Thursday, July 31, 2008

LILIUM MARTAGON

II sordirühma ehk Martagon-hübriidide (The Martagon Hybrids) ja IV rühma ehk ameerika hübriidide (The American Hybrids) sorte on vähe ja nende aretusega ka eriti ei tegelda. Nad on küll kõik väga vastupidavad sordid, kuid jäävad ilu poolest alla I grupi liiliatele. Seetõttu kohtab neid enamasti vaid kollektsioonides. Meil oli üks II rühma sort 1954. aastal J.de Graaffi aretatud Gay Lights, aga ka see hävis.
Küll kasvab siiani hästi üks II sordirühma esivanemaid kirju e. türgi liilia (L.martagon). Kasvatatakse teda samamoodi nagu I rühma liiliaid. Võibolla soovitaks teda ehk rohkem poolvarju-varju istutada. Üldiselt tuleks taimele kasvukoha otsimisel teda alati veidi silmitseda. Kui tal on laiad, tumerohelised lehed, siis on ta looduslikult alusmetsa taim ja talle tuleks siis ka aias leida varjulisem koht. Kitsaste nõeljamate lehtedega taimed on kohastunud kasvama päikese käes.
Kenasti kasvab meil ka kirju liilia alamliik L.martagon var. pilosiusculum, millel pole siiani eestikeelset vastet. Tal on väga tumedad, läikivad õied ja veidi karvased varred. Kollaste õitega alamliik L.martagon var. flavum tänavu ei õitse, aga väike sibulake on alles.


III grupi ehk Candidum-hübriidide (The Candidum Hybrids) sordid põlvnevad valgest e. madonnaliiliast. Nad on suhteliselt külmaõrnad ja kardavad liigniiskust. Nende sibulad istutatakse kõrgele, mitte sügavamale kui 2-3 cm ja nad kasvatavad juba sügisel järgmiseks aastaks rohelise roseti. Nad ei talu happelist mulda ja nende kasvukohta on kindlasti vaja lubjata. Sorte ma meil näinud ei ole, küll võib mõnes üksikus aias kohata liiki - valget liiliat ennast.

V grupp ehk Longiflorum- hübriidid (The Longiflorum Hybrids) põlvnevad troopikas ja subtroopikas kasvavatest liikidest ja ei ole meil kunagi sobinud avamaal kasvatamiseks. Nad sobivad meil vaid köetavasse kasvuhoonesse.


LIILIATE HAIGUSED
Liiliatel on üsna palju sibulat kahjustavaid haigusi, kui enam-vähem heade kasvutingimuste loomisel ja õige mullareaktsiooni puhul ei ole nad siiski väga levinud.
Küll aga kahjustab neid väga tihti niiske suvega ja umbsetes aedades või väga varjulistes kasvukohtades hahkhallitus, mida põhjustab seen Botrytis elliptica. Kuna liilia haiguspilt ei sarnane tavalisele hallitusnakkusele, ei tunta sageli haigust ära ega osata kasutada ka tõrjevahendeid.
Algul tekivad lehtedele valkjaspruunid laigud, mis sulavad varsti kokku. Kuni on tegemist üksikute tabandunud lehtedega, saab need ära korjata ja haiguse levikut pidurdada. Kui abi viibib, haarab haigus kiiresti kogu taime ja ka kogu istanduse ning liiliapuhmad näevad varsti nagu põlenud ja kuivanud välja. Haigus levib tohutu kiirusega ja liiliakasvatajad nimetavad seda mõnikord ka "tulekahjuks"
Üleni nakatunud taimede varred tuleks kohe maapinnani maha lõigata ja põletada. Fungitsiidid nakatunud taimi enam ei aita. Kui haigus on olnud aias mitu aastat ja seened kenasti talvitunud, tuleks liiliatõusmeid pritsida sobiva vahendiga varakevadel peale liiliate tärkamist ja veel kord enne õitsemise algust. Hea oleks ka kasvukoha vahetus ja liiliatele tuleks leida niisugune koht, kus tuul veidigi liiguks. Samuti tuleks vältida nende liigset väetamist, eriti lämmastikväetisega. Tänavune aasta, kus väga niisked, jahedad ilmad vahelduvad kuumade perioodidega, on kindlasti hahkhallitusele väga meeltmööda ja usun, et enamus aedasid on hahkhallitusega kimpus.
Meie aias ei olnud hahkhallitus kunagi probleemiks, sest aed on avatud tuultele ja liiliasordid ja liigid ei kasvanud päris üksteise kõrval. Nende vahel kasvasid maapinna jahutamiseks püsikud ja ma ise arvan, et ka laugud, mida meil oli üle 35 nimetuse ja mis kasvasid samuti liiliate vahel, aitasid kaasa haiguse tõrjumisele. Oli küll üks liik - henri liilia, mis kippus igal aastal haigestuma, aga sellest kui nakkusallikast ma lihtsalt loobusin. Aeda külastasid liiliakasvatajad, võin öelda, et peaaegu kogu üle Euroopa ja nad olid alati üllatunud, kui terve oli meie kollektsioon. Juhtisin juba siis tähelepanu laukudele ja hiljem korraldati mitmetes aiandites katseid, mis end ka õigustasid. Meie ei istutanud algul lauke teadlikult liiliate vahele, meil lihtsalt nappis maad nende tundmaõppimiseks ja seetõttu kasutasime ära iga vähegi vaba pinna.
Liiliatel esineb ka mitmeid viirushaigusi. Meile näitas neid esmakordselt prof. J.Schenk Hollandist 1998.a., kui peale üht konverentsi külastasime läti kollektsionnääride aedu. Ka need erinevad veidi nt. pojengide viirusest. Nad avalduvad eriti liilialehtede alumistel külgedel, kus on näha heledamad täpid, mis hiljem hakkavad moodustama heledamat joonist ning lehed näivad veidi-veidi närtsinutena. Ma ei oskagi seda väga täpselt kirjeldada, aga nüüd tunnen ta küll kohe ära. Olin esmalt üsna kohkunud, sest olin ka neist aedadest saanud istutusmaterjali, eriti nende endi sorte. Hiljem kui tulime kõik koos Eestisse, siis meie aedades viirust ei leitud.

KAHJURID
Ka neid kirjeldatakse liiliasibulatel palju, kuid näinud ma neid ise elusalt ei ole.
Küll aga on muutunud tõeliseks nuhtluseks liiliakukk (Lilioceris lilii). Euroopas tegutses ta juba hulk aega tagasi. Lätimaal nägin teda 10 aasta eest ja üsna varsti ilmus ta ka meile. Selle lepatriinule sarnaneva, kui täppideta ja veidi saledama punase mardika vastsed on äärmiselt aplad ja võivad lühikese aja jooksul taime lehestiku sootuks nahka panna. varakevadel söövad samad putukad isukalt püvililli. Kui neil on märgata poolikuid, näritud lehti, tuleks kohe hakata otsima liiliakukke. Kahjuri vastsed paiknevad suurte vastikute kämpudena lehtede all. Meie korjasime need kokku ja hävitasime. Ka mardikad võib käsitsi kokku korjata ja hävitada. Kuid ta on äärmiselt kaval. Ta kukutab end ohu korral selili mullale, kus teda musta kõhualuse tõttu on raske märgata. Liiliakuke massilise leviku korral tuleks teda hävitada varakevadel putukamürkidega pritsides. Kindlasti ei soovita ma süsteemseid mürke. Nii mitmedki aiapidajad kasutasid toona väga populaarset BI-58, kuid see pärsib õitsemist ja nii mõnedki pidid liiliate kängujäämise pärast nende kasvatamisest loobuma. Meie mürki ei kasutanud, kuid aeda kontrollisime iga päev.
Kahjuks on nüüd nii, et liiliakuke tõttu ei saa liiliaid enam soovitada näiteks avalikele haljasaladele.
Liilia-, aga ka paljude teiste lillede õisi, eriti heledaid, armastavad mõnikord toiduks kasutada ka kuld- ja maipõrnikad. Nendega võitlemiseks ei ole küll eriti midagi soovitada.

Wednesday, July 30, 2008

LILIUM - The Asiatic hybrids



Liiliate saamisloost on säilinud palju kauneid müüte. Liiliaid teati-tunti juba 3000 aastat tagasi. Euroopas hakkasid nad levima 16.sajandil, kuid nad jäid siiski mitmeks sajandiks vaid ülikute lilledeks.
Liiliad kuuluvad liilialiste sugukonna liiliate perekonda. Tema liigid kasvavad kogu põhjapoolkera parasvöötme põõsastikes, metsades, eelmäestikes ja mägedes, mõned koguni subtroopikas ja troopikas.
Liiliate sordiaretus algas umbes 200 aastat tagasi, kuid sai õige hoo sisse, kui 1903 avastati kuningliilia (L.regale) 20.sajandi alguses lisandus sellele hulk muidki liilia liike. Praegu tuntakse 105 liilialiiki. Liike ja sorte ristates on aretatud üle 5000 erineva liiliasordi.
Tänu oma ilule, pikaealisusele ja vastupidavusele on liilia üks levinumaid ja armastatumaid lilli kogu maailmas. Meil kasvatati mõni aasta tagasi vaevalt kümnendikku kõigist liiliatest. Ja nüüd viimastel aastatel on nende arv oluliselt vähenenud. Kui minu kollektsioon hukkus põua tõttu, siis praegu kuulen ma järjest halbu uudiseid, kuidas hävivad või on hävimas viimasedki kollektsioonid - kelle liiliad hävitas karm talv või haigused. Ilmselt siiski see 2003.aasta põud nõrgestas kõiki liiliaid sedavõrd, et nad muutusid vastuvõtlikuks nii haigustele kui muudele negatiivsetele mõjudele.

Liiliate edukaks kasvatamiseks on kõige olulisem teada, millisesse sordirühma üks või teine liiliasort kuulub. Aednikud kasutavad liiliate rahvusvahelist klassifikatsiooni, mis kehtib väikeste parandustega 1964 aastast tänaseni (selle 1.versioon töötati välja 1962), botaaniline klassifikatsioon erineb sellest oluliselt ja on väga keeruline.
Liiliad on päritolu ja põlvnemise järgi jaotatud üheksasse gruppi: kaheksa neist on sortide päralt, üheksandasse kuuluvad looduslikud liigid. Iga sort kannab endas ühe või mitme liigi tunnuseid ja sellest oleneb, kuidas sorti kasvatada ja paljundada.

The Asiatic Hybrids e. aasia hübriidid e. I sordirühma sordid on aretatud Ida-Aasia karmis kliimas kasvavatest liilialiikidest. Need on pikaealised, vastupidavad ning talve- ja haiguskindlamad kui teiste sordirühmade sordid. Oma ilu tõttu on see kõige levinum sordirühm ning suurem osa liiliate aretusest tegeleb just aasia hübriididega. Rühmasiseselt jaotatakse nad olenevalt õite asetsusest õisikus omakorda alarühmadesse - a) üles suunatud õitega b) kõrvale suunatud õitega c) alla suunatud õitega sordid.
Aasia hübriide on väga erinevas kõrguses alates paarikümne sentimeetri kõrgustest kääbussortidest, mida võib kasvatada ka nõu- e. potikultuuridena kuni paarimeetriste hiiglasteni. Liiliad õitsevad juuni keskpaigast (varased sordid) kuni augusti I dekaadini. Õisi on neil kõigis vikerkaarevärvides peale sinise.
Aasiahübriidide sordid reeglina ei lõhna, seetõttu võivad neid kasvatada ka allergikud.
Aasia hübriidid kasvavad tavalises nõrgalt happelises aiamullas ega vaja rikkalikuks õitsemiseks mingeid eritingimusi. Eelistavad nad siiski avatud, mitte väga umbseid kasvukohti ning vajavad jahedat mulda. Kasta tuleks neid piisavalt vegetatsiooni esimesel poolel, kuid nad ei talu seisvat vett sibula ümber ning haiguste vältimiseks on soovitav mitte kasta kogu taime, vaid ainult mullapinda. Nad kasvavad hästi nii kerges varjus kui päikesepaistel. Kõige paremini sobivad liiliad madalamate püsikute vahele, mille lehevaip hoiab liiliate tarvis mulla vajalikult jaheda.
Selle grupi sibulad istutatakse sibula kõrgusest (sibulakannast arvates) kolm korda sügavamasse mulda. Parim aeg neid istutada on õitsemise lõpul, kuna siis ei ole tekkinud veel noori kasvujuuri ning taim jõuab uues kohas korralikult juurduda ja toitaineid koguda ega põe järgmisel aastal. Järgides vanema kirjanduse soovitust istutada liiliad ümber paar nädalat peale õitsemist, lõhutakse noored haprad juured ning liilia kasv ja õitsemine järgmisel aastal kannatab. Kindlasti vajavad liiliad peale istutamist- ümberistutamist kastmist. Kuna liiliasibulal puudub kaitsev väline kest, ei tohi neid peale üleskaevamist kuivatada. Kui neid on vaja pikemalt hoida, pakitakse nad niiskesse samblasse või muusse niiskust hoidvasse substraati. Sibulate vahekaugus üksteisest oleneb sibula ümbermõõdust. Liiliatele võiks kohe valida oma kasvukoha, sest nad ei vaja ega taha sagedast ümberistutamist. Mida kauem ta ühel kohal kasvab, seda ilusam ta on.
Avamaa liiliate väetamisega peaks olema võrdlemisi tagasihoidlik ja suhteliselt kitsi. Kõigi liiliakasvatajate kogemused näitavad, et veidi alaväetatud liilia on vastupidav ja tugev, üleväetatud liilia aga nõrk ja haigustundlik. Parim on liiliaid väetada varakevadel lämmastikku sisaldavate kloorivabade väetistega, teist korda hiljemalt juuli II poolel lämmastikuvabade sügisväetistega ning siis tuleks kasutada vaid pool väetisepakendil näidatud kogusest.
Olen liiliate kasvatamisest, haigustest ja kahjuritest kirjutanud pikemalt ja täpsemalt ajakirja "Kodu ja Aed" 2001.a. aprillinumbris.

Kuigi mu kollektsioon on hävinud, on siiski alles mõned väga hinnalised sordid. Säilinud on M.Liiase aretatud 3 sorti ning nüüd võib öelda, et nad on tõesti äärmiselt vastupidavad nii külmadele kui põuale, samuti haigustele ja kahjuritele. "Laulupidu" ja "Pidupäev" erinevad üksteisest vähe, ühel on veidi täppe, teisel mitte, kuid nad on äärmiselt särava värvusega ja paistavad alati aias teiste hulgas kaugele välja. "Meritähel" on huvitav värv ning eriline õiekuju. Olen olnud alati arvamusel, et aiandus on ühe rahva kultuuriloo osa. Nüüd on meie ülesandeks neid sorte veidigi paljundada, (sest mujal neid pole), et anda nad üle botaanikaaedadele.
Säilinud on ka V. Orehovsi "Nakts Tango". See oli maailmas esimene liilia, mille täpid õielehtedel hakkasid koonduma tihedaks laiguks ning mis on kõigi tänaste seda tüüpi liiliate esivanem. Kui hulk aastaid liikus aretustöö selles suunas, et saada liiliatel puhtaid, säravaid värve, siis nüüd on mindud tagasi alguse juurde. Need liiliad on väga efektsed. Kas ka ilusad..., eks see on maitse asi.
N.Korshikova "Polina" on endise NL esimene tetraploid. Väga tugevate, isegi nahkjate õielehtedega ning absoluutselt pleekimiskindel liilia.
Ka selle üle, et säilinud on mõned M.Kirejeva sordid, on mul hea meel. Nad on küll oma aja aretised, kuid tänuväärne materjal edasiseks aretustööks.
Kõik need sordiaretajad on olnud meie tuttavad ja sõbrad.

Täpselt samamoodi kui I grupi liiliaid, kasvatatakse ka VIII sordirühma uusi, külmaõrna pikaõielise liilia ja külmakindlate aasiahübriidide vahelisel ristamisel saadud LA (longiflorum x Asiatic Hybrids) sorte. Kahjuks liigub meil neid veel vähe.

Tuesday, July 29, 2008

HYDRANGEA

Pikka aega ei saanud ma oma aeda istutada lehtpõõsaid, sest täiskasvanuna poleks nad väikesele maalapile ära mahtunud. Nüüd, peale majaümbruse korrastust, olid esimesed põõsad, kes leidsid endale väärika koha, hortensiad.
Mõtlesin küll, et tänavu neist ei kirjuta, sest nad on veel tillukesed ega näita oma ilu ega suursugusust. Aga, et nende määramine tekitab kerget segadust ja ma olen uurinud, mis meie aedades siis kasvab ja mis vahe on aed-ja puishortensial, otsustasin siiski neist juttu teha.

Meie aedade armastatuimad ja levinuimad suvised-sügisesed õitsejad on aedhortensiad (Hydrangea paniculata). Tema sorti "Grandiflora" tuntakse meil juba ammu ja ta oligi kaua aastaid meil saadaolev ainus sort. Aedhortensiad on meil täiesti külmakindlad puitunud vartega kõrged või poolkõrged põõsad või madalad puud. Kas ta kasvab puuks või jääb põõsaks, oleneb suuresti lõikusest. Nad vajavad väga viljakat, raskemat pinnast ja on tänulikud rikkaliku väetamise eest. Eriti hästi reageerivad nad kõdusõnnikule. Et nad väga rikkalikult õitseksid, tuleks varakevadel, enne pungade puhkemist lõigata eelmise aasta kasvusid tugevasti tagasi. Samal ajal võib teha ka põõsa harvendus- ja kujunduslõikust. Olen näinud ühes aias kasvamas ja rikkalikult õitsemas aastaid hästi lõigatud üle 3 m kõrgust hortensiapuud. Muidugi, ta õitseb ka ilma lõikuseta, aga siis jäävad õisikud väikeseks ja põõsas ise muutub inetuks-tihedaks.
Praegu on paljudes puukoolides müüa erinevaid aedhortensia sorte. Nad erinevad üksteisest põhiliselt õisiku kuju, tiheduse ja ka värvuse poolest. Minu aias hakkab neist kõige varem õitsema puhasvalge "Kyushu". Temast peaks kasvama sama kõrge põõsas kui "Grandiflorast" - kuni 3m. Ka "Tardiva" peaks saavutama sama kõrguse. Veidi madalamaks jäävad tõenäoliselt roheka õisikuga "Limelight" ja roosade õitega "Pinky Winky". Kõige madalam on meie aias tulevikus kreemide õitega "Dart`s Little Dot". Aedhortensiat peab peale istutamist kindlasti kastma ka veel järgmisel aastal, sest kuigi istutamisel tuleks seda turbapotti hoolega lammutada, kipuvad nad ikkagi kuivaperioodidel kannatama.
Et nende pilte on internetis võimalik vaadata, ei hakka ma neid siia tõmbama.

Puishortensia (H.arborescens) on Põhja-Ameerikast pärit liik, kes on meil väga külmahell. Ajasin kunagi samuti segi puis-ja aedhortensia. Segadust põhjustab nimetus, sest igasuguse loogika kohaselt peaks just puishortensia olema see levinud puitunud tüvede-okstega põõsas. Nii see ongi, kuid seda oma kodumaal. Segadust suurendab veelgi asjaolu, et ka puishortensial on olemas sort valgete õitega sort "Grandiflora". E.Laas oma "Dendroloogias" kirjutab, et meil on ta küllalt külmakindel, kuid Leningradis ta külmub ega õitse üldse. Meie aga oleme ju Leningradiga samas kliimavööndis. Laanede koostatud "Iluaianduse" käsiraamatu koostamisel olin väikeseks abiks ja tean seda, et nii mõnigi kord kasutati algallikatena ka kirjandust. Materjal, mida oli vaja läbi töötada, oli ju tohutu. Ja kuigi ta on praeguseni üks meie parimaid käsiraamatuid, on ka seal väikeseid ebatäpsusi. Lõuna-Rootsi ja Inglismaa allikatele ei saa meie kindlasti viidata, sest need on ju meist hoopis soojemad kohad. Inglismaal kasvavad avamaal isegi palmid ja muud eksoodid.
Muidugi, mitte kunagi ei saa väita, et meil ei kasva ühtki selle liigi vanemat põõsast. Kellele on juhtunud lihtsalt soe, kaitstud kasvukoht, see ka kasvab. Usun, et saartel on ta kindlasti mõnes aias olemas. Aga kinnitada, et ta meil väga levinud oleks, ka ei tohiks. Sest ka minu aias kasvab puid, kes kindlasti Eestis kasvama ei peaks. Puishortensiat on võimalik kasvatada Eestis küll, aga teda kasvatatakse siis nagu püsilille, kus ta külmub igal aastal tagasi ja kasvatab siis uued noored võrsed, mis õitsevad. Aga ka sellisel juhul on teda soovitav talveks katta. Kõik hortensiad õitsevad ju sama aasta võrselt. Puishortensia õied võivad olla valged või roosad-sinised olenevalt kasvukohast. Praegu olen puishortensia sortidest müügil näinud ainult üht sorti "Annabelle"ja ega neid teisi sorte sisse toodagi, sest nad niikuinii meie veidigi külmemale talvele vastu ei peaks.
Küll aga kiidan ma Hiina päritolu sargenti hortensiat (H.aspera ssp sargentiana). Tema kasvab meil üle kümne aasta ega vaja mingit talvekatet. Väga karmidel talvedel, kus temperatuurid olid pikka aega alla - 30, said veidi kannatada võrsete tipud, aga põõsas taastus kiiresti ja kenasti. Tal on väga suured karedad karvased, pealt sametised, alt veidi hallikamad lehed ja on seetõttu väga dekoratiivne. Ka tema varred on kaetud tihedate valkjashallikate karvadega. Kasvab ta meil poolvarjus, lõunapäikese eest kaitstud kohas.
Põõsas kevadel peale lehtimist

Õisik on tal lame, veidi hõre, lillakas. Selle läbimõõt on 25-30 cm ja täna enne puhkemist näeb ta välja niisugune.
Õisik ja karvane vars lähemalt.
Ka roniv hortensia (H.petiolaris) kasvab meil hästi ega ole saanud külmakahjustusi. Tal on väga ilusad tumerohelised, läikivad lehed. Kasvab hoone lääneküljel koos sidrunväändikuga. Esimestel kasvuaastatel edenes ta väga aeglaselt ja ma mõtlesin, et ta jääbki meetriseks. Aga hiljem kasvas ta räästani küll väga kiiresti. Me ei istutanud teda vastu majaseina, vaid sellest veidi ettepoole, nii, et seina ja tema tugede vahe on umbes 50cm, sest ta kinnituks oma kleepuvate õhujuurtega seinale nii, et teda oleks sealt võimatu lahti saada. Õisikud on tal suured, hõredad, lamedad. Õitseb ta meil juba mitu nädalat. Tema ja lõhikhortensia on ainukesed hortensiad, mis ei vaja tagasilõikust.

Himaalaja hortensiat (H.heteromalla) tahaksin ka proovida kasvatada, sest üksikuid vanu puid olen Tartus näinud. Kahjuks ei ole teda olnud üheski puukoolis.

Monday, July 28, 2008

OPUNTIA

Küll tahaks eputada, et juba õitseb... Õitsebki, kahjuks veel mitte meie aias. Aga ikkagi on huvitav vaadata ja teada, mis meid tulevikus ootama peaks.
Õis on taime kohta tavatult suur. Ja kooslus ikkagi hämmastav. Nii karvane, õel, turris ja tõrjuv kui kaktus ise on - ja selline õrn, naiselik, graatsiline ja elegantne õis. Yin ja yang....

Friday, July 25, 2008

Wednesday, July 16, 2008

ARTE Y PICO


Rõõmustasin eile HILISELE antud auhinna üle ja jahmusin sõnatuks, märgates äkki enda nime nende hulgas, kellele see edastati. Algaja netipäeviku pidajana ei oleks küll osanud sellist tunnustust oodata. Suur tänu, et pidasid mu blogi selle vääriliseks.

Ma ei külasta küll eriti palju blogisid, aga neid on siiski rohkem kui viis. Seetõttu oli valikut väga raske teha ja ka minu reitingus on kõrgel kohal nii mitmedki kodulehed. Hindan pühendumust, süvenemist, loovust ja loomingut, innustamist. Need omadused on olemas kõigis minu valitud blogides. Heameelega annaksin ühe auhinna tagasi ka Hilisele endale, aga nii edevaks ei või siiski üht inimest teha :)

Siin on minu valik tähestiku järjekorras:

JASKAAED - väga huvitav ja sisukas blogi, ilus aed, kaunid ja terved taimed ja kõik muu selle juurde kuuluv, isegi kahjurid ja haigused.

KODUPERENAINE - näitab puid- põõsaid-lilli, mis meie aedade jaoks on kättesaamatud. Oskab märgata nende erinevaid ilusaid detaile. Tutvustab ja lubab meil jalutada vana aiandustraditsiooniga Inglismaa kuulsates parkides ja aedades. Auhind antud väikese avansina, sest ootaks võimaluse korral ka eraaedade ja erinevate aiandusstiilide (mis just sealt alguse saanud) iseloomustusi. Inspireeriv ja järeletegemist vääriv on ka suurepärane käsitööoskus.

PIREPARM - kaunis, peen, viimistletud ja alati korrektne käsitöö. Ilus ja maitsekalt kujundatud aed. Huvitavad reisimuljed. On inimene, kes tõega tege tühast tükü

SAMMAKO - oskab hinnata ja näha ka igapäevaste, paljude jaoks isegi igavate tarbetaimede elu ja võlu. Omapärane ja sisukas blogi.

TOOMPEALE - sisu ja vorm. Otsib, leiab ja jagab. Huvitavad mõtted. Ei näe maailma pelgalt oma mätta otsast, vaid valutab südant ka muude asjade pärast.

) Vali 5 blogi, kes sinu arvates väärivad seda auhinda loomingulisuse, disaini, huvitava materjali ja samuti panuse andmise eest blogide maailma, olenemata keelest. 2) Auhinna andja lisab postitusse iga saaja nime ja lingi tema blogile. 3) Iga auhinna võitja paneb auhinna oma lehele ning lisab lingi, kellelt see auhind on saadud. 4) Auhinna saaja ning andja lisavad oma postitusse ka lingi "Arte y pico" blogile, et oleks teada, kust see auhind on alguse saanud. 5) Auhinna andmisel kopeeri need reeglid oma postitusse.

You have to pick 5 blogs that you consider deserve this award for creativity, design, interesting material, and also contributes to the blogging community, no matter of language.2) Each award has to have the name of the author and also a link to his or her blog to be visited by everyone.3) Each award-winning has to show the award and put the name and link to the blog that has given her or him the ward itself.4) Award-winning and the one who has given the prize have to show the link of "Arte y pico" blog, so everyone will know the origin of this award.5) Show these rules.

Saturday, July 12, 2008

EKSPERIMENDI LÕPP

Lõpetasime kartulikasvatuse 1998.aastal, kui kaua aastaid kartuli all olnud, ühekülgselt kurnatud maast võtsime sügisel üles vähem kartuleid, kui kevadel mulda olime pannud. Ja toonase saagi kilohinnaks kujunes umbes 122 krooni.
Kuigi saime just siis maad juurde ja oleksime võinud ka selle kartulipõllu mujale asustada, ei näinud sel erilist mõtet olevat. Külast olid kadunud kõik traktorid ja loomad. Lastel oma elu ja meie talvevajadus 2-3 kotti.
Aga tänavu otsustasime proovida potikasvatust, et mitte esimest varast kartulit turult ostma minna. Kartuli , sordi "Maret", panime maha 20.aprillil. Maikuu külmade ajal tõstsime potid külmkasvuhoonesse.

Kuigi planeerisime kartulivõtu jaanipäevaks, ei olnud siis selleks vajadust. Täna aga otsustasime oma kartuli ära proovida. Esimene pott nägi siis välja niisugune:


Ja saak oli arvestatav, vähemasti vist keskmise saagikuse mõõdu andis küll välja. Kolmest potistatud kartulist oli kasvanud 15 korralikku kartulit, 6 pisemat ja pealekauba 3 imetillukest kartulipoega. Järgmise poti kallale asume mõne päeva pärast.
Kartulivõtuga olime siiski veidi hilinenud, sest koor oli juba kinni.
Aga eksperiment on õnnestunud ja tasub kordamist ka järgmisel aastal. Väga lihtne moodus kasvatada veidi kartulit seal, kus pole köögiviljamaad - kasvõi rõdul. Ja ta pole sugugi vähem dekoratiivne kui mõni muu eksootiline lill. Kartulil ju ilusad nii lehed kui õied.

Friday, July 11, 2008

LINNU(LENNU)HOMMIK


No ma oleks nagu mingiks linnuspetsialistiks hakanud. Alles ma kiitsin neid varblasi usinuse eest ja vist üsna ilmaaegu. Või vastupidi - tõenäoliselt on neil vaja nüüd erilist agarust üles näidata. Ja millisest praost oskas ta sisse pugeda, on küll täesti arusaamatu. Meil on aknad just niiviisi avatud, et neist linnud sisse ei saaks.
Ja ühe hirmunud linnu päästmine, et ta end vigaseks ei peksleks, on ikka meeletu raske töö. Tegemata jäänud tõsine hommikuvõimlemine.
Ja kogu mu head kavatsused tegeleda lõunani hoopis muu tööga, asendusid plaanivälise põranda- ja aknapesuga.


Tuesday, July 8, 2008

RÄHN


Meil on aias igasuguseid sulelisi abilisi usinasti toimetamas.
Kõige toimekamad on neist varblased ja nende tegemisi varavalgest hilisõhtuni on väga huvitav jälgida. Linavästrikke, punarindu, mitut sorti vinte jagub ka küllaga. Kõigile lindudele ei oska me nimegi anda.
Igahommikune tervitaja on harakas, kes toob kohale kõik värsked külauudised ja hea tuju korral võib jutustada üsna pikalt. Haraka lemmiktoiduks on taimeetiketid, neid sikutab ta üsna suure innuga maast välja ja paneb siis sinna, kus tema arvab neil õige koha olevat. Ehk ongi hea, sunnib vaimu virgena hoidma ning taimenimed ikka endal peas püsima.
Mõnekümne meetri kaugusel on meil mitu aastat suur toonekure pesa. Nii huvitavaid ehitusinsenere kui need linnud noortena, me vist rohkem ei näe. Nende pesa ripendas, valmis saades oli päris külili ja harakile-sorakile kõikvõimalike ilmakaarte poole, nii, et meil oli kohe tükk aega hirm, et noored linnud kukuvad kohe esimesel päeval pesast välja. Aga pessa jäid nii pojad kui allapoole rippuvad tuustid. Nüüd pesitsevad nad siin juba aastaid ja teevad aias oma igapäevaseid jalutuskäike.
Soo ääres pesitsevad sookured ja kuskil lähedal metsatukas on öökulli kodu. Iga päev vaatab oma valdused üle ka üks suur ja vana kull - tõenäoliselt mingi viu.
Kõige kasutumad on pääsukesed. Neid on küll seitse pesakonda, aga sääskedest me ikka lahti ei saa.:)
Olid meil ka põldpüüd. Kohe mitu suurt pesakonda tuli eelmistel aastatel heinast välja. See oli liigutav vaatepilt kui ema ees ja lapsed riburada-pidi järel siis maailma tundma õppisid. Ja talviti kaevusid nad meie elutoa akna alla lumme. Aga kahjuks langesid nii nemad kui meie aia siilid rebase ohvriks. Hulgub meil siin üks suur kiskja.
Ka see rähn on meie ammune külaline, kuid pildistada õnnestus teda abikaasal alles täna hommikul. Tema lemmikkohaks on ploomitüved. Aga ei ole ju see fotoaparaat alati seal, kus teda kõige rohkem vaja oleks.
Linnuliike ma ei tunne. Seda jah, et ta rähn on, aga ons ta suur-kirjurähn või kikimuu, seda ma küll ei tea.

Monday, July 7, 2008

SÜDASUVI



Peale aediiriste ja pojengide edeva värvipillerkaari aed rahuneb mõneks ajaks. Ta muutub justkui väärikamaks, soliidsemaks - aga mitte igavaks ega üksluiseks.
Enne uut värvipalangut märkad ka väiksemaid armsaid õisi ja lehti, huvitavaid vaateid.
Päike, lõhnad, õied, viljad - südasuve aeg

Friday, July 4, 2008

VIHM JA ROOSID

No mis elu see on? Sajab. Absoluu-uu-tselt.
Ja oleks siis, et ainult sajaks. Täna jalutas meist üle kohe õige mitu äikesehoogu. Ja praegugi kostub kuskilt kõminat.
Ah, et mis elu see on? Hea elu. Üle hulga aja on ju see on parim istutamise aeg. Õhk on paras jahe ja niiske. Maa märg. Noorkuu. Ja et meil on kogu elu käinud tagurpidi, et enne haljastame, siis ehitame, toimisime ka täna just niipidi. Loodetavasti ikka enne sügist valmiva, majani ulatuva tulevase sissepääsutee kõrvale, kuhu olime juba enne istutanud mägimännid, lisasime täna 2 põõsasroosi.

Ühe kõige ehtsama tordiroosi. Näärlehisest kibuvitsast 1949.a. Kordese aretatud - "Frühlingsdufti" (Joanna Hill x Rosa pimpinellifolia) kaks istikut. Tema õied peaksid tulevikus välja nägema just niisugused nagu netist tõmmatud pildil ja mis peaks kasvama 3m kõrguseks. Arvan, et meie siin oma üsna jahedate talvedega peaksime olema õnnelikud kui nad saavutaksid 2m kõrguse Aga ka see oleks juba uhke vaatepilt. Ja ilus lastel koju tulla.
Ja terrassi kõrval kasvavad kurdlehised roosid said endale kaaslaseks neist endist aretatud pidevalt õitseva ja tugevasti lõhnava 1,5 - 2 m kõrguseks kasvava "Martin Frobischeri". Ikka meie lemmikute, kibuvitsade sarnase. Otsisin netist ta aretusaastat, aga veel ei leidnud. Küll leiab hulgaliselt viiteid ajaloolisele roosile.

Istutasime ikka nii nagu alati. Augu põhja komposti, mulda, siis roos ise, siis veel veidi mulda ja vett. Ja alles siis ülejäänud muld. Mida pinnasele lähemale, seda kehvem. Lausa kruus. Ikka selleks, et juured otsiksid toitu sügavamalt, mitte ei tuleks selle järele maapinnale.

Wednesday, July 2, 2008

IRIS SIBIRICA

" Liblikapuhmad" , sort Super Ego

Wisley White
Wisley White avaneb
Adolph Svoboda
Medininkai
Dark Desire

Yellow Dreaming
Caesars`Brother


Cambridge
Sugar and Butter



ehk siberi võhumõõgad kuuluvad meie kindlate lemmikute hulka.

Siberi võhumõõga looduslik areaal on väga lai, ta kasvab ka Eestis kaitsealuse taimena.

Kui aediiriste sordiaretusele on aastaid pööratud suurt tähelepanu, siis siberi võhumõõga sordiaretus oli kaua aastaid üsna tagasihoidlik. Esimeste sortidena saime omale väga kuulsa helesinise "Cambridge", kes oma aretusaastal pälvis koguni Dykes`i medali (see antakse välja aasta parimale aediirisele) ja lumivalge sordi "Wisley White".

Enamuse oma sortidest saatis meile sõber Leedust, kes ka ise tegeleb siberi võhumõõkade aretusega. Oma ühele kaunile sordile "Medininkai", andis ta nime 31.07.1991 vene eriüksuslaste poolt tapetud leedu tollitöötajate ja politseinike mälestuse jäädvustamiseks. Pakk 10 sordiga saabus koos õnnitlustega meie iseseisvuse väljakuulutamise puhul.

Siberi võhumõõgad on pikaealised püsikud ja võivad oma kasvukohal kasvada aastakümneid. Üldiselt niiskust armastava taimena on hämmastav tema vastupidavus kuiva-, kuuma- ja põuaperioodidele. Oma pikkade kitsaste lehtedega loovad nad ilusa rütmi laialehiste püsikute vahel ning on ühed kaunimad kaldataimed.

Siberi võhumõõku ei tohiks jagada väga väikesteks tükkideks. Nad põevad siis kaua ja võivad vaatamata oma vastupidavusele isegi hukkuda. Peale jagamist jääb järgmisel aastal nende õitsemine kesiseks või ei taha nad üldse õitseda. Nii ei õitse ka meil tänavu hulk sorte.

Vaatamata oma õite näilisele haprusele ja õrnusele on nad äärmiselt vastupidavad vihmadele ja ka tugevatele tuultele. Kui juba lühike vihmasagar võib pojengide ja rooside õied põhjalikult rikkuda, siis siberi võhumõõkadega ei juhtu ka paduvihmade ajal midagi. Õitsema hakkavad nad veidi enne jaanipäeva ja et ühel suurel puhmal on mitukümmend vart, siis õitsevad nad pea kuu aega. Igal varrel on 2 õienuppu, mis avanevad järgemööda.

Õitsvaid puhmaid vaadates on mul niisugune tunne nagu oleks suur troopiliste liblikate parv laskunud hetkeks rohelisele puhmale puhkama, et siis jälle kiiresti edasi lennelda.

Tuesday, July 1, 2008

VESI AIAS vol.2 basseinipesu

Lapsepesuvanni ja muid veenõusid peab pesema peale iga kasutuskorda. Ujumisbasseini veidi harvem, aga ka vist vähemalt kord kuus. Looduslikke veekogusid puhastatakse väga harva, kui üldse.
Kui tihti peaks aga puhastama ja korrastama kunstlikult rajatud kilebasseini/ tiiki?
Igasugu tarkades raamatutes leiduvate soovituste kohaselt tuleks seda teha kord aastas. Ka meie olime basseinide algusaastatel väga hoolikad ja korralikud. Iga kord enne vesirooside kevadist vettelaskmist pesime ka basseini puhtaks. Kui aga vesiroosid jäid juba vette talvituma ja kevaditi polnud märgata, et vesi oleks olnud sogasem või tiik ise oluliselt mustem, hakkasime mõtlema, et kas see igakevadine pesu ongi ikka nii väga vajalik. Isegi toaakvaariumis ei soovitata vett vahetada, vaid ainult aeg-ajalt seda lisada.
Nii jätsimegi mõned aastad vahele ning veendusime, et midagi hirmsat ei juhtunud. Basseinivesi on ju tegelikult keemiliselt puhas. Ega sinna muidu tekiks rikkalikku elustikku. Ka veetaimed tunnevad end ju seal suurepäraselt, paljunedes ja õitsedes. Ajapikku tekib sellise basseini põhja üha paksenev aktiivmuda kiht ning selles leiduvad lugematud mikroorganismid puhastavad vett. Nüüd oleme veendunud, et mida harvem vees solberdada, seda vähem on seal hõljundit ning seda puhtam on vesi. Loodusel on ju imepärane isepuhastumise võime. Ja selline veekogu, kus elavad taimed, ei saagi iial näha välja nagu valge põhjaga vennivesi. Rahus elavasse tiiki oleme küll aeg-ajalt vett lisanud, ka kogutud vihmavee oleme sinna juhtinud.
Kuumadel suvepäevadel kipub vette alati tekkima vetikas. Selle oleme ära korjanud liblikavõrguga. Ka vesikarika asetasime vette vetika tõrjumiseks. Kui vetikat on tekkinud liiga palju, oleme vesikarika mõnikord üles tõstnud, ta lehed puhtaks pesnud ja tagasi vette pannud. Vetika vohamist aitab vältida ka väike peotäis vette puistatud vasevitrioli. See on mikroelement, mis taimi ega muid elusolendeid mitte kuidagi ei kahjusta. Ilmade jahenedes kaob vetikas iseenesest. Ka tekib vetikat vähem, kui basseini pind on kaetud taimelehtedega.
Sel kevadel pidime aga ette võtma vesirooside tükeldamise. Kogu tiik oli neid nii täis kasvanud, et vett enam ei paistnudki ja eelmisel aastal tuli nende õite vaatamiseks kergitada isegi lehti. Koos vesirooside väljavõtmisega puhastasime ka veidi basseini. Asetasime basseini äärde kile ja vedasime sinna lapsevannid, et tükeldatud vesiroosid ei jääks kuivale.
Niisugune nägi paar päeva välja meie tiigiümbrus - kole, mudane, ja juurikane.
Siin on suured vesiroosipuhmad juba enam-vähem tükeldatud ja alanud basseinipesu. Liiga puhtaks aga basseinipõhja teha ei tohi. Allesjääv muda "juuretis" aitab kiiremini taastada vee puhtana hoidmiseks vajaliku elustiku. Veest väljakorjatud muda viisime kibuvitsadele ja terrassiheki noorte taimede väetiseks.
Vesirooside kõige paremateks istutusnõudeks on võrgulised metall-või plastnõud. Siit pääsevad taimede juured end parasjagu sirutama ning toitained veest kätte saama. Selliste nõude põhja ja pinnale asetame kivid, et korvid pinnale ei tõuseks. Vesirooside istutusmuld peab olema suhteliselt rammus - sisaldama kas lehemulda, komposti või hästi kõdunenud sõnnikut. Hiljem toituvad taimed juba basseinipõhja mudast.
Kui varem on vaja olnud vesiroosi headele sõpradele jagada, polegi me neid veest päriselt välja tõstnud, vaid teinud seda veepinnal. Vesiroosi tükeldatakse pungade vahelt terava noaga.
Päris väikeseid taimi võib istutada tavalisse lillepotti, aga nad ei tohiks sinna väga kauaks jääda. Nende juured kasvaksid seal känkrasse ja väga tavalise auguga potis ei saa vesiroos ka piisavalt toitu kätte.
Selline väike istutuspott on asetatud suuremasse nõusse ja vesiroosikonserv transportimiseks on valmis. Eesti on nii väike, et mõnetunnise sõidu kannatavad vesiroositaimed välja ka nii, et nõusse vett polegi lisatud.
Ja selline nägi välja puhastatud bassein, kus nii roosa kui punane vesiroos nägid välja harjumatult väikesed. Esimene vihm lõi ka vette jäänud hõljundi põhja ja nüüd võib meie bassein järgmised 10 aastat jälle ise puhastuda.