Wednesday, November 3, 2010

UDUNE ALGUS

November algas sombuselt, aga soe on. Täna +12C ja umbes nädala pole ööselgi t alla +5C olnud. Eilne mähkis meid terveks päevaks paksu udusse. Täna on nähtavus pisut parem, aga udu hajuda ei taha. Nii, et....päris talve veel niipea loota pole.

Paar päeva tagasi kirjutas mulle üks sõber, et sügisel on iga leheke nagu kunstiteos.
Nii ongi, värve jagub veel küllaga nii jalgade alla kui silmade kõrgusele.
Enamus puid on raagus, nende võrad olid eilses paksus udus täiesti müstilised. Pajud on veel kuldsed ja nende taga ja ees olev hall tundub samuti värvus olevat. Kõik suured üldvaated on veel värvilised, aga neid olen ma siia juba küllalt üles ladunud.


Kiviktaimla e Peenar on praegu värvilisemgi kui suvel. Kes eputab lehtede,


kes viimaste õitega


ja kellel jagub mõlemat


säravroheline tundub praegu eriti kirgas

Tuhkpuud on tekitanud ühele kallakule mitmevärvilise vaiba




kukerpuud teevad sügisel aga kõigile silmad ette







Teised veigelad on puha raagus, `Dart`s Colordream` ei mõtlegi neid veel langetada.


Köögiviljaaed on suures osas koristatud, aga brokkolitelt saab veel üksjagu saaki, mis siis, et mõni neist ka õitseb


Mikrobioota hakkab end puhkama seadma ja on kasuka hõbevioletseks kirjanud.Seda sätendavat ilu on üle 25m2


Umbes 20 cm kõrgune kääbusmänd `Nana Carsten Wintergold´ hakkab samuti okkaid kuldsemaks muutma ja sel aastal on ta isegi käbisid kasvatama hakanud.


Mu pisike lehis `Blue Dwarf`, kes paar aastat tagasi hakkas oktoobri lõpul uusi kasve kasvatama ja kannatas tol aastal korralikult, teab nüüd vanemaks ja targemaks saanuna, kuidas tuleb sügisel käituda ja on selga tõmmanud vana kulla värvi rüü.



Iileksid on nagu ikka sügavrohelised ja mulle tundub, et sel aastal on nad esmakordselt viljunud. Kui nende marjad ka punaseks ei muutu



on meie omad kibuvitsad vaat´ et ilusamadki.



Mulle on säärane sombune taevas vägagi meeltmööda, aga toas ma miskipärast seda pimedust ei talu. Üldse on mul paljudes asjades säärased vastakad soovid, mida vanemaks saan, seda keerulisemaks enda jaoks muutun. Pimedusega suudan ma küll võidelda. Kus aga liigun, seal tuled põlema panen ja siis tuleb üks korralik inimene ja hakkab mu lossitaolist elamist pimendama. Kui ma siis uue tiiru teen ja uuesti valguse tekitan, siis...nii lõpmatuseni. Ja kumbki meist targemaks ei saa, pole lootustki:)