Sunday, May 28, 2017

KEVADLEMMIKUD DŽEFERSOONIAD ja AIA HETKEOLUD

Madalakasvulised, igas kasvustaadiumis kaunid pikaealised püsikud džefersooniad kuuluvad kukerpuuliste sugukonda. Perekond koosneb vaid kahest liigist, kes välimuselt ei sarnane absoluutselt üksteisele.

 Kuigi esimesena kirjeldati kahelehist džefersooniat, alustan ma meil tuntumast ja veidi rohkem levinud kaheldavast džeferslooniast (Jeffersonia dubia).
Ta on poolvarjuliste metsaaluste taim Kaug-Idast Korea ja Hiinani.
Esmakordselt kirjeldas teda Kaug-Ida botaanik Karl Maksimovitš, kes tõi ta kaugelt ekspeditsioonilt kolleegidele tutvumiseks Peterburi Botaanikaaeda. Õppides taime tundma, paigutati ta kukerpuuliste sugukonda, sest temas sisaldus alkaloidi berberiin. Et kõik teadlased polnud sellega nõus, saigi see džefersoonia liigiepiteediks kaheldav. Uuringute käigus tehti ka kindlaks, et ta on üks vanimaid kukepuuliste hulka kuuluvaid reliktseid taimi triiase ajastust.
Ta on paljusid aedlejaid võlunud tagasihoidlik, imeilus, õrn ja elegantne, ent mitte märkamatu lilleke.
Kaheldav džefersoonia on varakevadise aia üks varasemaid õitsejaid. Tema helesinised imeilusad õied asuvad õievartel üksikult. Õitseb ta aprilli lõpust mai keskpaigani umbes 3 nädalat

Noored lehed ei sarnane tal täiskasvanuile. 4-5cm diameetriga ümarad lehed on tärgates violetjaspunased, mis õitsemise lõppedes omandavad veidi pruunika varjundi ning hakkavad muutuma rohelisteks säilitades purpurse randi leheservades.


Täiskasvanuna, õitsemise lõppedes, muutub kaheldava džefersoonia lehestik roheliseks moodustades ilusa 30cm kõrguse tiheda kompaktse puhmiku.

Vajab parasniisket nõrgalt happelist mulda ning poolvarjulist kuni varjulist kasvukohta. Ta on väga elujõuline, talve-ja haigustekindel, kuid ei talu kuuma kõrvetavat päikest. Aeglane paljuneja. Paljundatakse põhiliselt jagamisega augusti lõpus, septembri alguses, nii, et igale taimeosale jääks vähemalt 3 punga. Seemnete idanevus on madal ja need tuleb külvata enne täisküpsuse saavutamist juunis.
Aedades kasvatatakse 1913, Eestis 1958, meie aias kasvab ta 1985 aastast.

Kahelehise džefersoonia (Jeffersonia diphylla) kodumaaks on Põhja-Ameerika idaosa. Liik ning hiljem kogu perekond nimetati B.Bartoni poolt botaanikute ja põllumeeste patrooni, USA 3.presidendi T.Jeffersoni auks džefersooniaks.
Ta on vähelevinud metsaaia pinnakattetaim. Praeguse paljunemise järgi otsustades kahelehine sellist puhmikut nagu ta liigikaaslane, ei moodusta.
Ta valged õied asuvad 30 cm kõrgusel õievarrel. Õitsemisajaks pakutakse kuu aega alates aprilli lõpust, kuid meie ta õisi veel näinud pole.
Kahelehine džefersoonia vajab hea drenaažiga viljakat nõrgalt aluselist mulda poolvarjulises kasvukohas. Ta talub hästi ka täisvarju ning talvitub katteta.
Aedades kasvatatakse liiki juba 1792.aastast, Eestisse jõudis ta 1940.aastal. Meie aeda saabus ta 2014.aastal, esimese aasta reanimeerisin pisikest taimekest potis.

Viimase nädala soojad päevad ja ööd on kannustanud paljusid puit-ja rohttaimi hilinetud aega kiiresti tasa tegema. Varakevadine õrn ja veidi värelev rohelus on asendunud valdavas osas tumedamate ja sügavamate toonidega.


Ebaküdoonia õitel on ilus, päikeses hõõguv värvus








Toompihlakate õite valge vaht on vallutanud aia









Kaug-Ida toominga imelised õied












Harilik toomingas `Colorata` on teistest toomingatest hoopis värvilisem






Meil vähelevinud suurepärane varjutaim 1900.a. Hiinast leitud hiinaõis on üks isevärki püsik pehmete alt veidi karvaste lehtede ja huvitavate ühekaupa õievartel asetsevate päikesekollaste õitega. 
Kolmiklilled jätkavad uhkeldamist. Ah, nad on nii ilusad, et võiksid seda sügiseni teha. Veidi häbeliku olemisega kamtšatka kolmiklill








Värvus! Suur kolmiklill










Suureõielise kolmiklille  imeline täidisõieline vorm `Flore Pleno`









Tublid hakkavad peagi lõpetama. Kõik nende etiketid on laiali tassitud ja imelikum on veelgi, et ka üheski mu nimekirjas tulpe ei eksisteeri. Ju ikka selle tekkinud segaduse pärast. Olgugi siis nii, nad on ka nimedeta ilusad ja kui väga vaja, leiab ka nimed kätte





















Kobar-varjuliilia on ööga avanud osa lõhnavaid õisi
Arenguhäirega martagonliilia üritab kiiresti õitsemiseks vajalikku kõrgust saavutada









Epimeediumite pidu on täies hoos









Tänane vaikne ja soe vihm kastis eile istutatu ja külvatu kenasti ära.

Thursday, May 25, 2017

MAI HAKKAB LÕPPEMA

Ma luban endale igal kevadel, et lõpetan kaootiliste postituste tegemise ja pühendun kindlale perekonnale, liigile või sordile. Aga kussa saad kui iga päev toimub aias midagi põnevat ja et kõigele pihta saada, tulebki joosta ühest aia otsast teise nagu tulekahju kustutades. Ja pealekauba võivad ühed perekonnasisesed arengud kesta nii pikka aega, et nii mõnigi postitus lükkuks hilissügisesse.

Mitte kuidagi ei saa ju fikseerimita jätta näiteks seda, kui ilusad ja sügisestest erinevad on kevadel hariliku lehviklehe lehed.






või siis mitte imetleda üht pulksirget amuuri tulivõha `Bockii` ärkamist.













Meil kasvas ja paljunes palju aastaid norulille puhmas. Mingil seletamatul põhjusel ta eelmisel kevadel enam ei tärganud. Õnneks oli sõpradel teda pakkuda ja nüüd ta juba õitsebki. Nii tore, et ta jälle olemas on











Kobar-varjuliilial on õiealgmed moodustunud, aga õitsemiseni läheb veel veidi aega.














Fastsinatsioon. Üsna harvaesinev nähtus, mida olen näinud vaid liiliatel ja mille tekkepõhjust pole siiani suudetud välja selgitada. Nähtus pole püsiv, järgmisel aastal teda samal sordil ei kohta. Arvatakse, et tegemist võib olla mehhaanilise vigastusega kas sibulate ülesvõtmisel või istutamisel või hoopis nende kasvu alguses mingile takistusele põrgates. Seletatakse varte ja õienuppude kokkukasvamist ka ebasoodsate talvedega, kus temperatuurikõikumised on suured.
Kamtšatka kevadvõhk on taim, kes väärib päris kindlasti veidi pikemat postitust.
 Looduslikult kasvab ta Kamtšatkal, Kuriili saartel ja Jaapanis niisketel lodumaadel või märgadel veekogude kallastel.  Tema leheroseti kõrguseks on tavaliselt 30cm, aga väga heades tingimustes võivad lehed kasvada isegi meetri kõrgusteks.
Õievarre pikkuseks on tavaliselt umbes 30cm. Kuna ta on varane ärkaja, kannatasid tänavu ta leheotsad ja kogu rosett on tavapärasest väiksem ja madalam.
 Mulle meeldib kui ta valge katteleht pole veel täielikult avanenud, ta on siis elegantse skulpturaalse kujuga.


Kamtšatka kevadvõhk on valgust armastav taim. Õitsemiseks ja paljunemiseks vajab ta viljakat, kogu vegetatsiooniperioodi niisket pinnast.

Kattelehe avanedes oleks nagu praegu veel rohelise õisiku põhja juurde asetatud väike tuluke. Isegi loojangu ajal on tajutav tema helendav kuma.








Siin on see paremini nähtav

Paljud inimesed arvavad, et võhad muutuvad aias tänu isekülvile kiiresti umbrohuks. Kamtšatka kevadvõhaga seda probleemi pole, pigem on tegu tema alalhoidmisega, sest läbikuivamist ta ei talu








Meie saime esmaspäeval korraliku vihma ja maa on sügavalt kastetud. Parim aeg külmaõrnade köögiviljade seemnete külvamiseks.
Sellega võiks väga rahul olla kui hein ei kasvaks mitu meetrit sekundis.

Ma loodan, et see jääb enamvähem viimaseks sodiladu postituseks ja järgmised tulevad hoopis teistsugused, aga mine sa tea, mida aed sunnib tegema

Sunday, May 21, 2017

VIHMAPIISK TÕI SUVESOOJA MAINÄDALA

19.mai hommikul avanes peale pikki kõledaid päevi õues täiesti uskumatu pilt. Nii oligi. Peale öist väikest sabinat jõudiski kevad kohale.



 Kummaline, puud on samad, vaated samuti, aga iga päev aias pakub selliseid üllatusi, justkui näeks kõike esmakordselt

Lisaks maailma vallutanud rohelusele
pole puudus ka teistest värvidest











ja tuhandetest õitest










Nüüd on kõigil, kes õitsemisega hilinenud, kiire. Tähtmagnoolia (M.stellata) on väga huvitav põõsas. Kõigepealt ilmuvad ta okstele "pajutibudele" sarnanevad moodustised, mis on tegelikult õiepungad.  Avanevad nad päeval, ööseks paneb põõsas nad kenasti kinni. Veel kella 9 paiku hommikul on nad sellises poolsulgunud asendis. Mis sellise tegevuse eesmärk on, ma ei tea.























Maast vupsas välja liiga kaua maganud südajas araalia (Aralia cordata), kellele pidavat ööpäevaga lisanduma isegi kuni 0,5m. Meil ta siiski nii uljana veel käitunud pole







Juudapuulehiku noored purpursed lehed meenutavad litreid









Harilik toomingas (Prunus padus) `Colorata`







Alles oli siin sinilillesinine väli, nüüd on see asendunud ülasevalgega










`Villamaa seelik`










Saime selle ülase ammu-ammu R.Sarvelt. Ma tean, et ta peab olema liik, aga see saamine oli veel siis, kui ma kõiki taimi korralikult kirja ei pannud. Olgu ta siis praegu lahke perenaise auks `Riita`



Kollane ülane (Anemone ranunculoides subsp. wockeana)










Jaapani metsmagun (Hylomecon japonicum) tärkab ja kaob märkamatult, aga tema õitsemine tähelepanuta juba ei jää.








Kanakooled meeldivad mulle. Jah, ma tean, millist häda nad põhjustavad võivad, aga meil pole kanu. Eelmisel aastal kiskusid mingid linnud, tõenäoliselt harakad, ära nende õienuppe, aga tundus, et midagi hullu ei juhtunud
`Brazen Hussy`





Nii avaneb `Abant`









ja selline on ta õitsvana












Nagu alati on iiristest esimene kääbusiiris. Teda ei tohi segi ajada madalakasvulise aediirise sortidega, neil on õievarrel alati 2 õit. Kääbusiirisel on neid aga varrel üks.







Kõik pajud pole  veel lõpetanud oma ilutsemist.









Koos muu ilu ja suvesoojaga ärkasid istutusaladel ellu ka mustmiljon võilille. Täielik invasioon. Tänaseks neid enam pole, see oleks päris jube olnud, kui nad jõudnuks end laiali külvata. Heinamaal pole asi nii kohutav, seal teeb traktor oma töö, aga mujal tuleb nad välja kitkuda.
Istutatud on suvikud nii vaasidesse kui terrassikastidesse.
Istutatud on ka peaaegu kogu Järvseljalt saadu, ainult 2 pajuliiki, 1 kõrreline ja pisike sirel ootavad oma kohta.
Kapsad on kükitatud ja kapsakast igasugu sitikate-satikate eest kaetud
Täna sai kasvuhoone uue katuse. Augud, mille sinna suure hooga kukkudes tekitasid pirnid, olid talvega suurenenud ja polükarbonaati pääsenud niiskus oli kogu katuse muutnud enamvähem pulberjaks materjaliks, mis mingi imega püsis veel kuidagi koos. Nüüd on ka tomatitaimed lõpuks päästetud.
Suurele osale heinamaast tegi pojatütar traktoriga korraliku tiiru peale.
Seeneaeg on ka saabunud. Kuhik-ja ümarmürklid


Hädasti oleks korralikku vihma vaja, paljud taimed tõusevad üsnagi vaevaliselt. Mitmeid päevi kestnud 30-kraadised päevad ja lõõskav päike on maad korralikult kuivatanud.Veidi päästab savise pinnase hoitud niiskus, aga seda ei jätku enam kuigi kauaks.