Tuesday, October 29, 2013

SÜGISTORM

Täna räägib ilmselt kogu Eesti ilmast. Kui eile anti tormihoiatus, siis vaatamata sellele, et leidus hulk skeptikuid, võtsime me seda üsna tõsiselt. Kaks varasemat ränka tormi on meid üsnagi ettevaatlikuks teinud.
Ärkasin 3.46 tundega, et mu magamistuba on kolinud mingi suure masinaehitustehase kõige mürarikkamasse tsehhi. Sooja oli 13,2C! Kottpimedas ei saanud ju täpselt aru, mis toimub. Ümberringi vaid ulgus, vihises ja kolises. Iiliti tundus asi väga jõhker olevat. Elekter oli siiski olemas ja on siiani, vaatamata sellele, et ametlike andmete kohaselt on kõige enam rikkeid Tartumaal, Pärnumaal, Viljandimaal. Just täpselt selles järjestuses. Ja elektrita oli tund tagasi 62000 majapidamist.
Kui veidi valgemaks läks, siis läks esimene pilk pärnale. Tema oli püsti ja tundub, et teised puud ka. Puud on lehtedest ööga paljaks saanud, vaid hõbevaher ja pajud hoiavad neist kramplikult kinni, kukerpuud samuti.
Ümber on keeratud osa pinke, mustade kuuskede juures asuvast on vist vaid jupid järel. Selgub. Tulilind-tuulelipp on põllul laiali. Kas kuskil veel midagi hunnikus on, saab hiljem näha. Kaasa pidi tööle sõitma, aga mind hetkel küll välja ei tõmba, seda enam, et kella 8 paiku hakkas ka veel vihma sadama. Tuul on edelast ja tema puhangute kiiruseks on siinmail  mõõdetud 24,7m/s. Karm värk, sest meile jõuab ta ilma igasugu takistusteta, võttes teel vaid hoogu juurde. Siiski on päevavalges seda möllu kuidagi kergem taluda. Pimedus ja teadmatus teevad asja kordades raskemaks ja hirmsamaks.
EDIT
Siiski-siiski. Aia ülevaatusel selgus, et üks raugaeas ploomipuu on pidanud tuulele alla vanduma.

Saturday, October 19, 2013

LEHELOENDUS

Neljapäeva, 17.10 hommik tuli -1,9C öökülmaga, teisega sel aastal. Aed oli nagu alati, valge-rohelisejutiline. Päev oli aga mõnus, päikeseline.
Eile sadas kogu päeva. Õu ei kutsunud, korrastasin nimekirju ja äkki tabasin end vaatamas vihma erinevaid nägusid. Ülal taevas oleks kui  uudishimulik laps mänginud erinevaid võimalusi pakkuva dušiotsikuga:). Hommikust peale puhunud tuul võttis aina tuure üles ja iiliti oli asi päris kole.
Tänasel pole viga, hommikul oli maa ühtlaselt valge, -2,4C. Veesilmad jääkirmetises. Tuul oli oluliselt taltunum, aga ta on pöördunud loodest lõunasse ja minu meelest hakkab ta uuesti tugevnema ja see ei meeldi mulle kohe mitte üks raas. Vett veel ei kalla, päike särab täies hiilguses, sooja+8C.
Käisin lehti lugemas:)
Õunapuudel on veel osa lehti ja ka hulk õunu otsas.
Ploomi-, pirni-ja kirsipuud, haavad, enamik vahtraid, kikkapuud, pajudest `Bullatad`, pärnad, lepad, pihlakad ja toompihlakad on paljad.
Naabrite saar on samuti täiesti alasti.
Leherüüst vabanenud puud näitavad erinevaid ilusaid võrasid ja huvitavaid tüvesid.


Ülejäänud pajud on nii ja naa, osa marlis, osa kirjus sitsis. Muutmata lehevärviga keerdremmelgas ei kavatsegi lehti langetada. Trompetipuu, printsessipuu, pagunipuu on samuti lahti riietunud.
Lehised ja enamik kaski uhkeldavad endiselt oma kuldsetess rüüdes, vaid üksikuil on õlgadel peleriinid ja ainult üks peab leppima uhke krooniga.
Paplite peas on läikivhõbedased tutid. Juudapuulehik edvistab kirjus narrikostüümis
Harilikud äädikapuud on paljad, aga sile äädikapuu lehvitab ikka veel oma eredat paabulinnusaba.


Tammed on rohelises, pronksis ja punases.
Mõlemad tulbipuud, hõlmikpuu, soolapuud, jameesia, hõbevaher,  harilik vaher `Crimson King`, parukapuud, siiani õitsev seitsmepojapuu ja rattapuu on veel paksus rõivis. Viimane on küll igihaljas ja eks paistab, mismoodi ta meil elama hakkab. Kui ta otsustab nagu ettenähtud, ikka kõrgeks puuks kasvada, võib ta kevaditi korralikult kannatada. Kui ta soostub aga põõsaks jääma, ei tohiks probleeme tekkida, sest iileksid ja mahooniad talvituvad ju lumes samuti lehtedega.


Vihmase ilma ja igava rutiinse tegevuse ajal tulevad kõiksugu imelikud mõtted pähe. Nimistuga sehkendades märkasin äkki, kui palju on -"puuga" lõppevaid puid. Lugesin nad kokku ja sain 42 erinevat nimetust:)
Pojengide, flokside ja monardade varred lõigatud ja põletatud.
Iirised on rohelised ja nagu tikud püsti. Veetustunud kaktused sarnanevad tohletanud õunavissidele.
Lääbakil hostad ja päevaliiliad enamasti koristatud. Rohkem midagi maha ei lõika, ei kata ega varjuta ühtki taime. Kui nad saavad hakkama looduses, peavad nad seda suutma ka aias. Ja igasugu väljamaalased peavadki siinse eluga kohanema hakkama.
 Kukerpuudele pole külmanäpistus sugugi mõjunud, niigi kirkad  värvid on hõõguma hakanud. Enelad, aed-ja puishortensiad on paljad, õisikud punase-pruunikirjud, laialehiste õitel pole veel väga vigagi.
 Nõiapuu õitseb.
See väike miinuselainetus veel pikka külma ei tähenda. Meie paljuaastane allüürnik, nahkhiir, pole veel oma talvekorterisse asunud:)

Tuesday, October 15, 2013

VARJUVÄRVID

Kui me pea terve suve tegelesime varjuga, ei saa seda ka sügisel jätta. Ma ei suuda siiani toibuda, et me sellise hullumeelse projektiga hakkama saime. Veel enam, et see mu mehele üleüldse pähe tuli ja et ma nii kergesti sellega soostusin.
Varjuaed ei tähenda ainult sõnajalgu. Et end seal hästi tunda, piisaks ka rohelise erinevaist varjundeist, kuid vari on suur võimalus ka paljudele õistaimedele.
 Istutasime sõnajalgadele seltsiks varju vajavaid vähelevinud püsikuid, keda me endale kaua aega lubada ei saanud, sest neile lihtsalt polnud õiget kohta. Aiaosa sisustamine pole kaugeltki lõppenud, sinna mahub veel üht-teist. Kevadel kolin sinna esimeste taimedena üle kõik meie upsujuured, kes senisel kohal end kõige paremini ei tunne ja nii mõndagi on veel mu soovide nimistus.
Mul vedas, kevadest alates müüdi väga põnevaid varjutaimi. Et taimed on noorukesed, siis kahjuks enamik neist veel ei õitsenud. Ma pildistasin neid küll kõiki, aga lehtede galeriid ma siiski üles ei riputa.
Igatsesin mitu aastat endale  tiibpojengi (Glaucidium palmatum), i.k. Japanese wood poppy. Tänavu mu suur unistus täitus. Pojengi või mooniga on tal aga samapalju pistmist kui kuusel kasega. See haruldane Jaapani endeem on tulikaliste sugukonna omanimelise perekonna ainus liik. Osa botaanikuid on ta eraldanud lausa eraldi sugukonnaks. Tiibpojeng armastab  niisket pinnast ja pool-või täisvarju.  Minu omad sel aastal veel ei õitsenud,  tema foto tegin ühes teises aias.

Sõrmjas kämmalrohi (Syneilesis palmata) on pärit Jaapani, Korea ja Hiina varjulistelt metsa-aladelt. Armastab ta samuti niiskemat pinnast ning eelistab kasvada pool-või täisvarjus.
Tal hinnatakse peamiselt lehti. Eriti huvitavad on need kevadel, aga minu arust on ta väikesed tagashoidlikud õied  samuti väga ilusad. Isegi need üksikud paistsid ümbritseva rohelusest kenasti välja.

Jaapani rohthortensia (Deinanthe bifida) kasvab looduslikult Jaapani mägimetsades ja eelistab aias samuti täis-või poolvarju. Deinanthe sugukonnas on vaid 2 liiki. Jaapani rohthortensial on õied valged, hiina rohthortensial (Deinanthe caerula) sinised. Viimane mul kahjuks veel ei õitsenud, aga jaapani rohthortensia õied olid kui kunstiteosed, Pildil on õied alles avanemas, lahtised õied rikkus vihm.


Sellel pisikesel Hiinast pärit kuutõverohul (Polygonatum curvistylum) puudub eestikeelne nimi. Õitsema otsustas ta hakata potis. Külas käinud tuttavat võlusid enam kastis ta kõrval olnud sõnajalad, seepärast polegi foto terav, aga aimu saab sest pisikesest roosade õitega taimekesest küll.

Taivani kõreliilia (Tricyrtis formosana syn T. stolonifera). i.k. Taiwanese Toad Lily, eelistab kasvada niiskemas pinnases pool- või täisvarjus.
`Dark Beauty`

Jaapani päritolu karvane kõreliilia (Tricyrtis hirta) i.k Hairy Toad Lily, kasvab nagu eelminegi meelsamini niiskes pinnases täis-või poolvarjus.
`Variegata`

Meie kliimas vastupidavatest eerikatest oli sügisel meie kandis müügil laiuv eerika (Erica vagans) ja sooeerika e. mudakanarbik (Erica tetralix). Ka nende koht on nüüd sõnajalgade juures


 Sooeerika on kokku istutatud ilusa pinnakatja, helerohelise kukemarjaga (Empetrum nigrum). Ei hakanud neid lahti harutama, eks kumbki peab ise mõtlema, mis suunas liikuma hakata.


Kogemata leidis varjuaeda tee kaelus-ussirohi (Bistorta amplexicaulis) `Summerdance`. Ta säravad õieküünlad nägid seal küll väga head välja, aga, et tal on komme hirmsasti laiutama hakata, tuleb tal kevadel ilmselt ikkagi kolimine ette võtta.


Tänane päev on tuuletu, jahedavõitu ja väga sombune, sooja vaid + 7C. Aga troostitu me ümbrus pole, maale laskunud kuld võimutseb halli taeva üle.

Friday, October 11, 2013

KUI SIIT PILVEPIIRILT....










Udu, udu. Hommikuti võib iseenda õues ära eksida. Sooja öösel +11,2C, päeval +15,1C. Õhtupoolikul kella nelja paiku tuli esimene sabinake vihma, kohe on teine järgi tulemas. Elu kui muinasjutus:)

Wednesday, October 9, 2013

KAKS PAARI JA ÜKSAINUS

Nii ongi. Kahest sõnajalaperekonnast on meil kummastki tõepoolest ainult 2 liiki/vormi
Imarate (Polypodium) pere 200 liiki on pärit Ameerika troopikast. Enamasti on nad liaanid, kuid mõned liigid kasvavad ka kaljudel ja maapinnal. Euroopas on laiemalt levinud 3 liiki.
Kivi-imar (Polypodium vulgare) i.k. common polypody, wall fern, on muuhulgas ka kodumaine liik, kes kasvab peamiselt Põhja-Eestis maapinal, kiviaedadel, müüridel ja rändrahnudel, kuid kui kasvutingimused on sobivad, võib teda meil leida ka teistes piirkondades. Meie varjuaeda jõudis see armas liik esimese kingitusena ilusal samblapadjal



Kivi-imar (Polypodium vulgare) `Bifido Multifida` Kivi-imaral on päris palju sorte, kuid kuna meil pole sõnajalad veel iluaianduses nii menukad kui mujal Euroopas, on neid siit üsna raske muretseda.



Kiviürt (Woodsia) Perekond on oma nime saanud inglise botaaniku J.Woodsi (1778-1864) mälestuseks. Kiviürdi liike on 25, levinud on nad peamiselt põhjapoolkera paras-ja külmvöötmes. Euroopas kasvab 4 liiki, Eestis on leitud ida -kiviürti (Woodsia ilvensis). Kuna ta eelistab kasvada kividel, mida meil enam eriti pole, segasime istutusmulda ohtralt graniitkillustikku.
Eestikeelse nimeta Woodsia manchuriensis syn. Dialcalpe manchuriensis kuulub madalakasvuliste sõnajalgade hulka. Tema peamised levialad looduses asuvad Jaapanis, üksikuid leiukohti on ka Koreas, Venemaal Mandžuurias ja Hiinas. Inglisekeelne nimetus puudub, jaapanikeelne fukuro shida tähendab taskusõnajalga. Saime ta väga pisikese taimena. Nädala pärast arvasime, et ta ei talunud ümberistutamist, aga veidi aja pärast hakkas taimeke meie suureks rõõmuks lahti keerama uusi lehti.



Sirplehine kiviürt (Woodsia polystichoides), i.k. holly fern, erineb teistest kiviürtidest, meenutades pigem astelsõnajalga. Ta on Kuriilide, Jaapani, Korea, Kirde-Hiina ning Venemaa Mandžuuria ja Amuurimaa mägimetsade kaljutaim



Aga neljast perekonnast on meil praegu varjuaias olemas vaid vallalised ehk siis üksikud esindajad
Roodjalg (Blechnum) on suur perekond. Tema 200 liiki on peamiselt esindatud lõunapoolkeral. Euroopas kasvab vaid 1 liik tähk-roodjalg, teda on leitud ka Eestist.
Eestikeelse nimeta Blechnum penna-marina, i.k. Alpine water fern, on madalakasvuline, igihaljaste lehtedega sõnajalg, kes armastab täisvarju ning jahedat, niisket, viljakat pinnast.



Kõverjalg (Cyrtomium). Perekonnas on vaid paarkümmend liiki, neid esineb Ida-Aasias, Aafrikas, Kesk-ja Lõuna-Ameerikas maapinnal või kaljudel, meil on neist enamus kasvatatavad vaid toataimedena.
Eestikeelse nimeta Cyrtomium fortunei, syn. Phanerophlebia fortunei, i.k Japanese holly fern. Väga omapäraste lehtedega sõnajag võib kasvada 1,2m kõrguseks. Eelistab ta täisvarju, aga kasvab ka poolvarjus, viljakas, niiskes nõrgalt happelises pinnases.



Põisjalg (Custopteris) See väikesearvuline perekond koosneb vaid 12 liigist, kes kasvavad peamiselt kaljupragudes ning kivide vahel.
Habras põisjalg (Cystopteris fragilis) i.k.brittle fern, on madalakasvuline, tõeliselt hapra ja õrna välimusega, kuid suhteliselt pirtsakas. Kui paljusid sõnajalgu on kasutatud toiduks ja ravimina paljudes rahvameditsiinisegudes, siis habras põisjalg on mürgine taim.
 Tegemist on  lubjalembese kodumaise liigiga, kes kasvab meil paepragudes ja rusukalletel.  Päikest talub ta päevas 2-3 tundi. Leidsime talle kasvukohaks ühe kännuõõnsuse, mille täitsime sambla, liiva ja lubjakivi tolmuga. Heldele kinkijale teadmiseks, et siiani tunneb ta end seal hästi.



Osmundasid (Osmunda) on maailmas vähe, umbes 10 liiki. Neid leidub kõigil mandritel ookeanirannikute lähedal. Euroopas kasvab vaid üks liik- kuningosmunda (Osmunda regalis), i.k. royal fern.
 Ojaa, ja ta ongi tõeline kuningas - vana, tark ja väärikas. Kuningosmunda jälgi on leitud 200 miljoni aasta vanustest kivistest Antarktikas. Ja ta on ka vist ainuke sõnajalg, kelle õit võiksime elu jooksul kohata:), sest vanemate taimede lehtede ülaossa tekivad  värvilisi eoseid kasvatavad moodustised, mis meenutavad õisikuid.
 Kuningosmunda võib kasvada kuni 2 meetri kõrguses, ta eelistab viljakaid, nõrgalt happelisi toitainerikkaid, liigniiskeid  kasvukohti. Kui aias puudub looduslik pidevalt niiske tiigikallas, tuleb teda ohtralt kasta. Osmunda noori võrseid kasutatakse idamaade köögis delikatessköögiviljana. Slaavi mütoloogias räägitakse, et kuningosmundal on võime võita deemoneid ja ta aitavat aru saada puude keelest.


Sõnajalgadega on selleks aastaks kõik. Ma ei hakka kõiki 93, kuigi nad oleks seda vägagi väärt,  näitama.  Las kasvavad veidi.  Panin enda jaoks kirja kõige olulisema, et orienteeruda nende hingeelus ja soovides. Ja ka selleks, et ise end selles põnevas seltskonnas paremini tundma hakata :).


Friday, October 4, 2013

ROHELISELT, IKKA ROHELISELT. ASTELDETA:)

Minu arust on kõigist sõnajalgadest oma väljapeetuse poolest elegantseim astelsõnajalgade (Polystichum) pere. Selles suures perekonnas on umbes 230 liiki. Neid võib kohata nii tundras kui troopikas. Eesti on 2  liigi, brauni ja odaja astelsõnajala, koduks.
Ogane astelsõnajalg (Polystichum aculeatum), i.k. hard shield fern. Tema levialad piirduvad Kesk-ja Lääne Euroopaga. Veel on kohatud liiki Kaukaasias, Väike-Aasias, Põhja-Aafrikas ja ka Eestis varjulistes niiskema õhuga kasvukohtades.

Jõulu-astelsõnajalg (Polystichum acrostichoides) i.k. Christmas fern, dagger fern, on Põhja-Ameerika metsade ja varjuliste kivinõlvakute levinuim sõnajalaliik. Mandri-Euroopas on ta naturaliseerunud.


Jaapani astelsõnajalg (Polystichum polyblepharum), palju sünonüüme, i.k. tassel fern. Jaapani ja Lõuna-Korea päritolu igihaljas liik, eelistab täisvarju ja keskmiselt niisket pinnast. Eristub kõigist teistest sõnajalgades väga läikivate, justkui lakitud lehtede poolest.


Karvik-astelsõnajalg (Polystichum setiferum) i.k. soft shield fern Kasvab niiskemates metsades, varjulistel nõlvadel ja orgudes Lääne-, Kesk- ja Lõuna--Euroopas, Kaukaasias ja Vahemeremaades. Ta on väga varieeruva lehekuju, ja -suurusega. 
Inglismaal on kirjeldatud 400 karvik-astelsõnajala sorti, eriti hinnalitud on väga peene lehemustriga nn filigraansõnajalad, kuhu kuulub mitmeid sordirühmi
Mul on mingi imelik värk nende Leinthal sortidega, sest kontrollimiseks ma neid kuskilt ei leia. Tean ainult niipalju, et nad kuuluvad divisilobum-rühma. Ju need sordinimed on eristamiseks kokkuleppelised ja ametlikult neid ei figureerigi kuskil.
`Leinthal Starkers`

`Leinthal Storm`


`Dahlem` on karvik-astelsõnajalgadest ehk kõige pitsilisemate ja korrapärasemate lehekestega, fotol see praegu väga välja ei tule, aga imeilus on sort küll.

Öökülma polnud, aga õhus hommikul vaid +1C