Wednesday, November 30, 2011

Monday, November 28, 2011

TORMIST JA VÄRVIST

See. et aiatööd ja - külastused. ühesõnaga hooaeg lõppenud on, ei tähenda muidugi, et üks aiainimene ei käiks oma aias ja taimede juures ja ei teaks, mis seal sünnib.
Ma pole näinud ehtsat polaarööd, aga kogu eelmise nädala oli tunne, et nüüd on ta siis ka meile saabunud nii nagu seda teevad vihmad või tuuled:)
Puittaimed on raagus, külmades tuultes lõdisevad mõned üksikud õied, aga õnneks aed nii hall ja pime kui päevad, siiski pole. Lisaks erivärvilistele okaspuudele annavad aiale jumet juurde ka erinevad oksad ja varred ja neid on meil piisavalt.
Me ei lõika sügisel kunagi maha sahhalini konnatatart, sest kuni lumeni meenutab ta üht suurt hõõguvat lõket, olgu valgus milline tahes. Laupäeva hommikul paistis paar tundi päikest, see oli niiske ja halli nädala kõige suurem üllatus. Loomulikult ei lasknud madalad pilved tal kuigi kaua ilutseda ja üsna pea oli kohal nüüd juba tavaline päevade hämarolek.
Paar aastat on piisavalt pikk aeg, et jõuaks ära unustada, milline on tõeline paduvihm. Pühapäev aitas seda meenutada, mida edasi, seda tihedamaks ja ägedamaks. Selliseid valinguid, kus mõnesse kohta tekivad isegi lombid, oleks vaja olnud augustis või septembris, aga kahjuks sääraseid asju pole võimalik tellida. Praegused külmad vihmad võivad nii mõnelegi taimeperekonnale päris pahasti mõjuda. Ma usun küll, et nii mitmedki sibullillled tunnevad end üpris halvasti, õnneks on aediirised end siianu päris korralikult ülal pidanud.

Üsnagi metsikud tuuleiilid ja korralikud tormid on meil aga hoopiski tavalisemad nähtused kui vihm. Kätte harjunud tegevused- varuks paar kannu vett, taskulambid, küünlad, laetud telefonid. Aga peale selle kui ma mõni aeg tagasi enam vastu ei pidanud ja hääle ikka väga kõvaks ja kurjaks tegin ning seejärel paar kuud igasugu ametnikega kirju vahetasime, mille tulemusena meie külas viimased traadid vahetati kaablite vastu, on meil õnneks elekter päris püsiv nähtus. Peale eilse rajuse tormiõhtu ja eriti -öö, võib ju tänase päevaga, mis sest, et tuul veel üsna tugev on, päris rahul olla. Isegi päike on praeguseks jälle välja tulnud.

Piisapüüdja.

Nüüdsed pikad õhtud ja viimased masendavalt pimedad päevad lubavad aga teha kõike seda, milleks tavaliselt aega ei jätku. Olen arvuti taga veetnud päris palju aega ja leidnud ühtteist, mis võiks ka teistele aiasõpradele huvi pakkuda. Peamine põhjus nende linkide ülesriputamiseks on aga see, et ma pean üsna kiiresti välja otsima mõne usaldusväärse arvutihaigla. Ilmselt tolmupuhastus, aga tõenäoliselt on mu sõbrake osanud endasse korjata ka muud sodi, millele ma nimegi anda ei oska ja ma ei taha kaotada neid lehekülgi, millele ma olen vaid pilgu jõudnud peale visata.

Üks päris hea artiklite, aga ka erinevate galeriide kogu, millest parimad on suur hulk erinevate kujundusideede fotosid. Lauad, prussid, tellised, üsnagi ootamatud taimekooslused jms.

Sellega pole meil tegelikult eriti palju peale hakata, aga nii suurejoonelist parki ja aeda on ikka päris huvitav vaadata. Ja võibolla saab nii mõnigi aed esitatust kasvõi pisikest nõksu kasutada.

Ideid vanade materjalide nutikaks taaskasutamiseks siin .

Jällegi üks kujundusideede varaait, artiklid, fotod, videod.

Tegevust ja põnevaid leidusid igale maitsele pikaks ajaks.

Avastasin ka ühe päris Tartu külje all asuva aiandustalu, kelle olemasolust mul aimugi polnud ja kust ma kevadel kindlasti tahaksin läbi sõita.

Monday, November 14, 2011

PANEME LUKKU

Aeg on selleks korraks pikk aiahooaeg lõpetada. Käes on hilissügis. Eile varahommikul sadas meil -0,9 kraadiga veidi lund, mis jäi lõunani viirgudena maapinnale koos härmatisega. Aed vajub tasapisi talveunne olles enne seadnud kõik valmis uueks ärkamiseks. Nagu kõik muu elav, vajab ka tema puhkust. Teeb ta seda ju vaid kord aastas, küll veidi pikemalt kui meie seda vajame.

Kevad oli nagu alati ilus ja oodatud, kuid sel aastal oli enamikel aiandajail peale ränka talve kahjusid hinnates ja kadusid kokku lugedes põhjust ka ahastamiseks. Aga ega üks õige aednik sellest ei õpi:) Üsna pea tarib ta tühikute täitmiseks asemele uued pirtsaktaimed olles ise õnnelik kui väike laps, kes on ülemiselt riiulilt kätte saanud talle keelatud vidina.

Suvi -pillav ja helde, palju soojust, päikest ja värve, mis endasse talletatutena aitavad üle elada praeguse lühikese päeva. Hulk esmakordselt nähtud uusi sorte, suur kogus uusi taimi, palju armsaid üritusi ja aiasõpru, viimased neist külastasid meid tavatult hilja 22.oktoobril, mõned reisid, uued kogemused ja tähelepanekud.

Päikeseline, pikk, parajalt niiske ja soe sügis aitas ellu äratada ja kosutas kevadel kännuni lõigatud põõsaid, andis elujõudu teistele puittaimedele ja püsikutele, kes suvekuumuses edeneda ei suutnud. Praegused viimased üksikud õied ja küpsed värvilaigud on kui leebe meenutus olnust ja sellest, mis ootamas. Pikk hooaeg laskis teoks teha kavandatu ja isegi veidi rohkem.

Kätte on jõudnud aeg iseendale - kokkuvõteteks, selginemiseks ja settimiseks, õppimiseks olgu siis koolis, raamatu või fotode taga, mõtlemiseks ja unistamiseks. Pirukateks ja pannkookideks, laiskadeks hommikuteks vähemalt puhkepäevadel, homsesse vaatamiseks.

Poolteise kuu pärast hakkab päev jälle pikemaks minema ja päike kõrgemalt käima. Paari kuu pärast tekib aedniku hinge ebamäärane igatsus. Sügelevate sõrmede rahustuseks näpib ta värvilisi seemnepakke ja kaevub uutesse kataloogidesse, uurib ja puurib tundmatute hingeelu ega saa enne rahu kui järjekordsed tellimused teel. Uued külvid ja uued projektid, mõni alustab, mõni jätkab. Uued aia-ja taimereisid, ootused ja ideed.

Uue põneva kevadeni polegi nii väga palju:).

Täna paistab päike, hommikusest +3C on saanud +8C, osa puid-põõsaid on ikka veel lehes.

Friday, November 11, 2011

TEINE LAINE

Et kõik sügisesed ilmavõnked oleksid enam-vähem koos, siis meenutuseks - esimene külmanäpistus käis meie aiast üle 15.10.
Teine märguanne ees ootavast saabus üleeile, kolmapäeva hommikuks. Varahommikul kella 7 paiku oli maa kohati valge, t -0,8C, kuid ere päike taastas endise rohelise olukorra juba keskhommikuks ning kell 10 oli õues +4,6C. Kui päikese loojudes hakkas temperatuur kiiresti langema ja kella 22 paiku olid päral juba miinuskraadid -2,1C.
Eilne, neljapäeva 10.11 hommik oli aga juba kerge eelmäng talvistele vaatepiltidele. Õhutemperatuur -3.8C, absoluutne tuulevaikus ja ere päike panid kogu ümbruse sätendama. Külm oli aeda külastanud erinevalt. Lõuna, põhja-ja idakaar oleksid olnud kui paksus lumes, kuid osaliselt veel lehes puudel härmatis puudus. seevastu hekkidega piiratud läänekülg, kus mul kasvavad mõned suured hellikud, oli vaid kerge ehmatuse üle elanud.

Päike sulatas küll enamuse maapinna härmatisest, kuid õhtuni jäid idaküljele sellist põnevat vaatepilti pakkuvad valged varjud. T keskpäeval +3,4C


Hommikul aknast välja vaadates polnud ümbruskonnas, niikaugele kui silmapiir ulatus, näha ühtki korstent, kust poleks tulnud suitsu, vaatepilt oli üsna hämmastav ja kuidagi eriliselt soe:)Kuid selle asemel, et kenasti sirgelt üles pilvedeni tõusta, püüdsid kõik suitsud puudutada maad või puudelatvu ja nii nad roomasid mööda orgu kui pidevalt oma kuju muutvad lohemaod.


Ka eile õhtul hakkas temperatuur kiiresti langema ja kella 23 paiku oli ta juba - 4,3C. Täiskuu öö oli lummav ja täidetud täiesti ebamaise valguse ja vaikusega, mis peegeldus tagasi härmas maapinnalt, õhk oli täidetud sädelevate üles-alla liikuvate jääkristallidega.

Kella poole kolmeks /jajaa, mul on huvitavad raamatud lugeda/ oli lisandunud veel paar pügalat -4,9C ja ma lootsin, et hommikul öine muinasjutt kordub.

Aga tegu on mingi eriliselt müstilise nähtusega. Tänane päev tervitas meid täiesti rohelise ümbrusega. Külma, halla ja ka päikest eikuskil, sooja kella 8 ajal juba +4,4C. Olnut meenutab veel õhuke jääkirme veekogudel.

Sunday, November 6, 2011

....NÄE, LANGETAVAD LEHTI....

November tõi endaga kaasa lehesaju. Raagus on erinevad vahtrad, pärnad, haavad, pihlakad, tammed. Otse loomulikult ei mõtle ma viimastest neid, kelle omapäraks on kevadine lehtest loobumine. Mõned päevaga on kullasära pakkunud kased muutud peenemustrilisteks idamaisteks sulejoonistusteks. vaid arukase vorm `Fastigiata` keeldub jonnakalt lahtiriietumisest. Ilmselt teab ta, et ta kaunis sihvakas vorm ei paista suvel üldise roheluse taustal üldse välja.



Pajudega on nii ja naa. Osa raagus, osa lehes. Veel sätendab hõbedaselt hõbepaju (Salix alba) `Sericea`, kulda jätkub piisavalt hõbepajul `Gold` ja leinaremmelgal (Salix x sepulclaris). Lehes on ka pöögid, robiiniad, pisike äädikapuu. Sügislilled jätkavad õitsemist, kuid nemad siiski aias tooni ei anna



pilk liigub ikka kõrgemale. Korea kukerpuu (Berberis koreana) on ilusate nõtkete rippuvate okste, kuid ülipikkade asteldega suhteliselt tige põõsas. Ka hulk teisi kukerpuu liike ja vorme on endiselt värvis. Ülejäänud muud põõsaste liigid/sordid on lehtedest lagedad.


Kui suur hooaeg läbi hakkas saama, mõtlesin, et ah! pikk sügis ja nüüd võtame käest kinni ja jalutame ja vaatame, mis ümberringi sünnib ja õhkame ja imetleme....:) Aga võta näpust, mõnega on nii, et kui kevadel saab selle vedru üles keeratud, siis ei raatsi teda sügisel kuidagi maha käiata. Ja nii sai üks koht endale paari päevaga põranda. Ikka nii, et paks liivapadi alla ja nõndamoodi edasi. Eile sai sel aastal viimane muruseeme mulda. Mööbel pole pildistamise ajal paigas, ta ootab varju alla viimist.

No minu pärast polekski see nii vajalik olnud, mulle meeldis ta niisamagi. See on üks mu lemmikkohtadest kuhu saab peitu pugeda. Vahel päikese, vahel tuulte, mõnikord iseenda eest:) Ja kõiki taimetöid armastan ma just seal teha. Aga tuli välja, et just minu pärast see tehtigi. Varakevadel kui kogu lumigi polnud sulanud, läksin sinna istuma ja pingi tagumised jalad vajusid üleni pehmesse pinnasesse. Ega ma seal ise püsti saanud enam küll:D No ja ehitusmaterjalide jäägid oli ka vaja ära kasutada.

Kuidagi märkamatult sai alguse ka järgmise aasta projekt, väravatagune liivahunnik vähenes märgatavalt.

Tänane ilm on tõeliselt sügisene, t on küll 9, 7, kuid kõle tuul, mis tahab vägisi tormiks kiskuda, ei luba seda hästi uskuda.

Nägime lendamas kolme luikedeparve, peaks justkui hakkama jahedamaks minema. Novembri algus laseb küll oletada, et ka järgmise kuu algus peaks veel suhteliselt soe olema ja tõelist lund ei peaks veel umbes kuu tulema, väikesed ehmatused on muidugi lubatud. Ju lumi viibib ka seepärast, et mõni on end varustanud eelolevateks lahinguteks rasketehnikaga, meie valmisolek nr..., kohe ei teagi, milline see õige peaks olema, piirdub õhuluuaga:) Lehti oli temaga küll õuest väga kerge kokku tuulutada. Parki ja aiast kaugemal jätame lehed nii nagu nad on. Maa peab selle tagasi saama, mis ta taimehüvanguks jaganud on.



Ma pean oma lobisemist oluliselt piirama, avastasin, et käesolev on mul 500. postitus:( ):

Wednesday, November 2, 2011

ÕNNETU ARMASTUS:)

Ma armastan leedreid, kohe väga. Aga kahjuks pole see tunne vastastikune. See on üks kummaline värk, tavaliselt on nii, et kõik mu ihaldusobjektid on leppinud isegi sellega kui nad polegi saanud endale seda kõige õigemat elupaika. Aga leedrid kirtsutavad iga asja peale vaid nina. Teoorias ma ju tean, kus ja kuidas neil kõige parem oleks, aga ei, panevad kuskile putku ja järgmiseks aastaks on nad kadunud. Küll olen ma neile pakkunud poolvarju, varju ja päikest, ei mitte miski ei sobi. Valinud erinevaid muldasid- liivsavi, saviliiva, viljakat musta- nad ainult vilistavad sellele. Otsinud neile nii veesooni kui nn paremaid kohti, ka ei kõlba.
Ja nii ma polegi endale suutnud kasvatada säärast ilusate lehtedega valgeõielist iludust nagu ta mõnes aias kasvab. Miks küll? Tänavu on siiski tekkinud mingi väike lootus, et lõpuks ometi sirutavad nad mulle käe. Üle talve jäi pidama musta leedri sort `Pulverulenta` ja üks hea sõbra kingitud praegusel hetkel veel nimetu liik/sort, sest ma ei suuda leida oma märkmetest tema kohta mingit teavet, aga ma saan ta siiski tuvastada.
Kõige kauem on mu aias olnud üks hoopis isemoodi põõsas, must leeder (Sambucus nigra) `Pyramidalis`. Kui ta mulle ulatati, oli ta paari cm pikkune just juurdunud taimehakatis, kes sügiseks kasvas vast 10cm pikkuseks. Kuigi teda soovitati talveks katta, ei teinud ma seda mitte, sest ta oli nii madal, et meie aias oleks tal ka kõige lumevaesemal talvel ikka valge tekk peal olnud ja kasvukoht meie aia kõige soojem ja kaitstum.
Kevadel polnud tast üpris kaua mingit märki ja ma jõudsin juba arvama hakata, et läheb nii nagu alati. Õnneks jätkub mul kannatust mitte sorkima hakata ja juuni algul tekkis talle üks lehepundar:) Ega ta sügiseks eriti palju kasvanud, lisas ehk 5 cm ja kogu lugu.
Ka eelmisel sügisel ma ei katnud teda ja õigesti tegin, ta oleks mõlemal aastal katte alla lihtsalt ära haudunud ja üleüldse on ta lihtsalt kohustatud endale tekitama külmageeni, et kunagi tulevikus juba kõrge põõsana vastu pidada. Nii on meil aastakümneteid aias nii mõnedki puud-põõsad, kes meil sugugi kasvama ei peaks. Oluline nende hellikute puhul on vaid see, et neid ei istutataks külmade, piitsutavate tuulte kätte.
Ka sel kevadel mõtles ta mõnd aega, kas jääda või minna, siis aga hakkas end aeglaselt välja sirutama ja kasvas 65cm kõrguseks. Praegu on tal veel lehed küljes ja esialgu ma ei tee temaga midagi. Arvan, et taimed on nii targad ise küll, et teada, mis neile kõige kasulikum on. Aga vaatamas ja vestlemas käin ma selle isevärki pulkpõõsaga küll iga päev. Ehk õnnestub ta siiski mul puittaimeks, mitte püsikuks kasvatada ja äkki leian ma lõpuks siiski ka kauaigatsetud vastuarmastuse:)