Saturday, July 30, 2011

AEDIIRISED VEEL EI LÕPETA

Päevaliiliate võim on otsakorral, õisi on tulemas veel üksjagu, aga üldiselr hakkab nende pidu otsa saama. Ka enamus flokse on lõpetanud või lõpetamas. Järg on kõrgekasvuliste ja hoopis sügiseste õitsejate käes.
Aga aediirised ei kavatsegi sel aastal lõpetada:). Kui ma kevadel murdsin uustulnukatel maha esimesed õievarred, oli see asjakohane, sest neil oli vaja juurduda, aga mitte siin eputada. Nüüdseks on nad kenasti kosunud, kasvatanud ka uued risoomihakatised ja kui nad end ikkagi niiväga näidata tahavad, siis olgu peale.
24.07 puhkes õrnhabras haldjaliku olemisega `Announcement´, kelle habe on tipust muutunud laiaks lusikjaks linnutiiva sarnaseks kõrgele lennata tahtvaks moodustiseks.

Eile puhkes 2 sorti. Veidi vallatu olemisega säravrõõmus `Social Graces´



ja sokolaadipulbriga ülepuistatud sidrunikreemjas karge peene luksusliku aroomiga `Fancy a Flutter`. Unistuste parfüüm!



Nagu fotodelt näha, oleme vihma saanud erinevatel kuupäevadel ja selle koguse üle normaalsel suvel oleks patt nuriseda. Aga tänavu on maa ikka kuiv ja kivikõva. Meie teame seda hästi, sest siinmail on alanud suuristutamise hooaeg.

Thursday, July 28, 2011

PÕLLUVIRTSAHVT NII- JA NAAPIDI

Tänavune põllumajandus on mulle pakkunud nii tavapärast kui üsna üllatavat.
Selles, et mul tomatikasvatus üldiselt õnnestub, pole midagi tavatut, üsna harjumuspärane asi. Nats õnnetu olin kui "Minaize" oskas õue viies mu sortimendi pisut segi paisata ja enne viljumist polnud mul aimugi, kus midagi kasvab. Tänavu on minu jaoks osutunud kõige maitsvamaks see kirju tomat (sorti pean vaatama seemnepakilt), ka juba eelmisel aastal proovitud sordid on head. Ainult pisike roheline, kuigi väga maitsev ´Nefritnaja` tekitab pisut võõristust. Ka paprikad peavad end normaalselt ülal.
Aga üllatav oli see, et kurgikasvatus äpardus sel aastal täielikult. Kui eelmisel aastal jätkus 4 taimest `Amazonkast´ isegi laialijagamiseks, siis tänavuselt neljalt taimelt saime vaid 10 kurki, mis olid kujult koledalt moondunud ja ka nende maitse polnud suurem asi. Esimest korda elus jälgisin tänavu neid tarku külvipäevi:D ja kogu mu lehemajandus läks totaalselt aia taha. Kõik, mis vähegi sai, ajas enne välja õievarre kui idulehe. Vähemalt tilli sain korralikult ja enam ma sääraseid eksperimente ei korralda. Kui ikka seda õiget tunnet pole, ei maksa seemneid näppida.
Aga see-eest üllatasid hoopis viinamarjad. Käisin vahetevahel vaatamas nende lehti, et kui õige prooviks sel aastal need dolmad ära, aga sinna veidi sissepoole vaadata oidu polnud. Ühel päeval näitas üks teadjam, et meie eelmisel aastal istutatud `Zilgal´ on õiepungad. Mõned päevad hiljem tekkis neid lehekaenaldesse päris mitmeid.



aga paar päeva tagasi avastasime veidi maapinnast kõrgemale peitunud kobara. Täitsa viinamarjad kohe. Ja täitsa arvestatav saak :), seda enam, et viinamari pidi kandma hakkama kolmandal aastal, meil alles teine ju neil siin elada. Kas ka need teised õitealgmed suudavad end kobarateks vormistada, on hiljem näha.





Aga kõige suurem üllatus ootas mind tünnimajanduse juures. Noh, selles majandamisviisis endas pole mu jaoks midagi üllatavat, viljelen sellist kasvatust ju mitmed head aastad.



Tänavu külvasin (kohe seemnest) keskmisse tünni kõrvitsasordi, kes ei kasvata vilju üle 1 kg, vasakusse mingi vietnami kurgi või tsukiini ja paremasse samuti tsukiini (kevadel saadetud üllatusseemned). Kui kaks tünni õitsesid juba ammu ja tekitasid ka viljad, siis parem kasvatas ainult hiigellatakaid lehti ja ta võrsed roomavad mööda maad mitme meetri kaugusele nagu mingid boamaod. Paari päeva eest üsna hilja õhtul vaatasin, et keegi on minuga vist halba nalja teinud ja sinna mingid kunstõied sokutanud.





aga kressiõisi meenutavad õied on ehtsad, puhkevad na umbes kella 19 paiku ja korraga on neid lahti 2 kuni 6. Viljaalgmetest aru ei saa, kas sinna üldse midagi tekkimas on või mis imeloomi see tsukiini kandma hakkab. Aga ilus on see meie öökuninganna :D









Friday, July 22, 2011

KERADEGA NÄLKJAS, KOLM A-d, VESIPEAGA SISALIK ehk TÖÖNÄDALA RINGVAADE

Esmaspäev 21.07 - maha istutatud 55 aediirist, 12 sorti ajutiselt välja kaevatud ja potistatud monardasid. Töö käis nii. Mees kaevab augu, mina ulatan taime, mees istutab, mina kastan, panen kohale etiketi, mees kaevab augu...:). Sõbrad viisid ära osa pojengijääke. Õnneks olid nad kuulnud mu appikarjet ja tõid nende asemele mitu pakki ajalehti.

Teisipäev 19.07 - mees kattis veel ühe osa pojengimaast.
Eelmisel aastal hakkas ta harrastama topiaariat e. kujundpügamisekunsti. Kuigi hekk sai korda juba pühapäeval, siis need väljakasvanud haralisted ogalikud muutusid uuesti keradeks esmaspäeval. Nüüd roomab heki asemel aia poole ümarate tundlatega suur nälkjas. Õhtu oli ammuste heade sõprade päralt. Kuidagi juhtus nii, et korraga olid meie aias kolm A-d. Nende meeste sügavaid teadmisi olen aastaid imetlenud ja ka nende arvamusest pean ma väga. Seekord liiguvad mu kõrvad veel tänagi:)
Rääkisime aiast, taimedest, elust-olust, inimestest, kahest kehvast aastast, mis osutusid paljudele puudele-põõsastele hukatuslikuks. Kui mina halasin siin mõne kadaka pärast, kelle tuleroaks saatsin, siis ma ei kujuta ette, mida tunneb üks aednik kui ta peab põletama viis 2-m kõrgust haruldastest puudest-põõsastest lõket.
Kuigi enamus aedasid vaevleb veepuuduses, on ometigi ka sel aastal just vesi ehk paduvihm suutnud ühes aias korraldada veel suurema kaose kui möödunud ülipaksu lumega talved. Tuleb välja, et meil on veel siiani vägagi vedanud.
Üldiselt oli armas, sisukas ja lõbus õhtupoolik, seda enam, et kui meil enamasti uudistavad siin õuel naised, siis seekord olin mina üks ja ainus lilleke selle meestejõugu hulgas. Vaatamata sellele, et nad pidevalt ringi kapates mu tihtipeale maha jätsid, nautisin ma seda:D
Kuigi mõned inimesed võivad mõelda, et mis mul viga aeda teha, kui ma selliseid aiandusmaailma suurusi võin ammusteks sõpradeks pidada, aga vat, mingit nõu nad mulle mitte ilmaski ei anna. Vahel olen kuidagi ettevaatlikult ja vihjamisigi uurinud, et kuidas edasi, aga siis vaadatakse mulle ülitõsiselt otsa ja öeldakse, et seda tead sa ise kõige paremini. Ja ongi kogu lugu. Ja siis prae ja hau üksi omi suuri mõtteid. Mina küll nii kade pole.



Kolmapäev - 20.juuli. Hommik oli veel üsna normaalsete temperatuuridega ja taevast katsid üsna paksud pilved. Asusime haljastama oma triitonit. Et seda sammalt kividele ilmselt veel niipea ei kasva, toppisin osadesse praegudesse Sedum alba `Chloroticumi`. Kui need tutsakud veidi kasvavad, muutub ehk see kivimüür natuke elusamaks.

Kuna meil on ikkagi tegemist kaljujärvega, tuli ka haljastusele läheneda mitte eriti veepäraselt. Kaljupealne mullakiht on alati õhuke, kaljud on suhtelised kõrged moodustised ja sinna juba lopsakaid taimi, keda oleme harjunud vee ääres, kuskile kõrgele lehvima ei pane. Kivihaljastus on alati pigem selline askeetlik ja kidur.
Kui ma kevadel oleksin äärepealt selle hea inimese, kes mu terrassile äkki kõrrelised poetas, koos taimedega aiast välja saatnud ja ometigi viimasel hetkel oma sõnad suutsin alla neelata, oli asi selge. Triiton saab endale selga kõrred ja mõned aeglasekasvulised igerikud männid, keda mul hetkel veel ei ole, aga ma tegelen asjaga ja küll ma nad kuskilt ikka välja nuhkerdan.

Siin käis istutamine nii, et panin potid paika, takseerisin veidi, kohendasin natike, võtsin potid ära, panin kohale kepikesed, lõin taimed pottidest välja, pügasin veidi ja panin likku. Mees lükkas katte kõrvale, tegi ajalehtedesse lõiked. Mina andsin taimed kätte, mees istutas, kastis, paigaldas uuesti katte, mina panin etiketid, pügasin järgmise portjoni ja panin nad likku, mees eemaldas katte.... Ja nii istutasime me ära kokku 62 potti taimi. Selleks kulus koos kergete söögi-, sirutus- ja hingamispausidega terve päev. Ja temperatuur muudkui tõusis ja tõusis ja pilved muudkui hajusid ja hajusid, aga pooleli me oma tööd ei jätnud.

Kui nüüd me elukat siit tagantpoolt vaadata, siis on ta ju vesipeaga sisalik:D

Taimed veel eriti välja ei paista, aga järgmiseks sügiseks peaks ka siin mingi ilme tekkima. Vihma oleks vaja, et ta nüüd need pahupidi pööratud kivid uuesti puhtaks peseks.


teine suund


Neljapäev 21.07. Planeeritud oli triitonist vasakule jääv osa samuti põõsastada, aga kuumus enam õue ei lasknud. Lebotasime mõlemad toas. Hilisõhtul kastsime.

Reede 22.07 - töönädala viimane päev. Veel hullem kuumus kui eilne, isegi veel kell 10 õhtul on õues 29,8C, keskpäevane maksimum 34,9C. Mõlemad toas, õue ei ajaks meid keegi isegi piitsaga mitte. Kasta ei viitsinud, tegin kella 9 paiku need paar klõpsu, see oligi kogu päeva raske töö. Kuskil lähikonnas ilmselt siiski sadas, sest loojangu eel nägime vikerkaart.

Kõik me graafikud on vastu taevast lennanud, ilmselt ei saa me veel niipea väga lulli lööma hakata.

Kui nii edasi, hakkan ma hoopis lund igatsema.

Tuesday, July 19, 2011

PÄIKESEKULDSED

Kõige üllatavam vaade avaneb minu jaoks vanast aiast uude tulles. Olin siin harjunud nägema ikka viljapõldu, hiljem ohakavälju ja mõned aastad nägin siin heinamaast tekitatud murumoodi asjandust. Tänavu aga piiluvad põõsaste vahelt helkiv vesi ja värvilised õied.
Ülemöödunud sügisel mürgitatud heinamaale istutatud ja möödunud suvel piirded ja katted saanud päevaliiliad näevad praegu välja sedaviisi. teiselt poolt

Olen päevaliiliaid pildistanud mitu aastat, sel suvel jäädvustan vaid mõned uustulnukad. Eelmisel sügisel saatis ammune hea tuttav Läti sordiaretaja Andris Krumins mulle mõned oma sordid, esimesena puhkes `Malviine´



Minu absoluutne lemmik, õrn ja armas ´Helena Seabird`






Sunday, July 17, 2011

MASTERPLAN

Igasugusel lennukatel ideedel ja grandioossetel plaanidel peab olema eesmärk. Ja kui seda pole, ei olegi tarvis unistada. Ja kui idee hakkab jumet võtma, tuleb koostada ka enam-vähem realistlik ajagraafik. Kui tööd hakkavad venima, muutun ma tigedaks:)

Kui ma siin talvel siis oma plaane haudusin, teadsin väga täpselt, et meil on vaja kuidagi ühendada vana ja uus ehk ülemine ja alumine aed (kõrguste vahed ja üksteise suhtes nihkes olevad istutusalad). Igasugune projekt peab olema ka pealkirjastatud ehk sisaldama endas eesmärki. Meie oma nimetuseks on "Kaks üheks", Kõlab päris uhkelt:)
Kui ma olin korralikult läbi mõelnud ja andnud endale vastused igasugu miks, milleks, kuidas jne küsimustele, mõelnud veidi oma eelistustele ja olemasolevatele eeldustele, võis hakata midagi aretama. Et kogu see värk ei kujuneks mingiks sihituks rabelemiseks ja rumaluste tegemiseks, jagasin tööde mahud ja ajad alaprojektideks.

I Suurjärv- see on juba 1,5 kuud valmis, kaevatud, vesi sees, kaldad ehitatud, servad korrastatud, taimestatud. Suure eesmärgi üks osa, erinevate aiaosade eestvaates näeme üht ja ühtset aeda, on teostunud.
Aga kui Aed on rajatud keset aeda, siis on tal ka teised vaated, mis peavad olema korras ja miskitmoodi loogiliselt kulgema.

II "Triiton"- alaprojekti nimetus kujunes iseenesest, sest selle Suurjärve tagaküljele oli lisaks olemasolevale tõusule tekitatud tänu traktoriga kohaleveetud suurtele kividele lisatõus ja jäänud ka üsna suur mullahunnik, mis meenutas sisaliku saba. Ära oli vaja kasutada ka kivid, mida kaldaehituseks pidevalt nappis ja mida ometigi jäi üle mitu head hunnikut.

Nonii, projekti ehituslik osa valmis 11. juuli õhtuks, kohale istutasime ka sinna mõeldud puu- lõhislehise sanglepa. Veel on vaja siia tekitada harjased ehk ära istutada madalad kõrrelised, aga sellega läheb veel mõned päevad aega. Egas kogu aeg saa projektidega tegelda, nende vahele peab mahtuma ka elementaarne muude aiaosade korrastus ja ometi ükskord ka elamise koristamine.
Paar vaadet elukale


III "Rada vabaks".

Juba paar aastat mõtlesime sellele, et uuesti on vaja tekitada läbipääs vanade ehitiste vahele. Kunagise korralikult plaadistatud teeraja oli aastatega hõivanud mikrobioota, kelle läbimõõt on ületamas 6 meetrit. Teda me loomulikult ei liiguta ega ka kärbi, las ta kasvab. Läbimurdeks oli vaja välja tõsta hunnik rohtseid püsikuid ja et nad ka ellu jääksid kuni uute istutuskohtade tekitamiseni, kõik nad potistada. Mõtled küll, et tegemist on pisikese lapikesega, aga keegi tarkpea ehk mina ise, oli siia osanud neid ikkagi hulgim istutada. Taimede väljatõstmine ja päästmine võttis mitu head päeva aega.

14.juuli õhtu - läbipääs on olemas. Istutusala vähenes umbes 20m2 võrra, vabanenult näitab ka kontpuu end täies hiilguses ja mikrobiootal on lähemaks paariks aastaks piisavalt ruumi kasvamiseks:) Korraldasime veidi ümber ka esimesest veesilmast paremale jäävat taimestust ja nüüd on ka seda osa võimalik katta.



Selline nägi aia tagakülg välja peale järve valmimise ja nii teda loomulikult jätta ei saanud. Peale piirjoone tekitamise, mis ühendas vana ja uut, läks see üksjagu suur lahmakas mürgi alla. Kuna päris selge on see, et mingit rohitavat istutusala ma enam ei tekita ja siiani on kasutusel olnud pinnakatted end õigustanud, tuleb siia istutada katmist taluvad ja vajavad püsikud, noh, ehk mõned põnevad põõsad kah.
Mulle meeldib kui kõiksugusemad taimed õitsevad lainetena ja peavad end aias korralikult üleval. Mul pole ühegi värvuse vastu midagi, aga ma ei talu sellist värvipõrgut, mis tänavu, kui kõik otsustas korraga õitsema minna, me aia vallutas. Mis liig, see liig. Ja süüdi olid selles pojengid - ilusad lilled küll, aga ilma igasuguste kommeteta. Just nende õitsemise ajal otsustasin, et pojengid tuleb pagendada. Ja et nad ka hästi katteid taluvad, oli teada, mismoodi edasi läheme. Väga sellega kiirustada ei saanud, sest üldiselt istutatakse pojenge ümber ikkagi tunduvalt hiljem, aga et nad tänavu juba juuni algul õitsema hakkasid, julgesin riskida.

Nii sündiski IV alaprojekt "Pojengid putku"


Kõik oleks ju ilus-kena olnud kui mu Isiklik Jõumees poleks õhust või mingeid muid kanaleid pidi osanud Hilisega kampa lüüa. Just enne pea 20-aasta vanuste hiilgepuhmikute väljasangutamist, otsustas ta endal ribisid lammutama hakata ja nüüd olid seisud ikka väga nutused. Aga on ikka nii, et kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem ja me saime endale VTA ehk Väga Tubli Abilise. Ka reedel küllatulnud sugulased rakendusid ilma pikemata tööle.
Kolmapäeva õhtupoolikul alustatud töö lõppes eile lõunaks ehk 16.juulil. Kõik pojengid on uues elupaigas ja rajataval osal osaliselt ka kate peal. See tegevus takerdus kahjuks üsna proosalisel põhjusel, ajalehed said otsa: (. Kahju, fotodelt ei paistagi välja kui palju neid sorte on ja kui hull see töö tegelikult oli.
Ja ilm! Isegi päike sai aru, et mul on tõsi taga ja otsustas nendeks päevadeks kaduda. Parajalt jahe ja sombune ning kõige tipuks sadas kõigil päevadel peale töö lõppu kas õhtul või kogu öö vaikselt vihma. Hommikuti aga lubati kuivalt jätkata. Aga ma oleksin ka tulikuumaga selle aktsiooni ette võtnud.
Ma usun, et ma leidsin neile suursugustele iludustele hoopis parema koha, pole nad enam nii hullusti teiste taimede vahele pressitud ja võivad siin kasvõi kankaani tantsida:) Kui nad ainult selle ümberistutamise aja pärast mulle järgmisel aastal kätte maksta ei otsusta.
Ja ka siitkandist on aiad lõpuks ometi ühendatud.




Üldiselt võib öelda, et Masterplan on realiseeritud. Jäänud on ainult sabad ja eks me liigu nüüd nii kuidas jõuame ja viitsime, paljasjuurseid enam pole, sest täna istutasime ära ka monardad.

Aga suures plaanis on lähipäevadel projektipaus, käib hekilõikus ja homme hakkame maha istutama 55 mulle saadetud aediirist. Palusin küll, et neid üle 10 ei saadetaks, aga mõnele ikka meeldib rõõmu rohkem kui kuhjaga valmistada:) Loomulikult on mul hea meel, aga....:DDD
Eesmärgid on peaaegu realiseerunud. Kaks ongi üheks saanud, aed suurenes ehk rohkem kui kolmandiku, aga rohitav ala väheneb oluliselt

Sügiseni on veel hulk aega. Kui juuli lõpuks kogu värgiga ühele poole saame, viskame jalad seinale ja hakkame lulli lööma. Unistama peab suurelt:D


Tuesday, July 12, 2011

NELI SUUREPÄRAST AEDA

Hommikul oli küll selline tunne, et vihm ei luba meil kokkulepitud reisi teoks teha, aga, et olin lubanud selle ette võtta ja inimesi, kellele see lubatud sai, ei saanud alt vedada, istusime suure padukaga autosse. Ilm oli mõnusalt jahe ja vist kõik jumalad olid täna meie poolt, ka teel saime mitmed sabinad, aga kui olime aedades, siis lasti neis rahulikult ringi kõndida ja nautida loodut. Kummaline, et nii palju huvitavat on end peitnud igasugu soppidesse ja kõrvalteede äärde, ilma teejuhita poleks me neid isegi osanud kätte leida.

Pilte tegin palju, neid kõiki pole võimalik siia üles riputada, aga midagi siiski sellest meeldajäävast päevast.



I AED -ROHELINE PARADIIS. Omanik oli mulle tuttav, aga aias olin esmakordselt. Juba sissepääs oli sellesse aeda paljutõotav. Enamuse aiast moodustasid puud ja põõsad. Nautisin selles aias valitsevat rahu, kauneid istututusalasid ja kõiksugusemaid dendroloogilisi hõrgutisi. Loomulikult ei puudunud siin ka värvid, kuid need olid paigutatud väga läbimõeldult, üksikute üllatavate puhmikutena suure rohelise varjust piilumas. Ja kui hästi kasvavad siin leedrid, minu suured unistused, kes aga ei edene mul vaatamata igasugustele katsetele neid oma aeda pidama saada.








Harilik tamm `Crispa´- põnev ja imekaunis



Üks okkaline haruldus teise otsa ja nii terves aias



Kuigi nii mitmetel istutusaladel oli kasutatatud erinevaid multse, millest põnevaim oli varase kartuli koor, tegelikult epidermis, mis jättis üllatavalt hea mulje, oli enamus aiast siiski katmata, aga ääretult puhas ja korras. Tõeline ja suur elamus.

VÄIKE VAHEPALA

Pildistatud möödasõidul autoaknast. Pole just minu maitse, aga niimoodi puude all päris huvitav. Kiitma peab siin aga tegija nutikust, ära oli kasutatud satelliidipann ja vanad plekkkausid. Ikkagi kiitus isetegijaile.




II AED -SUURED SOOJAD VAATED


Aed, kus olin palju kordi olnud ja mis on mind alati oma arengu ja edasiminekuga suutnud üllatada. Palju erinevaid maitsekalt koostatud istutusalasid, mis ometi moodustavad ilusa terviku. Suur hästi eksponeeritud liigirikkus.

Tagaplaanil end juba näitav noor park, esiplaanil suur liiliate istutusala





Roosid ja okaspuud- ääretult võluv kooslus


Hästi avatud vaated, mis päädivad mingi põneva objektiga

Suures hektarises aias on palju istumis-ja aianautlemiskohti, mis pole aga pelgalt pingid, vaid armsad lehtlad, kus on mõnus olla nii kuumaga kui vihmase ilmaga


ja üks põnev elulõng, kes võiks ju endagi aias olla. Kahjuks ei teadnud perenaine ta nime.



III AED - VÄRVIRÕÕM

Ka selles aias olin ma olnud, aga siis domineerisid siin aediirised. Nüüd....:)

Aed algab juba aia tagant. Väga harmooniline praegu veel veidi pooleli olev istutusala, kus absoluutselt ei sega saepurumults.






Aeda sisenedes jäi aga hing kinni. Ma juba mõtlesin, et oleme midagi segi ajanud ja hoopis Inglismaale sattunud. Looduse poolt antud kallak, kus varem asusid iirised, oli nüüd hoopis liiliate ja väga paljude väga põnevate püsikute päralt. Sujuvad värvide üleminekud ühelt teisele meenutasid kaunist maali. Muidugi olid siin olemas ka aed-ja siberi iirised, aga neile oli nüüd määratud sugugi mitte kehvem elukoht.

Kõige enam üllatasid siin mitmed erinevad siilkübarate sordid.



IV NOOR AED

Nii mulle seda aeda iseloomustati, sest näinud ma teda polnud. Noorusest oli asi muidugi väga kaugel, sest uhked istutusalad olid ka siin juba välja kujunenud ja ehk kõige põnevamad püsikud kasvasidki just selles aias. Ja enamuse neist on perenaine ise seemnest üles kasvatanud. Vapustav. Üks putk jäi mulle igatahes väga-väga hinge peale.

Kahjuks ei tulnud selle aia üldvaated kuidagi välja, sest madalale vajunud päike vaatas otse objektiivi. Aga ma arvan, et selle puuduse korvab perenaise blogi, mille olemasolust mul samuti aimugi polnud http://tagatalulood.blogspot.com/



ja loomulikult oli ka selles aias palju huvitavaid puid-põõsaid


Muljed vajavad muidugi veel settimist, aga pikk ja ilus päev oli. Ilusad on meie aiad, neis kasvavad taimed ja aiapidajad, ilma kelle hooleta poleks midagi säärast olemas.

Monday, July 11, 2011

ILM

Kell on 21.34 ja temperatuur püsib ikka veel 29.8C ja tuul ei viitsi ka end liigutada. Ma ei või küll väga kaevata, sest peale jaanipäeva oleme saanud vihma kahel korral päris korralikult, on palju enam kannatanud piirkondi, aga ma ei saa aru, kas see maa on nii kuum, et vesi aurab kohe ära või on ta nii kuiv, et paari tunni pärast on kogu vesi kadunud kuskile teisele poole maakera. Taimed on veel püsti ja näivad päris rohelised, aga midagi teha on lausa võimatu. Ma ei saa aru, mis paganama suved need on, kus õue saab alles südaöösel, kui siiski.
Ainult sellel sõbrakesel on ilmselt hea olla:)

Saturday, July 9, 2011

KAUGE MAA JA MERE TAGANT

jõudsid 26.04 oma uude koju austraallased, kuid meie kevad nende vastu külalislahkust, isegi kõige elementaarsemat viisakust, üles küll ei näidanud. Pigem vastupidi. Kuigi saabumise päev oli soe ja pisut vihmane, järgnes sellele paarinädalane külm. Ja mitte ainult öösel, kus temperatuur langes mitmel päeval tublisti alla 0C, vaid ka päeval ei tõusnud kraadiklaasi näit oluliselt. Lisaks külmale sadas mitmel päeval jäist vihma ja ka päris ehtsat lumelörtsi. Kuigi niisugust ilma me ei oodanud, olime me harjunud, et meie kevad võib igasugu ootamatusi pakkuda ja me istutasime uustulnukad kokku ühele peenraotsale. Eks see nad päästis, sest neid oli võimalik korralikult katta. Katteloor oli neil peal olenevalt ilmast küll ühe-küll kahekordselt nii päeval kui öösel ja päris suurte külmadega otsisin neile ööseks peale ka lisatekid.
Külmade möödudes tabas neid 2-nädalane kuumalaine. Juurdumata taimedele võivad sellised ilmamuutused üsna hukutavalt mõjuda. Vaatamata kastmisele nägid nad üsna nukrad ja vaevatud välja. Eks see oli ju ka loomulik, oma kodumaal algas neil ju sügis ja siin ootas neid midagi hoopis arusaamatut.
Juuni alguseks olid nad ellujäämiskursused siiski läbinud ja nad hakkasid ilmutama esimesi elumärke. Istutasime nad ümber oma kasvukohtadele. Paar sorti püüdis kohe hakata õievarsi püsti ajama, aga need murdsin ma ära. Olulisem kui kehva õiekese nägemine, oli nende kosumine ja eluspüsimine.
Aga üks sort oli üsna vaikselt tegutsenud ja täna puhkes `Enchanter`i (B.Blyth 2002) esimene õis. Sort on uuest põlvkonnast, kellest esimene oli `Decadense` s.t. alumiste perigoonilehtede ülemine ja alumine pind on eri värvi. Kokku on õisi tulemas 3, aga need peavad juba vaasis avanema. Kuigi aretaja ise kirjutas, et tänavused õied ei ole korralikult välja arenenud ja jäävad tunduvalt väiksemaks kui järgmistel aastatel, on ta ikkagi suurepärase välimusega. Ameeriklastel läks paremini. Nemad sääraseid vintsutusi ei pidanud läbima, saabusid nad ju kuu hiljem. Aga üks neist oskas mind küll üllatada. Tavaliselt siberlased põevad vähemalt aasta kui mitte kaks, enne kui end näitama hakkavad, aga üks kevadine ajas 05.07 välja õievarre, mis, tõsi küll, oli vaid 10cm kõrgune ja ometigi punnitas õit lahti teha. Seda ma siiski teha ei lasknud. Pildistasin poolavanenud õit ja lõikasin ta seejärel ära
`Magnum Bordeaux` tõotab tulevikus ilusat suurt väga ümarat pooltäidisõit ja efektset sillerdavat värvilaiku, aga paegu parem kosugu. Pildil näha olevad rohelised lehed on ta siin kasvatanud, see, veidi kollakas on tal saabumisest ja pimedas kastis olekust kannatada saanud, aga taimearenguks on iga roheline libleke vajalik ja nii pole ma seda ära lõiganud.

Thursday, July 7, 2011

SEENTE INVASIOON

Pean siis mina tõesti kõik halvad asjad siin maailmas ära nägema? Tõde on muidugi see, et kes taimedega ei tegele, sääraseid asju ka ei kohta.
Mõned aastad tagasi avastasin päevaliiliakärbse, uuema nimega päevaliilia-pahksääse, sel kevadel iiriserooste. Millised näevad välja seente kahjustused floksidel, roosidel, okaspuudel teab enamus aiandajaid.
Märkasin umbes nädal tagasi, et ühel päevaliilia hakkavad lehed tippudest kolletuma. Algul mõtlesin küll, et äkki on see kuivast, aga igaks juhuks käisin teda igal hommikul kontrollimas ja kuna see kolletumine kiiresti süvenes, oli selge, et mingi häda peab olemas kuskil juurte juures. Palusin mehel see `Chicago Sunrise` juba eile välja kaevata, aga me ei jõudnud sinnani. Täna oli see esimeseks tööks. Igasugu haiguskahtlasi taimi ei uuri me kunagi teiste taimede läheduses, vaid viime nad kuskile eemale neutraalsele pinnale.
Kahjustuse üldpilt on säärane, esmapilgul tundub kõik peale koledate lehtede korras olema. Lähemal uurimisel selgus, et üsna suur haiguskolle on siiski olemas.

veidi lähemalt on näha, et kolle on üsna sügav ja juured on kaetud paksult mustjasrohekate hallituskühmudega



juurekanna lõige


ja leht


Mis see siis on? Kuulsin lätlasi juba 1992.aastal rääkimast päevaliilia juurekanna mädanikust, aga näinud ei olnud ma seda kunagi. Ja mida hetkel vaja pole, selle vastu ju ka erilist huvi ei tunne. Nüüd uurisin siis veidi kirjandust ja kolasin internetis. Nii see ongi. Eristatakse 2-tüüpi päevaliilia juurekannamädanikku: märga ja kuiva. Esimest põhjustavad bakterid, teist mitmed erinevad seened. Antud juhul on ilmselt tegemist kuiva juurekannamädanikuga. Minu arvamust kinnitavad nii kuiv kahjustuskolle ja ka lehtedele ilmunud tumedad laigud, mis on sarnased paljudele teiste taimede lehtede seenekahjustusega.

Kirjanduse andmeil hakkavad seened vohama kuumade ja kuivade perioodide vaheldumisel niiskete ja jahedatega. Täpselt nii see sel kevadel on mitmel korral olnud ja meie oleme saanud peale pikka kuumust ka piisavalt vihma. Tüüpiline seenhaiguste tekkimise ilm, mis tavaliselt aga paneb seened vohama suve teisel poolel kui ilmad muutuvad peale kuuma suve vihmaseks. Tänavune aasta on olnud teistsugune ja kõiksugu hädad alustavad varem. Ja eks need kaks lumerohket talve lubasid kõigil seentel seal paksus ja soojas talvituda ja siis rõõmsalt massiliselt taimede kallale asuda.

Ravi on mõlemal juhul ühesugune. Haigustunnuste ilmumisel tuleb puhmik kohe üles kaevata ja kui nakatunud pole kõik lehvikud, siis on võimalik sorti veel päästa. Nakatunud osad tuleb kiiresti põletada. Veel rohelised lehvikud tuleb asetada 12- tunniks tumelillasse kaaliumpermanganaadi vette, seejärel kuivatada, puuderdada kuiva fungitsiidiga ja istutada uuele kasvukohale.

Haigestunud taime pritsimisel mingit mõtet pole. Küll aga soovitatakse kevadel ja sügisel pritsida tärkavaid taimi ja hoolega mulda vaske sisaldavate seenevastaste peparaatidega.

Mina sain puhmikust 2 täiesti roheliste lehtedega äärmist lehvikut, need ligunevad praegu kaaliumpermanganaadi-küüslaugulahuses. Kuna mul kodus pole ühtki pulbrilist fungitsiidi, peitsin homme hommikul lõikepinnad briljantrohelisega (nii toimin ma tavaliselt aediirise lõikepindadega), kuivatan veidi ja istutan nad potti, hoian neid teistest sortidest eraldi ja vaatan, mis neist kevadeks saanud on.

Lugesin, et sellele tõvele on vastuvõtlikumad väga uued, igasugu imeviguritega kaunistatud sordid, sest need USA aretised kohanevad meie kliimavöötmes halvasti. Aga see minu sort on Marshil (USA) aretatud juba 1969.aastal, päris vana ju teine. Meie aias on ta alates 2006.aasta sügisest, on igal aastal õitsenud rikkalikult ja jõuliselt paljunenud. Kui me istutasime päevaliiliaid ringi , jäi 2 sorti aeda, tema on üks neist. Seega pole ta saanud ka mehhaanilisi kahjustusi.


Kui edasi mõelda, siis tuleb mõelda naabritele ja siin see kurja juur ilmselt ka pesitseb.

Ma alustasin juba eelmisel aastal ristisõda tulpide vastu, sest nad ei sobi paljudele teistele perekondadele, eelkõige aediiristele naabriteks. Kõik, kes tulpe kasvatavad, on näinud millise paksu hallitusega on mõnikord sibulad kaetud. Aga meie aiast leian ma pea igal kevadel mingeid üllatusi ja ikka on 2 suurt puhmikut moodustava sordi vahele ilmunud 10-12 sibulat mingit uut tulbisorti. On nad ilusad küll, aga mitte seal, kuhu nad parema koha puudumisel mulle üllatuseks sokutati. Ja selle päevaliilia kõrval kahel pool kasvasid just tulbid! Juba eelmisel aastal sai hulk tulbisorte mujale viidud ja tänavu on nad kõik aiast välja saanud kui nüüd mõni üksik sibul pole kuskile maha jäänud. Eks neile kümnetele sortidele pean ma sügisel leidma koha, kus nad kevadel võivad ilutseda teistele taimedele kahju tegemata. Kui püsikuid on võimalik hankida väga kindlatest aianditest, kus mullad ja taimed on kontrollitud või on saadetud taimedel kaasas fütosanitaarsertifikaadid või taimepassid, siis minu arust on tulpide päritolu küll äärmiselt kahtlane. Hollandis pakendatud, aga kasvatuskohad mööda maailma laiali ja millised haigused või kahjurid sealt kaasa tulevad, ei tea küll keegi.

Tavaliselt mu siseetunne ei peta mind. Ja ma loodan, et sel aastal ma enam mingite avastustega tegelema ei pea.