Sunday, September 30, 2012

.....PEAB TARKUST TAGA NÕUDMA,

sest seda pole kunagi liiga palju.
Eile käisime Jardini aianduskeskuses, kus korraldati mitmed mihkli töötoad. Kuulasime J.Kivistiku loengut viinapuude kasvatamisest. Ja kõigi loengutega on ikka nii, et kui sealt saad kasvõi ühe targa lause, on see minu jaoks oma eesmärgi täitnud. Meie saime sealt koguni 3 olulist näpunäidet ja mõned pisikesed pealekauba. Kõike siin maailmas ei pea ju ise leiutama.
1) ennakvõrseid ei eemaldata nagu tomatil (aga meie just täpselt nii tegimegi), vaid seda tehakse pärast ennakvõrse esimest lehte, sest muidu me hävitaksime varrel, võrse kaenlas asuva viljapunga.
2) sügisest tagasilõikust ei tehta enne, kui esimesed öökülmad on neilt võtnud lehed. Ja ka siis oodatakse veel 2 nädalat, et allesjäävad varred koguksid endasse sealt ülevalt veel maksimaalselt toitaineid. Noh, eelmisel aastal lõikusime meie nad maha vist juba augusti lõpus:D
Kuidas lõigata, madalalt või kõrgelt, peab iga kasvataja endale ise selgeks tegema. See oleneb paljudest asjaoludest, mida lahti ei seletatud. Ma arvan, et määrav on siin koht, kus viinapuud kasvavad. Kui on tegemist hästi kaitstud kohaga, võib allesjäävale varrele jätta pungi rohkem. Kui koht on tuulisem ja sinna ei kogune talvel eriti lund, tuleb kasutada madalamat lõikust. Igastahes soovitas kogenud aednik jätta kasvama 3 tugevamat oksa ja lõigata üks madalamalt, üks keskmiselt ja üks kõrgemalt ja siis paari aasta pärast teha oma järeldused. Seega, esialgu on otstarbekam teha kombineeritud lõikus.
3) sellesama hilissügisese lõikuse ajal lõigatakse paljundamiseks varre korgistunud osadest paraja pikkusega pistoksad, mis pakitakse kilekotti ja talvitatakse koos kotiga lumehanges (nii nagu paljusid külvegi). Juurutamine algab varakevadel.
Ja veel on mul hea meel, et sain kinnitust oma aastatepikkusele mõttele, et pole vaja vahetpidamata mööda aeda joosta ringi väetisepotsikute ja mürgipritsidega. Kui istutuskoht ja muld on õige, toimetavad taimed ise, kuidas vaja. Selleni peab iga inimene juba ise jõudma. Teadmised tulevad aja ja kogemusega.
Hüppasime korraks ka Tsiili juurde sisse.
Tõenäoliselt oli see selle hooaja viimane aiareis. Jaaa!:) Kõigest oli näha, et Tsiilil oli ikka väga suur nälg oma aia järele. Ega muidu üks arukas inimene ei teeks esimesel aastal nii hullu tööd. Pole ju nii, et paned labida mulda ja siis istutad. Kõik see võsa ja kännud ja juured ja uhhhh...
Vaatasin harjumuspärastest kohtadest tehtut ja kosunud taimi, aina ilusamaks läheb. Aga lõpuks istusime seal, kust ma pole aeda kunagi varem näinud. Vaatasin ja poleks üldse tahtnud lobiseda, aeg oleks võinud kuluda loodu nautimiseks. Taimede voogamine neist küngastest lohkude poole oli imeilus. Puittaimed on veel pisikesed, osa püsikuist ka alles nutsaku staadiumis, aga annavad ikkagi aimu sellest, millised rütmid, värvimängud ja lained seal kujunemas on. Seal võinuks ju veel vägagi kaua olla, aga üks külaline peab sellest ka aru saama, et tervet päeva ei saa pererahval ära rikkuda. Enda aed ootas ka veel paitamist:)
Ilus ilm oli, ilus päev oli.
Aga täna sajab. Vaheajad on nii lühikesed olnud, et enne kui riided saab selga, on uus hoog päral.

Friday, September 28, 2012

MIS UUDIST

 Uudist tegelikult  pole. Eks me teame ikka kõik, et sügis on päriselt käes. Et siis hommikupoolikuti paistab päike ja seejärel sajab vihma nagu praegu, on ju nii sügiselik. Sel sügisel lausa nii igapäevane, et hakkab lausa igav.
Ega selleski midagi erilist pole, et eile kella 22 paiku algas vägev paaritunnine tule-ja pauguetendus koos võimsa vetemänguga. Äikest tuleb ikka aeg-ajalt ette.
Ja et sügis väga ilus on, on ka päris tavaline värk.
Ilusad on nii oma tööd lõpetama hakkavad lehed
kui igat masti seemnekandjad

Puittaimede lehtede värvumine sügiseti nii, et neilt ei saa silmi ära, on ju ka päris tavaline, igal aastal korduv nähtus




Et korduvõitsvad siberlased õitsevad terve hooaja, on loomulik
ja hilise õitsemisajaga põõsad peavadki septembri lõpus õitsema
Sügis on saagikoristuse aeg, ei tee seda keegi kevadel

Aga see, et korralik muru on sügisel vaja mustaks teha, vist päris tavaline pole. Uus külv 25.09.

Monday, September 24, 2012

JUBA JÄLLE!

No ei saa me ilma hunnikuteta, kohe kuidagi ei saa. Suvel ma rõõmustasin, et saime ära koristatud viimased, mis siin-seal veel vedelesid. See oli enam kui sajandi projekt. Ja nüüd selle viimase nurgakese rajamisel kadusid ka viimased kastides olevad jäägid. Süda kohe laulis sees.
 Hommikul teatati mulle kerge kohmetusega, et täna saabub suur koorem- traktori ja järelkärutäis mulda. Ma ei osanud kohe esimese hooga selle peale midagi kosta. Mis me sellega küll peale peaksime hakkama? Seda olevat vaja mingite olematute lohkude täitmiseks. Mitte ei saa aru, mitukümmend aastat polnud meil mingeid lohke, kust need siis nii äkki siia ilmusid. Või äkki on vaja aia keskel olev org likvideerida? Aga seda ütlesin ma küll, et kui see jubedus pannakse aeda või värava taha, on mu esimeseks mureks ja tegevuseks abielulahutuse vormistamine.
Andis vist välja mõelda küll, aga koorem pandi maha lõunapoolse oru nõlvale, kus ta tõesti eriti ei sega. Aga kes ta ära sööb, tahaksin ma küll teada.
Muhedikupapa tegutses õues pea terve päeva ja nüüd on pool meie murust kaetud mingite jubedate mustade latakatega. Õudus, mitte aed. Ja mitte kuubis, vaid pagan teab, mitmekümnendas astmes. Kuhu kogu see ülejäänud krempel kaob, pole mul aimugi, hakka või mägesid ehitama:(((((((

Sunday, September 23, 2012

SÜGISE ESIMENE PÄEV

 Suvi 2012 kadus eile kell 17.48 olematusse. Oli teine säärane kirju-mirju, pakkudes nii päikest kui vihma, kuuma ja enamasti jahedat. Kindlasti ei olnud temaga rahul need, kes oleksid kogu aja veetnud kuskil rannas, aga mulle ta meeldis. Ja mis peamine, ta meeldis aiale. Õitsemine on rikkalik ja kestis pikka aega. Puittaimede aastakasvud pikad ja jõulised. Kõik istutatu juurdus hästi, noored taimed alustasid kiiresti kasvu. Jõuaks nad vaid nüüd korralikult puituda.
Ma küll vahepeal virisesin, et ei saa seda ega teist ja miski ei värvu, aga lõpptulemusena oli suvi piisavalt helde. Maasikaid-vaarikaid jagus parasjagu, ploome-pirne jagasime igasse ilmakaarde, pampleid ei jõudnudki kõiki õigeaegselt ära korjata, mustika-jõhvikasaak oli korralik ja imede ime, septembris saime äkki nii palju avamaakurki, et neid jätkus marineerimiseks, salatiteks ja värskelt söömiseks. Tomateid korjasime lõpuks pangetäite kaupa. Suvikõrvitsat saime küll ainult 5 tükki ja paprikast jäime hoopis ilma, aga see pole veel maailmalõpp. Viinamarjad kandsid esimest aastat. Marjad on küll pisikesed kui jõhvikad, no kes siis raatsis neid kobaraid nii hullusti harvendada, kui vaja, kuid maitse teeb poekaubale kümnekordselt ära.Tänu külas olnud lastele, sai eile kõik, mis vaja oli ära korjata, ka korjatud ja talveks tallele pandud.
Suvi läks rõõmsa näoga, päike hellitas soojusega ja lilled, kes tavaliselt õitsevad korra, on seda tegemas teist või isegi kolmandat korda. Ilus suvi oli. Me saime üle mitme aasta korralikult vihma, aga siiski mitte nii, et see oleks aeda kuidagi kahjustanud. Mujal nii hästi ei läinud.
Täna on sügise esimene päev. Hommik oli morni olemisega, taevas oli pilves ja udu nii tihe, et ümbrust polnud olemaski. Äkki hakkas uduvines tusasevõitu pilvede vahelt välja piiluma päikesekiireke. Justkui ehmudes tõmbus ta korraks peitu. Veidi aja pärast oli ta endaga kaasa võtnud veel mõned. Üsna arglikult ja mõtlikult katsusid nad maapinda ja puudutasid puude latvu  kuni lõpuks sirutasid end korralikult välja, pannes hõiskama mäed ja orud, särama kulla ja ja lõkendama puud-põõsad ja lilled. Sügise värvid on nii pehmed ja soojad, et neis tahaks kümmelda. Sügispäev on lühike, tema väärikat ja küpset ilu ei jõuakski inimhing pikalt vastu võtta.
 Käes on kukeharjade pidu.
`Red Cauli`
`Frosty Morn`

 `Munstead Dark Red`
 `Matrona` seemik

 Juba üle kahe kuu õitseb hunnitu punanupp (Sanguisorba magnifica). Selle kauni "sabadiku" ostsin päris esimeselt Türi lillelaadalt.
Minu üks suur lemmik, kaunis pinnakatja kanada kukits (Cornus canadensis) õitseb tänavu teist korda. Tema suured valged õied panevad särama kogu hämaravõitu sõnajalgade turbapeenra.

Õisi on aias veel piisavalt, nende loetlemisel polegi mõtet, sest puittaimede värvid ja viljad on neid kõiki varjutamas.
Ilusat sügist, teda peaks veel vähemalt kuuks ajaks jaguma.

Wednesday, September 19, 2012

HÕIVASIN NURGAKESE

 Nüüd, kus meie varem istutatud puud ja hekid on suureks kasvanud, on aeda tekkinud mitmed soojemad sopid ja nurgakesed. Üht neist olen päris kaua piielnud.
Kõigepealt vaatlesin seda kohta siis, kui me hakkasime korda tegema Peenart ehk nn kiviktaimlat. Mul oli kavatsus ta esialgsest kohast ära kolida just siia elupuumüüri ette. Aga, et nii häälekalt sekkuti, jäi see mõte katki ja uus koht hõivamata.
Ega siin muud polnudki kui pingid ja laud. Koht oli iseenesest päris armas, mulle meeldis seal istuda, sest suur osa aeda oli sealt vaadeldav Aga ta näis alati kuidagi üksiku ja nukrana. Mitmed korrad mõtlesin, et temaga tuleb midagi ette võtta, sest puitmööbli tervisele pole hea maapinnal olla. Aga ühtki head mõtet pähe ka ei tulnud, et mismoodi siis. Lihtsalt niisama mingit põrandat või terrassi ma seal ei näinud.
Kui nüüd äkki ilmusid müügile suurelehiste hortensiate uued sordid, teadsin ma kohe, kuhu nad tuleb istutada. Olgu peale, et nad olevat külmakindlad, pole see meil siiski nii väga kindel. Kanada külmade piirkondade talved ei sarnane meie omadele ja sealt saadud taimed ei pruugi meil üldsegi nii talvekindlad olla kui lubatud. Aga mul seisis tuulte eest kaitstud, alati paksus lumes olev kohake kasutult.
Nii nagu alati, vedasin ma maha vooliku, et kuskil ajukäärude vahel pesitsev mõtteke saaks veidi materiaalsema väljanägemise. Liigutasin teda siia-sinna, edasi tagasi, lisasin veel ühe vooliku, sest vaja oli ühendada nii aiamööbli põrand kui hoopis teise kattega istutusala üheks tervikuks. Kui erinevate osade proportsioonid tundusid enamvähem normaalsed, alustas Muhedikupapa ehitustöödega.
Selline oli algus. Kui pinnas sai umbrohuvabaks, kaevasime mulda sisse turvast ja istutasime siia 4 esimest hortensiasorti (5 põõsast) ja tõime lõõtsuvate tuulte käest ära ka 2 nutipõõsast. Nad küll ei külmunud vanas kohas, aga tundus, et ega neil seal väga hea ka polnud.
 Kuna mul oli saada veel 2 suurelehise sorti, aga nende kohalesaabumine viibis, sai vahepeal korda kivipõrand. Aluspind on korralikult ette valmistatud- liivapadi, tihendamine, loodimine ja võiski hakata esimesi kive paigaldama.
 Põrand on valmis, ta raamib istutusala kahelt küljelt, sest selge on, et ükskõik, mis me teeme, me selle ka katame. Korraks ma isegi mõtlesin, et istutaks need põõsad põrandasse, aga siis oleks äkki tekkinud neil probleemid vee kätte saamisega. Minu lemmikut, kergkruusa ei saa paigaldada muru äärde, ta vajab kindlasti serva ja ka kaks lihtsalt pooleks lõigatud erinevat osa poleks olnud vist hea mõte, seda enam, et vasakul oleva punapaju alla oleks jäänud raskesti niidetav imelik pisike kolmnurk.

 Üks hortensia saabus reedel, viimase sel aastal saime kätte laupäeval. Pühapäeval sai nurgake lõpliku ilme. Istutatud on nii, et sinna saab veel mõned põõsad lisada, mulle meeldivad tihedad põõsalaamad ja  suhteliselt madalad hortensiad on selle moodustamiseks väga sobilikud. Võibolla peaks seal koha leidma ka mingi hellikum kevadsuvel õitsev põõsas, aga hetkel ei oska ma välja mõelda, kes ta olema peaks. Need, keda olen igatsenud, leidsid endale juba eelmisel aastal ja sel kevadel kohad.
Tänaseks on korrastatud ka kivide lohklik murupoolne serv, sinna on toodud mulda ja murugi on külvatud.

Ma ise arvan, et see koht sai parema väljanägemise kui oli varem.
 Kohe on näha, et põõsad tunnevad end hästi ja nende õisikud võivad rahumeeli lebada just nii nagu tahavad, kuiv kate ei määri neid.


Tuesday, September 18, 2012

HÄDA MÕISTUSE PÄRAST ehk ISTUTAMISMARATON ehk HOOAJA KOKKUVÕTE

Ma pole kunagi lubanud, et ei muretse ühtki uut taime, see oleks täiesti mõeldamatu ja mõistusevastane. Aja jooksul olen siiski ära õppinud ka loobumise ja üldiselt mingeid hetkeoste ma ka ei tee. Nii jätavad mind täiesti külmaks elulõngad. Liigid ja väikeseõielised oleksid ju huvitavad, aga neile pole lihtsalt kohta. Külma kõhuga kõnnin mööda pojengidest, astilbedest, viimasel ajal päevaliiliatest, helmikpööristest ja veel paljudest teistest püsikutest. Loobumise põhjused on väga erinevad, kas pole tegu minu taimega või ei sobi mõnele neist meie aed. Aga need pojengid :D. Miskipärast oleme saanud järjestikku 3 uut sorti. Mis sa teed ära, kingitud hobuse suhu ei vaadata, ilusad nad ju on ja Muhedikupapal peab ka millestki rõõmu olema:)
Igasugu sibulatest hoian samuti eemale, lihtsalt need üldiselt väga töömahukad iludused mulle enam ei sobi ja ma ei saa kõiges ka abilistele loota. Aga ka nende hulgas oli mul üks suur unistuste lill ja see sinine lõokannus õitseb mul veel praegugi.
Kõrrelised, kes end arutult mööda aeda laiali laotavad, on ka viimasel ajal täiesti out. Lubatud on vaid üksikud väga hilised või steriilsed õitsejad. Mõnekaupa neid siia juurde ka sigineb.
Võhmasse läksin teadmisega, et peale ühe siberlase ja pseudata ei too ma sealt sel aastal enam midagi. Kätte pidin saama ka juba tükk aega tagasi ostetud hortensiad. Sõidu põhieesmärk oli hoopis sõprade -tuttavatega kohtumine. Seda hooaja lõpuüritust ei saa lihtsalt eirata. Temas on niipalju positiivset, et sellest ilmajäämine oleks päris patuasi. Aga miskipärast kogunes neid kotikesi autosse üksjagu, fotol on jäänud enamus neist suurte pottide taha.
Kevadel tegin puittaimede nimekirja 12 huvitavast, kelle pidin ilmtingimata saama ja kes olid puukoolides parasjagu ka olemas. Kuidas neid lõpuks küll 32 sai, ei oska ma küll öelda. Või ikka oskan küll, sest mõned neist haruldasematest, kelle tänavu kätte sain, olid mu mitmeaastaku nimekirjas. Lisaks veel 10 aedhortensiat ja 7 suurelehist. No kust ma võisin aprillis teada, et viimased sel aastal üldse meile müügile jõuavad:D. Ja aedhortensiate valik oli tänavu samuti plahvatuslikult kasvanud, eriti põnev on see "Moonlight" seeria. Sellistest lihtsalt ei saa loobuda. Niigi hoidsin end tagasi ja hea, et see "Hortes" siin meie mail ei pesitse. Aga internet ja mu ihuvarustaja on ikka ju olemas. Igal juhul olen ma Thelale küll lõpmata tänulik.
Aed-ja siberi iiriste tellimuse tegin juba varakult. On isegi päris hea, et Inglismaalt kogu tellitu pärale ei jõudnud, aed kipub vägisi kuhjaga täis saama ja üksteise otsa neid ka ei istuta, koos mujalt saadutega aitab 35 uuest sordist küll, lisaks 21 uut siberlast ja 1 pseudata.
12 uut kaktust olid samuti varakult tellitud.
Hostasid, mu suuri lemmikuid, ei mahu ka enam kuskile, haakisin end ühe tellimuse külge 3 isendiga, aga miskipärast nad teel kolmekordistusid. Kui nüüd mingit väga erilist, nt. roosade lehtedega sorti, ei aretata, hakkan ka neist mööda marssima, neid tõepoolest ei mahu enam kuskile.
Sõnajalad on mu suur kirg. Mis müstiline vägi mind nende poole tõmbab, ei oska ma seletada. 12 nimetust, igat taime 3, pidid sel aastal küll mu hingele palsamiks olema. Aga kui ma Võhmas nende kõrval istusin, oli küll suur tahtmine neid kõiki seal silitada ja nad endaga kaasa võtta. Ma lihtsalt pidin sealt eemale saama ja oma käed taskupõhja suruma. Neile on vaja teha omaette uus istutuskoht ja eks siis järgmisel aastal paistab.
Kui tegin kokkuvõtteid, siis tundus asi päris normaalne olevat, aga kui jõudsin erinevate püsikuteni, siis sellest ma küll aru ei saanud, kus ja mis põhjusel on pärit  need 58 erinevat nimetust. Mind pole kunagi huvitaud numbrid ja suured kogused. Kuidas neid huvitavaid siis tänavu nii palju kogunes, on täiesti arusaamatu värk.
Pühapäeval hakkasime siis istutama. See, mis terrassil pottides-kottides, on vaid pisike nutsakuke. Hoopis suurem kogus ootas mujal ja istutamist vajavaid oli veel kolmandaski kohas. Alustasime hortensiatega. Viimane suurelehine sai paika ja uus istutuskoht ka lõpuni vormistatud. Siis hakkasin aedhortensiad pottidest välja võtma. Ooo-ooo! Osa potte oli juuri nii täis kasvanud, et neid polnud võimalik isegi harutama hakata. Pooled läksid kuni eilseni tiiki likku.
Siis tegin pottide hulgas inventuuri, kes jäävadki sedasi talvituma, kes lähevad istutamisele. Kaks suurepärast pikka töist suvelõpu päeva ja kõik, mis vaja, on tehtud.  Pohlamoosigi sain veel õhtul keedetud.
Peale istutamismaratoni hakkas korralikult sadama. Vähemalt kuu peaks veel sooja pidama, taimedel on aega juurduda ja kohaneda.
Mu 2 kevadel avastatud vahtrahakatist on imelised, nemad said suuremad potid ja vajavad enne väljaistutamist vähemalt aastakese hoolitsemist titeaias.
Järgmisel aastal ei osta ma peale paari puittaime enne Mitte Midagi, kui kõik, kes tänavu istutamata jäävad, on paika saanud.
Aga 3 roosi tellimus kevadeks on juba tehtud...:D:D, nii, et.....


Saturday, September 15, 2012

EI SAA ME LÄBI VÕHMATA:)

Tänahommikune sünkmust maani ulatuv taevas, tugev tuul ja +10C ei tõotanud midagi meeldivat. Vaatasin pilvi ja kaarduvaid puude latvu ja juurdlesin, minna või mitte minna? Minna. Minna igal juhul. Vihm. Teel päris mitu korda. Hõredamalt ja tihedamalt, eemal ja kohal.
Kui Muhedikupaar lõpuks Võhmasse jõudis, oli Juurikas täies hoos. Ja nagu alati oli valdav suur jällenägemis-ja kohtumisrõõm. Kes hõivatud, see lehvitas, kel hetkel aega, see kallistas. Sooje tundeid ja naeratusi ei seganud ka üksikud vihmahood. Päikest ja ilusat aega oli ju hoopis rohkem. Ja temperatuur aina tõusis ja tõusis:)
Ja taimed, taimed...See on kohe nii loodud, et ole sa oma eelistustes nii kindel kui tahes, ikka kallutatakse sind teelt kõrvale. No kuidas sa ikka lähed ükskõikselt mööda pagunipuust või mõnest uuest imelisest mustikapõõsast, kui ta nii väga tahab su koju saada ja ongi sinu jaoks sinna kaasa toodud. Palju muud ka veel.
Nagu alati, oskas ka tänavu "Kanarbik" järjekordselt midagi uut välja mõelda. Porgandite ja daaliate väljanäitus, mitmed loosimised,  lilleseadevõistlus. Lisaväärtus laadale ja laadalistele.
 Fortuuna ei jätnud meidki ilma. Helmikpöörisele leian aias alati koha, aga mis ma ühe suht pirtsaka streptocarpuse sordiga `Victoria` peale hakkan, paneb mõtlema:). Mis teha, õnn on õnn!
Laada, laadaliste, huvitava sortimendi, sõprade ja isegi ilmaga pidid küll kõik rahule jääma.
Ilusa punkti panid päevale armsad külalised.
Soe oli. Ilus päev oli.
Ja homme me istutame. Äkki jõuamegi veel suvega kõik, kes pottidesse jääma ei pea, maha saada :D

Tuesday, September 11, 2012

PÕNEVAD PÕÕSAD

 Ma olen mitu korda mõelnud, et kui ma peaksin oma aeda praegu rajama hakkama, teeksin seda lumest lumeni õitsvate puittaimedega. Võibolla jätaksin sinna ka mõned pisikesed kohad püsikutele. Seal võiksid kasvada mõned kitseenelad, natuke hostasid, paar kobarpead, ehk veel midagi. Pinnakatjatest kindlasti epimeediumid, akakapsad ja imelise lehestikuga säbar kurereha. Ülejäänu eest hoolitseksid põõsad.
Varakevadisi ja kevadisi tublisid õitsejaid teavad kõik. Forsüütiad, paar heitlehist rodo, enelad, sirelid, ebajasmiinid, veigelad ja kevadest sügiseni õitsvad maranad. Nemad täidaksid lõhna ja õitega aia juuni lõpuni. Edasi eriti enam põõsaid ei teata. Sügisestest õitsejatest tuntakse vaid hortensiaid. Eks ma unustasin niikuinii kellegi ära, aga nad annavad mulle andeks, põõsaste valik on ju tohutu.
 Tegelikult on huvitavaid ja põnevaid põõsaid, kes meil hästi kasvavad ja õitsevad just suve teisel poolel, hoopis rohkem. Kahju, et neid ei tunta.
Peale jaanipäeva hakkab õitsema magusalõhnaline musani abeelia (Abelia mosanensis). Tema vajab veidi kaitstumat kasvukohta ja võib seal elada väga vanaks.
 Viljakas vürtspõõsas (Calycanthus fertilis) võlus mind juba pisikese rohelise taimena. See on nagu inimestega. Mõnega tutvud ja leiad kohe hingesugulase, mõnd võid ju teada terve eluaja, aga ta ei paku sulle midagi.
Vürtspõõsas, kelle liigilisusega on kerged segadused, on aga väga-väga omapärane südasuvine õitseja.
 Meie põõsas on ehk järgmisel aastal selliste põnevate õitega, see foto ei pärine meie aiast. Kogu põõsas lõhnab meeldivalt
 Juuli keskpaiku puhkevad ja õitsevad kuu aja jooksul absoluutselt külmakindlad mitmevärvilised ebaenelad (Holodiscus discolor var.ariifolius) . Nii õrna õievahtu pole isegi püsikutel. Päris kahju, et teda meie puukoolides ei pakuta.
 Teravalehine diervilla e. teravalehine takispuu (Diervilla sessilifolia) `Cool Splash` on samuti täiesti külmakindel põõsas. Kevadest peale püüab ta pilku oma rohelise-valgekirju lehestikuga.

 Õied on tal üsna tagasihoidlikud, aga koos lehtedega moodustab ta imelise koosluse. Õide puhkeb juuli lõpus ja õitseb üksikute õitega tänaseni.
 Davidi budleia (Buddleja davidii) on küll juba paljudes aedades üsna tavaliseks muutunud. Ostsin eelmisel aastal suure poti, kus pidi olema kolmest sordist koosnev mix. Mul õitseb tänavu küll vaid `Royal Red`. Eks ole näha, kas need oksad, mis tänavu ei õitse, on teised sordid või mul lihtsalt ei vedanud.
Kuigi põõsas lehtis meil lumes, tuli ta kevadel ikkagi tagasi lõigata ja nii temaga toimitaksegi. Taastub ta ruttu, õitsema hakkab budleia juuli lõpus-augusti algul ja õitseb samuti veel praegu.
Harilik nutipõõsas (Cephalanthus occidentalis) olevat meil noorena samuti talvehell, kuid mina seda küll öelda ei saa. Istutasime noored põõsad väga avatud kasvukohale külmade tuulte kätte, kuid nad ei kannatanud ühelgi talvel. Kuna ta on äärmiselt huvitav põõsas, istutasime ta paar nädalat tagasi ümber kohta, kus ta rohkem välja paistab. Augusti lõpus ilmuvad tal võrsete tippudesse arvukad ümarad umbes 1 cm läbimõõdud ümarad nutid. Neist peaksid praeguseks olema välja kasvanud umbes tennisepalli suurused valged ümarad õisikud, kuid ma lõikasin peale ümberistutamise põõsa tugevasti tagasi ja sel aastal nad mul seepärast ei õitse.

 Hilissügisestest põõsastest väärib kindlasti rohkem tähelepanu lepalehine kletra (Clethra alnifolia) Need põõsad puhkevad alles septembri alguses ja on hetkel täisõies. Põõsad on veel noored, aga järgmistel aastatel peaksid nad  oma kahuste õisikutega küll väga efektsed välja nägema.
Valgeõieline `Hummingbird`
 `Ruby Spice`
 Sinine habeõis (Caryopteris clandonensis) `Heavenly Blue` on aga tõeline ime. Vaadates kevadel ta kuivanud oksi, mõtlesin kahjutundega, et see põõsas on küll hävinud. Kuna mul pole kombeks kohe kääride järgi haarata, läksid minu rõõmuks need kuivanud raod mai lõpuks kõik lehte. Põõsal on ilusad rohekashallid lehed

 ja vapustavalt ilusad sinised õied. Nüüd septembri keskel on lahti vaid esimesed õied ja neid on lehekaenaldest puhkemas sadu. Ma ei oskagi esimese hooga nimetada ühtki teist puhassiniste õitega põõsast. Süüria hibiskused ehk võiksid talle konkurentsi pakkuda, aga mitte nii hilise õitsemisaja poolest. Sinisel habeõiel on olemas ka kirjulehised sordid.
 Kui nüüd mõelda, millist värvielamust pakuvad sügisel erinevad puud, samuti kukerpuude sordid ja kui neile lisada veel ka mõned erilised kirjulehised põõsad nagu nipponi enelas (Spiraea nipponica) `Rainbow`, pole maalisarnase aia tarvis üldse vaja lilledega tegeleda:)


Friday, September 7, 2012

PÜSIKUTE SEPTEMBRIBALL

 Septembrist on juba nädal möödunud, aga aed on õisi ja värve täis. Õitsevad floksid, neli sorti päevaliiliaid, kurerehad, paar siilkübarat ja muud pudinad. Tooni annavad praegu siiski kõrgekasvulised vaigulilled, kobarpead, monardad ja kohe-kohe täisõide puhkev sahhalini konnatatar. Oma värvilaigu lisavad ka õitsemist lõpetama hakkavad liatrised (Liatris spicata) ja tagaplaanil olev virgiinia tonditupiku (Physostegia virginiana) roosaõieline sort `Rosea`
 Kobarpead (Ligularia) on kõik ilusad, praegu on neist efektseim `Britt-Marie Crawford` Kuna meil on praegu käsil üks pisike aia ümberseadistus, siis vasakul oleva sinine ripats pole lill, vaid fotole kogemata jäänud ülearune tuustakas.
 Parim sügisene sinine. Suureõieline laikellukas (Platycodon grandiflorus)
 Huvitava väljanägemisega viltune kilpkonnalill (Chelone obliqua)
 Kukeharjade lainetus alles ootab oma hiilgeaegu
 Purpurset värvi lisab erinevatele roosadele rodgersia (Rodgersia hybr) `Firework`
 Üks graatsiline sabadik- longus metsvits (Lysimachia chletroides)


 Siin on imelikul kombel kokku saanud renessansiajastu jõuetud roosad, helesinised ja valged värvused.


Peagi on kord puittaimede käes.

 Aga kes teab, mis võiks mu fotokal viga olla, kui ta keset päeva ja parimat valgust hakkas äkki sääraseid ööfotosid produtseerima? Ülaloleval pildid tegin varuaparaadiga.
Esiplaanil harilik raitaster (Boltonia candicans). Kuni õitsemiseni seisab ta ontliku ovaalina koos, nähes välja kui mõni pügatud minipõõsas, aga õitsema hakates vajub veidi laiali.
Pärissügis tundub veel kaugel olevat. Pääsukesed hullavad taeva all ja konnad hüppavad rõõmsalt ringi, vihmaussidki pole veel peitu pugenud. Üle nädala ärkame tiheda uduga ja päevad on olnud üsna päikeselised. Et vahepeal pole meid ka vihmasabinad unustanud, on ainult hea. Ma ei tahaks küll kastekannudega mööda aeda kõndida või iga päev voolikuid laiali vedada, et äsjaistutatuid kasta. Ja neid pole sugugi nii vähe.