Friday, July 22, 2011

KERADEGA NÄLKJAS, KOLM A-d, VESIPEAGA SISALIK ehk TÖÖNÄDALA RINGVAADE

Esmaspäev 21.07 - maha istutatud 55 aediirist, 12 sorti ajutiselt välja kaevatud ja potistatud monardasid. Töö käis nii. Mees kaevab augu, mina ulatan taime, mees istutab, mina kastan, panen kohale etiketi, mees kaevab augu...:). Sõbrad viisid ära osa pojengijääke. Õnneks olid nad kuulnud mu appikarjet ja tõid nende asemele mitu pakki ajalehti.

Teisipäev 19.07 - mees kattis veel ühe osa pojengimaast.
Eelmisel aastal hakkas ta harrastama topiaariat e. kujundpügamisekunsti. Kuigi hekk sai korda juba pühapäeval, siis need väljakasvanud haralisted ogalikud muutusid uuesti keradeks esmaspäeval. Nüüd roomab heki asemel aia poole ümarate tundlatega suur nälkjas. Õhtu oli ammuste heade sõprade päralt. Kuidagi juhtus nii, et korraga olid meie aias kolm A-d. Nende meeste sügavaid teadmisi olen aastaid imetlenud ja ka nende arvamusest pean ma väga. Seekord liiguvad mu kõrvad veel tänagi:)
Rääkisime aiast, taimedest, elust-olust, inimestest, kahest kehvast aastast, mis osutusid paljudele puudele-põõsastele hukatuslikuks. Kui mina halasin siin mõne kadaka pärast, kelle tuleroaks saatsin, siis ma ei kujuta ette, mida tunneb üks aednik kui ta peab põletama viis 2-m kõrgust haruldastest puudest-põõsastest lõket.
Kuigi enamus aedasid vaevleb veepuuduses, on ometigi ka sel aastal just vesi ehk paduvihm suutnud ühes aias korraldada veel suurema kaose kui möödunud ülipaksu lumega talved. Tuleb välja, et meil on veel siiani vägagi vedanud.
Üldiselt oli armas, sisukas ja lõbus õhtupoolik, seda enam, et kui meil enamasti uudistavad siin õuel naised, siis seekord olin mina üks ja ainus lilleke selle meestejõugu hulgas. Vaatamata sellele, et nad pidevalt ringi kapates mu tihtipeale maha jätsid, nautisin ma seda:D
Kuigi mõned inimesed võivad mõelda, et mis mul viga aeda teha, kui ma selliseid aiandusmaailma suurusi võin ammusteks sõpradeks pidada, aga vat, mingit nõu nad mulle mitte ilmaski ei anna. Vahel olen kuidagi ettevaatlikult ja vihjamisigi uurinud, et kuidas edasi, aga siis vaadatakse mulle ülitõsiselt otsa ja öeldakse, et seda tead sa ise kõige paremini. Ja ongi kogu lugu. Ja siis prae ja hau üksi omi suuri mõtteid. Mina küll nii kade pole.



Kolmapäev - 20.juuli. Hommik oli veel üsna normaalsete temperatuuridega ja taevast katsid üsna paksud pilved. Asusime haljastama oma triitonit. Et seda sammalt kividele ilmselt veel niipea ei kasva, toppisin osadesse praegudesse Sedum alba `Chloroticumi`. Kui need tutsakud veidi kasvavad, muutub ehk see kivimüür natuke elusamaks.

Kuna meil on ikkagi tegemist kaljujärvega, tuli ka haljastusele läheneda mitte eriti veepäraselt. Kaljupealne mullakiht on alati õhuke, kaljud on suhtelised kõrged moodustised ja sinna juba lopsakaid taimi, keda oleme harjunud vee ääres, kuskile kõrgele lehvima ei pane. Kivihaljastus on alati pigem selline askeetlik ja kidur.
Kui ma kevadel oleksin äärepealt selle hea inimese, kes mu terrassile äkki kõrrelised poetas, koos taimedega aiast välja saatnud ja ometigi viimasel hetkel oma sõnad suutsin alla neelata, oli asi selge. Triiton saab endale selga kõrred ja mõned aeglasekasvulised igerikud männid, keda mul hetkel veel ei ole, aga ma tegelen asjaga ja küll ma nad kuskilt ikka välja nuhkerdan.

Siin käis istutamine nii, et panin potid paika, takseerisin veidi, kohendasin natike, võtsin potid ära, panin kohale kepikesed, lõin taimed pottidest välja, pügasin veidi ja panin likku. Mees lükkas katte kõrvale, tegi ajalehtedesse lõiked. Mina andsin taimed kätte, mees istutas, kastis, paigaldas uuesti katte, mina panin etiketid, pügasin järgmise portjoni ja panin nad likku, mees eemaldas katte.... Ja nii istutasime me ära kokku 62 potti taimi. Selleks kulus koos kergete söögi-, sirutus- ja hingamispausidega terve päev. Ja temperatuur muudkui tõusis ja tõusis ja pilved muudkui hajusid ja hajusid, aga pooleli me oma tööd ei jätnud.

Kui nüüd me elukat siit tagantpoolt vaadata, siis on ta ju vesipeaga sisalik:D

Taimed veel eriti välja ei paista, aga järgmiseks sügiseks peaks ka siin mingi ilme tekkima. Vihma oleks vaja, et ta nüüd need pahupidi pööratud kivid uuesti puhtaks peseks.


teine suund


Neljapäev 21.07. Planeeritud oli triitonist vasakule jääv osa samuti põõsastada, aga kuumus enam õue ei lasknud. Lebotasime mõlemad toas. Hilisõhtul kastsime.

Reede 22.07 - töönädala viimane päev. Veel hullem kuumus kui eilne, isegi veel kell 10 õhtul on õues 29,8C, keskpäevane maksimum 34,9C. Mõlemad toas, õue ei ajaks meid keegi isegi piitsaga mitte. Kasta ei viitsinud, tegin kella 9 paiku need paar klõpsu, see oligi kogu päeva raske töö. Kuskil lähikonnas ilmselt siiski sadas, sest loojangu eel nägime vikerkaart.

Kõik me graafikud on vastu taevast lennanud, ilmselt ei saa me veel niipea väga lulli lööma hakata.

Kui nii edasi, hakkan ma hoopis lund igatsema.

4 comments:

  1. Kes teeb, see jõuab, tubli töö tehtud - see nälkjas on vahva :)
    Valge kukehari tuli mu aeda ise, ei teagi kuskohast, alul kasvasid kenasti ainult liivasel pinnal, nüüdseks kõik rammusamale üle kolinud ja üks suurimaid "umbrohutajaid"

    ReplyDelete
  2. Keradega hekk, Nii tore:D Vinge nädal teil! Meil tuli täna vihma, oi, küll oli hea.

    Ma siin jooksen edasi-tagasi taimede ja kividega ja vahepeal istun ja mõtlen sinu ja sinu aia peale. See on üks teraapiline maastik teil seal.
    Nüüd on teil mäestik ja puha ja jälle, mida õppida.

    Sügisel tahaks veel külla tulla, siis saan terve talve läbi :D

    ReplyDelete
  3. Tõesti kolm A-d!!!! :D
    Ühed minu lemmikud aiapidajad! Kõikidel kolmel huvitavad ja väga erinevad aiad! Ja A.Vaasa oli üks vahvamaid õpetajaid Räpinas!
    Teie tööd aga ei lõppe, koguaeg rabelete! Ma ei saa oma nina välja pistagi parmud tahavad rünnakutega ära tappa!

    ReplyDelete
  4. see hekk on igavene muhe... kuigi ..khmm... see väljend meenutas mulle miskit muud :P :)))

    oitean - ei tea, mida tean?

    ReplyDelete