üks heeringatort või -vorm või kuidas keegi nimetab
Tegemine: kerge, odav
Väljanägemine: päris hea, üks külalistest ütles, et luksuslik
Maitse: ei tea:), kes söövad, need kiidavad ja küsivad retsepti. Kui maitses, öelge mulle ka:))
Pilti pole panna, eelmine on söödud, uue panin just külmkappi
Tehakse siis sedasi:
1. pane 2spl zelatiini turduma
2. sega kaste - 500g hapukoort ja 300 g majoneesi (mina panen terve purgi Hellmann`s Lighti 375 g, aga siis peab zelatiinilusikal väike kuhi peal olema), kellel on, siis ohtralt hakitud tilli
3. üks keskmine mugulsibul ja 10cm jupp peenema porru helerohelist osa, hakkida lisada kastmele
4. ühe heeringa filee- hakkida, (mina kasutan ühte pakki oliividega rollmopsi 200 g, mees ütleb, et on parem kui lihtsalt heeringas. See veidi paprikat, mis on selles pakis, hakin ka) lisada kastmele
5. Võta vorm, mul on keskelt auguga tordivorm ja vooderda selle küljed õhukeste munaviilude või sektorite, veidi kähara peterselli ja tillioksakestega. Kui pole seda rohelist, pole ka miskit katki, aga vormi põhjas või külgedel peaks muna ikka olema
6. Sulata zhelatiin veevannil või mikrolaineahjus (ära keeda!). Kalla see nüüd selle koore-heeringa segusse.
7. Tõsta saadud asjandus vormi ja pista külmkappi - umbes ööks.
HEAD ISU!
Tuesday, December 30, 2008
Monday, December 22, 2008
OSSAISSAND!
mis mina täna sain....!!!!
Istusin üksi kodus, nokitsesin vaikselt laua taga paberite ja paelakestega, noh .. nagu aitaks nagu natike päkapikkudel elu kergemaks teha. Homsest ei saa enam midagi, siis hakkavad juba lapsukesed kogunema:)) Ja järsku uksekell. See oli nii ootamatu ja vali, et ma kohe hüppasin toolilt. Naljakas, tavaliselt ei ehmu ma eriti millegi peale.
Ja mis siis postiljon mulle ulatas..... Võtsin juba paela ära, kui järsku tabasin ikka fotoka ka võtta, aga see tänane päev on ikka nii pime, et korraliku pildi saab kunagi tulevikus. Ja välguga.. tuli ainult välk :)))) Ja mis siis sealt pakist kõik välja tuli. Olin tükk aega keeletu. Vot, see on see, kui suu lahti teed... Ma olen nii tänulik, mul on nii hea meel ja mul on nii häbi.... Seda poleks ma küll oodanud ja miskit nii ilusat pole mul vastu ka saata. Aga kõik need helmed, roosid ja muud vidinad on mul küll ükshaaval juba ära silitatud.
Ma nüüd mõtlen, et kas need on näidised, millest peaksin õppust võtma:((( :))). Sada aastat läheb, enne kui midagi seesugust ära õpin:S
Suur, suur aitähhhh! säärase ime eest!
Istusin üksi kodus, nokitsesin vaikselt laua taga paberite ja paelakestega, noh .. nagu aitaks nagu natike päkapikkudel elu kergemaks teha. Homsest ei saa enam midagi, siis hakkavad juba lapsukesed kogunema:)) Ja järsku uksekell. See oli nii ootamatu ja vali, et ma kohe hüppasin toolilt. Naljakas, tavaliselt ei ehmu ma eriti millegi peale.
Ja mis siis postiljon mulle ulatas..... Võtsin juba paela ära, kui järsku tabasin ikka fotoka ka võtta, aga see tänane päev on ikka nii pime, et korraliku pildi saab kunagi tulevikus. Ja välguga.. tuli ainult välk :)))) Ja mis siis sealt pakist kõik välja tuli. Olin tükk aega keeletu. Vot, see on see, kui suu lahti teed... Ma olen nii tänulik, mul on nii hea meel ja mul on nii häbi.... Seda poleks ma küll oodanud ja miskit nii ilusat pole mul vastu ka saata. Aga kõik need helmed, roosid ja muud vidinad on mul küll ükshaaval juba ära silitatud.
Ma nüüd mõtlen, et kas need on näidised, millest peaksin õppust võtma:((( :))). Sada aastat läheb, enne kui midagi seesugust ära õpin:S
Suur, suur aitähhhh! säärase ime eest!
Saturday, December 20, 2008
SOOVID
RAHULIKKE JÕULUPÜHI JA ILUSAT AASTAVAHETUST!
No nii.......ja kuidas siis edasi?
Toad ju koristatud, pühad peetud, päkapikukotid täidetud ja sealt ka ise miskit saadud, kõht verivorsti-seapraadi ja hapukapsast täis, piparkoogid otsas. Siis tuleb meeles pidada vanarahvatarkust ja seda ka edasi kanda. Algab vist aasta kõige pikema töökeelu aeg. Lubatud on ju ainult hooletööd. Ja mis oleks veel suurem hooletöö kui enese eest hoolitsemine. Küll need vanad tarkused on ikka targad:)))
Jõulust kolmekuningapäevani leiab siit igaüks oma asendi ja kui vana-aastaõhtuks ja saabuva uue tervituseks end ka vertikaali ajada, saab pärast seda ju ka poosi vahetada:)))) ja head elu edasi nautida:D
Toad ju koristatud, pühad peetud, päkapikukotid täidetud ja sealt ka ise miskit saadud, kõht verivorsti-seapraadi ja hapukapsast täis, piparkoogid otsas. Siis tuleb meeles pidada vanarahvatarkust ja seda ka edasi kanda. Algab vist aasta kõige pikema töökeelu aeg. Lubatud on ju ainult hooletööd. Ja mis oleks veel suurem hooletöö kui enese eest hoolitsemine. Küll need vanad tarkused on ikka targad:)))
Jõulust kolmekuningapäevani leiab siit igaüks oma asendi ja kui vana-aastaõhtuks ja saabuva uue tervituseks end ka vertikaali ajada, saab pärast seda ju ka poosi vahetada:)))) ja head elu edasi nautida:D
Sunday, December 14, 2008
:)))))
Friday, December 12, 2008
MÖÖDUNUD AASTAL
samal ajal heegeldasin ma peale tööd sääraseid asju.
Ma eelistan üldiselt rahuliku väljanägemisega kodu. Aga jõulude ajal armastan ma igasugu kulda-karda ja kulinaid ja tulukesi ja tulesid. Ja neid peab kohe ikka palju olema. Võibolla vastukaaluks sellele kiiskav-lumivalgele akendest avanevale vaatele. Meie pole ju jõulude ja aastavahetuse ajal siin kunagi lumeta. Ka kõige lumevaesemal talvel on ikka midagi maas. Ja aknalaudadel ootasid lapsi ja Jõuluvana siis säärased päkatsid
Ma eelistan üldiselt rahuliku väljanägemisega kodu. Aga jõulude ajal armastan ma igasugu kulda-karda ja kulinaid ja tulukesi ja tulesid. Ja neid peab kohe ikka palju olema. Võibolla vastukaaluks sellele kiiskav-lumivalgele akendest avanevale vaatele. Meie pole ju jõulude ja aastavahetuse ajal siin kunagi lumeta. Ka kõige lumevaesemal talvel on ikka midagi maas. Ja aknalaudadel ootasid lapsi ja Jõuluvana siis säärased päkatsid
Tuesday, December 9, 2008
8oI !!!!!!!!!!!!!
Jälllleeee!!!!!! Ma tõmbasin kuuma kohvi endale kurku, kui eile õhtul kõik pimedusse vajus. No oli tahtmine minna ja kuskil mõned aknad sisse visata. Või laseks ka kuskile mistandoligisedagaasi, aga kas ta ulatuks nende kõrgete peabosside valgusest säravate kabinettideni. Ja nende sarviliste lennutamine vist ei sobi ka praegusesse aega. Ssssa sssssinder küll!!!!
Aga tänane lauakoorem oli täpselt lubatud kellaajal kohal. Mehel ehitamise vunk sees, ei saa enam pidama:)))) Hea, et vähemalt väljas keegi veel valguse kallale ei asu ja õu on ka lumest puhtaks roogitud.
Aga selle lume ja puudega on nii, et need mütsakud siin lume all on mägimännid. Minust kõrgemad. No ma ei tea, kuhu ja mismoodi ma koputaks. Ja selle lumega on ka sedasi, et maha raputada saab seda, mis on kohev. Ja siis kui puid on mõned. Meil tuleb neid nulle ikka paar tükki ühekohalistele arvudele lisada. Praegune koorik on jäätunud ja oksad külmast rabedad, selle koputamisega võin ma hoopis selle, mis veel ise jõuab, päris ära murda. Ja kui ma seal kaelani lumes sumpaks, oleks mul kõrgemate puude koputamiseks vaja mitme meetri pikkust latti, mitte harjavart. Kui see varandus sealt puude otsast mulle pähe variseks, oleksin ma samasugune nagu need puud ja sulaksin kunagi koos nendega sellest ilust välja.
Aga tänane lauakoorem oli täpselt lubatud kellaajal kohal. Mehel ehitamise vunk sees, ei saa enam pidama:)))) Hea, et vähemalt väljas keegi veel valguse kallale ei asu ja õu on ka lumest puhtaks roogitud.
Aga selle lume ja puudega on nii, et need mütsakud siin lume all on mägimännid. Minust kõrgemad. No ma ei tea, kuhu ja mismoodi ma koputaks. Ja selle lumega on ka sedasi, et maha raputada saab seda, mis on kohev. Ja siis kui puid on mõned. Meil tuleb neid nulle ikka paar tükki ühekohalistele arvudele lisada. Praegune koorik on jäätunud ja oksad külmast rabedad, selle koputamisega võin ma hoopis selle, mis veel ise jõuab, päris ära murda. Ja kui ma seal kaelani lumes sumpaks, oleks mul kõrgemate puude koputamiseks vaja mitme meetri pikkust latti, mitte harjavart. Kui see varandus sealt puude otsast mulle pähe variseks, oleksin ma samasugune nagu need puud ja sulaksin kunagi koos nendega sellest ilust välja.
Monday, December 8, 2008
21. SAJAND????????
Eilne varahommik. Üllatus, üllatus! Jälle pole elektrit. No pole viga, varsti on valge. Aga kuidas siis nii etteteatamata? Vett pole. Saab hakkama, kaev pole kaugel ja lund on ka küllaga. Kiire kõne rikketelefonil - automaatvastaja teatab, et Tartumaa 5 vallas saab elektri korda kella 12-ks. Elame üle! Kahju ainult, et mu head kavatsused sünnipäevalast varahommikul õnnitleda on koos elektriga olematusse haihtunud. Lubatud aeg- ei miskit. Lemmiknumber 1343. Sattusin Põlvamaale, ka seal on paljud kohad elektrita. Kordusvalimine...kõik Tartus lõunasse jäävad vallad elavad kiviajas. Uus lubadus-16.00. No hea küll, pimeduse saabudes on vähemalt valgus olemas. Uhke pühapäevase prae jõuab ka veel ära teha ja pesumasina samuti käima panna. Nokitsesin niisama ja mees muterdas õues majale igasugu valguseid külge riputada. Hämardub, varsti on päris pime. Mida pole, on elekter. Kell 22.00 - on järgmine kiretu lubadus. Egas midagi- harjunud asi. Romantiline küünlavalguse kirjandusõhtu. Ja siis poole kaheksa paiku ta tuli. Jälle armsa kodutehnika kolinad, piiksumised, mürinad. Kustutasime küünlad, sättisime õigeks vilkuvad kellad.
Aga mis edasi järgnes, meenutas mulle kunagi isa räägitud anekdooti.
Eelmise sajandi algupoolel oldi kaugel Siberi külakolkas kuuldud, et pealinnas on mingi imeasi - elekter, millest keegi midagi täpsemat ei teadnud. Otsustasid siis vanataadid, et neist kõige auväärsemal tuleb pikk teekond ette võtta ja uurida, millega tegu. Kui papi siis pea kuu aja pärast tagasi jõudis, palusid uudishimulikud külaelanikud rääkida, mis on elekter. No " poidu po ulitze, ...... net, a potom kak dast.........!, poidu dalshe, opjat .......net, a potom, kak dast.......!" Saite aru? Meil algas samasugune ooper. Jälle pimedus, uuesti küünlad - valgus tuli. Kustutasime küünlad, valgus kadus.Nagu oleksid küünlad ja elektripirnid mingi nähtamatu nabanööriga omavahel seotud olnud. Tuli, läks, läks, tuli, jälle kadus, jälle tuli. Tõeline vahelduvvool.
Ma ei saa aru - viimasel ajal on nii palju torme olnud, et kõik puud, mis ikka veel liinidele langevad, peaksid ju ammu olema murdunud. Ja kas Eesti Energia seob neid katkenud juhtmeid kokku mingi mädanenud köiega? Terve eelmise sajandi pole olnud niipalju elektrikatkestusi, kui meil mööduva aasta jooksul. Selle ajaga oleks saanud kogu kõrgepingejuhtmestiku ja muud jubinad uute vastu vahetada. Sajandi ime, aga mitte elektrifirma.
Ja nii kogu õhtu süttisid ja kustusid tuled, käivitusid ja vaikisid kodumasinad. Silmad ei suutnud enam selle välkumisega kohaneda. Paar korda õnnestus ka internetti pääseda. Järsku vaatan, majaümbruse tulukesed ei sütti enam - põlesid läbi. Tõmbasin seintest külmkappide, elektripliidi ja muud juhtmed. Kangesti kippusid keelele lisaks eestikeelsetele ka need punktiiriga tähistatud venekeelsed kõige mahlakamad vandesõnad. Ja ausõna, ma tavaliselt ei vannu.
Pimeduses vilkusid traktorituled. Aina sahkavad. Ja selle lumel ei näigi lõppu tulevat. Ja mis lumi....? Õige puudele kaitseks laskuv lumi peab olema õrn ja hell nagu põsemusi, kerge ja kohev nagu udusuletekk. See vettinud märg rogusk aga on väiksemad okaspuud muutnud maa sisse vajuvateks lösutavateks mügarikeks ja suurtest puudest, kes oma oksi ei jõua enam rõhtsalt hoida, on saanud mingid imelikud pendulad ja sambad. Ja täna on -5C, see raske kasukas ei sula ka kuidagi. No kas kevadel on mu aed täis siis uusi haruldusi? Lehtpuudel on kergem.
Aga mis edasi järgnes, meenutas mulle kunagi isa räägitud anekdooti.
Eelmise sajandi algupoolel oldi kaugel Siberi külakolkas kuuldud, et pealinnas on mingi imeasi - elekter, millest keegi midagi täpsemat ei teadnud. Otsustasid siis vanataadid, et neist kõige auväärsemal tuleb pikk teekond ette võtta ja uurida, millega tegu. Kui papi siis pea kuu aja pärast tagasi jõudis, palusid uudishimulikud külaelanikud rääkida, mis on elekter. No " poidu po ulitze, ...... net, a potom kak dast.........!, poidu dalshe, opjat .......net, a potom, kak dast.......!" Saite aru? Meil algas samasugune ooper. Jälle pimedus, uuesti küünlad - valgus tuli. Kustutasime küünlad, valgus kadus.Nagu oleksid küünlad ja elektripirnid mingi nähtamatu nabanööriga omavahel seotud olnud. Tuli, läks, läks, tuli, jälle kadus, jälle tuli. Tõeline vahelduvvool.
Ma ei saa aru - viimasel ajal on nii palju torme olnud, et kõik puud, mis ikka veel liinidele langevad, peaksid ju ammu olema murdunud. Ja kas Eesti Energia seob neid katkenud juhtmeid kokku mingi mädanenud köiega? Terve eelmise sajandi pole olnud niipalju elektrikatkestusi, kui meil mööduva aasta jooksul. Selle ajaga oleks saanud kogu kõrgepingejuhtmestiku ja muud jubinad uute vastu vahetada. Sajandi ime, aga mitte elektrifirma.
Ja nii kogu õhtu süttisid ja kustusid tuled, käivitusid ja vaikisid kodumasinad. Silmad ei suutnud enam selle välkumisega kohaneda. Paar korda õnnestus ka internetti pääseda. Järsku vaatan, majaümbruse tulukesed ei sütti enam - põlesid läbi. Tõmbasin seintest külmkappide, elektripliidi ja muud juhtmed. Kangesti kippusid keelele lisaks eestikeelsetele ka need punktiiriga tähistatud venekeelsed kõige mahlakamad vandesõnad. Ja ausõna, ma tavaliselt ei vannu.
Pimeduses vilkusid traktorituled. Aina sahkavad. Ja selle lumel ei näigi lõppu tulevat. Ja mis lumi....? Õige puudele kaitseks laskuv lumi peab olema õrn ja hell nagu põsemusi, kerge ja kohev nagu udusuletekk. See vettinud märg rogusk aga on väiksemad okaspuud muutnud maa sisse vajuvateks lösutavateks mügarikeks ja suurtest puudest, kes oma oksi ei jõua enam rõhtsalt hoida, on saanud mingid imelikud pendulad ja sambad. Ja täna on -5C, see raske kasukas ei sula ka kuidagi. No kas kevadel on mu aed täis siis uusi haruldusi? Lehtpuudel on kergem.
Sunday, December 7, 2008
PALJU ÕNNE, THELA
Saturday, December 6, 2008
UDU
Eile sadanud lumi ja akendest sissepressiv udu kallasid hommikul toad valgusega üle. Harjumatu. Võttis kohe silmi kissitama. Nähtavus on olematu ja see valge sein aina tiheneb. Esimese lumega on aga kohe ka külalised kohal. No ei tea ma, mis vitamiinid meil siin kasvavad, mida nad metsast kätte ei saa. Õnneks oli neid seekord vaid kaks. Eelmistel aastatel käisid nad siin kuuekaupa.
JÕULUNI ON...
ainult 19 päeva. Kiire-kiire.
Jaa, ma ei tea, kas säärast Murphy seadust on, aga ajaga on sedaviisi, et kui sa oled tööinimene, siis nädal on pikk, aga puhkepäevad kaovad käest. Ja kui sa saad aastas kord selle kauaoodatud puhkuse, siis see möödub lennates. Aga kui sa ei pea tööl käima ja aega oleks nagu palju käes, siis pole sul tegelikult teda enam üleüldse.
Kiire-kiire. Mida põrgut! Kõiki asju siin ilmas ei jõua niikuinii ära teha ja kas üldse on vaja.
Väljas on päevad läbi pime - polaaröö on vist siia jõudnud.
Kiire-kiire!
Võtsin endale päris vaba päeva ja kui hästi läheb siis võtan veel paar tükki otsa. Hommik otsa kolasin internetis, avastasin päris huvitavaid asju.
Ja siis hakkas laia lund sadama, kohe valgemaks läks. Hulkusin ja logelesin kohe päris tükk aega õues.
Mis edasi. Läksin vanni. Ligunesin algul soolas, siis õlis. Ohh, mis ahvimõnu. Meenus, kuidas kunagi mingis telereklaamis üks noorik puhkis ja kiljus dushi all. Ei proovinud järgi teha, oleks vist väga totter olnud:))), laulsin küll:))). Siis võtsin raamatu ja shokolaadi. Palju shokolaadi- valget ja musta ja pähklitega ja kookoshelvestega...ja siis veel igasugu puuviljasid kah!
Õhtusöögi võtsin sügavkülmast, mul vahel on seal vanu ülejääke peidus. Päev ongi otsas. Vääääga mõnus oli. Õhtul sain esimese jõulukingi ka selle tegusa:))) päeva preemiaks.
Ja rääkigu nad mul seal ümber, mis iganes, ma kavatsen veel mõned päevad just sedasi elada.
Jaa, ma ei tea, kas säärast Murphy seadust on, aga ajaga on sedaviisi, et kui sa oled tööinimene, siis nädal on pikk, aga puhkepäevad kaovad käest. Ja kui sa saad aastas kord selle kauaoodatud puhkuse, siis see möödub lennates. Aga kui sa ei pea tööl käima ja aega oleks nagu palju käes, siis pole sul tegelikult teda enam üleüldse.
Kiire-kiire. Mida põrgut! Kõiki asju siin ilmas ei jõua niikuinii ära teha ja kas üldse on vaja.
Väljas on päevad läbi pime - polaaröö on vist siia jõudnud.
Kiire-kiire!
Võtsin endale päris vaba päeva ja kui hästi läheb siis võtan veel paar tükki otsa. Hommik otsa kolasin internetis, avastasin päris huvitavaid asju.
Ja siis hakkas laia lund sadama, kohe valgemaks läks. Hulkusin ja logelesin kohe päris tükk aega õues.
Mis edasi. Läksin vanni. Ligunesin algul soolas, siis õlis. Ohh, mis ahvimõnu. Meenus, kuidas kunagi mingis telereklaamis üks noorik puhkis ja kiljus dushi all. Ei proovinud järgi teha, oleks vist väga totter olnud:))), laulsin küll:))). Siis võtsin raamatu ja shokolaadi. Palju shokolaadi- valget ja musta ja pähklitega ja kookoshelvestega...ja siis veel igasugu puuviljasid kah!
Õhtusöögi võtsin sügavkülmast, mul vahel on seal vanu ülejääke peidus. Päev ongi otsas. Vääääga mõnus oli. Õhtul sain esimese jõulukingi ka selle tegusa:))) päeva preemiaks.
Ja rääkigu nad mul seal ümber, mis iganes, ma kavatsen veel mõned päevad just sedasi elada.
Friday, November 28, 2008
ARAUCARIA ARAUCANA ja muud ka
Need pildid ei ole minu tehtud. Aga luba näitamiseks, ülesriputamiseks on täitsa olemas.
Sügis tuleb Hollandis samamoodi kui meil. Osa puid on värvilised, osa raagus. Ka varesed on samasugused nagu siin Aga kõrvuti meile teada-tuntud puudega kasvavad seal ka tõelised eksoodid. Näiteks 8 tsooni kuuluv Kesk-Tsiilist ja Põhja-Patagooniast pärit tshiili araukaaria (Araucaria araucana). Inglise, kõnekeeles ka tshiili mänd, kuigi männiga on tal vähe tegemist. Raske on ette kujutada Tshiili põlismetsi, kus nad kasvavad üle 60 m kõrguste puudena.
Meie teame rohkem araukaarialiste sugukonda kuuluvat happelist mulda vajavat toalille - kõrget araukaariat (Araucaria heterophylla), kelle kodumaaks on Uus-Meremaa ja Austraalia
Sügis tuleb Hollandis samamoodi kui meil. Osa puid on värvilised, osa raagus. Ka varesed on samasugused nagu siin Aga kõrvuti meile teada-tuntud puudega kasvavad seal ka tõelised eksoodid. Näiteks 8 tsooni kuuluv Kesk-Tsiilist ja Põhja-Patagooniast pärit tshiili araukaaria (Araucaria araucana). Inglise, kõnekeeles ka tshiili mänd, kuigi männiga on tal vähe tegemist. Raske on ette kujutada Tshiili põlismetsi, kus nad kasvavad üle 60 m kõrguste puudena.
Meie teame rohkem araukaarialiste sugukonda kuuluvat happelist mulda vajavat toalille - kõrget araukaariat (Araucaria heterophylla), kelle kodumaaks on Uus-Meremaa ja Austraalia
Wednesday, November 26, 2008
LUMEKORISTUS
Ei tea, kuidas mujal, aga meil algas lubatud vihma asemel lõunast uus lumesadu.
Eile alustati siis ka meie väljakaevamisega. Suurelt maanteel pöörati siia kruusateele kella 17 paiku, meieni jõuti alles umbes 23.30. Ja seda maakest oli ju vaid 1,8 km. Vaatasin seda rasketehnika tulekut.... Olen siin ka varem näinud nii lumesadu kui tuisku, aga midagi niisugust nägin küll esmakordselt. Tee teise, järvepoolsesse otsa jõuti hommikuks. Sahad, kopad - osa lund tõsteti, osa lund lükati vastas põllule. Meie kuuriesist 50m2 parkimisplatsi tõsteti puhtaks umbes 2 tundi. Rohkem kui poole kolmeni ei viitsinud vaadata, aga ka see oli elamus.
Täna on siit 2 korda läbi läinud suur sahk ja nüüdsama väike kopaga traktor, millega ikka veel tõstetakse lund teelt ära põllule. Kohe- kohe on pime, sain veel need 2 klõpsu ära teha. Lumevallid tee ääres on pea traktori ratta kõrgused. Tavaliselt on näha, et tee on meie krundi piirdest veidi kõrgemal. Nüüd on sellest saanud sügav kanal.
Eile alustati siis ka meie väljakaevamisega. Suurelt maanteel pöörati siia kruusateele kella 17 paiku, meieni jõuti alles umbes 23.30. Ja seda maakest oli ju vaid 1,8 km. Vaatasin seda rasketehnika tulekut.... Olen siin ka varem näinud nii lumesadu kui tuisku, aga midagi niisugust nägin küll esmakordselt. Tee teise, järvepoolsesse otsa jõuti hommikuks. Sahad, kopad - osa lund tõsteti, osa lund lükati vastas põllule. Meie kuuriesist 50m2 parkimisplatsi tõsteti puhtaks umbes 2 tundi. Rohkem kui poole kolmeni ei viitsinud vaadata, aga ka see oli elamus.
Täna on siit 2 korda läbi läinud suur sahk ja nüüdsama väike kopaga traktor, millega ikka veel tõstetakse lund teelt ära põllule. Kohe- kohe on pime, sain veel need 2 klõpsu ära teha. Lumevallid tee ääres on pea traktori ratta kõrgused. Tavaliselt on näha, et tee on meie krundi piirdest veidi kõrgemal. Nüüd on sellest saanud sügav kanal.
Tuesday, November 25, 2008
TUISK JOOKSEB VÕIDU TUISUGA
meenusid mehel ühe luuletuse algusread. Kumbki ei mäleta, kuidas see edasi läks. Ka autor ei meenu - sarnaneb Pushkini luulega.
Torm, lumi ja tuisk oli kõikjal. Ja kõigil. Meie pääsesime sellest alles veidi aega tagasi. Peaaegu pääsesime, sest õuest kaugemale me veel ei saa. Aga vähemasti elekter on tagasi ja seega ka mingigi side maailmaga on nüüd olemas.
Jõudsin pühapäeva hommikul just hommikusöögi tehtud. 2005.a. jaanuaritorm oli meile oma õppetunni andnud ja juba laupäeva õhtul varusin vett ja tegin termosesse kohvi. Nähes, kuidas tuul tõstab ühest kohast teise seda lumekirmet, mis meil oli, võtsin veel varuvett ja tegin veel ühe termosetäie kohvi, kui veidi 10 läbi kadus elekter. See oli uskumatu, sest tuul ju veel nii tugev polnudki. Ja mul oli just kavas puuveojärgne suur koristus- ja tööriiete pesupäev, aga.... veeta ei tee ju midagi.
Mida edasi, seda suuremaks läks õues lumemöll ja algas ka lumesadu. Paari tunni pärast ei paistnud enam aknad läbi. Et muud teha polnud, siis valge aja kudusin. Kella 4 paiku algas küünlavalgusõhtu. Võibolla paljudele romantiline, aga mitte mulle. Armastan väga valgeid ruume nagu suurtes uhketes ballisaalides. Siiski, ka küünlavalgel sai raamatut lugeda. Varsti pugesin raamatuga voodisse ja võtsin abiks taskulambi. Selline lugemine on mul selge lapsepõlvest. Koolilapsed sunniti ju õigel ajal magama, aga ei saa ju, kui raamat pooleli:))) Noh, taskulamp ja raamat teki alla...ega siis ju midagi tegemata jäänud. Seekord polnud lampi vaja peita, aga mõne tunni pärast hakkas valgus väga hämaraks muutuma. Patareisid oli hoida vaja.
Esmaspäeva hommik - kottpime. Kaua sa siis ikka magad. Aga maru oli aina hullemaks läinud. Mees helistas töö juurde ja jättis ära vastuvõtu. Kuulasime raadiot. Maanteeinfo - Tatra org läbimatu. Ja nii päev otsa. Aga see on ju meie linnatee. Kudusin. Toas on soe ja mõnus, välja vaadata oli üsna kõhe ja ega ma sinna tükkinudki. Päev otsa helises telefon. Sugulased ja sõbrad üle kogu Eestimaa tundsid huvi, kuidas meil on ja kas on abi vaja. Laetud telefoni aku sai lõpuks tühjaks. Õhtupoolikul ärgitas paar korda elekter tulla, aga ei midagi- kõik vajus pimedusse. Köögiaknast vaatasime maanteele. 3 suurt rekkat hädas, liiklus peaaegu välja surnud. Pime, ainsad valgusallikad rekkade ohutuled nagu mingid jõulukaunistused kaugel maanteel Hädalistele tuli abi rohkem kui 4 tunni pärast. Jälle küünlad. Meil tuul aina tugevnes, ei mingeid märke selle raugemisest nagu lubatud. Ja päeval olid tühjaks saanud ka fotoaparaadi patareid, õnneks teine aparaat lubas veel mõned pildid teha.
Mõtlesin neile, kes kuskil peavad selle ilmaga liine parandama või teid sahkama. Või kes üldse teele on jäänud. Mis meil siin viga, süüa on kapid täis, juua on ka piisavalt, katus pea kohal ja ahjuke köeb. Huvitav, millega vanasti neid pimedaid õhtuid täideti. Mina küll küünlaga enam kududa ei näinud. Aga siinses talus ju ei olnud elektrit, kui me ta saime. Majand oli posti õuele toonud, aga vanainimene, kes siin elas, tundis elektri ees nii suurt hirmu, et ei lubanud seda majja tuua. Ja vaesed inimesed, kelle ainuke küte on elekter. Meil siin lähikonnaski seesuguseid. Küll neil võib ikka jube olla. Või need, kes neis arhitektuuri imedes- põhjamaistes klaasmajades elavad.
Mul siin mitu tuttavat peret, kes ka teist päeva elektrita, aga kellel laudas suured tõukarjad. Kuidas nemad küll saavad?
Tänane hommik- ikka pime. Maanteinfo - Otepää mnt esimesed 7 km on läbimatud ja palutakse tungiva vajaduseta seal mitte sõita. Valgehakul üritas meilt traktor läbi sõita, aga teed lahti ei saanud. Esimesed rattad seisid õhus nagu perul hobusel. Jäi ise kinni. Mehe telefon veel töötas- helistasin valda. Asi on hullemast hullem. Meil siin mägedes ja kurvilistel teedel ei tule ükski ratastraktor toime, et teid lahti saada. Lumekiht on mõnes kohas bussiteedel 80cm ja vaalud veel kõrgemad. Mitu traktorit sellel suurel valgel väljal teelt välja sõitnud. Nende kättesaamiseks on vaja kraanat. Bussiteid tõstetakse tühjaks koppadega.
Millal meie siit liikuma pääseme, veel ei tea. Aga hädalistele on ju lubatud, et kolmapäeval on mees kindlalt tööl. Hea vähemalt, et saime lõpuks täna lõunaks elektri. Mõtleks - ainult 2,5 ööpäeva ilma, aga kogu elu oli ikka korralikult häiritud. Nüüdseks on selgunud, et meie lähedal põles maha alajaam. Läks isegi hästi, et see nii kiiresti korda tehti. Mure hakkas tekkima külmkappide pärast. Ja kõige suuremat puudust tundsin ma internetist:)))
Aga praegu veel oleme muust maailmast ära lõigatud ja ega me pole ainsad.
Siin selle koha peal, on meil kuskil need ilusad värvilised kukerpuud
Mees üritas üle õue teise majja (seal on meil puupliit, kus toitu soojendada) minna läbi kõige madalama lume. Ka see ulatus üle põlve. Kuusehekini jõudes aga muutus lumi nii sügavaks, et edasisaamiseks veeretas ta end mööda lund. Kaevamisel ei olnud veel mingit mõtet, iga jälje tuiskas ju kohemaid täis.
Maja akendele peaks säärase tormi tarvis "kojamehed" välja mõtlema. Esialgu saime sedasi hakkama
Kaev, selle taga paistab kõrgpeenar ja kuusehekk
Lõunavaade. Fotosilm on ikka üsna tuim ega suuda kogu seda tuisuilu kuidagi näidata.
Nähtavus oli vast 10 meetrit kui see algas. Ja mäed aina tekkisid sinna, kus neid kunagi polnud.
Selle koha peal pole meil kunagi olnud mingit kõrgendikku. Siin kõige tasasemal kohal kasvavad kõrged püsikud - roikapeenar
Aga tegelikult oli väga ilus. Meie avara silmapiiri tõttu veel eriti. Ja pani paljude asjade üle mõtlema, mida me nii endastmõistetavaks peame ja mis ei pruugi sugugi igavesed olla. Ja vähemalt meie tajusime jälle, et maailmas on häid ja hoolivaid inimesi väga palju.
Praegu aga on lugemiseks uskumatult valge.
Torm, lumi ja tuisk oli kõikjal. Ja kõigil. Meie pääsesime sellest alles veidi aega tagasi. Peaaegu pääsesime, sest õuest kaugemale me veel ei saa. Aga vähemasti elekter on tagasi ja seega ka mingigi side maailmaga on nüüd olemas.
Jõudsin pühapäeva hommikul just hommikusöögi tehtud. 2005.a. jaanuaritorm oli meile oma õppetunni andnud ja juba laupäeva õhtul varusin vett ja tegin termosesse kohvi. Nähes, kuidas tuul tõstab ühest kohast teise seda lumekirmet, mis meil oli, võtsin veel varuvett ja tegin veel ühe termosetäie kohvi, kui veidi 10 läbi kadus elekter. See oli uskumatu, sest tuul ju veel nii tugev polnudki. Ja mul oli just kavas puuveojärgne suur koristus- ja tööriiete pesupäev, aga.... veeta ei tee ju midagi.
Mida edasi, seda suuremaks läks õues lumemöll ja algas ka lumesadu. Paari tunni pärast ei paistnud enam aknad läbi. Et muud teha polnud, siis valge aja kudusin. Kella 4 paiku algas küünlavalgusõhtu. Võibolla paljudele romantiline, aga mitte mulle. Armastan väga valgeid ruume nagu suurtes uhketes ballisaalides. Siiski, ka küünlavalgel sai raamatut lugeda. Varsti pugesin raamatuga voodisse ja võtsin abiks taskulambi. Selline lugemine on mul selge lapsepõlvest. Koolilapsed sunniti ju õigel ajal magama, aga ei saa ju, kui raamat pooleli:))) Noh, taskulamp ja raamat teki alla...ega siis ju midagi tegemata jäänud. Seekord polnud lampi vaja peita, aga mõne tunni pärast hakkas valgus väga hämaraks muutuma. Patareisid oli hoida vaja.
Esmaspäeva hommik - kottpime. Kaua sa siis ikka magad. Aga maru oli aina hullemaks läinud. Mees helistas töö juurde ja jättis ära vastuvõtu. Kuulasime raadiot. Maanteeinfo - Tatra org läbimatu. Ja nii päev otsa. Aga see on ju meie linnatee. Kudusin. Toas on soe ja mõnus, välja vaadata oli üsna kõhe ja ega ma sinna tükkinudki. Päev otsa helises telefon. Sugulased ja sõbrad üle kogu Eestimaa tundsid huvi, kuidas meil on ja kas on abi vaja. Laetud telefoni aku sai lõpuks tühjaks. Õhtupoolikul ärgitas paar korda elekter tulla, aga ei midagi- kõik vajus pimedusse. Köögiaknast vaatasime maanteele. 3 suurt rekkat hädas, liiklus peaaegu välja surnud. Pime, ainsad valgusallikad rekkade ohutuled nagu mingid jõulukaunistused kaugel maanteel Hädalistele tuli abi rohkem kui 4 tunni pärast. Jälle küünlad. Meil tuul aina tugevnes, ei mingeid märke selle raugemisest nagu lubatud. Ja päeval olid tühjaks saanud ka fotoaparaadi patareid, õnneks teine aparaat lubas veel mõned pildid teha.
Mõtlesin neile, kes kuskil peavad selle ilmaga liine parandama või teid sahkama. Või kes üldse teele on jäänud. Mis meil siin viga, süüa on kapid täis, juua on ka piisavalt, katus pea kohal ja ahjuke köeb. Huvitav, millega vanasti neid pimedaid õhtuid täideti. Mina küll küünlaga enam kududa ei näinud. Aga siinses talus ju ei olnud elektrit, kui me ta saime. Majand oli posti õuele toonud, aga vanainimene, kes siin elas, tundis elektri ees nii suurt hirmu, et ei lubanud seda majja tuua. Ja vaesed inimesed, kelle ainuke küte on elekter. Meil siin lähikonnaski seesuguseid. Küll neil võib ikka jube olla. Või need, kes neis arhitektuuri imedes- põhjamaistes klaasmajades elavad.
Mul siin mitu tuttavat peret, kes ka teist päeva elektrita, aga kellel laudas suured tõukarjad. Kuidas nemad küll saavad?
Tänane hommik- ikka pime. Maanteinfo - Otepää mnt esimesed 7 km on läbimatud ja palutakse tungiva vajaduseta seal mitte sõita. Valgehakul üritas meilt traktor läbi sõita, aga teed lahti ei saanud. Esimesed rattad seisid õhus nagu perul hobusel. Jäi ise kinni. Mehe telefon veel töötas- helistasin valda. Asi on hullemast hullem. Meil siin mägedes ja kurvilistel teedel ei tule ükski ratastraktor toime, et teid lahti saada. Lumekiht on mõnes kohas bussiteedel 80cm ja vaalud veel kõrgemad. Mitu traktorit sellel suurel valgel väljal teelt välja sõitnud. Nende kättesaamiseks on vaja kraanat. Bussiteid tõstetakse tühjaks koppadega.
Millal meie siit liikuma pääseme, veel ei tea. Aga hädalistele on ju lubatud, et kolmapäeval on mees kindlalt tööl. Hea vähemalt, et saime lõpuks täna lõunaks elektri. Mõtleks - ainult 2,5 ööpäeva ilma, aga kogu elu oli ikka korralikult häiritud. Nüüdseks on selgunud, et meie lähedal põles maha alajaam. Läks isegi hästi, et see nii kiiresti korda tehti. Mure hakkas tekkima külmkappide pärast. Ja kõige suuremat puudust tundsin ma internetist:)))
Aga praegu veel oleme muust maailmast ära lõigatud ja ega me pole ainsad.
Siin selle koha peal, on meil kuskil need ilusad värvilised kukerpuud
Mees üritas üle õue teise majja (seal on meil puupliit, kus toitu soojendada) minna läbi kõige madalama lume. Ka see ulatus üle põlve. Kuusehekini jõudes aga muutus lumi nii sügavaks, et edasisaamiseks veeretas ta end mööda lund. Kaevamisel ei olnud veel mingit mõtet, iga jälje tuiskas ju kohemaid täis.
Maja akendele peaks säärase tormi tarvis "kojamehed" välja mõtlema. Esialgu saime sedasi hakkama
Kaev, selle taga paistab kõrgpeenar ja kuusehekk
Lõunavaade. Fotosilm on ikka üsna tuim ega suuda kogu seda tuisuilu kuidagi näidata.
Nähtavus oli vast 10 meetrit kui see algas. Ja mäed aina tekkisid sinna, kus neid kunagi polnud.
Selle koha peal pole meil kunagi olnud mingit kõrgendikku. Siin kõige tasasemal kohal kasvavad kõrged püsikud - roikapeenar
Aga tegelikult oli väga ilus. Meie avara silmapiiri tõttu veel eriti. Ja pani paljude asjade üle mõtlema, mida me nii endastmõistetavaks peame ja mis ei pruugi sugugi igavesed olla. Ja vähemalt meie tajusime jälle, et maailmas on häid ja hoolivaid inimesi väga palju.
Praegu aga on lugemiseks uskumatult valge.
Subscribe to:
Posts (Atom)