Saturday, August 29, 2015

OAORGIA

Et uba meil vastlapäeval aukohal on, saan ma aru, sest üht lustipidu peabki hea toiduga pidama.
Aga seda, miks värskete soolaubade söömist mingi hilissuve tähtpäevaga ei seostata, mida rahvakalender ju ka täis, ma aru ei saa.
Minu arvates pole üks suvi toidu poolest täisväärtuslik, kui kasvõi korra pole laual kukeseened ja soolaoad. Ja kes neist ei hooli, on paljust heast ilma jäänud.
Ubadest pidasid lugu umbes 6000 aastat tagasi isegi Babüloonia kuningad. Vanad kreeklased pidasid Apollo auks põldubade ja herneste pidu. Indiaani hõimud pidasid väga oluliseks vaimse jõu säilitamist ja tugevdamist ning seda pididki andma peamiselt oad, vähem ka herned ning kõrvits.
Kuna meil sääraseid ametlikke oapidustusi pole, tuleb need endal korraldada ja seda hea Rahmeldaja pere täna tegigi. Kas sellest augusti viimasest laupäevast ka traditsioon kujuneb, näitab aeg.
Võiks ju küll, oleks selline kerge Aalujate kokkutuleku kohalik järellainetus.
Kutsutud olid kõik, kohale tuli meid vähe, aga sellegipoolest oli vaatamata sajab, ei saja, sajab...ilmale soe ja mõnus ja siiani on tunne, et päev oli päikest täis.
Meie saime küll vahetult enne väljasõitu selgest, päikeselisest taevast suure kõmiseva üllatuse osaliseks, aga see ei seganud meid teele asumast.



Kui ma nägin, mis Lendaval kaasas oli, pidin lausa muigama. Päris indiaanlaste omad nad pole, aga kui mõelda meie vaimse tervise peale, siis midagi paremat ubade juurde polekski osanud välja mõelda. Ilus ja huvitav kokkusattumus
Seda trummi tulnuks üleni pildistada, tema alumist poolt täitsid uhked nikerdised.


ja kõiki kolme üritasime me kõik kuidagi kõlama panna. Oskusi küll nappis, aga tore oli ikkagi :)

Võrumaal öeldakse, et ubade "paatävvest saa-ai midägi, naid piat kiitma tagapaa tävve. Kus Rahmeldaja ube keetis, ma ei tea, sest säärast pliiti, kus see tagumine veepada oleks, nende köögis küll pole. Aga pajatäis oli suur ja aus.
Ega siis söök peamine polnud. Aed ikka ka ja kõik need muud jutud, mis ikka kokkusaamistega kaasas käivad. Lisaks veel Kaarna kitarr ja mõned koos lauldud lauludki.
Oli üks järjekordne ilus päev. Tagasiteel nuttis taevas nii korralikult, et isegi tagavaraluugid olid tal vist lahti lastud. Vooremäe kandis oli nähtavus mõned meetrid.
Põlva maantee oli täiesti kuiv.
Kodus tundus, et see hommikune oligi meie kandi kõige tõsisem sadu.
Ma olen sageli mõelnud, et viimastel kümnenditel on üle võetud mitmeid meile võõraid tähtpäevi, aga nende hulgast puudub see kõige olulisem, tänupüha. Ja ometigi peaksid vähemalt Aalujad olema iga õnnestunud hooaja eest enam kui tänulikud. Ilmselt tuleks see endal korraldada. Ei pea see olema kalkun ja ka kuupäev ei pea olema täpselt sama, mis seal Ameerikamaal, aga midagi ju ikkagi võiks, või lausa peaks olema. Novembris. Aednik varem lõpetada ei saa, selleks ajaks ehk on aed talvekorterisse seatud ja kõik aasta üritused korraldatud. Laupäevasel päeval :)
Homme on uus päev uute kohtumistega.
Täna on muinastulede öö.

Friday, August 21, 2015

ÕITSEVAD, KASVAVAD, UUDISTAVAD

Hommikud on karged kui varakevadel, päevad kuumad nagu jaaniajal, ööd pimedad kui südatalvel. Selline on tänavune augustikuu lõpukolmandiku algus.
Hulk suuri üritusi ja kohtumisi seljataga, päris paras portsjon veel ees ootamas.
Aed muudkui õitseb, on küll minejaid, aga ka uusi tulijaid.
Harilik trompetipuu esimesed avanenud õied


Südajas lursik õitseb juba pikka aega, aga lõppu veel näha pole. Kuigi kirjade järgi on ta igihaljas, tuleb meie oludes teda pigem talvehaljaks pidada.Varakevadel olid ta lehed enamvähem ilusad, aga üsna ruttu tuli nad ära lõigata. Ilmade soojenedes muutusid nad inetuteks pruunideks latakateks.


Loomulikult jätkub hortensiate pidu. Lumeni
Suurelehistele tänavu miski asi ei meeldinud. Oli see vähese lumega ja väga vesine talv või külm kevad või hoopiski külmade öödega suvi, aga nende õitsemine viibia üle kuu ja 11-st sordist õitseb vaid kolm. Neist kõigist tuleb tunnustada alati rikkalikult õitsvat `Endless Summer Original`i, `Ever-Forever Red´i ja ` Luua Roosat` Neile kolmele pole viie aasta jooksul ükski ilm halvasti mõjunud.
Aedhortensiad on täies õies ja muutuvad aina uhkemateks. Üks parimaid on mu meelest tohutu suurte liblikatega  ülipuhasvalge `Great Star` Noor põõsake on oma nime väärt.


Sõnajalgadele on tänavune suvi olnud vägagi meelepärane. Nad lausa mõnulevad veidi jahedamas suves. Hea on neil kõigil. Nii adiantumeil

kui ka kõigil raunjalgadel. Pisikestest on saanud suured ja järjest võimsamaks muutuvad kaunitarid





Hästi on aasta mõjunud ka 3 aastat aias vegeteerinud hariliku metsviinapuu sordile `Star Showers` kes lõpuks ometi näitab, et on kasvama hakkamas.

Hoopis tublim on kolmetipuline viinapuu `Fenwey Park`, kes olevatki noorena veidi aeglase mõtlemisega. Umbes selline nagu tobiväät või dauuria kilplehik. Ju vajab ka see suurte kuldsete lehtedega viinapuu kohanemiseks piisavalt pikka aega

Üldiselt on aasta olnud helde. Liigagi. Kõrvitsalistele küll mitte eriti, aga sarapuude saak on tänavu küll korralik

meie igivana "pruut" on sel aastal jällegi vallatlenud. Tema viljad on lõhnavad, virsikumaitselised. Laste lemmikud. Ploome seevastu on üsna tagasihoidlikult. Pirne jagub ka jagamiseks, valmimisega on vaid veidi tegu.

Umbes nädal tagasi käis meid uudistamas naaberposti peremees ja see teeb veidi murelikuks. On see mingi luurelkäik poegade tarvis või otsib vanapaar ise endale uut eluaset, ei tea.

Uuris ta läbi kõik ilmakaared



puhastas oma sulgi

võttis igasugu poose


üritas midagi nokkida

Meie lähenedes plagistas kurjalt nokka ja sisises kui madu-uss. Muidugi oleks ju päris huvitav jälgida, mismoodi nende pere kuni poegade sirgumiseni toimetab, aga siis peaks see post olema vähemalt üle tee. Oma kuusehekki ja kõrgekasvuliste püsikute peenart me ju ometi katta ei saa. Ja neist ilmajäämisele ma ei taha isegi mõelda.
Aeda on ilmunud ka üks huulõieline uustulnuk. Algul arvasin, et tegu on vesimündiga, aga ta lehed on hoopis teistsugused, kitsad ja lühikesed,  sarnanevad pigem rosmariinile. Lõhn on tugev, mõrkjas. Segu mündist, rosmariinist, sookailust. Õisikud männases.

Kõik, mis hädaline oli, on istutatud. Tegi seda Muhedikupapa, sest minu ootamatu tirel muutis mu liikumisruumi mõneks päevaks vägagi ahtaks, aga paljasjuursed pidi kindlasti mulda saama. Need mõned potid, mis veel jäänud, ootavad veidi kuni taevasse vihmapilved ka hakkavad ilmuma. Nurgalt lisandub veel kaks. Mul on õnneks olemas ülitore Nurgakuller. Lehvitustega suur aitäh talle.
Kui käimisele põnts pandi, siis tuleb lasta kätel käia. Viilutasin, hakkisin, purustasin, lõikusin. Kõike, mis aiast tuleb, ära süüa ei jõua, ja külmikud enam midagi ei mahuta, need on kuhjapeaga täis. Järelikult tuleb purkida. Ma pole seda vähemalt 10 aastat teinud, aga tundub, et vanad oskused nii lihtsalt ei unune. Keldriinventuuri järgi on riiulites 107 purki soolaseid ja 20 magusat, viimased küll ülipisikesed, purki hoidiseid. Päris õudne, justkui näljahäda oleks ootamas. Ma ei oska praegu küll arvata, kesse need ära sööb, aga kui talvel purk päevas, siis tuleb äkki puuduski :D

Monday, August 17, 2015

SEITSMES

Kui ma 7 aastat tagasi palusin aiablogijaid endale külla, et aru saada, kes on kes ja kes millegagi süvitsi tegeleb, ei osanud ma arvatagi, et sellest kujuneb meie kõige oodatum, toredam ja mastaapsem üritus aastas. Tookord oli meie hoopis väiksemas aias külalisi kümmekond. Kindlasti mäletan Lillekasvatajat, Thelat, Deiat, Kadakat, Köögikatat, Rohenäppu (siis oli tal teine nimi) ja lõpuks jõudis suure sekeldamise ja organiseerimise peale kohale ka Kummutisahtel. Ainuke, kes tulla ei saanud, oli Mirjam, aga ta tegi seda veidi hiljem. Mul on väga kahju, et selle kokkusaamise kohta puuduvad mul igasugused märkmed. Ainus, mis meelde on sööbinud, oli Thela kommentaar, et oh issand, see siin minu jaoks nüüd küll pole. Mis sellest nüüd saanud on, teavad kõik :D
Juba kohalesõit, ehk siis sissejuhatus kokkutulekule oli kuidagi isemoodi helge. Me polnud tükk ega Viljandimaale sõitnud üle Pikassilla. Sügavrohelised metsad, ilusad kuldsed silmapiirini ulatuvad viljapõllud, korras hooned ja hoolitsetud õued, paljudel objektidel, kaasa arvatud bussipaviljonidel Mulgimaa sümbolid. Eestimaa lihtsalt on väga kaunis.
Tänavune kokkutulek oli eile Ristteel ja kohal oli meid 40 ringis, autosid 15. Mida aasta edasi, seda soojemaks need kohtumised muutuvad, on ju enamik meist saanud headeks sõpradeks, kellega kohtume aastas korduvalt lihtsalt niisama või siis ka mõnel teistsuguse nimega üritusel.
 Eile oli mul suur rõõm näha esmakordselt mitut väga huvitavat ja toredat inimest, keda teadsin vaid kirjasõna järgi. Ja kõige toredam, et kokkutulek on muutunud pereürituseks, sest vaevalt, et keegi omaette aias nokitseb. Ikka tehakse seda koos kõigi pereliikmetega, eks siis lustida tuleb ikka ka koos.
Meie rohevahetus vääriks omaette üritust. Ma algul arvasingi, et nii nagu me ilusa aia taga, aga ka ilusas kohas, alustasime, seal ka siis lõpetame :D. See siin pildil on alles algus, taimekaste ja kotte kogunes siia puude alla kordades rohkem. Ja see melu ja need ilmed ja jutud.... :D
 Mina teadsin, et soovisin lisaks kahele tellitud roosile veel 3 taime. Tegelikkuses tõime koju 9 potti 8 nimetusega, sealhulgas ka ühe toalille :). Ennast võib ju alati premeerida ja väike nauding saadust tuleb alati asjale kasuks.

Aga ei, me pääsesime ikka aeda ka. See oli väga armas, väga hästi teostatud, huvitavalt liigendatud, sopiline, üllatusi pakkuv, väga korras, mõnus ja soe suur aed, kust oli lausa kahju ära tulla. Päris ausalt ja südamest oli see üle tüki aja aed, kus polnud midagi, mis silma riivaks või kus minu jaoks oleks midagi puudu või ülearu olnud või õlgu kehitama pannud.


Mind võlus ka pisike, aga väga korras ja väga heas konditsioonis taimedega müügiplats, mis oli arukalt aiast välja toodud. Sest äri on töö ja aed privaateluruum, kuhu võõrastel asja pole.
Perenaine ise koos emaga on mõlemad säravad ja ülikenad inimesed, kes olid ürituse kordaminekuks palju vaeva näinud. Suur aitäh teile!
 Aga kahju ja ka päris piinlik, et tegemata jäi ühe peenra korrastus, milleks tegelikult ju kõik valmis olid ja pisike tööke olnuks ka kokkutuleku üks oluline osake.
Kokkutuleku kõige olulisemad tegelased on Aalujad ise. No on ikka kokku juhtunud inimesed, kellest üks on parem kui teine. Suur, särav ja rõõmus sõpruskond, kellega kohtumise järel hõljud veel pikka aega positiivsete emotsioonide laineharjal. Kahju ainult, et Suure Kokkusaamiseni tuleb jälle aasta oodata.
Veelkordsed virtuaalsed aiakallid kõigile! Oli väga ilus ja kauaks meeldejääb päev.

Wednesday, August 12, 2015

ÕUES ON ÕISI

ja neid on palju. Kui taim ikka tahab õitseda, siis seda ta teeb. Vaatamata kestvale kuumusele, paduvihmale ja äikesele.
 Augusti keskpaik pole sugugi värvivaene ja päris raske on ajaloo tarvis teha valikut. Siiski on põhitegijad juba kolmandat nädalat päevaliiliad, kes on juba avanud sadu õisi ega kavatsegi veel lõpetada.
Ma tean küll, et meil on mustsärklasi, kes deklareerivad vastupidist ega pea neid üldse kasvatamist väärt taimedeks, aga peab seda siis nii valjuhäälselt ja silmatorkavalt tegema. Eks meil kõigil ole oma arvamused ja eelistused, aga mõnel on neist kahjuks mingid kompleksid kujunenud :D
Kõiki uhkeldajaid ma muidugi siia riputama ei hakka, nad lihtsalt ei mahuks siia ära
`Kardinal`

`Meret`


`Anahita`

`Pihlaka`. Olevat äärmiselt unikaalse värvusega

Hea sõbra Andris Kruminši seemik
`Zuze` (varasem nimetus `Linda`)


päikesepaistel
Lääne sorte on mul vähe ja ega ma neid ruumipuudusel enam juurde ei igatse
`Strawberry Candi`

Minu lemmiksort `Helena Seabird`

Kui säärased maskiga sordid uudsed olid, tundusid nad huvitavad, aga päris minu maitse nad pole, eelistan puhtamaid toone
`Moonlit Masquerade`
Laikellukad on mulle alati väga meeldinud

ja liatriste pulksirged küünlad samuti

Üks armsamaid suve teise poole õitsejaid on õrn ja habras vahakübar

Jaapani ülane õitseb samuti suve teisel poolel pikalt.


Põõsastest annavad praegu tooni hortensiad.
Üks ilusamaid, rikkalikult õitsev ja lõpuni valgeks jääv aedhortensia `Brussels Lace`


Karvast hortensiat tuli sel aastal aktiniidia lämmatavast embusest vabastada.

Tänavu kõik laialehised ei õitse ja õitsemise algus hilines võrreldes eelnevate aastatega üle kuu
`Luua roosa`

Ei näe tänavu ka tammelehise õisi, küll alustab varsti peitõieline hortensia
Kurdlehise roosi teine õitsemine


Uusi õisi on  veel pikalt tulemas. Trompetipuude omad ootavad oma aega

Printsessipuu õitsemist ei näe me ilmselt veel kaua, aga tema aastased juurdekasvud on võibolla isegi rohkem väärt kui õied. Vasakul tüvel on selgelt näha talvitunud, puitunud eelmise aasta enam kui meetrine juurdekasv. Käesolev aasta tõotab veel rohkemat ja parem tüvi on kogu ulatuses puul tänavune.

Roheline on paljude erksate värvide kõrval väga hea.
ja kogu aed on sel aastal kui suur džungel. Hiigelkõrge monarda taga pole lauavirn. See on nädalavahetusel meespere valmistatud viinapuude varikäik, mis juba järgmisel aastal peaks rohelisi vääte täis olema. Tänavu tuli neid katuselt maha lõigata.



Kaks nuppu :)


Korilusele ilmselt lõppu veel ei tule. Alles said marjapõõsad tühjaks, aga tulevik on meil ilmselt selline

Eks temagi ole üks iludus. Ma kujutan ette, et kuskil maailmajaos oleks ta tõeline eksoot. Tarime ju meiegi kõiksugu umbrohtusid endale peenardesse

Kõik õied öösel välja ei paista, nemad aga küll