tublisti alla 40, aga tirisin need 15 kg läbi häda koju. Seda kogust jätkus nii kooli kui ka kogu tutvusringile päris mitmekümneks aastaks, hea värv, viimased pärad kinkisin laste huviringile kangale taimornamendi trükkimiseks :)))
ReplyDeleteMul ka veel hapukirsid ei õitse, aga murel hakkab juba lõpetama, see kivikuur on hoovi sisekliimat niipalju muutnud, et majatagusest kamtšatkast on saanud taškent.
sadabl - kas see tähendab, et ka mul sadu oodata?
Ohhhhhhhhhh! Meil alles esimesed sooja koha oksad alõtsadel õites. Ja kui siit kümmekond kilomeetrit suure maa poole sõita, siis alles on esimesi arglikke toomingakobarakesi näha, aga mitte veel lahtisi õisi. Aga rohelust ikka juba on. :o))
ReplyDeletehih, mul õitseb forsüütia. ja metsaalune on ülastest valge. kirsid ja toomingad ei näita veel mingeid õisi.
ReplyDeletemulle lapsena hirmsasti meeldis värvida, aga polnud kah miskit, mida oleks võõbata olnud. kui vanaisa siis maal toas laudseina lakkis, siis lubati mul ka pika nurumise peale ikka pintsel kätte võtta (lubada ei tahetud seepärast, et kole mürgine lakk oli)... seda rahulolu ja kohutavat nitrolaki haisu mäletan siiamaani :))))
Ohsa, see valge ristandi "Mistandoligi" õied on ikka hirmusilusad! :)
ReplyDeleteA see värvimise värk. Ma mäletan kah, kuidas isa miskit kummutit imeilusaks heleleheroheliseks võõpas, aga nurusin mis ma nurusin, pintslit minu kätte ei antud. Ju vist oli värv nii ilus ja töö ise nii mõnus, et kohe kuidagi ei raatsitud. :P No ja veranda-/trepi värvimisega oli sama lugu - ei olnd seal mingit laste mängumaad. Ju vist seepärast õnnestus mul end ühe teise verandavärviga suvituslinnas üleni valgeks saada. Seda, kuidas tärpentin naha peal kipitab ja kuidas isa suure särgi sees koju jõudmiseni külmetada on, mäletan ma miskipärast eriti eredalt.
Aga oma lage, ust ja kappi värvisin ühikas ikka ise. Haises mis hirmus, aga ilus sai. :)
Lapsi värvid tõmbavad. Aga, et neid pintsleid neile nii kergesti ei ulatatud - asi polnud ei ilusas värvis ega kadeduses. Need vanemad värvid olid ikka tõega väga mürgised.
ReplyDeleteOngi püvilill, ma arvasingi, et ta nimi on püvilill. Seda püvilille nad seal Hollandis ja Saksamaal väga armastavad, panevad tulpidega kokku kasvama.
ReplyDelete