Wednesday, March 27, 2013

TRIIBUD-TÄPID


Eelmise nädala lõpus hakkas kostma halinat, et olevat vahetust vaja. Muidugi, talvel kudusin sokke vaid ühe paari. Nii igaks juhuks, et äkki läheb vaja. Nüüd selgus, et hoopis puudu tuli.
No kui vaja, siis vaja. Ega lapsuke saa paljaste varvastega lumes käia. Haa, ja siis selgus, et kui ma kiiresti tegutseksin, saaksin selle varupaari teisipäeval (s.t. eile) üle anda.
Enne, kui sain appi hakata, pidin tegema inventuuri. Teadsin, et mul on igasugu segulõngu, aga sobilikku villast pole. Ei teagi, kas tänapäeva poevillane ongi see kõige inimsõbralikum lõng. Pole meil ju aimugi, milliseid kemikaale villast lõnga saamiseks kasutatakse ega sedagi, millist keemiat värvid sisaldavad. Katalooge vaadates on beebilõngade hulgas enamuses millegipärast just sünteetikasegune kraam.
Terve reedese päeva sorteerisin oma varandust. See oli huvitav. Aeg-ajalt tulekski kõiki oma varusid inventeerida, saaks ise ka teada, mis olemas on. Leidsin  korraliku hunniku tokkide ja kerade jääke, millest midagi suurt teha ei anna, aga nüüd läksid need nutsud asja ette. Lõngajääkide vähendamise planeerisin nädalavahetuseks, palju siis selle ühe paarikese kudumine ikka aega võtab. Esmaspäevaks  olid mul ammu kavandatud muud tegemised.
Triibu-ja täpilõngadega on see häda, et keri neid edasi-tagasi ja mõõda, palju tahad, millimeetrine eksimus võib kaasa tuua suured nihked. Triibud saab küll enamvähem paika, aga täpid tantsivad ikka seal, kus neile meeldib. Üleüldse sobiks mulle hoopis rohkem, kui sokid-kindad võiksid olla täiesti erinevad, paarilise kudumine on väga igav tegevus. Miks ei võiks üks olla sinine, teine punane? Töö läheks lõbusamalt ja kandja päev oleks ka hoopis lustakam.
Esmalt valmisid jalgpallitriibikud. Aiainimesena ütleksin, et hoopiski "kevadised taimejõed". Varakevad aias on huvitavalt lainetav nähtus. Kui lumekupu arglik kuldne käeviibe päikese tervituseks välja arvata, järgneb Suurele Valgele ju valge. Ei tea, kas need esimesed õiekesed ei julge end värviliseks mõelda, aga miskipärast püüavad nad lumega samastuda ja end häbelikult sinna ära peita.  Valgele järgneb kevadtaeva peegeldusena siniste õite meri koos mõne rohuliblega, kus pesitsevad ka mõned paiselehed ja esimesed võililled. Enne, kui aed pillavalt värviliseks muutub, läheb  aega.

 Kes on öelnud, et ühe pisikese mehikese sokikestes ei tohi roosat olla? Triibu-täpiline rõõmus "lilleniit"

Põlvikud " sügisene samblapeenar" , värvilistele lehtedele on juba langenud esimesed helbekesed.


Talveni ma ei jõudnud, aga see-eest on väikemehel kodus olemas helehallid pajutibud:). Kõigiks nädalapäevadeks sokke veel ei jätku. Mu sokid võivad pildil veidrad välja näha, eriti kui nad üksteise peale on pandud.  Ma ei saa siiamaani aru, milleks on neile vaja kududa sääreossa pikad soonikud. Tean, et minu oma istuvad jalas hästi, on mõnusad kanda ega roni kunagi talla alla kortsu. Pildistasin neid nii nagu nad varrastelt tulid, ei pressinud ega aurutanud neid.
Kudusin sokke nats erinevates suurustes, et ei peaks jälle kohe hädapasun hüüdma hakkama, kui esimesed väikeseks kipuvad jääma.
 Suvel ma vardaid kätte ei võta.
Ja seda pühapäevast kellade kruttimist pole ma eladeski sallinud!


Monday, March 25, 2013

MAARJAPÄEV


Maarjapäev, alati 25. märtsil, on meie rahvakalendri üks tähtsamaid ilmaennustamise päevi. Kui palju tänapäeva inimene nende vastu huvi tunneb ja midagi tähele oskab panna, on iseasi. Aga tarkust on neis piisavalt palju ja sellesse tuleb suhtuda tõsiselt ja lugupidamisega.
Peamiselt leiab endeid kevade kohta, millal ta tuleb ja milliseks kujuneb. Ju see kevadeihalus on inimestes ajast-aega pesitsenud, aga ei igatsetud siis niisama looderdamist ega rannas vedelemist. Olulised olid ikka saagid ja võimalused töötegemiseks- viljad, heinad, kari ja uus pikk üleelamist nõudev talv. Eks need ole ka praeguse põllumehe märksõnad.
Olen palju aastaid kirja pannud, milline on olnud 25 märtsi ilm, mis sellele on eelnenud ja järgnenud ja püüdnud ära arvata, milline võiks tulla kevad, suvi ja isegi sügis. Minusugusel ju tegelikult  pole selleks mingit erilist vajadust, aga huvitav on siiski teada saada, kuipalju tõtt neis vanades ütlemistes on. Suuresti peavad nad ka tänapäeval paika.
Laupäeva hommik -17,8C, lumesadu. Pühapäeva varahommik - 10,8C.
Kõige olulisem- öö vastu tänast  - külma -11,2C s.t. kõik aiateibasse pandud munad on lõhki. Järelikult ootab meid veel 20 külma päeva.
 Kui mõni päevake ongi veidi soojem, pole see siiski veel kevad. Enne 10.04 pole midagi oodata. Seda toetab väide, et kui 2 nädalat enne maarjapäeva kannab lumi koera, kannab ta 2 nädalat pärast seda härga. Sarnaseid, erinevate nähtuste kohta, aga üksteist toetavaid, leiab veel küllaga.
 Terve veebruar nägi ette väga külma märtsi. Siis panin kirja, et aias pole kindlalt veel kuu aega midagi teha.
Mõned teistsugused viited ka. Pööripäeva tuul puhus põhjakaarest. Kuu on külili. Viimaseid kuuseokkaid nägin langemas veel veebruari viimasel päeval. Sellest 40 päeva teeb, tahad või ei taha, samuti umbes 10.aprilli. Ainult päike ja lõhnad kevadet tuua ei suuda, selleks on ikka ka plusspoole temperatuure vaja. Kui aga ka tänane öö miinustes on, pole üldse võimatu, et päriskevadeni tuleb veel 40 päeva oodata.
Eilne päev aga tõotab isegi veel aprilli lõpus jahedaid ilmu. Ega saagi ju väga soojaks minna. Meri on jääs ja tema hoiab ilma jaheda. Jahe kevad on aiale ja inimesele hea, lubab toimetada, pikalt lehtida ja õitseda.
Kahju ainult, et tänase päevaga peavad olema lõpetatud kõik naiste talvised tööd. Kohe ei teagi, mismoodi neid külmi nädalaid sisustada, raamat on küll väga hea kaaslane, aga 24/7 on ka teda pisut palju.
Võimalik kevade viibimise põhjuseks võib olla ta soov edasi lükata šokki, mille üks tõsine aiandaja  peale pika  vesise sügise ja tänavuse kummalise talve võib saada. Usun, et nii mõneski aias võivad kaod ja taimekahjustused olla vägagi suured.
Tänane on puhkepäev. Ei mingit tööd. Viskame jalad seinale ja joome punast veidi, et põsed ikka jumekad püsiks.



Thursday, March 21, 2013

TIBIKOSTÜÜM JA KÕPSKINGAD. KEVAD IKKAGI:)

Märts, ehk siis viimane talve poolkuu oli sel aastal lausa imeline. Päikest, valgust, puhast kargust, sära ja sillerdust jagus niipalju, et isegi eelneva nukra pimeduse sai otsasaanud talv andeks. Kohe kahju oli teda minna lasta, ja ju tal endal ka see meel väga rõõmus polnud. Näitas teine üsnagi virilat hämarapoolset nägu, pisaradki olid tal sedapuhku suured, tihedad ja valged.
Vaatamata sellele, et asemele astunud kevad piilus pilve tagant rõõmsama olemisega, on tal ikka veel päris korralik talvekasukas üll. Egas kalendrikevad tegelikult ju ei tähendagi õitsvat sumisevat lilleaasa nagu ta inimeste unistustes olla võiks, vaid lihtsalt seda, et tänasest muutuvad päevad ööst pikemaks.
 Mulle meeldib, et päevad, nädalad, kuud ja aastad erinevad üksteisest. Kui oleks täpselt ette teada, mis ja kuidas tulemas, muutuks elu väljakannatamatult üksluiseks ja igavaks. Kahju, kui poleks enam millegi üle üllatuda.  Ma võin paljustki unistada, aga seda, mis vääramatult tulemas, ma nii kirglikult ei ootagi, pigem naudin ma veel tänast päeva, sest sedagi pole ju enam kuigi pikaks antud. Olematus pole mind kunagi köitnud, sest siis ei märkakski seda, mis parasjagu käes olemas.
Nojah, aga kevad, see kõige uue algus, oli ikka vaja kuidagi vastu võtta. Kui vaim kõigist suurematest ja väiksematest sahmimistest väsis ning tundus, et kõik targad mõtted ja ilusad sõnad on maailmast otsa saanud, võtsin käed appi.
Kingakestest on ju alati ühel ontlikult daamil puudus :)

ja kui nad kord olemas on, vajavad nad ka sobivat kostüümi. Ega mul selle jaoks palju aega polnud, tegin teda poolvargsi muude kiirete toimetuste vahele, ise suurt hirmu tundes, et lapsuke saab suureks enne, kui rõivad valmis. Lapsel kasvavad käed-jalad rutem kui keha, seepärast kudusin kõigi soonikute ja kudumi põhiosa vahele auguread, mida saab vajadusel tagasi pöörata ja kui vaja, siis neid alla keerates pikkust juurde anda ning seotavate paelakestega õige pikkuseni timmida. Lõngaga läksin ka alt, pidi olema ilus heleroosa ja tulem ühevärviline, aga oli ta hoopiski hallika jumega, mida rida edasi, seda masendavamaks asi muutus ja seepärast lisasin kantidele rõõmsamat tooni juurde. Kuidas ma ta pildistamiseks nii kõveralt lauale asetasin, nägin hoopis hiljem, tegelikult on kõik ääred ilusad sirged.

Täna varahommikul -15,2C, keskpäeval -8C, päikesepaiste, tuulevaikus.

Monday, March 4, 2013

4. MÄRTS

Kui eile hakkas pimedaks minema, oleksin tahtnud mõnelt targemalt küsida, kas ta teab, millal see õhtu võiks ükskord tulla, sest siis pidi lumesadu järgi jääma. Meil sadas küll vähemalt südaööni.
Aga sellist hommikut nagu täna, annab kaua mäletada. Külm oli küll, tervelt -14,2C, aga sellist sillerdust, sädelust ja sära, päikesepaistet ja kerget härmatist, mis kõik kokku silmi ei luba lahti hoida, pole küll ammu olnud.
  Ega eilsel sajul ka midagi viga polnud, kõik on rahulik, valge ja puhas. Ja polegi tark magajalt poole une pealt tekki ära kiskuma hakata. Vastupidi, enne ärkamist on uni veel nii vajalik ja magus, et tulebki end soojemalt sisse mähkida, pirtsaka kevade tulek on taimedele alati raske olnud.
Meie korralikel traktoristidel oli jälle öö läbi tööd.
Lohkudesse vedas tuul lund paksema kihi


 tõusudel oli see õhem

aga kokku tuli teda juurde ikkagi väga palju. Aias on kogu kiht ühtlaselt ühekõrgune, mõnel pool paistavad puud ikka ka välja, mõnes kohas pole latvugi näha. Lumele kõndima on muidugi äärmiselt riskantne minna, sissevajunult üksi vist hangest välja ei ronigi.

Friday, March 1, 2013

KEVADKUU :D

Temperatuur -2,1C. Kerge põhjakaaretuul. Korralik pinnatuisk. Öösel alanud lumesadu alles tõstab tuure. Päike on peidus. Kõik, mille veebruari lõpp jõudis kokku vajutada ja paljaks või puhtaks sulatada, on märts jälle kenasti katnud


TÄIENDATUD
02.03. Hommikukülm -17,6C. Päikesepäev
03.03 Jah, puistab lund ja puistab lund:), ikka korralikult, korralikult. Täies hiilguses lubatud tuisk meile siiski pärale ei jõudnud, keerutab  niisama pisut ringi, külma -8,1C