Saturday, February 27, 2016

USKUMATU, USSKUMATU!

Veebruar pole veel päriselt läbi, aga arvan, et enamvähem kaunis punkt lahkuvale kuule oli kohtumine Võnnu kultuurimajas 2015.aasta kirjaniku Valdur Mikitaga. Võiks ju arvata, et nii kuulsaks saanud ja tähtsaks tituleeritud mees käib ringi nina püsti. Aga nii uskumatult lihtsat ja tagasihoidlikku inimest annab otsida. Ikka leiab kinnitust, et suur on lihtne. See oli nii uskumatult soe,  armas, omane ja sisukas kohtumine, et mida päev edasi, seda rohkem ma seda adun. Ja kõige uskumatum kogu selle uskumatu loo juures oli, kui kuulsid äkki enda pähe tekkinud mõtet kellegi teise häälega korratavat. Mingi telepaaria vist? Kui ma V.Mikita raamatu kätte võtan, siis on seda küll ette tulnud, et loen enda mõtteid kaunilt sõnastatuna, eks see on ka vahel veider ja uskumatu. Aga nii on kohe mitmel korral olnud
Ja see, et meie kandi pisike Aalujate rühmake on nii soojalt armas ja et need kohtumised annavad kohe mitmeks ajaks meeletu energialaksu, on ka ikka uskumatu. Palju ühiseid, küll veidi erinevaid huve ja nende kirjapanek võib küll ühendada, aga meie seoses on veel midagi seletamatut.
No ja siis see umbes 15 km pikkune teejupp, mis tundus olevat kui mitte rohkem siis kümme korda pikem küll, oli ehk selle talve kõige uskumatum asi. Kui ma vahel loen ja kuulen täiesti hooldamata teedest, olen ikka mõelnud, et ehk inimesed ikka liialdavad veidike. Et ollakse harjunud suvesõitudega ega taheta leppida veidi kehvemate talviste oludega. Aga see Haaslava valla tee oli täiesti usskumatus olukorras. Kui me oleksime selle tee oma pisikesega ette võtnud, oleksime vist esimese jäärahnu otsast esimesse kõige kõrgemasse kuuselatva lennanud. Kuidas on see võimalik, et koduvalla teedel sõidame kui ema süles, aga siinsamas naabervallas niisugune jubedus valitseb. Ussskumatu! Ja ärgu keegi rääkigu, et raha pole, Linna ümbruse valdades on rahvast ja maksulaekumist piisavalt. Lihtsalt hoolimisest jääb palju puudu. Kui nüüd oleks vaja lapsi hirmutada, mida muidugi poleks ilus teha, piisaks, kui öelda, et läheme sellele kaht suurt maanteed ühendavale teele, mitte lõbusõitu, vaid õudussõitu sõitma.
Täna kuulasin kudumise saateks raadioviktoriini. Küsimusele ühe eesti opereti kohta, mille tunnuslauluks on H.Peebu esitatud "Kerjuse laul", hakkas tulema ikka ussssskumatult jaburaid vastuseid. Noored inimesed pakkusid nii "Oklahomat" kui "Savoy balli" Ma saan aru, et kõik pole teatriinimesed ja kõik ei pea õiget vastust pakkuma. Aga kuidas see maailmapilt saab nii usssssskumatult vildakas olla. Ju varsti paigutatakse meie regilaul ja kindakirjad ka, no ma kohe ei tea, võibolla Uus-Meremaale ehk.
Ja eks seegi ole pisut uskumatu, et keset tänast säravat päikesepaistet hakkas äkki laia lund sadama.

Monday, February 22, 2016

TALV MAHUTAB MÕNDAGI

Talvine aeg kulged kuidagi isemoodi. Päevad ja nädalad kaovad küll kiiresti, aga ometi mahutavad nad hoopis rohkem tegevusi kui suvi.
On aega imetleda ilusaid päikesetõuse ja -loojanguid, vaadata talve enda tulemisi, olemisi ja minemisi. Teha kõike seda, milleks vaid talvel on aega. Lugeda läbi suured raamatuvirnad ja vahel ka niisama laiselda. Ja kui sest viimasest küll saab, siis võib ka käed appi võtta.
Kui esimesed kudumid on omanikele edastatud, saab nad ka siia päevikusse salvestada. Mul tuli viimasel minutil pähe nad ka üle pildistada ja nii harutasingi juba kokkupandud esemed uuesti lahti.
Kõigepealt üks köhapeleti


Ega ma muidugi tea, kas meie pisike tšikk üldse soostub teda selga ajama. Ta on meil oma garderoobi suhtes väga nõudlik. Ja mitte keegi ei saa aru, millistest kriteeriumidest lähtudes ta neid valikuid teeb. Kui mingi rõivatükk preilile väga südamelähedane on, ei tohi seda ka uneajaks ära võtta ja kui miski ikka üldse ei meeldi, on muidu leebe ja armas, just kolmeseks saanud lapsuke valmis selle ka tualettpotist alla uhtma.
Siin üks pehme ja soe kallistus pealekauba:)

mis kaelas peaks umbes niimoodi välja nägema

Vanemad provvad ehk nii kapriissed pole. Üks seljapai ja sinna juurde samuti kaelatangid :)



Mina mütse ei armasta, eks nad ühed ajuahistajad on, aga mõned inimesed neid siiski kannavad. Ei oska ma teda kuidagi nii pildistada, et ta ilus jääks. Tegelikkus pole üldse kandiline ja tegelikkuses ei peaks ta olema barett, vaid hoopis säärane 30.aastate väike müts.


Ja siis mahutas kastike veel õlgadele kollase kolmnurga jahedamateks suveõhtuteks.


Ühele šikile mehel peaks selline asi päris kohane olema. See on küll ostetud, aga tegu on puhta kodumaise käsitööga

Kõiksugu kudumeid on veel üks portsjon, aga need alles ootavad oma aega.

Aastavahetusel kirjutasin ühest ettepanekust, millest ma ei saanud keelduda. Ja nii ma siis andsin reedel kirjastusele üle oma neljanda raamatu käsikirja. Las ta sisu praegu jääda...

Ilmajututa ei saa samuti. Talve teine tulemine oli ootamatu. Sääraseid üllatusi tekitab tänavu ikka öö.


Ja teda muudkui sadas ja sadas terve ööpäeva.

Kaks ilusat päikesepaistelist päeva lund ei viinud, kuigi nii puud kui katused tilkusid. Hangede asemele tekkisid munamaastikud.




Puude alumised oksad olid ikka veel raskes lumes.

Oskaks ta vaid end puhtaks raputada :)

Justkui sellest veel vähe poleks, sajab jälle mitmendat ööd ja päeva. Hommikusest teerajast pole varsti enam midagi järel

Eks me saame nüüd kõik selle sügisel saamata vee ja lume korraga kätte



Kevadet veel pole, külm, pori ja lumi pole mind kunagi mullas songima ahvatlenud. Külvideks on liiga pime. Vara ka.Kevad jääb vinduma ja nende ülekasvanud meetriste taimedega pole külmaga midagi peale hakata.
 Eks ma siis koon veel veidi.
Läbi on vaja uurida sõbra Mikk Sarve „Kuu“. Lugemist väärivat on veel muudki.
Ees on kohtumisõhtu V.Mikitaga ja mis peamine, järgnev afterparty sõpradega :)
Aga ilus on praegu, puudub vaid härmatis



Tuesday, February 9, 2016

VÄLJAS ON VEEBRUAR TÄNA


Aknast eriti välja ei näe, selle taga on külm vihmakardin. Taevas on mossis, pime ja pilves. Tuul tormab. Jääks ta ometi ükskord vagusi ja lihtsalt hällitaks puid ja kuivataks lirtsuvat pinnast, aga ei. Vingudes, vihisedes ja susisedes ei tea ta ilmselt isegi, kuhu ta jõudma peaks. Eriti jõhker on ta öösiti kolistades, mürtsutades ja keerutades sihitult ümber maja.
Juba pikka aega on ilm tõeliselt vastik. Ja juba pikka aega ei saagi enam aru, mis aastaaeg meil siis lõpuks on.
Ja siis on täna veel vastlapäev. Kui õige rada valida, saaks ehk päris pika jäise liu :). Ega me lumepuuduse üle ka kurta saa, on teist veel õige mitmes kohas :D. Vähemalt ei lähe meelest milline üks lumi välja näeb.

Soos näiteks
Aga küll samblikel on mõnus, neid kasvõi hammusta :)
Sibulike ninasid me veel eriti ei näe,. Mõnes kohas vedelevad veel need lumeräbalad ja osades kohtades on nad kergkruusa all. Aga roniv hortensia on küll õige pea lehes

Ja siis on täna veel luuvalupäev. Ei lubata ei tantsida ega midagi rasket ja kontimurdvat teha. Ma siis ettevaatuse mõttes pigem kirjutan. Kui viitsin, võtan vardad ka kätte või hoopis loen või teeks äkki ühe ilu-uinaku. Ühesõnaga, ei teeks eriti midagi. Vahel on laisk ka hea olla.