Monday, June 28, 2010

VALGE

Meil hakkab pojengide aeg otsa saama ja selle nädala lõpus tuleb hakata õievarsi maha lõikama. Õrn ja puhas kerge roosaka varjundiga ´Miss America´ Minu suur lemmik ´Garden Peace´
Pea kahe meetri kõrgune hiigelsuurte õitega, mis kahjuks pildil ei tule välja ´Bu Te´.

Eelmisel aastal ostetud umbes 25 cm kõrgune ebajasmiin ´Snowball´ on nagu üks suur õiepundar:) ja



õied lähemalt.



:)




Thursday, June 24, 2010

TEE

Oli meil pisike-armas suvemaja ja väike ilus-korras aed, mis aga mahutas üllatavalt palju erinevaid, huvitavaid taimi ja kuhu mahtus tegutsema kogu meie pere.
Ühel päeval jõudsime aga veendumusele, et see idülliline, sissetöötatud, rutiinne, mustlaslik elu pole päris meie jaoks ja nii tegime tagantjärele vaadates päris hullumeelse otsuse.
Igaüks, kes midagi teinud, teab, et ka väikseimgi muudatus elus võib kaasa tuua suured muutused. Suur muudatus toob aga kaasa kaose, eelkõige ümbruses. Mitte ükski asi ega aiaosa ei tundunud enam oma kohal olevat ja rohkem kui pool senitehtust kuulus ümbertegemisele. Kogu selle aja olid meie lahutamatud kaaslased igasugu hunnikud, virnad ja riidad, mis paljunesid kiiremini kui sajapealine lohe.
2003 suvi. Hunnik annab aimu millegi tegemisest. Nõlval paistavad juba õige pisut välja istutatud puud. Teeäärne hekk puudub. 2004 varakevad. Majatagused hunnikud ulatuvad üle vundamendi, maja ees ja kõrval on pilt veel hullem, seal on ka veel kraave, valle ja hunnikumaterjalide valik hoopis suurem:)
2004 kuulus ehitusele ja ümbrusele ei jätkunud küll mingisugust hetke. 2005 - terve suve koristasime ja virnastasime ehitusmaterjali jääke ja tasandasime majaesise. Muu aed vajas samuti hooldust. 2006- et maja poleks väga alasti, ehitas mees majaesise terrassi, viimastest plokihunnikutest tekkisid kööguviljade tarbeks kõrgpeenrad.
2008 sai lõpuks ometi korda ka majatagune ja oma koha leidsid ka seni krundilt hunnikutesse korjatud kivid.

Põhjapiirile eelmise jätkuks istutatud kuusehekk on ka veidi kõrgust võtnud. Ma ei arva, et kogu õu peaks olema tarastatud, aga mulle meeldib kui seljatagune pole väga paljas.



Sellesse müüri istutasin kogu mägisibulate kollektsiooni ja abikaasa lisas ka oma kaktused. Et siis selline sukulentide kasvukoht.


2008 aasta sügis.


Nüüd oleks võinud juba mõelda väravale ja teele. Siiani liiklesime hunnikute vahelt ja kõrvalt, autoga sai kohe treppi, aga see tähendas, et lääneküljele ei saanud veel mingit muru külvata ja kuigi uus, tundus elamine kuidagi armetu ja mahajäetuna.
Aga kuhu täpselt see värav peaks tulema ja kuhu viima tee? Ehitatakse küll sümboolseid väravaid, aga see polnud päris meie jaoks. Meile tundus vastuvõetamatuna riputada värav kui üks väga oluline kodu sümbol olematusse, lihtsalt õhku.
Tee ja värav pole asjad iseeneses. Minu jaoks on neil hoopis sügavam sisu. Tee on teekond, rännak, kulgemine. Tal peab olema mõte, ta peab laskma ringi vaadata ja ta peaks siduma nii erinevaid ehitisi kui muid aiaelemente ja haakuma haljastusega.
Ja nii pidi mõlemad veel veidi ootama kuni valmib järjekordne ehitis.
2008 oktoober. Ilus pikk sügis lubas selle valmis ehitada kuni värvimiseni.

Peale selle kombikuuri valmimise 2009 a. kevadel leidis värav endale oma loogilise koha ja ka selge oli ka tee asukoht. Eelmise aasta kevadel oli meil veel palju muid tegemisi ja kuigi tee valmimine oli küsimärgiga kavas juba jaanipäevaks, ei näinud me midagi halba ka selles kui ta oleks sügiseks valmis saanud. Ehk olekski see nii läinud kui me oleksime teinud valiku poes külluses leiduvate kivide hulgast, aga mees otsustas säärase riistapuu kasuks. Küll sai juba 2008 sügisel korrastatud ka see majakülg ja istutatud tulevase sissekäigu kõrvale kääbusmännid ja roosid.



Mingi väike jupike sai ka suvel valmis, aga mahamärgitud tee-ehitus ei edenenud mitte kuidagi. Ikka oli midagi muud ja väga kiiret teha ja poolest suvest segas juba ka lakkamatu vihm. Eks seepärast need eelmise aasta juulipikud ehitasidki eraldi valatud värvilistest kividest sellise eluka meenutamaks seda, et ei hüpelda ühe töö juurest teise juurde.


Selle aasta kavades oli tee meie esimene prioriteet. Aga ega päriselt ei lähe nii nagu tahad. Vaja oli likvideerida talvekahjud, aed kevadel korda saada, niita, niita, niita...ja aega tundus kuni jaanipäevani väga palju ees olevat.
15. mail töö siiski algas. Enne seda pikendasime veel müüri ja ma istutasin sellesse kevadel ostetud sammasmänni ja ühe kääbusmänni kera.



Ja siis tee-ehitus seiskus jälle. Valamistöid vihmaga ei tee. Aga, et aega oli mõelduni veel kuu, siis polnud erilist kahtlust, et ta valmis ei saa.
13.06. Jäänud on veel jupike



Ja siis hakkasime vihma üle kavaldama, sest mitte ükski päev ei lubanud õues teha rohkem kui paar tundi. 21.06 Tee ja värava vahele panime igakord barrikaadiks kolakad ette, et keegi kogemata värskele valule ei astu. Hekk on juba kord pöetud.


22. 06. Ärkasime vara, juba 5.30. Vaim ja tahe olid valmis ja selle päeva plaanis oligi tee lõpetamine. Ja mis meid tegelikult ootas? Taevast kallas kui külma dussi me suurtele soovidele rohkem kui pangetäite kaupa külma vett. Hommiku- ja lõunauinakud tehtud, tusatsetud, nukrutsetud, ilma peale kurjustatud.
Ometigi päris hilja õhtupoolikul vihm lakkas ja laskis meil tee lõpuni ehitada. Pildil on see viimane jupike väravaesine tumedam osa. Ka tee alguse vasakpoolne tumedam osa on valatud mõni päev tagasi, aga ta on juba käidav.
Veel on vaja korrastada ta servad, vasakult välja vedada kruusa, asemele tuua paar kärutäit mulda ja see siis murustada:)
Aga ta sai jaanilaupäevaks ikkagi valmis!


Kui ma nüüd neid fotosid vaatasin, siis tikkus pähe mõte, et tee polnudki meil ei selle ega ka eelmise aasta, vaid hoopis sajandi projekt. Täna võin siis öelda, et ehitus on lõppenud.
Et aiatöö kunagi ei lõpe ja seal aegajalt midagi sünnib, on loomulik.
Mingeid uusi projekte ma enam välja mõelda ei viitsi, kõik mis ripakil ja pooleli, on vaja korda teha. Kui seda mehele eile ütlesin, sain igavesti pika, kahtleva ja mõtliku pilgu osaliseks ja siis tuli naerulagin...
Aga need hunnikud seal värava taga? Küll leiavad ka nemad oma koha. Ja kus saab nüüd istutuspotte, -molde ja -künasid:D
Tegelikult peaks korda tegema kui mitte rohkem, siis vähemalt vana maja trepi:)
Aga täna ei tee me midagi, isegi metsmaasikaid ei viitsi korjata:) Ja neid on niiiii palju.
Ja ka homne päev on planeeritud looderdamiseks.


JAANIÕIS:)

`World Premier´

Tuesday, June 22, 2010

SUVE ESIMENE PÄEV

Kui vaadata nägu vastu klaasi õitsvat aeda, oleks nagu suvi. Ja metsmaasikad valmivad ju ka ikka suvel. Või millest me siin mitu korda siis kooki küpsetasime? Ja kurke ja muud rohelist ka pole ma vist talvel peenardelt korjanud.
Eile mõtlesin, et kevadel on kahju lahkuda, seepärast ta sedasi udutabki.
Aga et ka suvi sääraste raskuste ja suure nutuga sünnib....Millise mäenuki taha ta siis nüüd kinni on jäänud? Sooja? Sooja pole olemaski. +7,1C pole soe. Koos selle paduvihmaga on ta suisa külm. Prrrrrrrrr!!!!
Ei virise. Olen hoopis väga kuri. Või väga kurb. Meil on nii suure töö sabajupp ripakile ja kohe mitte kuidagi ei saa tehtud. Kui on päike, on mees tööl. Kui ärkab hommikul vara, et nüüd ometigi...., siis sajab. Ma veel õhtul mõtlesin, et selle tegemise juures ei saa ma teda kuidagi aidata, et lähen ja loen talle siis muinasjuttu või räägin midagi head:D või.... ja nüüd - ei mitte midagi.
Võiks ju siis mingi muu tegemise peale mõelda, aga säärase jubeda ilmaga ei tee õues kohe mitte midagi. Ja toas ei taha kah teha, mis siis, et kogu elamine tahaks ka nagu veidi hoolitsemist saada.
Mees läks peale ärkamise hilishommikuuinakut tegema:).
Mina mossitan siin.

Monday, June 21, 2010

SUVE SAABUDES

olime maailmas ainult meie ja meie aed. Kaugemale ei seletanud ei silm ega objektiiv:)

SUVI !!!

Kuigi looduse järgi tundub suvi ammu käes olevat, on kevadel siiski veel veidi vähem kui tund meile lahkumiseks lehvitada.
Aga nii ta siis sel aastal tuleb-uduse ja soojana.
Mida lähemale, seda paksemasse udumantlisse on ta mähkunud. Õues on küll vaid 17,1C, aga absoluutselt tuuletuna tundub see küllalt madal temperatuur väga soojana:) seenevihmamärjana
värvilisena













lõhnavana





ja paljutõotavana


Tere, tulemast kell 14.28, suvi 2010

Sunday, June 20, 2010

HITTPARAAD LÕPETAB

Iirised õitsevad muidugi edasi, aga uutest sortidest on avanemas veel vaid üks.
Ma salamisi unistasin, et kui neist veerandki end esimesel aastal näitaks, oleksin olnud väga õnnelik. Aga puhkes koguni 2/3 uutest sortidest:)!!!!!

`Overnight Sensation´
`Seakist´
´Ghost Train´


´Chelsea Bleu´

Põhiliselt jäid nägemata uued valged ja roosad sordid. Aga see on teada, et nad on palju kapriissemad kui teised värvid. Eks järgmisel aastal lisanduvad ka nemad. Sel aastal värvivad aia roosaks-punaseks pojengid ja idamagunad.

Saturday, June 19, 2010

ROBIINIA

Robiinia ehk ebaakaatsia (Robinia pseudoacacia) tõi meie rajatavasse parki tütar. Nüüdseks on ta seal kasvanud ja õitsenud üle kümne aasta.
Liblikõieliste sugukonda kuuluv isegi kuni 35 m kõrguseks kasvada võiv puu on pärit Põhja-Ameerika idaosa mästikest, kus kasvab võrdlemisi piiratud kohtadel. Euroopasse toodi ta 1601.aastal Kuidas teda kasvatada, ma ei tea:)
Suhteliselt külmaõrnana soovitatakse ta istutada tuulte ja külmade eest hästi kaitstud kohtadesse või temast mandril üldse loobuda ja kasvatada vaid saartel. Meil kasvab ta lagedal, kõikide tuulte ja tormide ning külmade meelevallas. Peale istutamise ta kiratses, paar korda külmus maani, sammaldus, ei võtnud kõrgust ega andnud juurevõsu. Võtsin kätte ja istutasin ta paar meetrit endisest kasvukohast, veesoonest, eemale. Võibolla see ongi tema kasvatamise juures kõige olulisem. Nüüd õitseb ta igal aastal. Vaatamata talvele ei külmu ka päris noored võrsed ega õiepungad ja laiutamiseks (ta annab ohtralt juurevõsu) on tal ka piisavalt ruumi, sest seda valgevahulist uimastava lõhnaga põõsast lihtsalt peab palju olema. Vanemad tüved on muidugi hoolega ka kõrgust kasvatanud.
Mina olen näinud üle 15 m kõrgust puud, kes oli aga teadmatusest istutatud kohe kahekordse kõrge viilkatusega maja külje alla ja ta oli enda alla matnud pool maja ja katuse. See puu saeti maha, aga tema üle 50cm diameetriga pakud on veel praegu meie aias ühes istumiskohas. Robiinia puit on väga tugev ja kõvaduselt on teda võrreldud tammepuiduga.


Puhkeb ta tavaliselt vahetult enne jaanipäeva ja pole ka käesolev pikk ja külm talv tema harjumusi muutnud. Mõnikord püüab ta teist korda õitseda ka soojal sügisel, kuid siis on ta õisikud lühemad ja neid on vähe.






Thursday, June 17, 2010

IIRISED, IIRISED JA VEIDI MUUD KAH

Nii. Suve antakse meile siis ülepäeva. Eilsele külmale, pimedale ja vihmale vastukaaluks tänane soojus ja päikeseline ilm, mis lubas päev otsa istutada. Asi edeneb:)
No ja muidugi puhkevad siis ridamisi ka iirised.
´Royal Crusader´ `Rustic Royalty`
Mõtlesin küll, et sel aastal näitan ainult uustulnukaid, aga ka need sordid, kes juba mitmeid aastaid meil õitsenud, on nii ilusad, et kohe mitte kuidagi ei saa neile ülekohut teha.
`Tut´s Gold´

`Edith Wolford´



´Beverly Sills´


`Babbling Brook´ on Keppeli 1965 aasta sort, aga ei jää millegi poolest alla päris uutele. Ta on eriti tähelepanuväärne selle poolest, et on esimene puhas hõbedase sädelusega helesinine sort. Ta on saanud ka kõikvõimalikud autasud, mis on kõrgetele aediiristele ette nähtud. HM 67; AM 69; Dykesi Medal (DM- kõrgeim auhind, mida üks iiris võib saada) 72; John C.Wister Memorial Medal 75. Üle 10 aasta oli ta pidevalt iirisesõprade huviorbiidis ja auhinnasaajate hulgas. On siiani üks mu lemmiksorte.


Idamagun ´Coral Reef´ tunnistati aga milleeniumililleks (puhkes esmakordselt 2000) ja on muidugi seda ka väärt.



Süüa pole aega teha, hea kui peenral miskit ise valmis saab:)




ja varsti on neile ka lisa oodata. Seal on ka hoopis suuremaid, aga ma ei mahu taimede vahele pildistama



Tuesday, June 15, 2010

....ON MUSTI MANDLEID....

Täna oli suvi tagasi. Päike, soe ja üleüldse nii nagu juunis peab. Vihma isegi ei tibutanud ja pilvi kah ei näinud.
Küll on hea, et ma elan hajaasustusalal. Mujal oleks üleaedsed vist päev otsa naerda saanud, kuidas öösärgis naabrinaine tatsab fotokaga varahommikul õues ringi ja laulab täie häälega "Otshi tshornõje...". Imelik isegi kõik sõnad tulid iseenesest meelde:)
Aga no ei saanud teisiti .
´Black Tie Affair´. Tegelikkuses ju musta iirist pole. Nad näivad sellistena tumedate, siniste, violetsete või purpursete antotsüaanide kuhjumise tulemusena rakumahlas. Aga silmale on nad palju mustemad kui aparaadile, tema tabab pettuse ära:)ja nii ta õitseb kõrvuti ´Megabukcsiga´
´Mysterioux´ on end samuti saanud ometi välja sirutada, eelmises postituse fotol oli tuul teda korralikult räsinud ja alumised perigoonilehed oli seetõttu üsna ripakile


´Hello Darkness´ paistab samuti tumedam kui fotol

Nii õrnade õiteni jõudes muidugi enam need kuulsa romansi kirglikud silmad ei sobinud:D
´Nuit de Noces´


sinakasvalge tugeva hõbedase sädelusega ´Canadian Streaker´



Väga põnevate värviüleminekutega ´Bold Fashion´


See nupp oli juba hommikul paljutõotav


ja ta ei petnud. ´Rippling River´. Temast kujunes mu kogu päeva superstaar:)


Muidu kulges päev edukalt-töiselt kui mitte arvestada seda, et ma igal hetkel käisin vaatamas, kas mu sinine iludus on juba puhkenud:). Jah, ma kõnnin tõega ringi nagu uimas. Jube hea on see tunne:D