UDUKUKK

Kui  tulikukk kaugelt tulema hakkas ja öösel siia kohale jõudis, oli meid vallutanud tihe, raske, hall udu.

Ega tänane päev palju parem ole. Udu on vaid veidi enda välimust muutnud. Maailm lõpeb meie hekiga.

Ilus. Üldisest hallusest joonistuvad välja härmas võrad

Ei saagi aru, miks see varane, kaunis ja tegus linnuke end sedasi looritas. Ehk seetõttu, et paljudest küladesr on ta kadunud ja lapsed ei teagi enam, millist häält kukk teeb. Kui nüüd kogemata kuuleb kuskilt juba unuma kippuvat "kikerikiid", on see midagi väga erllist ja mul on sellest küll väga kahju, et traditsioonilised külahääled kadunud on, mis sellest, et mõnikord ajasid naabrite kuked une juba kella 4 paiku ärs.
Aga täna on ka udul oma jutt rääkida ja see on vast olulisemgi, kui idamaade aastavahetus.
 Järgmise nädala neljapäeval murrab küünlapäev talve selgroo ja aiarahvas üldiselt rõõmustab, et selleks korraks on siis temaga kõik. Minu udu aga ütleb, et kas just pool talve, aga mingi osa sellest on veel ees ja veebruari lõpp on kindlalt külm.
Eks igaüks peab oma paikkonna ilmamärke tundma õppima. Ju rannikul või suure veekogu ääres on sellisel udul hoopis teine tähendus, aga siin pole ta mind aastate jooksul veel kordagi petnud.
Meil sääraseid plusse, mis lume täielikult oleks viinud, polegi olnud. Kus on teda rohkem, kus vähem, aga aed on valge. Paar korda tõusis termomeetri näit küll väikese nõksu üle 0-i, aga iirikat ta siia ei teinud.
Vahetevahel oleme üldiselr üsna pimedas jaanuaris päikeski näinud. Loojang võib mõne koha tundmatuseni muuta. Kuusekesed on kivilas veel korralikus lumes

`Hiiumaa`

`Push`

Ei ole head halvata. Säärane on praegu meie aedhortensia istandus

Ilusar ja  talviselt vitavat on siiski rohkem.
Mulle ei istu väga pikad postitused, eriti need, kus on ridamisi eksponeeritud 10 sarnast fotot, aga endal tuleb mul tänane galerii ilmselt samasugune

JÄNES UDUS, LILLEKE ROHUS

Eks ta, vaene loomake, pidi niitmise ajal mitmed korrad oma elu hoidmiseks põgenema. Ja nüüd maksab ta peremehele kätte. Kuskile on ta end vist alatiseks sisse seadnud ja nüüd kargab see jänesepoiss iga põõsa või kännu tagant Muhedikupapat ehmatama. Mida udusem, seda julgem ta on.
Tänane väärib kindlasti äramärkimist ja näitamist. Ei mäletagi, millal viimati oleks tihe udu püsinud paigal terve päeva. Absoluutne tuulevaikus, rohukõrreke ka ei liigu. Ninaotsast kaugemale ei paista. Mingit müra see paks sein läbi ei lase. Elu kui üksikul saarel.

oma tulekust andis ta märku juba eile õhtul kui metsade kohale hakkas tekkima hallikas vine

täna on silmapiir samast kohast selline

Lillekesed päris rohus ju ikkagi pole, aga selle lähedal küll.
 Igavesti visa ja vapper, mitmele külmale vastu pannud ja juba kaks kuud õitsenud ohhoota lõokannus väärib  tõelist tunnustust

Kõik kõrrelised on ilusad, aga harilikule alangile on meil olnud paar öökülma ainult ergutuseks olnud

Õisi pole mitte ainult maas, vaid ka puus. Meie pirnil `Pepi` on aastaajad päris sassis, pole ju ka ime, ilmad on jätkuvalt soojad. Viljapuudel tuleb aeg-ajalt ikka sügisest õitsemist ette.  Nii,et midagi üliharuldast see sügisene õitsemine pole.

õied lähemalt

Paar päeva tagasi lõpetas Muhedikupapa aasta kõige raskema töö. Õnneks oli kõik muu tehtud ja seda üle poole kilomeetri pikkust hekki ei pidanud päevaga korda saama. Ma tegin küll ettepaneku ta ükskord ometi ära mõõta, aga siiani pole see veel teoks saanud.
See osa on istutamisest peale paigal püsinud ja markeerib meie esimest krundi piiri. Pügada saab teda alles siis, kui hostade lehed läinud on.

 35-aastast kuusehekki annab madalana hoida küll, kuigi tüved on tal ikkagi tõelised tümikad.

Ka 15 aastat tagasi istutatud puudest hekiosa (lehtpuid raamiv osa tagaplaanil) on juba peaaegu 2 m kõrge. Kui teda oleks lastud kasvada nagu ta tahtnud oleks, oleks ta sama kõrge kui tema kaisus olevad okkalised.

Paari päevaga on seni rohelisena püsinud kased saanud endale kuldsed kleidid

Ma vaatan seda tühjaks saanud püsikuteosa igatseva pilguga, Küll saaks siia kena hulga okasnumpsikuid istutada.
See elupuu `Stolwijk`on juba pisikesest peale trikimeister. Ma ei tea, mis teda on sundinud pidevalt endale säärast mütsi kasvatama, aga mingi säärane moodustis on teda algusest peale ehtinud. Kõrgusse pole ta tahtnud eriti kasvada. Kuna ta alumine osa kippus väga lohmakalt mööda maad laiutama, on teda saega veidi taltsutatud.
Aga tema kõrval kasvav punastaja on mulle täielik mõistatus. Pole teda üheski nimekirjas ja ma ei mäleta ka, millal ta siia istutatud on. Üksik vili suunab prunuste poole, aga kellelt või kust ta pärit, pole aimugi :( Talvine kodutöö

OKASPUUD vol.3 MÄND

Mänd on mu lemmikpuu. Seda on küll imelik öelda, sest neid, kelle kohta ma nii ütlen, on väga-väga palju, aga ikkagi......
Nad on leebed, graatsilised, elegantsed, soojad, rahulikud, suhtlemisaltid. Rohelised, värvilised ja värvuvad.
Pole midagi ilusamat kevadiste noorte kasvudega ehitud või südasuvel tumerohelise mütakana istuvast või  talvisest härmas männipuust.
See polnud taotluslik, aga kuidagi kukkus nii välja, et nüüd on meie maja kolmest küljest  ümbritsetud mändidega.
Bioloogid pole männiliikide arvu suhtes ühel meelel, neid on erinevatel andmetel 80-100 liiki. Neist ainsana on meie kohalik puu harilik mänd (Pinus sylvestris), ta asustas Eesti peale jääaega umbes 8000-7000 aastat tagasi.
Männiliike endid on meie aias 18, neile lisandub veel 5 alamliiki ja teisendit ning 22 sorti. Kummalisel kombel polnud nende hulgas päris kaua aega just seda päris oma harilikku kuni ta kord ilmselt suurest solvumisest end ise meie kuusehekki sisse külvas ja ühel aastal oma pea sellest välja pistis. Egas midagi, tere tulemast :)
Kõik männid on mullaviljakuse suhtes üsnagi leplikud. Nad võivad kasvada ka uskumatult kehvadel muldadel. Kuid nad ei talu liigniisket pinnast ja vajavad palju valgust. Varjus ja märjas kohas kasvades haigestudes, kiratsedes ja pikalt põdema jäädes võivad nad isegi hukkuda. Üleliia rammusas mullas võivad  nad muutuda liiga lohmakaiks, kaotades oma tüüpilise kuju. Mändide haigused ja arvukad kahjurid ründavad puid just peamiselt valesti valitud kasvukohas. Metskitsed ja jänesed peavad noori puid oma suurimateks maiuspaladeks. Seda kõike tuleb eriti arvestada väikevormide kasvatamisel.

Kõige rohkem on sorte aretatud mägimännist ja tema teisenditest, (Pinus mugo, lüh. P.m). Liik, keda arvame siin alati kasvanud olevat,  toodi Eestisse alles 19.saj. lõpus. Vastupidava ja väga ilusa koheva puuna saavutas ta meil kiire leviku.
Mände istutades tegime aias suuri haake, kõigepealt haljastasime mägimänni ja tema alamliikidega kruusased mäenõlvad.
Esimesed  päris kääbuskasvulised istutasin suure tiigi tagakalda "kivitriitoni" seljale, Siinsed männid vävust ei muuda.
(P. m.) `Mops Midget` Mõlemad  algselt peopessa mahtunud pisikesed nutsud on juurde võtnud nii laiust kui kõrgust. 10 aasta pärast võiks ta olla kuni 70cm kõrgune, meil kivises kruusas ilmselt madalam puu.

kasvukuju on puukestel üksteisest pisut erinev

Saksamaa päritolu 0,5 - 1,0 m kõrguseks kasvav, ladvaosas veidi sasiselt keerdus 6,5cm pikkuste okastega (P.m.) `Krauskopf, Ma ei tea, kuidas ta teistel käitub, aga meil seadis ta end kividele lamavasse asendisse nagu pehmetele patjadele ja tunneb end seal kui laiskloom. Kas ta end kunagi ka püsti ajab, ei teagi. Fotodel olen näinud teda mitmeti käituvat.

Rahmeldaja uhkelt puhvis ja rammus alati tumeroheline (P.m.) `Jacobsen` on kui gurmeerestoranist väljunud kurguni head-paremat täissöönud tegelane, meie 2  puud näivad tema äranälginud sugulastena. Väga omapärase bonsaid meenutava kujuga sort. Tema jäigad oksad püüavad kasvada maaga paralleelselt, keerdudes üles vaid tipuosas.  Varakevadised pungad on sordil valged. Täiskasvanud puu kõrguseks 0,4m, laiuseks võib olla 0,7m. Sort on aretatud Taanis A.Jacobseni poolt

Jätkasime väravaga. Mu meelest on väga oluline, kes sind saabudes tervitab. Tee kõrval on igiroheline musta männi (P.nigra) tihe, korretne sammasjas kõrgeks, 3-4 meetriseks puuks sirguv sort Green Tower` ja tema jalgade ees veidi laiuv madalakasvuline, hilissügisel oma noori võrseid kuldseks värvima hakkav (P.m.) `Carsten sün Carstens Wintergold` Kõrgusse kuni 1m võib ta pürgida, aga laiemaks ma tal kasvada ei luba, selleks tuleb tal noori kasve näpistama hakata. Et puu on veel väike ning talvel enamasti hanges elanud, oleme tema talvist kulda vaid ühel korral näinud.

Edasi männistasime oma kivikattega sinise jõe ja päevaliiliate tarvis loodud istutusala, et see elutoa aknavaates ka talvel rohelisem oleks.
Valge männi (P.strobus) ebakorrapärase munaja kujuga pehmete rohelise -hõbekirjude lokkis okastega  natuke naljaka välimusega sort `Tiny Curls` on puu, kes alati nurub möödujailt enda sasimist või paitamist.
Tavaliselt jääb ta umbes 1-1,5 m kõrguseks, aga on teada ka mõned kuni 3 kõrgused puud.

Samas kasvab kõrgele poogitud kerajas tumeroheliste pikkade, võrse tipus korrapärases ringis asetsevate okastega must mänd (P.nigra) `Brepo`, kes on aretatud Sveitsis. Tema esmane prantsusekeelne nimetus oli Pierrick Bregeon, lühendatud, ametlik nimi on patenteeritud . Kasvab ta väga aeglaselt, ümara kera läbimõõt võib kauges tulevikus olla 0,5-1,0m. Puuke on tänavu istutatud ja esialgu tugevalt toestatud, et tugevad tuuled ta poogendit lahti ei murraks. Ma kujutan juba ette, kuidas see roheline padi võiks lumehangel välja näha.

Kui juba hoog sees, asusime minimännikut looma. Osa tänavusi pisikesi pildistasin veel potis, et nende välimus paremini näha oleks.
Et sukulentide müüris ootasid juba ees lehis ja kuusk ning kaktuste kõrvale olid end sisse seadnud sõnajalad, ei pidanud ma suureks patuks sinna ka mõned pisimännikesed asustada.
 Müüri nimetasime sellise imeliku koosluse pärast ümber lihtsalt põhjamüüriks, kõrbemaastikust on asi kaugel.
Müüri istutasime ainult väga aeglase kasvuga mägimänni (P. m.) sorte
Mustjastoheline`Marek`. Selle Poolas aretatud sordi kohta ei leia ma mingeid andmeid, sest poolakate kodulehed pole eriti arusaadavalt koostatud. Välimuselt on ta väga huvitav. Tema tumerohelised laiad, jäigad okkad asuvad okstel täiesti püstiselt. Ilmselt kujuneb temast kitsassammasjas puu, aga ma võin ka eksida.

Püramiidse kasvukujuga 0,8 m kõrguse ja 0,5m laiuseks kasvav  `Misty` on aretatud 1989.a. Austraalias, tema võrsed ja okkad on puhkedes peaaegu valged, hiljem muutuvad nad helekollasteks, suve teisel poolel triibulisteks.

`Ophir` on aretatud Hollandis. Talvel värvuvad puu välispinnal kasvavad okkad sidrunkollasteks, võra sees ja varjuküljel jäävad nad tumerohelisteks. Kasvukuju lamekeegeljas, 6-aastane puu on 40 cm kõrgune ja 0,6 m laiune.

`Rositech` on aeglase kasvuga püstiste okstega laikoonilise põõsasja kujuga kahevärviline väga ilus "tulukestega" mägimännisort

`Sunshine` tumeroheline talvel kevadel-suvel kollakate võrsetippudega 60x 60cm kõrgune kerajas kääbusvorm. Kuldsed triibukesed moodustavad okasetel korrapärase ringi, mis pisikesel pole veel väga hästi väljendunud.

`Sherwood Compact`. Vormi leidis USA-s Oregoni osariigis 1950-ndatel aastatel A.Sherwood. Tiheda kompaktse ümara kasvukujuga. Ererohelised okkad lühikesed, jäigad, õige pisut kõverdunud (keerdunud). Juurdekasv umbes 5 cm aastas, täiskasvanud puu kõrguseks 60cm.

`Varella` on omapärase välimusega kerakujuline sort. Lustliku olemise tekitavad talle vaheldumisi asetsevad erinevate pikkustega lühikesed ja pikad okkad.

 Kui me olime müüri enamvähem täis istutanud, võtsin kasutusele seni peaaegu tühjalt seisnud murupinna müüri ja heki vahel, kuhuni pargist maja poole liikudes olid juba niikuinii jõudnud varem istutatud mitmed männiliigid. Jätkamine sama perekonnaga oli igati õigustatud.
Eelmisel aastal istutasime kõrgemate mägimändide taustale  (P.m) `Wintergold`i. Teda pole mõtet pildistada suvel, siis on ta nagu mägimännil ikka. Vaatamisväärsuseks hakkab ta muutuma hilissügisel, mil ta värvub üleni kuldseks. Tõeline kääbik, 10 aastaga kasvab ta vaid 0,5 meetriseks ja 1 m laiuseks kohevaks puuks.

Samas lähedal elab juba päris suureks kasvanud ilusa kitsa võraga vähe ruumi võttev mägimänni (P.m.) sort `Columnaris`. üldse võib ta sirguda kuni 4m kõrguseks.

Ebakorrapärase kasvukujuga aeglasekasvuline  kalmumänni (P. densiflora) sort `Oculus Draconis` (syn Ja-nome), tõlkes draakonisilm, on tähelepanuväärne seepärast, et tema järgi on nüüd  kõik kuldsetäpilised, -kriipsulised ja -ringilised sordid  nimetatud nn. draakonisilma tüüpi sortideks.
 Kuigi ta idamaades kasvab 9-12m kõrguseks, jääb meie juures ta kasvukõrguseks 1,5 -4 m, seega ilmselt siiski  madalakasvuline.
 Puu soovitatakse istutada tema ümber oleva kuldse halo esiletoomiseks ja rõhutamiseks tumedale taustale, meil on selleks kuusehekk. Istutamisjärgsetel päevadel puhus meil suhteliselt tugev tuul, kogu puu väreles tuuleiilides kuldselt. Nii nagu kõik männid, ei talu ka tema niisket ja väga viljakat pinnast.

Eile avastasin, et kuu tagasi istutatud puu on hakanud kasvatama noori kasve, mis järgmiseks aastaks vist midagi hea ei tõota. Õnneks kannatavad männid kenasti pügamist ja võrsete lühemaks näpistamist, nii, et midagi hullu ilmselt juhtuda ei saa.

Jaapani mänd (P.parviflora) ` Negishi` on väga aeglase kasvuga lühikeste kahevärviliste sinakate ja hõbedaste okastega püstise hõreda ebakorrapärase võraga bonsaikujuline puu. Käbikandvus varane, nad on olemas isegi sel pisikesel 15 cm kõrgusel puuhakatisel. Kasvab 3 meetriseks 50 aastaga

Rumeelia männi (P.peuce) Lätimaal Kalsnavas aretatud kääbuskasvulisel sordil veel kahjuks nime pole, müüakse teda seemikuna. Teada on, et ta kasvukõrgus piirdub 2 meetriga. Põhiliigist eristub ta oluliselt nii haabituselt kui okaste värvuselt.

Schwerini mänd (P.schwerinii) `Wiethorst` kujutab endast väga dekoratiivse pisarmänni (P.wallichiana)  ja äärmiselt külmakindla valge männi (P.strobuse) hübriidi. Liikidevaheline ristamine õnnestus Saksamaal 1905.a krahv Wiethorstil.
Tiheda võraga sümmeetrilise püramiidse kujuga aeglasekasvuline mänd, kes on esivanemailt kaasa saanud nende parimad omadused. Hõbedaste ühekaupa rippuvate vanemate okaste pikkuseks  on 10-15 cm. Käbikandvus varane, olemasoleva saleda käbi pikkuseks mõõtsin 7cm.  Väga külmakindel ja juba päris titena väga atraktiivne puu.

Mägimänd (P.m) `Fursca` on ostetud mitu aastat tagasi Nurga Puukoolist, kuid andmeid tema kohta ei leia ma kuskilt, ka aiandi kodulehelt mitte. Teada on, et kasvab 2-meetriseks puuks. Võimalik, et ta on Poola  aretis, kuid jäetud ametlikult registreerimata. Teine võimalus, et ma olen midagi väga valesti saanud. Eks vaatame, kes tast kasvab

Mõned madalakasvuliste rühma liigitatud on meil istutatud parki mägimändide lähedusse.
Kitsassammasjas hariliku männi (Pinus sylvestris) sort `Aurea Nisbet` kuulub madalakasvuliste mändide hulka tinglikult, olles kasvult piiripealne puu, tema max kõrguseks võib olla 12m, kuid tänu oma aeglasele kasvukiirusega saavutab ta 10 aastaga vaid 2 meetrise kõrguse. Teda peetakse ilusaimaks kuldse sügisvärviga harilikuks männiks.

Mägimänd (P.m.) `Albospicata Domschke` kasvab 10 aastaga vaid 1,2m kõrguseks ja 0,8 m laiuseks kohevaks munakujuliseks puuks. Ta erisuseks on kevadised pikad valkjaskollased kasvud, mis suve lõpuks muutuvad salatirohelisteks.

Mändide väikesortide arv maailmas on praegu vist lõputu. Õnneks on alati nii, et kui mitte midagi enam aeda ei mahu, leiab sellele ühele eluvajalikule alati koha.

.........järgeb