TERE, MAI

Hea, et aprill, mille viimane kolmandik enam kui masendav oli, on seljataha jäänud. Viimaste päevade purgaast, lumesajust, murdunud puudest ja elektrikatkestustest jäeti meid seekord ilma. Paduvihmane, keskmisest tugevama tuulega laupäev ei erinenud millegagi tavapärastest ilmadest.
Lehekuu algas aga hoopis rõõmsamalt. Päikese ja valguse üle, mida viimasel ajal nappinud on, võib ainult rõõmu tunda. Sooja on samuti tavatult palju, + 12C, tuult ei liigu ja eilne lõke tossab põletada veel viimast halba, mis kuskil liikvel oli.
Vaatamata aprilli koledustele, toimuvad aias siiski pidevalt mingid arengud.
Kuigi meil on veel korrastamata üks suur istutusala - teadagi miks - on vanade varte seest välja upitavad karukellad suur vaatamisväärsus

Taanis aretatud `Röde klokke` pole ilmselt paljudele rahvastele suupärane nimetus ja nii kohtab teda selliste nimedega: `Rote Glocke`, `Rode klokke`, `Red Bells`, Red Glock`. Liigub ka selliseid nimemoodustisi, kus üks sõna on saksa-, teine inglise vms keeles.
Mulle meeldib kõige rohkem siiski algupärand ja ei muuda ma teda ei saksa- ega inglisepäraseks

Puhkemas on esimesed idahüatsindid-See hele on meil nimetu.
Kaugel pole ka tulpide puhkemise aeg, nende lehed on juba vähemalt 15 cm pikad.

Pisisibulike ajad pole veel läbi

`White Caucasus`. Mul on nii hea meel, et vahetusest saadud üks sibul ikka elus on :)

Niikaua kuni sinililled õitsevad, ei saa nendeta kuidagi

Kui nii soe edasi püsiks, oleks lehtpuud-põõsad varsti kõik lehes ja aed hoopis teist nägu.
Esimene täies lehes puu on suuretiivaline kikkapuu (E. macropterus)

Eilsel nõidade peo eelõhtul jäi ometi lõksu üks eriti jultunud maa-alune aedatükkija, kes on songinud üles kogu põõsaste istutusala.