Sunday, October 31, 2010

ARMASTUS, KOER, KELL JA MUU TÜHI-TÄHI

Olen lugenud või kuulnud räägitavat, et kõige rohkem pidada inimene armastama iseennast. Noh, et kui seda ei oska, pole ka teistele midagi jagada. Ja ma mõtlen, et selle armastuse väljendamise üks hea vahend on kiitmine. Koer peaks oma saba kergitamisega ikka ju ise hakkama saama:)

Oktoober on minu jaoks alati olnud üks väga laisk kuu. Sel aastal kulges see ajake kuidagi eriti loiult. Kõndisin ringi, nautisin ilusat sügist, tegin mõned klõpsud, vahtisin aknast taevast ja värve ja ei suutnud kohe üldse midagi tegusamat ette võtta. Ma ei tea, on see suveväsimus või mingite rütmide kohastumine talvele vastuminekuks. Mõtlesin igasugu tarku ja veel targemaid mõtteid, aga mingit tulu neist küll ei tõusnud. Loetlesin igal õhtul, millega järgmisel päeval alustan, aga hommikul polnud tahtmist ei alustada ega midagi lõpetada. Nii veeretasin seda ajakest kuni lõpuks mõtlesin, et natuke vara mingiks lihtsalt tühja ringisahmerdavaks mutikeseks muutuda ja kui ma niikuinii ju lihtsalt istun, siis võiks vähemalt sõrmi veidi liigutada.

Algul ei saanud kuidagi vedama, veebis oli võimalik lihtsalt niisama ka aega surnuks lüüa, aga lõpuks hakkas midagi siiski looma. Ja siis oli mul vaja täpsustada kui kaua on meie aias üks lill elanud. Tuustisin oma aiapäevikutes, aga mitte ei leidnud. Vaatasin neid kaustu ja mõtlesin, et niisugune ajaraiskamine ei sobi kohe kuidagi, et vaja oleks hakata tasapisi korrastama oma taimenimekirju. See on töö, mida olen aastaid edasi lükanud ja mida ma kohe üldse ei salli.
Nimestikud olid mul kunagi päris korralikult olemas, viimased 2001.aastast. Aga siis oskas viirus end mu arvutisse sokutada ja see hakkas tekste sööma, nii, et pooled andmed kadusid. Ja tol põuasel aastal kadusid ju ka pooled taimed. Ja üleüldse on taimede tähestikku seadmine nii igav ja rutiinne töö, et kohe mingit isu polnud seda ette võtta kui teha oli muudki huvitavamat.
Mõtlesin, et ega ma kõike niikuinii tee, aga, et püsikute osa ehk sinnamaale, kus mul vaja, võiks ju ikkagi kuidagi ülevaatlikum olla.
Ja nüüd on nad mul valmis. Kohe kõik! Eraldi lehtpuud-põõsad, okaspuud, püsikud, veetaimed, sibulad. Päris omaette hostad, iirised ja sõnajalad. Tegemise käigus muudkui tekitasin uute pealkirjadega lehekülgi, lisasin neid columne ja row-sid ja tähestik kulus ka pähe. Kirjas nii taimenimed kui sünonüümid, eestikeelsed vasted (nendega olen ma alati hädas) ja kui on, siis ka rahvakeelsed nimetused. Väike liigi-ja sordikirjeldus. Soetamise aasta ja koht, kust taim saadud, ilmakaar aias, kus enamvähem asub. Kuidas end meil ülal peab. Sortidel aretaja ja aretuse aasta ja kui on olemas, siis ka auhinnad. Mõnedel ka otsingute hõlbustamiseks vajalikud veebiaadressid.
Seekord on need nimestikud ka mitmekordselt turvatud.
Nüüd ma küll kiidan end ja olen oma töö üle päris uhke kohe:) Väga-väga. Tuleb välja, et ma armastan end üsna korralikult. Ju siis teisi lähikondseid ja muidu inimesi pisut kah:)
Polnudki nii laisk ja lootusetu see oktoober.
Neisse päevikutesse oli päris huvitav sukelduda, seal oli lugemiseks nii mitmeidki põnevaid kuupäevi ja muidu märkmeid. Sarnanes mu tegevus mu laste kunagiste sodisahtlite koristamisele, kui neile sealt midagi põnevat näppu jäi, siis korrastamise asemel istusid nad hoopis oma hunnikute otsas ja lugesid leitud pabereid või märkmikke või salmikuid:) Mina lugesin mõnd kohta mehele ette:)
Jah, kui nüüd viitsiks igale taimele veel foto ka juurde nikerdada, oleks see andmebaas ju päris täiuslik.....:)
Ja see, et kella pidi täna päikese järgi sättima, meeldib mulle ka. Ma ei saa küll aru, miks teda sedasi kruttima peab. Ööökullina ei sobi see suveaeg mulle mitte üks raas. Muidugi, ega ma polegi selle kellaga nii väga seotud, elan ikka nii, kuis mulle meeldib, aga mõnikord on ju tarvis kuskile täpselt jõuda. Täna läks veidi õnnetult. Üks tarkpea oli unustanud kellakeeramise ära ja otsustas mind hoopis valel ajal üles ajada:)
Aga hommik on päikseline ja soe ja päev tõotab tulla samasugune ja üleüldse olen ma vähemalt mingi hea sokolaadi ära teeninud.
Ehhh, koristada ma täna küll mitte kuidagi ei viitsi:(

Wednesday, October 27, 2010

NAD ON TAGASI:)

Hommikune paks udu õue ei kutsunud. Plaaniline elektrikatkestus (loodetavasti saab siinkandis nüüd ka midagi korda) ei lubanud ka toas millegi tõsisemaga tegelema hakata. Ega jäägi muud üle kui mõnusasti diivanile ja hea raamat kaissu.
Korraks tõstsin pilgu ja....:).

Niikaua kui mäletan, on siin meie juures alati elanud igas vanuses siilid ja põldpüüd. Mulle on alati meeldinud vaadata, mismoodi nad oma poegadega sirges rivis kuskilt heinast välja vudivad. Ikka vanemad ees ja lapsed taga. Mitmed korrad olen jälginud kui kiiresti ja huvitavalt nad lumme kaevuvad. Muidugi on nad mind palju kordi ka ehmatanud kui pahaaimamatult puhtale lumele astudes äkki jalge alt hulk linde püüab lendu tõusta:)
Muude loomade kõrval on siinkandis alati olnud ka palju rebaseid. Aga nad on elanud siit veidi eemal, nende urud olid all orus. Umbes kuus aastat tagasi ilmus aga meie aeda väga suur rebane. Nägime teda iga päev mitu korda, sageli vaatasime, kuidas ta ringi hiilib, end peidab ja oma saaki püüab. Ei osanud algul temast midagi paha arvata, kuni neli aastat tagasi avastasime kevadel kümneid siilinahku. Tol aastal polnud meil enam ka ühtki põldpüüd. Olin tõsiselt kurb. Olen nõus elama kõigi nendega siin koos, aga et üks suur kaval volask teised nahka pistab, sellega ma küll leppida ei tahtnud. Kuigi ega ma midagi ette võtta ka ei saanud. Kitsede-põtrade-jäneste eest õppisime puid kaitsma, aga siilidele-põldpüüdele mingeid aedikuid ma ehitada ei oska.

Sel kevadel ma seda rebast enam ei näinud. Ei oskagi arvata, oli see talv, tema vanus või mingid muud asjaolud, aga kadunud ta oli. Ja nüüd aknast välja vaadates nägin üle mitme aasta jälle põldpüüsid. Meie omi linde:) Õnneks oli fotoaparaat käepärast. Tegelikult nägin neid esmakordselt vast nädal tagasi, aga siis hoidusid nad aupaklikku kaugusse ja ma võisin vaid aimata, keda näen kividel turnimas. Seekord uudistasid nad isegi terrassi ja neid on sel aastal kümme.
Ehk ilmuvad meile nüüd kunagi ka siilid tagasi. Vaatamata mitmepäevasele vihmale, on sügis sel aastal ikkagi väga ilus. Eelmise aasta pimedusega ei saa teda mitte võrreldagi.
Südajas suutera kavatseb õitseda vist kevadeni.
Sama soov on ilmselt ka roosidel. `Dornröschen` lõhnab isegi hullutavamalt kui suvel.

Tõsi, haavad ja enamus vahtraid on juba raagus. Ka kased on langetanud võra alumisi lehti, aga pooled puud on siinkandis veel kõikjal kuldkollased. Pajud on lehes ja olenevalt sordist kas rohelised, kollakad või hõbedased. Ümbrus on praegu ilusam kui mistahes maal.
Aias aga on praegu kõige säravamad puud siberi lehised.


Euroopa lehised alles hakkavad värvuma, nende kuuskedest heledam roheline on asendunud oliivrohelisega.





Friday, October 22, 2010

TEINE TULEMINE

Vaatan ja imestan, kõigi fotodelt vaatavad vastu nukralt raagus puud. Meil jagub veel nii lehti kui värve küllaga Hommik tervitas ilusa päikesepaistega, aga taevas lubas midagi muud.
Ja siis ta tuligi:)
Lumesadu algas hoopis põhjakandist, aga meile jõudis ta mingil imekombel hoopis üsna tugeva lõunatuulega. Sombuseks muutunud ilm ja alanud sadu looritas värvid,


muutis võrad müstiliseks.



Kuna enamus õisi on maadligi, uhkeldavad tuules ja paistavad kaugele kõrged kõrred



Aeg on hakata mõtlema talvele. Kuigi taimede katmiseks on praegu veel liiga soe, sidusime paar päeva tagasi kokku karuspalmi lehed, päris külmaga oleksid nad ilmselt selleks juba liiga rabedad. Jämenenud tüveosa ümber on kuhjatud hunnik kergkruusa. Kuigi ma pole veel süvenenud palmide hingeellu, arvan, et just seal on nii toitainete varud kui igasugu pungade algmed. Tänavune aasta oli talle muidugi väga meelepärane, mõnules soojuses ja kasvatas kaheksa uut lehte.
Kuigi mulle on juba öeldud, et olen ülinaiivne ja niikuinii see palmi õues talvitamine mul ei õnnestu, olen ma jonnakas ja üritan seda ikkagi. Kui ei proovi, ei saagi ju teada:).
Ta lihtsalt peab tubli olema, oleks mõeldamatu, et ka suurtele, kõrgetele puudele tuleks talveks leida külm koht. Siis peaks leiutama äravõetava katusega hoone, et kraana ta sinna tõsta saaks:)



Nüüd, lõuna ajal juba tuiskab. Temperatuur kõigub 0 ja -1 C vahel. Maapinnale siiski niipalju lund ei kogune kui esimese saju ajal.

Friday, October 15, 2010

ÜLLATUS, ÜLLATUS :)

Millal täpselt sadama hakkas, ei tea, aga varahommikul kui pildistamiseks veel pime oli, oli maa juba valge





Temperatuur öösel -0,4C, praegu +0,4C. Keskmise kiirusega põhjatuuleke kavatseb vist tugevamaks muutuda. Puud on veel lehes, osa neist isegi veel värvumata, aga ööga on tuul ploomid paljaks saanud. Sadu jätkub.
Ilus on!

Wednesday, October 13, 2010

KULDNE, KULDSEM....

Kuigi sügis peaks käituma nagu küpses eas soliidne inimene, näitab ta vahetevahel nii tujukat nägu nagu teismeline plika. Eile hommikupoolikul sasis ja väntsutas tugev tuul aeda, lõuna paiku ta jõud rauges ja õhtupoolikul saabus täielik tuulevaikus, aga kogu ümbrus muutus morniks-sombuseks.
Äkki enne loojumist vaatas päike korraks tagasi. Puud, kes on endasse ammutanud kogu suvekuumuse ja -päikese, jagasid seda heldelt


Tänane hommik äratas päikesega, keset kõige ilusamat päeva otsustas taevas alla puistata jäidet. Päike, vihmasagar, päike..... Taevas vaheldumisi helesinine, tumesinine, violetne. Valged pilverünkad muutuvad aegajalt sünkmustaks, et mõne aja pärast uuesti olla valgevahused.

Nii mõnedki õitsejad aga ilma vingerpussidest ei hooli. Kuigi meil jagub veel eritoonilist roosat, punast, tumerohelist ja sinist, on aia üldilme valdavalt kuldne.

















Kasukaid on väga erinevaid








Hommikul oli esimest korda veel kerge jääkirme, minimaalne temperatuur öösel -1,9C, praegu 8,7C. Päike soojendab, aga õhk on karge.






Friday, October 8, 2010

KASULIK ON TEADA,

et taldrik rohelist salatit võib ohustada tervist.
Täpselt sellise pealkirjaga artikkel ilmus eilses "Maalehes", kus anti ülevaade ühest doktoritööst.
Arvestades roheliste salatitaimede katmikaladel kasvatamise iseärasusi ja kasvukiirust, kus nad väga lühikese ajaga püüavad mullast saada maksimumi toitaineid enda tarvis, ei ole ilmselt vaja uuringutulemusi seada kahtluse alla. Väga hariv ja oluline teave.

Wednesday, October 6, 2010

MÕTTEKE

Kui ma millelegi pingsalt mõtlen, ei ole mu peas tavaliselt ühtki ideed ega lahendust. Kui ma aga probleemil minna lasen, siis mõne aja pärast käib üks prõks nagu väike välgatus ja vahel on siis kohe ka asi olemas. Segane jutt, eksole:). Täna isegi ei mõelnud, ei tõsiselt ega pealiskaudselt.

Hommikul vaatasin päikesetõusu, esimest korda siis meil õhus -0,9C. Uurisin, kuidas täpselt pargialal need hallajoomed asetsevad, et sinna mitte istutada kõige õrnemaid. Ja äkki, täiesti seostamatult minu pingsa tegevusega, tundsin kuklakarvu liikuvat.

Nii, et siis klubile on nime vaja. Tõsine lugu. Nimi peaks algama mingi tähestiku alguspoolse tähega, siis on ta igasuguste nimestike eesotsas. Tal peaks olema seos meie tegevusega, tähendab taimedega, aga nats vist ka kirjutamisega. Ta peaks olema piisavalt atraktiivne, säärane huviäratav, et mida ta siis lõppeks tähendab. Ta võiks kõlalt olla säärane pehmeke, arvan, et oleme kõik head ja helded inimesed. Autor peaks samuti väga sümpaatne ja armsake. Ta võiks olla pandud mingil erilisel päeval.

"AALUJA"

Algab kohe täitsa a-tähega. Tähendab taime ja tal on seos ka vapiloomaga, mõlemad sukulendid. Kõlaline seos kuulsate kirjanikega- arbujatega:) Väääääga atraktiivne, kõrvalseisjad ei saa kohe üldse aru, kes need säärased on ja millega tegelevad, aga meelde jääb hästi. Kõla on pehme, liikmed aalujad. Annab see aaluja alati rohkem kui võtab, lausa ravib igatsevat hinge. Autor kõigile teada - pisike nutikas Abiline. (khmmm, mina pretendeeriksin siis tagasihoidlikult ristiema nimetusele). Sobib hästi vapile - vikerkaar (selleta küll ei saa), tige kaku ja imelik leebe allkiri. Sündimise ideeks oli ruumivajadus:). Meil ka, kas on seda vaja istikule või meile endile, vahet pole.
Päev on lihtsalt väga-väga eriline. KÖÖGIKATAL ON SÜNNIPÄEV!

Nüüd ma siis ootan neid tormilisi ovatsioone, aga ei pahanda ka siis, kui näen kõveralt mossis nägusid.

Monday, October 4, 2010

VÕÕRAD SULED :)


Nii, mees pagendusest tagasi ja minu abielupuhkus lõppenud:)
Ütlesin juba kevadel, et kui sel aastal ükskord kõik need ripakil tööd saab tehtud, on ta kuhjaga ära teeninud puhkusereisi oma unelmatemaale Austriasse.
Mind ei saa säärastele sõitudele kaasa kangutada ka kuldrahade eest. Mulle ei piisa teadmisest, et olen neis kohtades käinud. Mina tahan olla, näha ja tunnetada. Lihtsalt läbi joosta poole tunniga 22 imeilusat barokset saali...isegi pilku ei jõua peale heita. Ja kui ma ostaksin ka kümme piletit, ei lase mind seal keegi ringi lonkida, vaid ma peaksin seda kapakut alustama uuesti 10 korda. Paljud arvavad, et ma olen veidi imelik, aga peale paari säärast sõitu ma tean, et need ei paku mulle midagi ja oma vigu ma ei korda. Lihtsalt see massiturism ongi säärane ruttav ja pealiskaudne.
Aga see ei takista mind mõnda fotot näitamast, mis siis, et pole minu tehtud. Pea 200 fotost oli väga raske teha valikut. Ei näitagi seda, mida on kujutatud igal reklaamvoldikul.

Fiakrid on Viinile siiski väga tüüpilised. Tüüpiline regulaarne haljastus






Hekk - müür. Suu võtab vett jooksma:)








Kell- peaaegu nagu eelmisel aastal Tartu Botaanikaaias









Ka seal teevad aednikud käsitsitööd






Ega sest midagi, et rahakott koos dokumentidega reisi veidi pikemalt naudib, peaasi, et koju jõudis ´Smithwick´. Teda poleks küll keegi järgi saatma hakanud.


Mina olin vahepeal 2 päeva lõksus, maja lukk keeldus seestpoolt avanemast. Tulivihasena haudusin järgmiseks aastaks aia jaoks välja grandioosse plaani:) Ja kui on hea stiimul, peaks asi vast ka õnnestuma. Loodan vähemalt.

Friday, October 1, 2010

OOO, KUIS NII KAUNIS ON HOMMIK...

Esmaspäeval ja teisipäeval möllas meil tugev põhjatuul. Kaks ööpäeva ladistas paduvihma, piisad suured kui hernekommid. Kolmapäev oli päikseline ja tuulgi veidi taltsam, aga katsus ikkagi veel kõvasti painutada seni valdavalt lõunatuultest vildakaid puid sirgemaks. Temperatuurid 10C ringis. Eilne hommikupoolik oli sombune, aga tuuletu. Õhtupoolikul võttis ülemvõimu päike.

Täna 01.10.10.
Ärgates mõtlesin, et uni jätkub või et olen ma voodist astunud otse muinasjuttu, kogu me õu oleks justkui üle puistatud miljonite erivärviliste kalliskividega. Räästad tilkusid kui kevadel, aga siis ei paku maastik eales säärast elamust kui sügisel, iga piisk sädeles, sätendas ja sillerdas. Aia kõige madalam koht oli aga selline - hoopis heledam. See polnud küll kare ja krabisev, pigem selline õhkõrn puudutus, aga ikkagi... Õhk 4,3C kell 7.48, maapind aias +2,1C, tiigivesi +2,6C

Ma olen ikka ja alati imestanud, kuidas see fotokasilm ikka nii tuim ja tundetu on, et ei suuda seda lumma tabada ega jäädvustada nii nagu inimene seda näeb. Hommikul oleks mul vaja olnud lainurkobjektiivi, et haarata kogu panoraam. Udujärvi on siin ju varemgi olnud, aga täna on mul terve meri.
Karge õhk, ääretu vaikus ja rahu, millesse võibki uppuda. Päikesetõusust veidi roosakaks tõmbuv taevas, värvidest värelev maapind, järjest kirjumaks ja kirkamaks muutuvad puud








Ja meil on ikka veel kogu ümbrus valdavalt roheline








Ühel 1992.a. sügisõhtul aias üksi istudes kirjutas Urmas Laansoo meile
"Ma laman rikkas rohus
mul õndsalt kumiseb pea
ja sipelgad toovad mulle toitu
nagu muistsele kuningale
et igal hommikul avades silmad
võiks öelda
- milline Imeline Maa"