Tuesday, April 30, 2013

APRILLIKUU NALJAD

Homsest on aprill minevik. Et ta ülimalt jahe, vahetevahel vihmane ja kuu lõpus ka kergete hallahommikutega olla võib, pole meil sugugi nii ebatavaline. Loomulikult on enamus püsikuid äraootaval seisukohal,  sest keskmine 5 või kuhugi sinnakanti, pole küll nende arenguks soodne. Ju nad tajuvad kuidagi, et selline ilm kestab veel umbes pool kuud, ega mai lõppki teab mis suvi veel pole. Külma kätte ruttamisel pole mingit mõtet.
Õitseb ju küll igasugu kevadist hingekosutavat pisisibulate pudi-padi, aga kui säärane madalam kraam on suures aias laiali pillutatud, enamik erksavärvilisi suuri padjandeid alles seab peale ärkamist oma soenguid ning silmade kõrgusel on puud-põõsad raagus, siis mingit suurt, pillavalt rõõmsat  õitsemist veel pole.
Kui aias poleks okkalisi ja mõnd värviliste okstega põõsast, näiks aed oma pruunikirjuliste vaipadega üsnagi troostituna.
Mõtlesin äsja, et tavaliselt oleme sel ajal ajanud välja  oma muruste kohtade taltsutamiseks niidumasina, aga tänavu pole  hein kasvanudki, isegi võilill ei näita oma nägu, vaid karulauk vuhiseb kasvada.
Ega ma virise. Mulle isegi meeldib, et ajaga polnud vaja võidu joosta.  Aed on suure kevade, või siis hoopiski suve, vastuvõtuks tasapisi puhtaks saanud. Iga taime juures on olnud aega pikemalt peatuda ja tema ärkavat seisundit uurida. Kui välja arvata talvine kitsede rüüsteretk, võib tulemusega vägagi rahule jääda. Vaatamata üsnagi kehvale talvele, on kõik külmahellad ja ka niiskustundlikud elus.
Uued suurelehised hortensiasordid on oma esimese Eestimaa talve edukalt üle elanud, tundmatu sugupuuga lätlaste kohta on veel vara midagi arvata.
`Endless Summer Original` on neist kõige virgem

Vaatamata kõigele on ka selline, seekord siis vägagi tagasihoidlik kevad ikkagi ilus. Kui lumi kord lõplikult sulaks ja kasukad ka seljast saaks, võiks ju nende naljadega isegi rahule jääda.


Friday, April 19, 2013

RÕÕMUSTADA VÕI HÄDALDADA - SELLES ON KÜSIMUS

Viimase nädala aiaarengud on olnud kiired. Nädalapäevad sooja nii päeval kui öösel on jagu saamas ka meie lumekuhilatest. Täna veel end näitav ja kokku umbes veerandit aeda kattev talve sabake on vast nädala pärast päriseks ajalukku kadunud
Enamik väljasulanud pinda lubas aga eile kogu aia ja enamike taimede seisukorda hinnata. Ja nüüd ma ei teagi, kas kõigepealt rõõmustada ja seejärel hädaldada või vastupidi. Targem on head asjad vist lõppu jätta.
Iga kevad toob endaga mingeid üsnagi ebameeldivaid üllatusi kaasa. Alles olid need lume raskuse all murdunud puud ja põõsad, millest enamikule sai siiski kääridest tõhusat abi ja kui ongi olnud mingeid hukkunud lilli, pole see üldse probleem, sest väga südamelähedased on alati võimalik asendada. Tänavuse talve, õigemini kitsede kuritööd ei osanud ma aga uneski näha, sest kuni 10-aastased puud on meil nende eest kaitstud.
 Nii aga näeb nüüd välja üks minu seniseid lemmikkohti. Kitsed on nahka pannud 35-aastased elupuud.  Need ilusad vormipuud kasvatasin pistokstest. Ei kujuta ette, kas nad nüüd peale hädatarvilikku poolest saadik laasimist muutuvad uhketeks bonsaideks või tuleb neist loobuda :( Õnn siiski, et meil veel kaelkirjakuid pole :)

Olid nad säärased



Teine ebameeldiv üllatus on likvideeritav ja korrastatav. Sügis- talvised vihmad tõstsid veeseisu nii kõrgele, et märts külmutas kivide alla tunginud vee ja praegune sula suusatas pool kallast vette. Päästeoperatsioon küll käivitus, et kivid jäält kätte saada, aga ka kaldad on veel nii pehmed, et kasu sellest polnud ja nüüd tuleb oodata kuumi rannailmu ja tuukreid, et poolsaar uuesti oma näo tagasi saaks.
Kõige muuga võib rahule jääda, puud-põõsad korras,  suurelehised hortensiad on samuti talvitunud üle ootuste hästi. Niipalju, kui ma eemalt nägin, on iga aediirise etiketi juures ka taimepuhmikud olemas. Paari päeva pärast saan ehk sinna vahele, siis on selge, mismoodi risoomid täpselt välja näevad, aga praegu ei saa nende kohta küll midagi halba öelda. Kevadised sibullilled, lumi-ja märtsikellukesed, võrkiirised ja merendera õitsevad nagu alati. Tulbid tulevad, mis mühin. Lumeroosid on veel lume all.
Tulbipuu on ladvani elus. Tähtmagnoolia kipub aga liiga vara lehte minema, ta võiks ju veel pisut oodata.
Aga kui ma teda nägin, tahtnuks ma lendu tõusta. Karuspalm tuli lume alt välja nagu polekski meil talve olnud. Teine katse, kus ma talle mingeid katteid enam peale ei toppinud, õnnestus suurepäraselt. Kui ta nüüd veel paar talve sama tubli on, saab öelda, kas nad siis ikka kasvavad meie maal või mitte.
Riisumiseks, sodi kokkukorjamiseks ja maa kobestamiseks on meil veel nats vara, see on järgmise nädala töö. Hea oleks, kui saaks vahepeal ka ühe vihmasabina. Täna lõikan kibuvitsu, hortensiaid, forsüütiaid ja uurin neid elupuid veidi lähemalt.

Saturday, April 13, 2013

HETKESEIS

on masendavalt hall, tuuline, märg ja udune. Endisest ilust pole enam midagi järel.
Vihma on sadanud tasahaaval eile hilisõhtust. Esimene öö, kus kraadiklaas alla 0 ei langenud.
Lumi on küll märgatavalt kokku vajunud, aga tema täieliku minekuni läheb meil veel  aega. Välja on sulanud lõunas musta kivi pealispind, kõrgpeenra vasakus nurgas paistab terve plokk s.o. 20cm, idaakende alla  kolmapäeval tekkinud ruutmeetrisest paljast maalapikesest on saanud tänaseks 10. Paistma on hakanud põhjamüüris üksikud ülemised kivid. Endise ühtlase valge vaiba alt aimub aias olnud erinevaid tasapindu. Püsikute osas veel musti laike pole.
 T +5,4C, aga soe pole, tuul ja rõskus poevad naha alla. Vettinud paks lumi vajub kõikjal läbi.
Maarjapäeval oli tuline õigus. Külm püsis 20 päeva ja meil ilmselt läheb teist samapalju, kuni lumi on läinud ka kõige varjusemate hekkide alt.
Naabrite toonekured on eilsest kohal. Vaesed õnnetukesed, siin jäävad nad küll nälga.
Eile käis traktor teelt paksu lumesulpi lükkamas.
Arvan, et kuigi mõne päeva pärast võib kohata mõnd õiekest, kelle sibulad siia-sinna tipitud ja kuu lõpuks on ehk ka enamus aiast ärganud, on pool maid siiski veel üsnagi jahe.

Tuesday, April 9, 2013

KUS ELAVAD PÄKAPIKUD :)

Hämarusest ja piimjast udust koosneva eesriide kadudes avanes tänasel päikeselisel kevadhommikul eresinise pilvitu aprillitaeva taustal imeline südatalvine etendus.
Idakaar kell 7.41
Udu taandub kaugele lõunasse- silmapiirile
Must kivi ei ilmuta end veel
Suure tiigi kaldafragment
Läänekülg, pisut-pisut on lumi sulanud või aurunud



 Põhjakülg. Kaktuste magala

 Külma enne kella 8  - 7,2C.

Saturday, April 6, 2013

MÄLUST, MÕÕDIKUTEST, ILMAST JA ÜLEÜLDSE...

Inimese mälu on teatavasti selektiivne. Tal on võime ajas lahustuda, hägustuda ja moonduda, mõnd sündmust ilustada, paigutada olnut sinna, kus ta pole eales asetsenud ja muuta kogu minevik enda jaoks selliseks nagu me oleksime tahtnud teda näha või vähemalt tahaksime meenutada. Seepärast ongi vaja mõned sündmused täpselt dokumenteerida, et millestki siin maailmas jääks järele täpne jälg ja sündmus asetseks seal, kus ta tegelikult asus ja näeks ka välja, nagu ta toimus.
Lumekihi hindamiseks on meie aias paar kohta e. mõõdikut. Eile saime sellele järjekordse korraliku sahmaka lisa. Aprilli alguse jaoks mitte midagi erakordset, aga, et talvelumi on sulamata, siis on ta tänavune praegune kogus siiski kokku erakordne. Kui mõni päiksepäev aurustaski veidi teda vähemaks, saime eile kõik mitmekordselt tagasi.
Kus siis ikkagi on kõrgpeenar? Eelmises postituses ta serv veidi paistis, täna on ta vaid aimatav.
Üks selline hea mõõdik, musta kivi koht, pole praegu vastu päikest pildistatav. Aga ka aia põhjaküljel asuv pink annab toimunust aimu.
Eilse saju algus
ja tänane hommik.
Alustasin juttu mälust seepärast, et kui sündmus pole seotud millegi väga isiklikult tähtsaga või ta tundub meie jaoks kuidagi ebameeldiv, siis teda justkui polekski olnud või eksisteeris ta mingis ebamäärases ajas. Aga ei tee teda meie mälulüngad olematuks. Eile, 5.aprillil 1969 küll ei tuisanud, aga ka tol aastal oli talvine lumi sulamata ja külma oli isegi rohkem kui tänavu. Lund oli linnas nii palju, et kiirabimasin maja juurde ei pääsenud ja oma pojukest ilmale tooma minnes tuli mul kõigepealt ukerdada sügavas lumes. Sulas see alles kuu lõpuks.
Ja kui ma lugesin neljapäevasest "Maalehest" klimatoloog A.Kallise ülevaadet talve minekutest, on need aastad, kus märts ja aprilli algus olid tänavusega sarnased, tõesti meie jaoks üsnagi haruldased. Alates 1866.aastast on märts olnud veel külmem 13 korral ja 4 korral tänavusega võrdne, vaatlusrea absoluutne miinimum jäävat 1917.aastasse. Viimase poole sajandi jooksul on märts tänavusest veel külmem olnud 1962, 1963, 1969 ja 1987. Ja näe imet, seda viimast,  siiski sümboolselt lähiminevikku kuuluvat aastat ei mäleta nagu üleüldse, seosed puuduvad.
Klimatoloogiliselt kestvat veel kevadtalv, niimoodi nimetatakse aega, mil lumi alles hakkab sulama. Varakevad, kus lumi on täielikult kadunud, on hetkel meie jaoks veel üpris tume tulevik, keskmiselt algavat ta 4.aprillil. Päriskevad saabub aga siis, kui õhutemperatuurid on püsivalt üle +5C. Kõike seda on päris huvitav teada ja et need terminid ei ununeks, on vaja nad ilmtingimata üles tähendada.
Suhetes loodusjõududega ei olene meie soovidest ega tahtmistest tegelikult mitte midagi. Kõik läheb nii nagu ta minema peab. Mulle tundub, et mida rohkem me halame ja hädiseme, seda rohkem loodus meid narrib ja meie üle naerab. On ju siiski päris huvitav, et nn turvaliste kevadete hulka mahub ka mingi tõeliselt eriline, mida tulevikus meenutada saaks ja mis ei sulandu ühtsesse halli või tavapäraselt lillevärvilisse massi.
Mina olen tegelikult praeguse aja üle isegi tänulik, nii veider, kui see ka tunduda võib. Viimaste aastate talved on mu jaoks olnud üsnagi töised, mis sest, et mul pole selle vastu midagi olnud ja ma olen ikka leidnud aega kõigeks, mis on mind alati köitnud. Suvi on loomulikult mõeldud aia jaoks. Aga juba paar aastat on mu sooviks olnud saada korraga niipalju aega, et ma saaksin läbi lugeda U.Oti kaheköitelise 2000 lk paksuse mammutteose "Best of". Mulle ei meeldi lugeda möödaminnes, jupiti, pikkade pausidega. Ma pean saama raamatusse korraga sukelduda, et öeldu mõte ka minuni jõuaks ja et tekiks mingi tunne, olgu see siis positiivne või negatiivne. Ja just nüüd, alates eelmise kuu lõpust, on mul piisavalt vaba aega, mille saan igasugu süümekateta lihtsalt maha lugeda. Mõeldes ja süüvides. Kõik kirjutatu pole äravahetamiseni sarnased naistekad,  mida lihtsalt läbi hekseldada. Aga ma loen vahel suurima mõnuga ka neid.
Imelikul kombel on mingi sisetunne mu sõrmed sel aastal hoidnud eemal kõiksugu seemnetest ja minu tavapärastel külvipäevadel ei käinud must läbi mingit nõksatust. Millal mul see tahtmine peale tuleb, ma praegu veel ei tea.
Täna paistab päike, külma -4,2C. Hilistalv kestab


Monday, April 1, 2013

ILUS ENAM POLE, NALJAKAS AMMUGI MITTE

Lund sajab kolmandat päeva. Täna tuiskab nii, et aeda pole nähagi. Temperatuur püsib nii öösel kui päeval jätkuvalt miinustes. Selles, et märtsi lõpus, aprilli algul lund sajab, pole midagi erakordset, nii on olnud pea kõigil viimasel viiel aastal. Aga, et märtsis püsisid jonnakalt nii külmad ööd ja vaid ühel päeval tõusis meil kraadiklaasinäit paariks tunniks üle 0-i, sedagi keskpäeva päikeses, on küll erakordne. Seega ei saanud see üle põlve, mõnes kohas vööni ulatuv lumekuhi ka kuidagi sulama hakata. Eelmistel aastatel  märtsi lõpp ikkagi juba sulatas, mis siis, et vahepeal kevadväetist juurde anti.
 Lugesin EMHI tänasest teatest, et käesoleva aasta märts oli viimase 44 aasta päikeselisem. Tõepoolest, nii palju päikest oli lausa harjumatu. Aga külma ilma poolest oli ta pingereas alles 5. kohal. 1963.aastal olevat see veel külmem olnud, keskmine siis -8,4C, tänavu -6,3C. Seda aastat ma tõepoolest ei mäleta, ju seepärast praegune nii erakordne tundubki, millal need veel külmemad aastad olid, pole teates märgitud. Sama külm märts, kui tänavu, olevat olnud 1987.a., keskmine -6,4C. Ka see aasta ei meenu kuidagi, kuigi märkmetes on ta olemas. Aga siis polnud külm kogu kuu, lõpus toimus siiski märgatav soojenemine.
 Just praegu kuulsin kõrvalt, et Poolas on tänane lumesadu põhjustanud tõelise kaose, tuisk on jätnud elektrita tuhandeid inimesi ja rivist on väljas pea 300 alajaama. Et ma teleri ees ei istu, ei fikseerinud kahjuks täpseid arve. Moskvas tõstis tänane sadu lumikatte 65cm paksuseks. Lund jagub nii läände kui itta.
 Ega meil vähem pole, jalgsi saab veel liigelda puhtaks roogitud teejupil, mujale suuskadeta ei pääse.
Me kõrgpeenar on maapinnast 70cm. Pildistasin eile, täna ei taha ma fotokat isegi kätte võtta. Kaua Sa seda lund ikka pildistad.

Kuigi kevad tuleb niikuinii, ei ole mul kummalisel kombel veel kordagi tekkinud soovi külvata, aiakauplused ei kutsu ja isegi kõige huvitavamad lillekataloogid on mind jätnud täiesti ükskõikseks.