Wednesday, December 30, 2015

AED AASTA EELVIIMASEL PÄEVAL

Täna varahommikul oli aed mähkunud tihedasse uttu. Külma oli olnud -11.6C.
Peale suurt pööret on päike meie vastu helde olnud. Ta on lõpuks ometi peidust ja oma pesast välja saanud. Päevad on muutunud peale pikka pimedat uskumatult valgeks.
 Udu hajudes ja päikesetõusu imetledes hakkas meie silme all aias sündima aastalõpuime.

See polnud illusioon valgest. See oligi valge, mis tuulevaikuses aina kasvas ja kasvas



Isegi igasugu rämpsutuustid rõõmustavad praegu silma
lehtede valgepits
Üleeile oli meilt samuti juba kaks külmaööd üle käinud, aga härmatist siis veel polnud
Kivi-imar tõmbas end külmaga krussi

Vinav lumeroos ei kaitse end külma eest kuidagi, ta üritab hoopis õisi lahti saada

Meie aasta tegu ehk armas piiga on kõik tormid üle elanud ja vaatab sügavas unes puhkavat aeda
Meil elab palju linde sh kolm liiki rähne. Ringi lendamas näeb nii suurt kui väikest kirjurähni ja ka roherähni
Ma ei tea, kelle töö see täpselt on, ju nad kõik kolmekesi toimetasid. Aga vist kogu aia käbid on ühte kohta kokku tassitud


Niiviisi talitab ainult rähn, ta ei noki käbi kunagi okaspuu otsast ja orava peidukohti nii avalikult ei leia

Nüüd, kus puud on lehitud, on näha, et ühe pajuga `Ural` on halvad lood ja rähnid muidugi aitavad söögi otsinguil teda lammutada. Õnneks on meil seda sorti puid mitu.



Tänane päike suutis mingil hetkel hõbeda muuta kullaks. Meist mitte kaugel nähti täna vikerkaart, meieni ta kahjuks ei jõudnud



ILUSAT VANA-AASTA LÕPPU!


Monday, December 28, 2015

KUI ÕUES OLI MÄRG JA PIME

tuli tubaseks jääda. Algul lugesin hoolega kõike, milleks suvel aega polnud. Aga vahetpidamata päevad läbi ei jõua seda ka teha. Kui kogu taimendus, krimkad, naistekad, pärimuslood jms hakkas peas päris segi minema, mõtlesin, et vahelduseks võiks ju vähemalt käsigi liigutada.
Ja kui väljas lund pole, tuleb seda ise teha.

Nii me neid komplekteerisime. Isiklikke kalleid ja ka sõpru, kes väikest meelespidamist väärt on, on meil üksjagu
Kudumisse suhtusin algul väikese ettevaatusega, sest hoiatati, et see pole minu jaoks kõige sobilikum tegevus. Kõigepealt võtsin käsile pisemad asjad, äkki ikkagi tuleb talv ja vaja on end soojalt riietada. Esimesena valmis väike torusall

ja ühed pisikesed sokikesed

Siis võtsin käsile veidi suuremad asjad
Suur toru- või ringsall, ei teagi, kuidas teda õigesti nimetada. Aga oli see vast kapriisne lõng. Villa ja meriinosegune pehme valge lõng lubas keras kududa igasuguseid mustreid, aga kuduma hakates selgus, et ei pits ega palmikud tihedatäpilisega ilusad ei jää. Leidsin siis ühe, mis mõlemalt poolt enamvähem ühesugune välja näeb ja ka sallis üpris kena on.
Saaja ei tahtvat temast isegi toas loobuda :)


Hea, kui pakasega ka varbad soojas on, täiskasvanu sokke kudusin 2 paari. Üldiselt olen ma neist triibulõngadest, mis algul müügile ilmudes huvitavad tundusid, veidi tüdinud. Aga ära tuleb nad ometi kasutada. Soonikut  ma eriti kududa ei armasta, teen parem veidi pikema sääreosa, mis samuti hästi jalas püsib.

vahelduseks ühed kirjatud ka. Miks ma neid nii imelikult üksteise peal pildistasin, ei oskagi seletada, aga  neid on ikkagi kaks. Punane värv pidi seljas kõige soojem olema, lume rookimise ajal on säärased ehk vägagi vajalikud.


Ühele pisipõngerjale heegeldasin vankritekikese. Jälle triibulõng :(, aga sai ta kerge ja ülisoe ning läks kohe ka kasutusse.

muster lähemalt

Päkapikud andsid edasi teate, et üks väikemees tunneb suurt puudust soojadest rõivastest. Hakkasin siis kampsunit kuduma. Ma pole vist ühegi asjaga nii hädas olnud. Kui selg hakkas enamvähem valmis saama, selgus, et hele lõng hakkab otsa saama. Teise hõlma kudumise juures sosistasid päkatsid, et vest olevat ikka hoopis parem asi. Oleks ma seda kohe alguses teadnud, oleks lõnga ringvarrastele pannud, oleksid need triibud päris kohakuti olnud ja ma poleks ka nende nööbiliistudega jännanud. Ka varrukaaared olid arvestatud kampsuni jaoks. Kui ta lõpuks valmis sai, tundus ta mulle nii imelik, et kange tahtmine oli harutama hakata

aga kui asi omanikuni jõudis, oli ta seljas päris ilus :)
Siis tegelesin pojektiga "väikesest suureks". Eks seda trikki ole emad-vanaemad aegade jooksul vast ikka kasutanud. Väikeseks jäänud sokkidel varbad maha, veidi tagasiharutamist ja seejärel suuremaks kudumist. Kui lapsukesed kasvavad kiiremini kui seened uduvihmas, ei jõua lihtsalt iga paari kuu järel päris uusi kududa ja vanu oleks samuti kahju lihtsalt prügikasti saata. Ülemisel paremal fotol on lõpptulemus, ei saa keegi aru, et nad pole juba algselt seesugused olnud ja lõngajäägid on ka ära kasutatud,

Kõik tehtu rändas sõna otseses mõttes kingikorvidesse. Neid on pildistamise hetkeks poole vähemaks jäänud, osa rändas juba varem omanikeni.

Ilusad kodused pühad olid. Laua lastele katsin ikka endavalmistatud süldi, prae, pasteedi ja kapsaga, ikka nii nagu meil enamvähem kõigil tavaks. Eksootikast proovisime ära tõugud :D Polnud üldsegi nii hullud kui eelarvamused, meenutasid nad veidi soolapähkleid.
Aga kõiki pühadekombeid ma küll järgida ei suuda. Toomapäevast kuni kolmekuningani kehtib absoluutne töökeeld. Ma ei kujuta üldse ette, mismoodi see pikem kui kahenädalane aeg surnuks lüüa. Ei tohi pesu pesta, koristada, kududa, õmmelda, puid lõhkuda jne, jne. Töönarkomaan ma pole, aga päris käed rüpes ka olla ei oska. Ja nii ma siis parem koon lisaks lugemisele ja arvuti juures aja viitmisele :)
Ilusaid-tegusaid sellest aastast järelejäänud päevi kõigile!

Tuesday, December 22, 2015

TERE, TALV!

Täna varahommikul kottpimedas jõudis ta kohale. Kui nüüd täpselt aru ka saaks, millisesse maailmaossa me sattunud oleme, oleks ju päris tore. Sooja on 8,8 kraadi ja päev otsa ladiseb vihma sadada, nii, et pööripäeva sai ainult trepilt jäädvustada. Vaatamata pidevale sajule aed siiski väga masendavana ei tundu.


Me üritasime küll juba pühapäeval, kui armsad sõbrad koos armsate sõpradega meile külla tulid, sügist minema saata, aga ei õnnestunud. Püsib ta paigal kui naelutatud.
See aastalõpu koosviibimine oli üks äraütlemata mõnus sündmus. Neil oli ilmselt algul kavas meile üllatusvisiit teha, aga õnneks viimasel minutil siiski anti meile kergelt märku, et tullakse hilisele hommikukohvile :) Ega sest üllatuski paha poleks olnud, enne pühi on kodus kõik vajalik ju külaliste vastuvõtuks olemas, aga vähemalt seda sahmimist jäi vähemaks. Kaasatoodu oli niikuinii vaja lisaks olemasolevale lauale kuidagi ära mahutada.
Hommikukohv venis tavapäraselt pikaks ja see on väga tore, jõudsime rääkida nii lõppevast aastast kui kõigest muust. Üks teema vahetus sujuvalt teisega ja ega keegi mäletanudki täpselt, millest me alustasime, et vahel nii veidralt lõpetasime :D.
 Nendega, kellel meie südametes pisike pesake leidub, on alati koos hea ja soe kasvõi vaikides.
Päkatsid on tänavu väga varased, usinad ja nutikad tegelased.  Kuidas nad muidu teadsid lennutada sinihelmiku kõrte vahele mu järgmise aasta helesinised ja sinised unistused.

Ja selle, et ma olen sammaldesse ja samblikesse armunud, oskasid nad ka välja uurida

Täna oli viimane päev kodu ka veidi pidulikumaks ja pühadehõngulisemaks ehtida. Meil pole olnud mingit rabelemist ega tormamist, ei stressi ega paanikat. Tasapisi oleme toimetanud ja üsna kenasti edasi liikunud, väga vara polegi mõtet midagi ette võtta.
Kuuseke, kes meile maha potsatas on imeilus. Väljas on nii pime, et ilma tuledeta ei näe kahjuks ta õiget värvigi.

Kui ümberringi on kõik roheline üksikute muude värvilaikudega, siis olgu vähemalt toas sära, valgust, valget ja hõbedat piisavalt

Aidi tarkuselinnukesed leidsid muude kulinate hulgas endile samuti kohad

 Üldiselt hakkab sest rõskusest, pidevast vihmast ja pimedusest küll saama. Ma tean, et virisemine ei aita, pigem peaks iga päeva eest, olgu ta milline tahes, tänulik olema, aga ikkagi...
Lohutan end sellega, et ei jää midagi tulemata, ei jää ka talv ja lumi taeva. Kahjuks tuleb seda veel terve kuu oodata. Kui pikalt ja paksult ta kestab, eks saab näha.
Ilusat ja rahulikku pühadeaega kõigile! 


Tuesday, December 15, 2015

HALL DETSEMBER

Kogu kuu on siiani olnud nii pime ja hall, et öö ja päev hakkavad sassi minema. Päriselt ka:). Ööd on lugemiseks, päevad tasapisi nokitsemiseks.  Mind see pimedus eriti ei sega, elekter aitab.
Midagi on sel ilmategijal sassi läinud. Ka kõige lumetumal ajal on tavaliselt mingi kirmeke valget maale laskunud ikka 13.detsembril. Tänavu oli asi nihkes ja hoopis järgmise päeva hommik tervitas meid sääraselt. Valge küll, aga ikka hämar ja udune. Ja nii külm, nii külm. Täna olid vahelduseks ööpäevaringsele +8C-le, öösel kõvad miinused :D. Tervel -3,9C, aga nüüd õhtuks keris termomeeter end jälle üles soojapoolele.

Tänaseks on see kõik kadunud, maailm on jälle roheline ja päev otsa säranud päike oli kui tõeline looduseime.
 Aed elab oma elu peamiselt puhates, kuigi vaatamisväärset jagub seal siiani.
Kaktused magavad, aga tänavu on nad oma astlad kuidagi eriliselt puhevile ajanud


Mägisibulad tunnevad end selle ilmaga sama hästi kui sõnajaladki :)



Hebe on üks tänuväärt taim, igal ajal triksis-traksis püsti
Varjuaia taldleht on kummaliselt kummuli

Vahelduseks on päris huvitav detsembri keskel korjata aiast päris kõigile külmadele vilistanud elus ja korras münti. Kahjuks ei tea ma selle poolkõrge väga tugevalt lõhnava ja tugevamaitselise taime päris täpset liigi- või isegi sordi nimetust.


Vanad puud kaunistavad end sammalde ja samblikega

Mitte ükski roosisort ei saa vastu talvistele kibuvitsadele. Rohkeõielise kibuvitsa väikesed viljad sätendavad vihmas kui pärlid.

Pajulehine tamm ei kavatsegi ilmselt enne kevadet end paljaks võtta

Järjest rohkem hakkavad värvuma ja mängima puude-põõsaste kaunid võrad

Kukerpuude oksad on praeguseks enamvähem paljad, nende vahelt piilub väga huvitava kasvukujuga Muhedikupapa lemmik-elupuu. Et see keskmine kitsas osa liiga kõrgeks ei kasvaks, on teda veidi madalamana hoitud.
Midagi on aias lagunemas. Kahju, need olid esimesed pingid, mile isa ja poeg valmis saagisid

Vähe sellest, et saetööd õues tehakse ja pakkusid varutakse, on nüüd üks leidnud tee ka esikusse :)

Ma ei tea, mida see tähendab või ennustab, aga kuigi päike on end kitsi näitama, on tal mitmel päeval jalad all olnud

Mulle detsember meeldib, olgu ta hall, roheline või valge. Pärast kiiret suve ja sügist on see esimene kuu, kus aeg hakkab vaiksemalt ja aeglasemalt kulgema.
 Mingit jõulupaanikat ega -hüsteeriat mul pole, seda enam, et kui tarvis, lubasid päkapikud sel talvel joosta kevadise pööripäevani tingimusel, et poekraami kingitusteks koju ei tassita. Nii olengi ma mähkunud igasugu lõngadesse ja sest soojast puntrast on end isegi arvuti juurde raske lahti rebida. Ma loen küll igasugu artiklitest, et ebameeldivate kinkide top-10-sse mahub igasugune endavalmistatud kila-kola ja kudumid, eriti soki-kindad sallid, aga ma ikkagi liigutan veidi vardaid . Nomaitea, mina jälle võtan kõige suurema rõõmuga vastu spetsiaalselt mulle mõeldes tehtud asjakese. Poekraami ostan ma ise, kui mul teda hädasti vaja on. Ma siiski vist tunnen häid sõpru ja neid kõige omamaid niipalju, et julgen arvata, et ma ikkagi mingitmoodi oskan just niimoodi neile rõõmu valmistada. Või tulebki hakata kõigile droone kinkima?
Kui nüüd täna külmkapp peale kolmanda restardi peaks korda saama, oleks elu päris lill. See on juba üle- nädalane saaga. Kui reedese tormi ajal korraks elekter kõikus, avastasime hommikul, ei külmkapi sügavkülma osa töötab, aga ülemine muutub järjest soojemaks kuigi vool oli sees ja kompressor töötas. Korraks saime ta korda, siis hakkas jant uuesti peale. Aitäh heale Ülole, kes andis veel ühe soovituse. Vaatame, kuis läheb, praegu tundub asi korda minevat.
Täna sain ühe väga huvitava pakkumise, millest ilmselt on raske keelduda :)
Ja kui head sõbrad ka aeg-ajalt sisse astuvad nagu eile, pole seda halli mitte kuskil.