Olgu sel vanal, väetil, raskel ja veidral kerge minna.
Uus tuleb rõõmsam, parem ja värvilisem, sest toad hakkasid end ise ehtima.
Kahju, kaks erinevat sinist on fotodel ühesugused
Siin on küll ka inimese käed abiks olnud
Ilusaid aiapilte on parasjagu, aga jäägu nad uude.
Astu palun sisse, ilusam ja parem
Saturday, December 31, 2016
Thursday, December 1, 2016
JÄRJEKORDNE NOVEMBER VAJUS AJALUKKU
Ega ma muidu sest novembrist kirjutakski, aga meenutas ta mulle üht kunagist populaarset multikat valgest ja mustast koerast. Täpselt pool kuud kuni 15. kuupäevani oli maailm valge ja puhas. Meil polnud ka ühtki vahepealset sula, mis oleks kogu seda muinasjutulist ilma rikkunud.
Edasi saabus vihm ja pimedus, mõned udupäevad sekka.
Õnneks oli üleeile maa korralikult kahutanud ja isegi see pisku valge kirme muutis päeva helgemaks ning sundis veidigi pimedust taanduma. Nüüd on juba kakas päeva ka kerget lund sadanud. Seda on mudugi väga vaja, sest enne külmi peaks aial ikka tekike peal olema. Kui taimed kaitstud, on ka endal soojem ja turvalisem. Ja talv ning külm on varsti-varsti saabumas, kaevuüürnik on kohale saabunud. Eelmisel nädalal teda veel polnud.
Kuu oli üldiselt kuidagi uimane. Ükski asi, mis kätte võtsin, ei edenenud. Mulle meeldib kududa ja ma ikka üritasin ka, aga ega eriti midagi ma valmis ei saanud. Kuhu ja millele need 30 päeva kulusid, ei oskagi praegu öelda. Lugesin küll päris palju, aga ka mitte tavapärase hasardiga, kuigi raamatud olid seda väärt.
26. novembril võtsime vastu Aalujaid. Aga oskasid nad meid üllatada küll päris põhjalikult. Lõunamaalased ikka kogunevad aeg-ajalt ka külmemal ajal ja selleks olin ma kergelt ka valmis. Aga, et põhjamaalased ei pidanud paljuks oma aega pikale sõidule raisata, oli küll äärmiselt liigutav.
Ise ma pilte ei teinud ja loodan, et Tii ja Iirisesõber ei pahanda, et ma siin nende fotosid kasutan.
Niimoodi need kaugelt tulnud saabusid
Olgu ilm milline tahes, aiatiir ei jää ilmaski tegemata ning aednike lemmikasend sobib igasuguse tualetiga.
Igal aastaajal on aial oma nägu, sügisel pälvivad tähelepanu hoopis teised detailid, mis suvel kaovad püsikute värvipilgari varju. Pilgupüüdjaiks on nüüd võrad
värvust muutnud okaspuud ja istutusalad, kuhu talveks aeda ilmestama jäetud varred sagedaste vihmahoogude poolt on ära lörtsitud
Samblad ja selaginell
ning sõnajalad.
Kui külalised läinud, hakkasin järgmisel päeval mõtlema, et kuigi me oleme nii erinevad inimesed nii erinevate aedadega, sobime suurepäraselt mingi ühise hingamise tõttu. Pole meil kunagi igav ega teemade puudust, pigem vastupidi.
Järgmisel suvel toimub meie 10.kokkutulek, aasta üks tippsündmusi. Algul oli meid näputäis, aastatega on lisandunud suur hulk toredaid inimesi. Kokku saame aastas muidugi rohkem kui korra. Organiseeritud üritustest on tähtsamad TÜ Botaanikaaia püsikupäev ja Võhma Juurikas, millest enamik meist osa võtab.
Ega me ainult pidutse ja ilutse :). Alates 2013.aastast kuuluvad meie programmi raudselt igasugused erinevad talgud. Koostegemistel on sees vägi ja võim, mida on kirjeldada raske.
Esimesed lammutustalgud olid meil Tsiili juures, mõne tunniga kadus üks elamu külge riputatud jube juurdeehitus, tehti ka pisemaid töid. Ka järgmised lammutustalgud toimusid Tsiili mõisas, sealt kadus siis üks vana, oma aja ära elanud hoone.
Thela talgutel 2015 sai üks luitunud hoone endale selga ilusate värvidega triibuseeliku, korrastati müügiplatsi ja istutusalasid.
Kolimistalguid on meie ajaloos olnud kaks. Esimesed olid mõeldud üllatuseks Aidile-Otile, kes hilisõhtul pimedas oma uude koju jõudsid ja kes seda abi ilmselt ka hädasti vajasid, et elementaarnegi paika saaks. Kaarnalillel oli eelmisel suvel vaja abi aia kolimisel uude koju ja loomulikult on hakkajad inimesed siis alati kohal.
Rahmeldaja juures on toimunud kolmed talgud. Kevadtalgutel oli vaja aidata aia korrastamisel ja kergel ümberstrukureerimisel, teisele talgupäevale ei oskagi õiget nime panna, Päris lammutustalgud need polnud, pigem siis tolmutalgud, kus tühjaks pilluti pööningupõrandale veetud savi ja muld ning korrastati veid ka tiigi ümbrust. Tänavused viimased talgud toimusid samuti Rahmeldaja juures, kus kokkutulnud vaatamata vihmale ja vingele tuulele tegid alguse pargi rajamisega.
Enne seda aga toimusid veel Vallikute tiigitalgud.
Kord üritasime ühitada kokkutuleku pisemate talgutööga, see õnnestus Kadaka juures, kus paari tunniga laoti üles ilus paekivimüür, aga ainsaks korraks see kahjuks jäigi. Võibolla ongi nii kõige õigem, kui pidu, siis pidu ja kui töö, siis töö, sest pidu järgneb sellele niikuinii :)
Ja kui ma sellele ühistööle mõtlesin, selgus, et meie ise oleme olnud kõige tagasihoidlikumad :) Siin on toimunud vaid ühed kevadtalgud, kus vajasime abi aia korrastustöödel.
Kokku lugesin kolme aasta peale 10,5 talgupäeva, mida polegi nii vähe.
Ma ei räägigi väikematest sutsudest kas mõne kasvuhoone kokkupaneku abistamisel või puuriitade ladumisel, ka sellisteks töödeks on mõnikord lähimate naabrite abi vaja.
Ja kui muidu kipub hooajavälisel ajal igavamaks minema, tuleb välja mõelda üllatusüritused, mida me mõnikord organiseerime üsna pikalt ette.
Päris esimesed olid meile ootamatult külla tulnud mardisandid, keda algul pidasin endisteks töökaaslasteks. Ma pole vist eluski nii üllatunud-kohkunud olnud ja ringi sabistanud kui tookord, enne kui taipasin, et maskide taha peitunud inimesed tuleb ometigi sisse kutsuda :)
Järgmisena korraldasime üllatussünnipäeva, kus päevakangelane meid õues märgates algul mustlasteks pidas :) Tore oli.
Ja värskeid lõunamaalasi oli samuti vaja meie kommetega tutvustada. Eelmised kadrid sadasid hilisõhtul ootamatult külla Aidile-Otile. Nende üllatunud näod olid ikka hiigla vahvad.
Sel suvel peale jaanipäeva üllatati meid endid ja rikuti ära üks korralik istutuspäev :D Aga meelespidamine oli küll rohkem kui tänu väärt.
Oleme üks suurepärane sõpruskond, kes oskab nii lustida kui kõvasti tööd teha. Koos on ikka tulemuslikum ja mõnusam.
Edasi saabus vihm ja pimedus, mõned udupäevad sekka.
Õnneks oli üleeile maa korralikult kahutanud ja isegi see pisku valge kirme muutis päeva helgemaks ning sundis veidigi pimedust taanduma. Nüüd on juba kakas päeva ka kerget lund sadanud. Seda on mudugi väga vaja, sest enne külmi peaks aial ikka tekike peal olema. Kui taimed kaitstud, on ka endal soojem ja turvalisem. Ja talv ning külm on varsti-varsti saabumas, kaevuüürnik on kohale saabunud. Eelmisel nädalal teda veel polnud.
Kuu oli üldiselt kuidagi uimane. Ükski asi, mis kätte võtsin, ei edenenud. Mulle meeldib kududa ja ma ikka üritasin ka, aga ega eriti midagi ma valmis ei saanud. Kuhu ja millele need 30 päeva kulusid, ei oskagi praegu öelda. Lugesin küll päris palju, aga ka mitte tavapärase hasardiga, kuigi raamatud olid seda väärt.
26. novembril võtsime vastu Aalujaid. Aga oskasid nad meid üllatada küll päris põhjalikult. Lõunamaalased ikka kogunevad aeg-ajalt ka külmemal ajal ja selleks olin ma kergelt ka valmis. Aga, et põhjamaalased ei pidanud paljuks oma aega pikale sõidule raisata, oli küll äärmiselt liigutav.
Ise ma pilte ei teinud ja loodan, et Tii ja Iirisesõber ei pahanda, et ma siin nende fotosid kasutan.
Niimoodi need kaugelt tulnud saabusid
Olgu ilm milline tahes, aiatiir ei jää ilmaski tegemata ning aednike lemmikasend sobib igasuguse tualetiga.
Igal aastaajal on aial oma nägu, sügisel pälvivad tähelepanu hoopis teised detailid, mis suvel kaovad püsikute värvipilgari varju. Pilgupüüdjaiks on nüüd võrad
ning sõnajalad.
Kui külalised läinud, hakkasin järgmisel päeval mõtlema, et kuigi me oleme nii erinevad inimesed nii erinevate aedadega, sobime suurepäraselt mingi ühise hingamise tõttu. Pole meil kunagi igav ega teemade puudust, pigem vastupidi.
Järgmisel suvel toimub meie 10.kokkutulek, aasta üks tippsündmusi. Algul oli meid näputäis, aastatega on lisandunud suur hulk toredaid inimesi. Kokku saame aastas muidugi rohkem kui korra. Organiseeritud üritustest on tähtsamad TÜ Botaanikaaia püsikupäev ja Võhma Juurikas, millest enamik meist osa võtab.
Ega me ainult pidutse ja ilutse :). Alates 2013.aastast kuuluvad meie programmi raudselt igasugused erinevad talgud. Koostegemistel on sees vägi ja võim, mida on kirjeldada raske.
Esimesed lammutustalgud olid meil Tsiili juures, mõne tunniga kadus üks elamu külge riputatud jube juurdeehitus, tehti ka pisemaid töid. Ka järgmised lammutustalgud toimusid Tsiili mõisas, sealt kadus siis üks vana, oma aja ära elanud hoone.
Thela talgutel 2015 sai üks luitunud hoone endale selga ilusate värvidega triibuseeliku, korrastati müügiplatsi ja istutusalasid.
Kolimistalguid on meie ajaloos olnud kaks. Esimesed olid mõeldud üllatuseks Aidile-Otile, kes hilisõhtul pimedas oma uude koju jõudsid ja kes seda abi ilmselt ka hädasti vajasid, et elementaarnegi paika saaks. Kaarnalillel oli eelmisel suvel vaja abi aia kolimisel uude koju ja loomulikult on hakkajad inimesed siis alati kohal.
Rahmeldaja juures on toimunud kolmed talgud. Kevadtalgutel oli vaja aidata aia korrastamisel ja kergel ümberstrukureerimisel, teisele talgupäevale ei oskagi õiget nime panna, Päris lammutustalgud need polnud, pigem siis tolmutalgud, kus tühjaks pilluti pööningupõrandale veetud savi ja muld ning korrastati veid ka tiigi ümbrust. Tänavused viimased talgud toimusid samuti Rahmeldaja juures, kus kokkutulnud vaatamata vihmale ja vingele tuulele tegid alguse pargi rajamisega.
Enne seda aga toimusid veel Vallikute tiigitalgud.
Kord üritasime ühitada kokkutuleku pisemate talgutööga, see õnnestus Kadaka juures, kus paari tunniga laoti üles ilus paekivimüür, aga ainsaks korraks see kahjuks jäigi. Võibolla ongi nii kõige õigem, kui pidu, siis pidu ja kui töö, siis töö, sest pidu järgneb sellele niikuinii :)
Ja kui ma sellele ühistööle mõtlesin, selgus, et meie ise oleme olnud kõige tagasihoidlikumad :) Siin on toimunud vaid ühed kevadtalgud, kus vajasime abi aia korrastustöödel.
Kokku lugesin kolme aasta peale 10,5 talgupäeva, mida polegi nii vähe.
Ma ei räägigi väikematest sutsudest kas mõne kasvuhoone kokkupaneku abistamisel või puuriitade ladumisel, ka sellisteks töödeks on mõnikord lähimate naabrite abi vaja.
Ja kui muidu kipub hooajavälisel ajal igavamaks minema, tuleb välja mõelda üllatusüritused, mida me mõnikord organiseerime üsna pikalt ette.
Päris esimesed olid meile ootamatult külla tulnud mardisandid, keda algul pidasin endisteks töökaaslasteks. Ma pole vist eluski nii üllatunud-kohkunud olnud ja ringi sabistanud kui tookord, enne kui taipasin, et maskide taha peitunud inimesed tuleb ometigi sisse kutsuda :)
Järgmisena korraldasime üllatussünnipäeva, kus päevakangelane meid õues märgates algul mustlasteks pidas :) Tore oli.
Ja värskeid lõunamaalasi oli samuti vaja meie kommetega tutvustada. Eelmised kadrid sadasid hilisõhtul ootamatult külla Aidile-Otile. Nende üllatunud näod olid ikka hiigla vahvad.
Sel suvel peale jaanipäeva üllatati meid endid ja rikuti ära üks korralik istutuspäev :D Aga meelespidamine oli küll rohkem kui tänu väärt.
Oleme üks suurepärane sõpruskond, kes oskab nii lustida kui kõvasti tööd teha. Koos on ikka tulemuslikum ja mõnusam.
Labels:
AED: ilm,
AED: lehtpuud-põõsad,
AED: okaspuud,
MÕTTED
Saturday, November 19, 2016
JA IKKA LÄKS NII NAGU ALATI
Kuigi ma mäletan, et on olnud mõned aastad, kus lumi ja talv tulid varakult ja jäidki kevadeni pidama, kuuluvad need siiski erandite hulka. Tavaliselt ju see esimene lumi ikkagi sulab. Tänavu on sellest eriti kahju, teda oli ju päris korralikult ja kogu maailm oli kui muinasjutt.
Mõelda vaid, vaja oli ainult kolme päeva, et kaoks kõik need pitsid-satsid, mütsid ja tutid, ilmekad muhud ja kühmud, kaheksa-ja muidujalad.
16.kuupäeva hommikul oli t kergetes miinustes ja meil sadas veel päris ilusat lund. Lõunast hakkasid taevasse kogunema tumedamad pilved, algas lörtsi ja seejärel juba vihmasadu. Terve järgmise päeva kallas ja eilne päev oli päris pöörane. Tuul tugevnes ööseks korralikuks tormiks ja vihma kallas kui kosest. Kogu maailm oli pime, kole ja kõle ning aed vettinud.
Selle kohta öeldakse midagi seesugust, et nagu lehm oleks keelega..., mina ütleksin, et see elukas, kes viis kogu ilu, oli hoopis suure londiga elevant.
Tänane päev oli kohe tükk maad viisakam, kuiv ja tuulevaikne. Meil õnneks pori pole, rohukamar on tihe ja roheline ja istutusalad kaetuna paremad kui must märg muld. Sooja +6,6C
Suurt kollast jagub ka veidi. Tuul ja vihm viisid lehiste ladvaosad paljaks ja nüüd katab maad mitmes kohas kuldne vaip, mis pildil kahjuks nii kaunis pole kui päriselt.
Ei saa mina aru inimestest, kes nautisid seda solinat ja arvasid end tundvat juba kevadet. Kuidas saab olla mõnus nägu piitsutav lõikav tuul või kaela sadav jäine vesi? Kerged miinused ja valge valgus on ikka hoopis etemad nähtused.
Aga ega me looduse vastu saa. Kui nii, siis nii ja enne detsembri keskpaika ei juhtu midagi paremat. Peab jälle kuidagi üle elama selle saabunud pimeduse. Vaja on lihtsalt teine külg keerata :)
Ja see, kes õitseda tahab, teeb seda rahumeeli edasi, olgu siis lumi või vihm, pime või valge
Täiendatud 20.11
Tänane hommik on veel palju koledam kui seda oli üleeilne. Pea kohal liiguvad madalad süsimustad pilved. Edasi rühkides varjavad nad kaskede ja teiste kõrgemate puude ladvad. Neid võiks peaaegu käega katsuda. Sooja on küll 6,3C, aga väga tugev tuul ja öösel alanud vihmasadu küll õue ei kutsu.
Nii nagu jänes ütles "vastik, vastik, vastik!"
Mõelda vaid, vaja oli ainult kolme päeva, et kaoks kõik need pitsid-satsid, mütsid ja tutid, ilmekad muhud ja kühmud, kaheksa-ja muidujalad.
16.kuupäeva hommikul oli t kergetes miinustes ja meil sadas veel päris ilusat lund. Lõunast hakkasid taevasse kogunema tumedamad pilved, algas lörtsi ja seejärel juba vihmasadu. Terve järgmise päeva kallas ja eilne päev oli päris pöörane. Tuul tugevnes ööseks korralikuks tormiks ja vihma kallas kui kosest. Kogu maailm oli pime, kole ja kõle ning aed vettinud.
Selle kohta öeldakse midagi seesugust, et nagu lehm oleks keelega..., mina ütleksin, et see elukas, kes viis kogu ilu, oli hoopis suure londiga elevant.
Tänane päev oli kohe tükk maad viisakam, kuiv ja tuulevaikne. Meil õnneks pori pole, rohukamar on tihe ja roheline ja istutusalad kaetuna paremad kui must märg muld. Sooja +6,6C
Suurt kollast jagub ka veidi. Tuul ja vihm viisid lehiste ladvaosad paljaks ja nüüd katab maad mitmes kohas kuldne vaip, mis pildil kahjuks nii kaunis pole kui päriselt.
Ei saa mina aru inimestest, kes nautisid seda solinat ja arvasid end tundvat juba kevadet. Kuidas saab olla mõnus nägu piitsutav lõikav tuul või kaela sadav jäine vesi? Kerged miinused ja valge valgus on ikka hoopis etemad nähtused.
Aga ega me looduse vastu saa. Kui nii, siis nii ja enne detsembri keskpaika ei juhtu midagi paremat. Peab jälle kuidagi üle elama selle saabunud pimeduse. Vaja on lihtsalt teine külg keerata :)
Ja see, kes õitseda tahab, teeb seda rahumeeli edasi, olgu siis lumi või vihm, pime või valge
Täiendatud 20.11
Tänane hommik on veel palju koledam kui seda oli üleeilne. Pea kohal liiguvad madalad süsimustad pilved. Edasi rühkides varjavad nad kaskede ja teiste kõrgemate puude ladvad. Neid võiks peaaegu käega katsuda. Sooja on küll 6,3C, aga väga tugev tuul ja öösel alanud vihmasadu küll õue ei kutsu.
Nii nagu jänes ütles "vastik, vastik, vastik!"
Tuesday, November 15, 2016
TÄNA ON MEIL VEEL TALV
Kusjuures väga ilus talv. Lumerohke. Kõik need 16 päeva on olnud isesuguse näoga, küll sajusemad, küll tuulisemad, küll udusemad, küll päikselisemad, aga kõik on nad olnud väga-väga ilusad.
Superkuud me kahjuks ei näinud. Eile keskpäevast vallutas meid tihe hõbejas udu, mis püsis tänase hommikuni.
Tänane hommikupoolik oligi hõbedane. Hõbedased olid puud ja õhk ja lumi. Keskpäevast tõmbus taevas pilve ja hakkas sadama. Ma ei tea, mida kuskil mujal sadas, aga meil tuli veel kenasti lumele lisa. Kraadiklaasi näidud on keerelnud -0,9C kuni +-0,9C ümber.
Pea igal hommikul on me sissepääsutee kadunud. Õnneks on seni saanud puhkumisega hakkama, vaid korra oli seda paksu kihti vaja kühveldada
Varjuaias valitseb ääretu rahu. Me pole ühelgi sügisel lõiganud siin ei püsikupealseid ega suvehaljaid sõnajalgu, et ka talvel oleks siin keegi turritamas, aga lumi katab siin alati ka kõige kõrgemad taimed.
Veidi elustavad siinset pilti mõned kõrgemad kännud ja puittaimed.
Kaheksajalg
Sookase põõsasvorm `Iglu`
Minust pikem lehterja kasvukujuga hariliku jugapuu sort `Semperaurea` liibub igal talvel vastu maad. Ma ei üritagi teda üles kiskuda, ta teeb seda igal kevadel kahjudeta ise. Kunagi ammu pidasin samuti vajalikuks puid paksust lumest päästma hakata, aga kui siis pooled oksad murduma hakkasid, leidsin, et selline tegevus teeb ka päris pisikeste miinustega puudele rohkem halba kui head
Kõige vanemas aiaosas on muidugi tegijad juba päris vanad, enamvähem täiskasvanud puud.
Ebatavalised talvevärvid
Kus on mikrobioota?
Hortensia õisikupallid
Lurslille õisikuvars
Kõrrelised on väga erineva iseloomuga, jäikadest pulkadest graatsiliste hõljunditeni
Talvel räägivad ka lehtpuude-põõsaste võrad väga erinevat keelt. On nii sitse-satse-pitse, kavalaid krusse, vihmavarje ja jäiku tokke
Talvises aias käib vilgas elu. Meie väikelindude restoran on pildistamiseks pisut halva koha peal. Nad tajuvad liikumist ja nii kui kaamera tõstad, on kõik tihased, varblased, rähnid ja muud tegelased kadunud.
Aga täna nägime talisuplejat :) Küll see rähn alles kaevus ja soputas ja saputas end nii, et lumi tuiskas. Kahjuks on pilt kehv. Võetud läbi akna suure suurendusega ning valesti langeva valgusega. Mis teha, päris profiriistu meil pole.
Punast ämbrit meie piltidelt otsida vaja pole, kuskilt vist paistis midagi sinist. Aga ilma punaseta pole me siiski
Kõige rohkem linnukesi tegutseb meil elutoa akna taga kontpuus, ebaenelas ja kibuvitsades. Kui ma olen arvuti taga istunud, olen näinud küll silmanurgast midagi suuremat sealt kiiruga välja volksamas. Arvasin, et see on kellegi hulkuv kass ega pööranud talle mingit tähelepanu. Aga vaat` mis selgus. Jällegi vastu valgust pildistatud pigem udukogu kui loom, aga siiski äratuntav. Aga kui ajaloo tarvis on vaja teada, mis kuupäeval see elukas meil aknale koputas, peab sellise fotoga leppima kui paremat pole.
Vaatame tõtt :)
Nii lähedalt ja nii kaua oravat toimetamas näha, oli meil esmakordne võimalus.
Pimeduse hakul tõusis päris korralik tuul. Ilmselt läheb ka meil sulale ja nüüd on küll vaja paluda, et see soe võtaks lume tervenisti, sest kui kuskile tekib jääkiht, ei tähenda see taimedele midagi head.
Jõulud lähenevad, pea on igasugu ideedest täiesti tühi. Paanikat mul pole, sest ega tühjast midagi ju võtta ka pole :D
Superkuud me kahjuks ei näinud. Eile keskpäevast vallutas meid tihe hõbejas udu, mis püsis tänase hommikuni.
Tänane hommikupoolik oligi hõbedane. Hõbedased olid puud ja õhk ja lumi. Keskpäevast tõmbus taevas pilve ja hakkas sadama. Ma ei tea, mida kuskil mujal sadas, aga meil tuli veel kenasti lumele lisa. Kraadiklaasi näidud on keerelnud -0,9C kuni +-0,9C ümber.
Pea igal hommikul on me sissepääsutee kadunud. Õnneks on seni saanud puhkumisega hakkama, vaid korra oli seda paksu kihti vaja kühveldada
Varjuaias valitseb ääretu rahu. Me pole ühelgi sügisel lõiganud siin ei püsikupealseid ega suvehaljaid sõnajalgu, et ka talvel oleks siin keegi turritamas, aga lumi katab siin alati ka kõige kõrgemad taimed.
Veidi elustavad siinset pilti mõned kõrgemad kännud ja puittaimed.
Kaheksajalg
Sookase põõsasvorm `Iglu`
Minust pikem lehterja kasvukujuga hariliku jugapuu sort `Semperaurea` liibub igal talvel vastu maad. Ma ei üritagi teda üles kiskuda, ta teeb seda igal kevadel kahjudeta ise. Kunagi ammu pidasin samuti vajalikuks puid paksust lumest päästma hakata, aga kui siis pooled oksad murduma hakkasid, leidsin, et selline tegevus teeb ka päris pisikeste miinustega puudele rohkem halba kui head
Kõige vanemas aiaosas on muidugi tegijad juba päris vanad, enamvähem täiskasvanud puud.
Ebatavalised talvevärvid
Kus on mikrobioota?
Hortensia õisikupallid
Lurslille õisikuvars
Kõrrelised on väga erineva iseloomuga, jäikadest pulkadest graatsiliste hõljunditeni
Talvel räägivad ka lehtpuude-põõsaste võrad väga erinevat keelt. On nii sitse-satse-pitse, kavalaid krusse, vihmavarje ja jäiku tokke
Aga täna nägime talisuplejat :) Küll see rähn alles kaevus ja soputas ja saputas end nii, et lumi tuiskas. Kahjuks on pilt kehv. Võetud läbi akna suure suurendusega ning valesti langeva valgusega. Mis teha, päris profiriistu meil pole.
Punast ämbrit meie piltidelt otsida vaja pole, kuskilt vist paistis midagi sinist. Aga ilma punaseta pole me siiski
Kõige rohkem linnukesi tegutseb meil elutoa akna taga kontpuus, ebaenelas ja kibuvitsades. Kui ma olen arvuti taga istunud, olen näinud küll silmanurgast midagi suuremat sealt kiiruga välja volksamas. Arvasin, et see on kellegi hulkuv kass ega pööranud talle mingit tähelepanu. Aga vaat` mis selgus. Jällegi vastu valgust pildistatud pigem udukogu kui loom, aga siiski äratuntav. Aga kui ajaloo tarvis on vaja teada, mis kuupäeval see elukas meil aknale koputas, peab sellise fotoga leppima kui paremat pole.
Vaatame tõtt :)
Nii lähedalt ja nii kaua oravat toimetamas näha, oli meil esmakordne võimalus.
Pimeduse hakul tõusis päris korralik tuul. Ilmselt läheb ka meil sulale ja nüüd on küll vaja paluda, et see soe võtaks lume tervenisti, sest kui kuskile tekib jääkiht, ei tähenda see taimedele midagi head.
Jõulud lähenevad, pea on igasugu ideedest täiesti tühi. Paanikat mul pole, sest ega tühjast midagi ju võtta ka pole :D
Labels:
AED: ilm,
AED: lehtpuud-põõsad,
AED: okaspuud,
AED: püsikud,
Fauna
Friday, November 4, 2016
EEL- või PÄRISTALV?
Novembri lõpp tuleb soe. Aga ka praegused ilmad -2C ja -3C-ga on ju soojad. Meil 31.10 sadanud lumi ära ei sulanudki ja kuu algus andis sellele korraliku lisa. Kui nüüd novembri keskel mingit suurt sooja, mida ma ei usu, ei tule, siis võibki nii olla, et meie kandis jääbki lumi püsima. Noh, kui ta ka sulama peaks, pole lugu, maa vajab vett niikuinii. Ja ka uus lumi tuleb niikuinii :)
Kui ma olen öelnud, et mul pole novembri vastu midagi, siis pean ma silmas seda, et mulle see aasta kõige rahulikum kuu meeldib seepärast, et kuhugi pole kiiret ja ükski tegemata töö ei hinga enam kurjalt kuklasse. Aastas peab olema aeg, kus üks kiire-kiire on otsas ja järgmine veel tulemata, selline mõnusa kulgemise kuu. Kõigele vaatamata mingi pimeduse jünger ma pole, õnneks on olemas elekter, LED- pirnid ja kui kõik tuled põlevad, pole elul vigagi. Seepärast on ka see varane lumi teretulnud.
Ilus, puhas, valge, nii, et talle ei raatsi pealegi astuda. Ja tänagi sajab teda kergelt juurde.
Varjukas on nii paksus lumes, et ükski kõrs kuskilt välja ei paista
Vahtrad hoiavad veel lehtedest kinni
Aed on täis põneva välimusega lumeskulptuure.
Värvidestki on lisaks must-valgele veel midagi alles
õunadki on veel puus
Istumiskohad on hõivatud
Osa hekist jäigi pügamata. No ja mis siis, kevadel jätkame.
Peaasi, et toas on soe ja et meie teed alati liiklemiseks lahti on.
Kui ma olen öelnud, et mul pole novembri vastu midagi, siis pean ma silmas seda, et mulle see aasta kõige rahulikum kuu meeldib seepärast, et kuhugi pole kiiret ja ükski tegemata töö ei hinga enam kurjalt kuklasse. Aastas peab olema aeg, kus üks kiire-kiire on otsas ja järgmine veel tulemata, selline mõnusa kulgemise kuu. Kõigele vaatamata mingi pimeduse jünger ma pole, õnneks on olemas elekter, LED- pirnid ja kui kõik tuled põlevad, pole elul vigagi. Seepärast on ka see varane lumi teretulnud.
Ilus, puhas, valge, nii, et talle ei raatsi pealegi astuda. Ja tänagi sajab teda kergelt juurde.
Varjukas on nii paksus lumes, et ükski kõrs kuskilt välja ei paista
Vahtrad hoiavad veel lehtedest kinni
Aed on täis põneva välimusega lumeskulptuure.
Värvidestki on lisaks must-valgele veel midagi alles
õunadki on veel puus
Istumiskohad on hõivatud
Osa hekist jäigi pügamata. No ja mis siis, kevadel jätkame.
Peaasi, et toas on soe ja et meie teed alati liiklemiseks lahti on.
Subscribe to:
Posts (Atom)