SITIKAD-SATIKAD, KONN ja MUIDUJUTT KA

Käes on flokside ja päevaliiliate hiilgeaeg, nende massiline õitsemine on võimas vaatepilt. Aga pole head halvata. Meie aedadesse jõudnud päevaliilia pahksääsest olen varemgi kirjutanud, aga küll küllale liiga ei tee. Kui päevaliilia õisikus leidub sääraseid ümaraks muutunud nuppe, võib igasuguse kahtluseta öelda, et selles pesitsevad kahjurite vastsed.

Sääsk hoolitseb selle eest, et ta järeltulijail oleks mõnus ja piisavalt mahlast toitu ning seepärast teeb ta oma pika "nokaga" õiepunga augu ning poetab sinna munad. Kui selline nupp katki teha, avaneb selline vaatepilt. Kes hoolega vaatab, leiab need valged röövikud, kes nupu seestpoolt tühjaks järavad, üles.

Ega neile see õiepunga avamine meelepärane polnud, üsna kiiresti sibasid nad mööda lauda laiali

Muidugi on olemas mürgid, mida kahjuritõrjeks kasutada. Aga meie üldiselt püüame nende kasutamist vältida ja seepärast korjame sellised nupud lihtsalt ära. Kui see jätta tegemata, poetavad tõugud end maapinnale, kus nad siis talvituvad ja järgmisel aastal jätkavad oma rüüstet uute pahksääskedena. Kui ma nad esmakordselt avastasin, tuli sääraseid nuppe ära korjata massiliselt, nüüd leiame me hooajal mõne üksiku sellise, Isegi kui neid meil enam ei talvitu, võib see putukas kuskilt mujalt ikka kohale lennata.

Liiliakukke tunneb iga liiliakasvataja. Ka tema kõige tõhusam tõrje on lihtsalt ärakorjamine ja vastsete mehhaaniline hävitamine. Ka siin võib ju aia mürgiga üle lasta, aga see on õigustatud ehk siis, kui aias kasvab sadu ja sadu taimi. Kümnekonnal sordil jõuab nad kõik niisamagi kokku korjata. Siin pildistasin õit ja foto vaadates avastasin, et üks kukk on roninud lausa õie südamikku

Kivil istub väike konn.... väike ta just ei ole ja ilmselt ka kurge ei karda. Aga ilus näeb ta välja küll.

Kahjuks ei tunne ma konni ega oska seepärast öelda, kellega täpselt tegu on.

 Mis nüüd kurgedesse puutub, siis sookured juba jalutavad oma poegi, aga toonekurgede omad istuvad kui maugud pesas. Ise suuremad kui vanemad, aga viimased peavad veel päevad läbi rügama oma näljaste tarvis.

Tiigis toimus meil suur pereheitmine. Kevadisest neljast ilukogrest on saanud, oh, kes neid lugeda jõuab. Aga neid pisikesi punaseid sebib vees hulgaliselt ringi. Võibolla on nende maimukeste hulgas ka mõni kuldne, aga nende tumedate selgade tõttu pole nad lihtsalt nähtavad.

Lilli on meil muidugi ikka ka :) Suurte kollektsioonide taimi olen ma nõrkemiseni näidanud, seepärast siis saavad vaid mõned huvitavamad siia. Ma saan teisi ju ka kaustadest vaadata. Varjutaimedest õitseb esmakordselt ohhoota lõokannus. On ikka uhke tegelane küll, kõrge ja sirge

Rohthortensia on juba vana tegija

ja kaherealine liilia näeb ka peale ümberistutamist tip-top välja. Ega need metsaliiliad väga liigutamist armasta ja kui seda valel ajal teha, kaovad.

Kui Rahmeldaja kurtis, et tema üks emajuurtest on kaotsi läinud, ma muigasin. Seda on aeg-ajalt ilmselt kõigil suuremate aedade omanikel ette tulnud. Aga kui Iirisesõber näitas oma põhjareisi ostusid, siis haaras isegi mind paanika. Daruma?. Kus on minu Daruma? Ma pole ju veel segi, tean, et päris ilus suur põõsake toodi meile kingituseks. Päevik kinnitas sama, aga märget tema istutamise kohta pole. Ja istutamata taimede hulgas ka pole. Ma saan aru, kui kaob mõni kribalik, aga kobeda põõsa kadumine on täielik müstika. Noh, kaua Sa ikka rabeled, küllap ta kuskilt kunagi ikka välja ilmub.

Kui päevaliiliate pildistamise aeg käes oli, siis oh seda suurt üllatust. Jaapanlaste aretis aedhortensia `Daruma` syn `Dharuma` syn `Daruma Nori` jne õitses õnnelikult suurte püsikupuhmikute vahel. Et ta valged õied roosaks muutuvad, ma ei teadnud, kuigi teades, kuidas aedhortensiad enamasti käituvad, oleksin võinud seda eeldada. Ega ma muidu räägiks, aga mulle tuli meelde, et istutamise ajal mõtlesin, et kui värvikirevate õite vahel õitseb üks valge põõsas, võiks see päris hea välja näha. Jah, aga istutamist ennast ei mäletanud :D

Tänane puhkeja teksase viigikaktus  `Kirschrot` on tavaliselt inentsiivsema värvusega ja hoopis varasem õitseja, aga ta oli üks neist, kes kevadel veidi kannatas ja hea, et üldse õitseb.

Kõige ilusamad on  minu jaoks  ikkagi sinised õied. 

Aga kui päike paneb teised värvused intensiivselt särama, on ka hea. Ja alati ei peagi need olema õied, vahel on mõni seemnekupar huvitavam kui õis.

Suurkorilus hakkab mööda saama. Tänavu olid kõik marjapõõsad lausa hullunud, aga hukka neid ka ei saa lasta minna. Jagus enda külmiku täitmiseks ja massiliseks ärajagamiseks. Isegi toompihlakad kandsid nii, et linnud neid kõiki nahka pista ei jõudnud.

Aga nüüd on käes purkimise aeg. Ogoroodinad on helded, kogu saak külma ei mahu. Ma pole aastaid niipalju hoidistanud kui tänavu. Päris huvitav lugu

Tänane ilm ei kõlvanud kuskile, päevane 35,1C oli ikka väga karm. Ka hilisõhtu ei toonud mingit leevendust. Kella 22 paiku 25, 7 on liiga palju. Tahaks head juulit tagasi, muidu tuleb konditsioneer tööle panna ja hüvasti aed mõneks ajaks.