Monday, May 31, 2010

´ICE CREAM´

on fantastilise nupuga tulp. Ja seda nuppu punnitab ta avada mitu nädalat, aga kui ta siis ükskord ta valmis õieks saab, on tegemist taldrikukujulise arusaamatu pussakaga. Hmm, kogu jäätis ongi laiali valgunud:)
Ühed head võrukaeltest smile´d hüplesid mööda elamist ringi ja värskendasid me lillekasti:). Ei tohi ikka kedagi omapäi jätta:) Või just peabki?




Saturday, May 29, 2010

.....

mu suur mõttetöö päädis õhtul sellega:)

PIDU JÄTKUB

Südasuviselt lopsakat aeda ei värvi mitte ainult õied, vaid ka lehed. Aga õisi lisandub iga päevaga nii, et silme ees hakkab virvendama.
Mõni neist on lõpetamas,
mõni juba alustas,


mõni ootab veel pisut


ja mõned on täies õies






Aga täna puhkes esimene möödunudaastane "prantslane" ja iiristepidu jätkub:) Keskmisekasvuliste ehk IB ehk Intermediate Bearded rühma väga varane 2003.a. Keppeli sort `Flying Circus´. 2007. aastal omistati talle HM (Honorable Mention) kõrge autasu. Pisike risoom kasvatas endale sügisel kena juurdekasvu ja tal on 2 õievart, kõrgemas 7 nuppu. Huvitav värvikombinatsioon ja milline aroom! Seda võibki hingama jääda:)



Kevadel ütlesin, et aediiriseid enne juurde ei telli kui vaatan, mismoodi uustulnukad end ülal peavad. Uued sordid kavatsevad enamuses sel aastal end mulle näidata ja see siin on vaid tühine osa neist

Õhtul tegin sel aastal esimest korda aediiriste kataloogi lahti:D. Tegelikult oleksin ikka pidanud oma uudishimu rahuldamata jätma. Ja nüüd ma siis olen siin kimbatuses....Kui ma nüüd kõik siberi iirised sinna "jõkke" tõstan, jääb aias piisavalt palju auke ja ümberistutamisega alustasime juba eile. Tühja maad pole ju ka mõtet rohida. Ja üleüldse on nad ikka lõpmata ilusad. Hmmm, ma jõudsin isegi väljavalitutest nimekirja juba teha. Aga kas nad ka sinna ostukorvi paigutad?:DDDD. Veel ju peaks jõudma....või ehk mitte?


Friday, May 28, 2010

RUUMIPUUDUS

Kääbuskasvulised aediirised on täies õies. Kahjuks hakkavad nad peagi lõpetama.
Täna avastasin aga juba paar täiesti värvunud kõrge aediirise nuppu. Tänu maikuu kuumusele püstitavad nad sel aastal siis õitsemisaja alguse uue rekordi. `Zero´
´Irish Moss´ oli eelmisel aastal veel nii tilluke, et ei näidanudki end.

´Fairy Ring´



Hilja sügisel saadud ´Naktzars´ ongi selline punaka tooniga. Mu fotokal on tõesti punast vist vähe. Peale pildistamist oli õis pigem sinine. Veidi tuunisin, õievärvus õige, taust vale. Tuleb veel õppida seda värki. Aga sort on ise efektne.



´Impeached´

´Carilla´


Ei saa ju ainult fotokaga liblika moodi aias õielt õiele lennelda, vahepeal on tööd ka vaja teha. Meie potimajandus ikka juba väheneb tasapisi. Hmm, äkki saabki midagi head veel juurde hankida:D, praegu just tutvun mulle saadetud igavesti põneva nimekirjaga.

Sel aastal tellisin kaks (!) hostat, sest aias lihtsalt rohkem kohti neile polnud. Aga mingil müstilisel kombel nad kohevarsti paljunesid:) ja lisandus veel 3 väga uhket sorti. No ei saada ju neid tagasi, eriti kui nad lausa ukerdasid üle kruusahunniku sisse:)
Egas midagi, hea kui tulevikule on mõeldud väikese varuga.
Ikka seesama paar aastat end väga hästi näidanud meetod

ja see koht nagu polekski teistsugune olnud. Onju?




Aga nüüd on ka varu otsas:( ja neid hostasid veel ohh kui palju tahta:D. Ruumi ju enam pole!


Thursday, May 27, 2010

TUNA JA TÄNA

Tavaliselt inimesed oma aiataguseid ei pildista. Ei teinud seda meiegi. Õnneks on meil aastategusest ajast üks kunstikooli õpilase taies, mida maalidest seisis ta täpselt praeguse elumaja kohal majandi viljapõllul. Ja hea, et meil oli oidu see endale osta. Kõige rohkem muudab aeg aeda ja aia arengut ajas on päris huvitav vaadata.

Sügis 1991
Noor kunstnik on meie korralikult pügatudjuba üsna kõrge kuuseheki tuuninud ümarvoogavaks madalamaks roheluseks, kuid toonase aia üldvaade on täiesti olemas. Heki taga oli muru ja lillendus asus majakese ümber. Äraspidine oli me aed seepärast, et nihutasime algul loata, hiljem juba loaga veidi oma maa piire ja seda kuusehekki olime seetõttu kolm korda ümber istutanud, aga lilleistanduse asukohta me ju ei muutnud.
Aia taha rajasime kuurideni juurdepääsutee. Põhipõhjuseks oli aga see, et ülihoolsad traktoristid meid jälle koomale ei künnaks.
Kruus toodi kohale küll suurte kalluritega, kuid laiale vedasime ta käsikärudega ja tasandasime rehade ning omatehtud rulliga. Aias on siis veel alles paar viljapuud, kelle üks külm talv endale sai, peast seda aastaarvu ei mäleta. Igasugune väike muutus toob kaasa suured ja veel suuremad ümberkorraldused. Kui 1998.aasta sügistalvel ostsime maad aia laienduseks juurde, jäi kuusehekk kuidagi kummaliselt ja põhjendamatult keset aeda. 1999.aasta kevadel tegime raske otsuse. Kahe tunniga oli ta maha saetud ja ka kohe tuleroaks saanud, 15-aastast kuusehekki ju enam nii naljalt ümber ei istuta:D

Meil vedas, sest just kuuseheki serva alla olid veetud sovhoosipõldudelt paar kivihunnikut ja need kulusid ära väikese perve kindlustamiseks. Ja nüüd avanes mul võimalus istutada ometi kord niipalju puid ja põõsaid kui hing igatses. Valisin sellele kohale mitmeid erivärvilisi kukerpuu-, lamavaid tuhkpuu- ja mõned huvitavamad enelasordid. Põõsaste vahele ja kivide alla paigutasime plastkotiriide ja katsime kogu istutusala sõelmetega.

Selle hekikoha muutus tingis kogu aia ümbertõstmise. Sinna, kus oli olnud muru, said püsikud ja vastupidi. Kogu ümberkorraldus võttis aasta. Istutusaluse maa kaevasin üksi ja kaevasime kahekesi, vedasime ja lisasime savile korralikku mulda. Taimede ümberistutamisel oli vaja eelkõige arvestada nende nõuetega, mitte minu jõudmiste või soovidega. Nüüd muutus aed selliseks, et kogu istutusala juskui embas pisikest muruplatsi ja suvemaja. Teele puistasime ka mulda ja lasksime tal rohtuda, ta oli oma ülesanded täitnud.
Selliseks muutus aed aia tagant aastal 2000

ja selline nägi ta välja eelmisel aastal.

Täna näeb see koht välja selline. Hommik on küll väga pilves ja sombune, seepärast on ehk pilt ka veidi nukker, tulbid on ju ka õitsenud. Kuid- punane värvus on kadunud. Sel talvel said kahjustada kõige rohkem meil kukerpuud. Ootasime siiani, aga eile võtsime maha hukkunud põõsad. Need, kes vähegi elumärki ilmutasid, lõikasime elusa osani tagasi. Ilmselt nad taastuvad kenasti. Iseküsimus, kas nad saavutavad ka sordiomase vormi, sambad muutuvad tavaliselt peale sellise lõikuse laiuvateks põõsasteks.
Kahju? Jah, muidugi. Aga eks me ole harjund sellega, et aiapidamine toob alati mingid kaod kaasa ja selleaastased polegi veel need kõige hullemad, sest suurepäraselt on talvitunud need aiaasukad, kelle hävingus olin ilmaaegu ette olnud väga kindel.

Pihta said sel talvel kadakatest `Arnold´ e. `Sentinell` ja `Golden Cone´. Nad on palju talvi ja kevadeid end suurepäraselt ülal pidanud, aga sel aastal on nad absoluutselt kõigis aedades nagu rebased vaatamata varjutamisele. Nädal tagasi pritsisime neid ka fungitsiidi ja insektitsiidi seguga, sest tavaliselt ronib säärastele kahjustustele kohe maiustama seen ja sellele järgnevad kiiresti ka kahjurid. Aga need okaspuud on sügiseks ilmselt täielikult taastunud.
Maha lõikasime ka ühe üle 20-aasta vanuse ´Grefsheimi´, kes oli lumekoorma all täiesti laiali vastu maad vajunud ja ise enam ei tõusnudki. Nii vana põõsas on alati targem välja vahetada, sest lõikusega `Grefsheimile´ ainuomast vormi enam ei saavuta.
Ainsana on veel kahtlane ikkagi see roheline roos:(, ootame-vaatame.
Aed täna hommikul

Ma olen küll tulevikuinimene, aga sel talvel olen leidnud üles palju vanu slaide. Ja nüüd tükib kuidagi vägisi ajalugu mu tänastesse tegemistesse:)
See sirelihekk on alles praegugi ja õitseb ka samamoodi- varvastest pealaeni. Me oleme teda küll veidi harvendanud ja noorendanud, aga üldmulje on sama. Sissesõidutee alguses vasakul aga ploomipuid enam pole ja tee alguses on nüüd ka värav. Ei saanud me ju tookord posti panna keset põldu ja pealegi lõppes me krunt just sirelite joonel.



Veel üks vastrajatud koht just sellestsamast ajast. Siin on küll pildistatud ilmselt iiriseid, aga kogemata on jäänud pildile hoopis huvitavam koht.
Kogu see suur aia ümbertegu oli valmis kahe aastaga. Täna tundub see uskumatuna, sest meie käsutuses olid põhiliselt ainult nädalavahetused. Kahjuks on kogu see õuel valitsenud segadus- mulla-ja turbahunnikud, kaevatud maa, ülessongitud tulevane muruplats, osa taimi kastides, osa juba uues kohas jne, jne - pildistamata.


Tahtsin neid eelmise foto noori puukesi pildistada samast kohast, aga et ette jääb ´Acrocona`, ei õnnestu enam sama vaadet tabada. Veidi teise nurga alt...:)




Monday, May 24, 2010

KUIDAS VÕHMAS INGLISMAAD JA NATUKE HOLLANDIT TEHTI

See, kuidas meile laupäeval sajandi üllatus tehti, nii, et pidin sundima end tükk aega sügavalt hingama ja rohkem kui kümneni lugema, oleks väga ilus, aga siiski teemaväline jutt.

Eilseks oli meil pikalt planeeritud järjekordne igakevadine kiiksuklubi kokkusaamine. Varahommik kohvitassiga 5.30 terrasil oli eelmise päeva muinasjutu jätkuks. Sooja veidi üle 15C ja ringi vaadates oleksin olnud nagu tuhande järve maal. Kui aga jagasin fotoka järgi minna, hakkas udu juba tõusma ja kindlate veekogude piirid hajuma. Võhmas tervitas Riho Teraseja ta vanemate aed meid nagu ikka suurte vanade kändudega, aga seekord õilmitsesid seal sini-valged võõrasemad.
Varjuaed on võrreldes eelmise korraga lopsakamaks muutunud

ja nagu alati näeb hea välja ka hapulembeste taimede istutusala


Aga..... Koht, kuhu pidi ümber kolima suur ja väga ilus püsikutepeenar (mida kahjuks ei saanud väga halva valguse pärast pildistada), oli täidetud hoopis sadade tulpidega. Kuigi ka seal oli teinud kuumus oma töö ja enamus sorte õitsenud, olid vaated siiski veel üsna muljetavaldavad. Muidugi oli sortiment ja sibulate arv väiksemad kui kuulsas Keukenhofis, aga ühe suhteliselt väikese aia tarvis oli neid seal enam kui küll.










Ka metsaaia osas olid tulbid end kenasti sisse seadnud


Palju on ilus



Leidsin endale kaks absoluutset lemmikut. Triumftulpide õied on nagu ikka väiksemad kui darvinitel, aga see-eest milline elegants ja õrnus.
Selle sordinime kontrollimisel selgus, et miskipärast oli mulle kas öeldud või meelde jäänud vale nimi.



Tema on aga kindlalt ´Yellow Crown` Avanedes õrnkollane, hiljem portselani meenutav valge. Mehele meeldis ka sarviline tulipunane narmasservaline ´Barbados´, aga nende kahe sordi vastu küll keegi ei saanud. Ja püüa siis nüüd oma aias tulpe kasvatada:) Tuleb teha 2 täiesti erinevat kasvukohta.


Tegelik põhjus just eile väikese Võhmas viibida oli aga see, et nende kohalik veel väiksem 26-liikmeline aiandusselts "Kanarbik" otsustas 1,5 kuud tagasi korraldada püsikunäituse.
Inglismaalt alguse saanud tava on nüüd paljudes riikides iga-aastane väga oodatud sündmus. Eestis oli selline üritus esmakordne.
Ja meie pidime seal olema zhüriiks. Hindamisskaala oli üsna lai. Vaatasime taime üldist, välimust, lehti, õisi, ala-ja üleväetamist, levikut, kasvatamisnõudeid jne, jne, aga ka kompositsiooni ja muid lisaväärtust andvaid tegureid. Püsikute eksponaate oli 48 ja esitatud olid nad numbritega, nii, et meie jaoks oli kogu näitus täiesti anonüümne.
Eksponeeritud olid ka mõned kaheaastased taimed ja ühed tulbid, aga need ei kuulunud hindamisele.
Palju oli toodud erinevaid priimulaid, kannikesi, mõned laugud, aga ka üks väga ilus leedrilehine rodgersia ja muudki huvitavat.
Pildistada ma eriti ei saanud, pidin ju kohe tööle hakkama ja ega see kerge olnud:)
Ma kujutan ette, et kevadel oma taimed üles kaevata ja nad siis lühikese ajaga ilusaks, taimele tüüpiliseks ja õitsvaks kasvatada, polegi nii lihtne. Ja juba see entusiasm maksab palju.
Tagaplaanil istuvad kohaliku seltsi liikmed, kes meie tegevust jälgivad päris suure huviga. Aga meie ainult nahistasime vaikselt omaette ja ega nad vist aru saanud, mis me seal teeme või mõtleme.





Üldvõitjaks tuli see valges potis harilik jumalatelill (Dodecatheon meadia). Pildistasin teda juba enne kui hindamiskoondid valmis said.
Teise koha vääriliseks tunnistati üks sieboldi priimula.
Kolmanda koha pälvis kaunis ja haruldane, väga hästi eksponeeritud suureõeline leviisia (Lewisia tweedyi), keda olin siiani ainult piltidel kohanud. Näitusel paistis talle aknast päike peale, seepärast sain teist eksemplari pildistada aias. Tagaplaanil harilik leviisia (Lewisia cotyledon), keda võib juba nii mõneski aias kohata. Niiskustundliku taimena kasvab ta meil kallakul kivimüüris.


Loomulikult võtsime osa auhinnatseremooniast, sest need tublid inimesed lihtsalt väärisid korralikku aplausi.
Edasi läksime jälle oma võõrustajate juurde, lobisesime maitsva toidu ja hea kohvi juures elust, ilmast, taimedest, kirjandusest ja peagi oli õhtu käes.
Meil oli suurepärane nädalavahetus.
Täna aga on vaja suveriided kokku korjata ja asendada paksude joppidega. Sooja 9,7C, vihmasagarad, tugev tuul. Ma ei virise, aga miks küll peavad need kontrastid nii suured olema? Seda need laupäevase sääskedehordid tajusid. Ja kogu juuni tuleb suhteliselt jahe.


Friday, May 21, 2010

KUHU KADUS KEVAD?

Kuu alguses, mõni päev vähem kui kolm nädalat tagasi, hakkasid puud rohekat jumet näitama ja kased oli vaevu hiirekõrvul.
Tänaseks on ammu käes südasuvi. Ümbrus on üheülbaliselt tumeroheline, toomingad, kirsid, pirnid, ploomid kõik õitsenud. Täisõies on osa sireleid, õitsevad kastanid, pihlakad, leedrid ja veigela. See paar nädalat kestnud tappev kuumus on ära küpsetanud paari päevaga nartsissid ja tulbid, kelle ilu tavaliselt ju ikka vähemalt paar nädalat kestis. Muudest kevadlilledest ei tasu rääkidagi. Keskpäeval lihtsalt peavad pidama pikka siestat isegi need, kes muidu kuumast päikesest eriti väljagi ei tee. Vaatamata sellele, on me 64 potti ja potikest vähenenud 29-le. Hakkab muutuma normaalsemaks.
Hein kasvab sentimeeter minutis. Kui hästi vagusi olla, võiks seda vist kuulda.
Mõnuses õhtusoojuses võiks ju pikemalt olla õues ja nautida rõõmsa konnakoori mitmehäälsust. Aga see kohutav ööpäevaringne sääskede terror.... Ja sipelgas ronis kah kõrva.....:DDD

Wednesday, May 19, 2010

TULBID

Tulpe olen tänavu üksjagu pildistanud, aga paljud neist peaksid siin juba varasemast rippuma. Tänavused, õigeminu küll eelmise sügise uustulnukad, on sellised.
Need igasugu kollased punase leegiga sordid pole päris minu hingelilled, nad on minu jaoks liiga pealetükkivad. Et aga ühes peres võivad maitsed oluliselt erineda, peab aias ka seesuguseid olema.
`Mickey Mouse´ ´Gavotta´ ta pole küll päris punane, pigem selline punakaspruun. Suhteliselt efektne, aga...:)
´Claudia´ on mu meelest hoopis tulbilikum

`Artist´ Mulle on alati meeldinud need viridiflora tulbid ja nad hakkavad mulle üha enam meeldima. Vist on kuidagi seotud mu rohelise aia kontseptsiooniga:)



Aga need kolm viimast sorti potsatasid mu õuele ühest soojast peost 10 km kõrguselt:)
´Ice Cream` pole veel päris avanenud, aga ka see nupp on juba üsna uhke


Minu selle aasta suursoosik ´Green Wave`. Ma kohe ei jõua teda ära imetleda


´Black Hero´ Polegi tükk aega näinud nii ümarat õienuppu. Ta südamik on peaaegu must, aga küll on teda raske pildistada, väljast just selline tume bordoo



Pole küll tulp, aga igavesti uhke ja mõnusa olemisega taim. Külvasin ta märtsi lõpus ja üsna pea jäi talle toas külvikassett kitsaks. Nii kui kasvuhoone paigas oli, istutasin kõik 10 taime veel päris külma mulda. Praeguseks on järel pooled. Salatiks on ta veidi vintske, aga jube hea võiga köögiviljahautistes kas suvikõrvitsa, baklazhaani või brokkoliga. Lisan üsna lõpus, et lehed väga kokku ei vajuks. Kindlasti teen avamaale ka korduskülvi.
Paksoi ehk hiina kapsas


Nädala lõpuks on ilmselt tulbiaeg meil lõpukorral. Kuumus on teinud oma töö.