Saturday, June 30, 2012

ROOSA. AINULT ROOSA

 Tänavu alustasid viigikaktused roosalt.
 Kõige virgem oli neist eestikeelse nimeta Opuntia erinacea `Halblech`. Tema näitas end kohe peale jaanipäeva 25.06. Õisi ta laialt ei avagi, vaid hoiab neid sedasi ontlikult koos.
 Järgmisena, 26.06, rõõmustas meid Opuntia rhodantha, kellele pole samuti veel jõutud eestikeelset liigiepiteeti leida.
 õis lähemalt.
 Eile, 29.06 avas oma esimesed õied habras viigikaktus (O.fragilis) `Füssen`
 ja täna, 30.06, piilus kivide vahelt rohkeastlalise viigikaktuse (O.polyacantha) sort `Oettingen`

Friday, June 29, 2012

SINISE JÕE LOOD -2. KUIDAS NEID TEHAKSE

 Siberi iirised kuuluvad habemeta iiriste hulka ja nad moodustavad selles suure grupi (Siberian Irises), kuhu kuulub 11 erinevat liiki iiriseid. Meile on neist kõige tuntum üks liik, keda eesti keeles nimetatakse siberi võhumõõgaks (Iris sibirica). Liik on üsna varieeruv, looduses võib leida tumedamaid ja heledamaid siniseid, aga ka valgeid või veidi roosaka jumega taimi. Siberi võhumõõga aretustööga alustati juba 20. sajandi alguses, kuid selles töös ei saavutatud erilist edu üle 50 aasta.  Kõik ristamised üldiselt ebaõnnestusid ja järglased sarnanesid liigile või erinesid temast õige vähe. Eelmise sajandi esimesel poolel registreeriti vaid 17 sorti, kuid erilist vaimustust nad lillesõprades esile ei kutsunud.
Botaanikuid hakkas asi tõsiselt huvitama peale II maailmasõja. Kuidas siis ikkagi ei ole võimalik niipaljudest huvitavatest looduses leiduvatest liikidest saada aiandusväärtusega sorte. Sordiaretuse läbimurde põhjustasid 2 mehe avastused.
 Kõigepealt avastas inglise botaanik C.McEven, et siberi iiriste grupi liigid on isetolmlejad. Vähe sellest. Tolmlemine ja viljastumine toimuvad juba pungas enne selle puhkemist. Ja seetõttu pole avanenud lille tolmeldamisel enam mingit mõtet. Seda on väga oluline teada ka aednikel, kes kasvatavad aias siberlasi vaid silmailuks. Neid ei tohi mingil juhul lasta end ise külvata, sest mõne aasta pärast kasvavad peente sortide vahel ja mujal aias tavalise siberi võhumõõga puhmikud, kes lihtsalt risustavad aia. Ja kes nii loodab uut sorti saada, peab pettuma.
Selleks, et neid tolmeldada, avatakse emataime kroonlehed kohe kui nad õige pisut hakkavad värvi näitama ja eemaldatakse sealt tolmukad. Seejärel keeratakse õiepung ettevaatlikult tagasi endisse asendisse, suletakse, seotakse kinni ja isoleeritakse. Tolmeldatakse siis, kui soovitaval isataimel on tolm vajalikul määral küpsenud, avatakse emataime seotud pung ja teostatakse vajalik tolmeldamine. Tolmeldatud pung isoleeritakse uuesti, et sinna ei satuks putukate abil mittevajalikku tolmu. Peen keeruline ja kannatust nõudev töö.
 Teine, iiristele suure teene teinud teadlane on kuulus vene professor G.Rodionenko. Tema jagas erinevate botaaniliste tunnuste alusel kõik iirised e. iiriste perekonna 4-ks alamperekonnaks, mis omakorda jagunevad seeriateks ja seejärel alamseeriateks. Siberi iiriste seeria jaguneb 2-alamseeriaks sibiricae ja chrysographes. Süstemaatika iseenesest ju mingeid teadmisi aretustööks kaasa ei too, tõsta neid liike ühest tulbast teise, kuidas tahad. Kuid prof. Rodionenko jaotuse aluseks on kromosoomide arv rakutuumas, kus esimesse seeriasse kuuluvail liikidel oli neid 28 ja teise seeria liikidel 40 kromosoomi rakutuumas. Neid kaht seeriat siiani omavahel ristata ei saanud, nad erinesid üksteisest ju nagu öö ja päev.
Mul oli au tunda seda suurepärast, tarka, sõbralikku, lihtsat ja südamlikku inimest. Tutvusin temaga 80-ndate aastate keskel. Ta ei pidanud paljuks raisata oma aega, et meile rääkida iiriste olemusest ja näidata Peterburis mitu päeva oma rikkalikku kollektsiooni ning enda aretustöö vilju. Kahjuks olin ma iiriste maailmas siis veel nii roheline, et ma ei osanud temalt isegi midagi küsida. Õnneks kinkis ta mulle pühendusega raamatu, kus on kirjas, küll lihtsalt, aga siiski kogu iiriste keeruline süstemaatika ja bioloogia, mida siiani tunnistab terve maailm parimaks omataoliste hulgas. Et sellest üleüldse midagi aru saada, hakkasin hiljem lisaks uurima kõrgkoolide botaanikaõpikuid. Aga ma ei taha kogu seda juttu siin ülikeeruliseks ajada.
Tänu uutele avastustele ja  teadmistele toimus aretustöös suur murrang. 1957,aastal aretati esimene puhasvalge sort `White Swirl`, 1964.aastal siiani väga hinnatud ja väga tuntud helesinine sort `Cambridge` ja 1969.aastal roosa `Pink Haze`. Neil kolmel sordil on tohutu ajalooline väärtus ja nad ei jää millegi poolest alla tänapäeva kõige modernsematele aretistele. 1980.aastaks oli registreeritud siberi iiriste sorte juba üle 600 ja tänaseks on neid rohkem kui 2000.
 Et ületada geneetilisi barjääre s.t. ristata omavahel siiani ristumatuid liike, on kasutusel võetud erinevaid keemilisi mutageene ja nii võtavadki aretustööst osa kõik 11 liiki ja eelnevalt saadud sordid. Kuna nüüd on võimatu määrata, kas uutes sortide üldse esineb või kuipalju seal on siberi võhumõõga verd, on targem neid sorte nimetada siberi iiriste sortideks, nii nagu seda teeb kogu maailm.
 Tänased sordid on enamasti tetraploidid, s.t. et nende rakutuuma kromosoomide arv on kahekordistunud, ka see on saavutatud keemiliste mutageenide abil. Ilmunud on pooltäidis-ja täisõielised sordid, mismoodi neid tehakse, on aretajate saladus. Mul on aias ka esimesed remontantsed e. korduvõitsvad sordid. Kuidas nad meil end üleval pidama hakkavad, on ebaselge.
 Eesti juurtega saksa teadlasel T.Tambergil on õnnestunud ristata omavahel selliseid liike, kelle ristamisest veel paarkümmend aastat tagasi keegi unistadagi ei osanud. Ta on tekitanud 2 täiesti uut habemeta iirise rühma. Sibtosa tuleneb aretusvanemate ladinakeelsete sõnade algus ja lõpusilbist sibirica ja setosa. Rühma  kuuluvad sordid on jõulise kasvu ja paljunemisega, kõrgekasvulised ja ülisuurte õitega. Siberlastelt on nad pärinud kauni, puhmiku kohale tõusva õie, harjasiiriselt varte hargnevuse. Kui siberi iirise õievarrel on alati 2 õit, siis sibtosa õievars on jagunenud mitmeks osaks, mille kõigil harudel on samuti 2 õit, s.t. õitsemine on rikkalikum ja kestab hoopis kauem. Nad saavutasid maailmas kohe suure tunnustuse ja nende sortide arv kasvab pidevalt. dr. Tambergil on palju veel nimeta imeilusaid seemikuid. Tänavu mõõtsin kõige suurema õie läbimõõduks 19cm.
Sibtosa `Sahnenhäubchen`. Teisi sorte, kes mul õitsesid juba eelmisel aastal, ma enam sel aastal üles ei riputa.
 Teine väga põnev uus rühm on chrytosa. Nimi on tuletatud analoogselt esimese rühmaga. chrysographes x setosa. Praeguseks on olemas vaid 3 õnnestunud seemikut, millel pole nimesid ja neid ilmselt ka ei panda, aga nad on olemas ja ilmselt edaspidise aretustöö käigus on ka siit tulemas palju ja huvitavaid sorte, sest töö nendega jätkub. Kasvul on nad väga kõrged, nende õievarred on minu pikkused, osa isegi pikemad. Õied on suhteliselt väikesed, kuid väga huvitavad.
 Chrytosa nr.2
Uusi sordirühmi on tekitatud veelgi, kuid nad ei ole meil külmakindlad. Väga põnevad ja ilusad on sibcali-rühma sordid, kus ristatud on siberi ja kalifornia iirist ja veel mõned. Kui neist kord ka midagi talvekindlamat õnnestub saada, oleks ka neid huvitav näha saada.

Thursday, June 28, 2012

MÄÄDMÄN

 Just täpselt. Nagu hääldan, nii ka kirjutan.Ma ei tea, mispidi need meeste ajukäärud küll ehitatud on. On need kuidagi risti-põiki või miskitpidi puntrasse keritud või puuduvad hoopis. Või on osa mehi tõesti mingilt teiselt galaktikalt. Ma siiski arvan, et äkki on kellelgi kuskil ikka mingi normaalne mees ka peidus.
 Kui ma eile õhtul peale vihma õue läksin, et üle vaadata, kuidas peavad end ülal aediirised ja lootsin ka sinisest jõest veel mõned klõpsud teha, tundus mulle äkki, et ma näen kummitust.
Meie kõrge heki otsas seisis täies pikkuses inimene. Ja oleks siis veel niisama, käes oli tal undav ja töötav hekilõikur. Kogu hekk õõtsus ja värises kui tormine ookeanipind.
Ma saaksin veel kuidagi aru, kui neid akrobaatilisi trikke teeks mõni mürsikuohtu noormees. Aga, et sääraseid sõgedaid tempe teeb kangete ja kriuksuvate kontidega ........khm, khm, najahh:). Temal näete, oli vaja seal siluda oma mune. Mul hakkas seda õudust vaadateski halb, mismoodi seal ülal olla oli, ei kujuta ma küll ette. Kõrvalasuvast redelist hekini oli ka veel pool meetrit maad. Aga hostade kaitseks allakukkuvate kuuseokste eest oli neile kile peale pandud. Niipalju seal tühjas peas ikkagi mõtteid oli.
Ma olen kunagi "Varjatud kaameras" näinud klippi, kus üks edev mees oli samamoodi roninud endast kõrgema heki otsa, aga too oli viirpuust. Ja kui ta siis kummardus, et seda pügama hakata, kukkus ta suure hädakisaga heki sisse, nii, et peanuppki enam välja ei paistnud. Mismoodi ta sealt välja lõigati, enam ei näidatud.
Kui meil oleks sama lugu juhtunud ja ma  poleks seda etendust kogemata märganud, poleks ma tänaseni teadnud, kus mu mees redutada võiks:D

Wednesday, June 27, 2012

SINISE JÕE LOOD-1. LAINED JA LOOKED

 Jõgi hakkab mingitmoodi vastama mu ettekujutustele.  Mõnes kohas voolab ja lainetab ta päris kenasti, aga temas on ka üks väga suur koolmekoht. See pole küll tühi, kuid siberi iiriste uued sordid võtavad kosumiseks, kasvamiseks ja puhmiku moodustamiseks hoopis rohkem aega kui vanemad sordid. Sombuse ilma fotol loomulikult ei paista, et ka neil madalatel taimedel on õienupud peal. Õitseda ma neil tänavu siiski ei lase. Niipea, kui ma õie ära näen, lõikan õievarre maha.
 Üldiselt on need jõevood ja lainetused päris rahulikud, kuid päris lähte juurde tekkis miskipärast kosetaoline moodustis. Ma olen kord juba kirjutanud, et kui ma eiran enda loodud reegleid enda aia ja taimede tarvis, saan ma oma vitsad üsna ruttu kätte. Kuna meil on tegemist viljakate liivsavimuldadega, olen ma loobunud kevadel püsikutele lämmastikväetiste andmisest. Tänavu otsustasin pisikestele taimehakatistele siiski anda väikese dopingu raskest talvest ja kevadest ülesaamiseks. Ka eelmine suvi polnud oma  kuivuse ja kuumaga taimehakatistele mingi meelakkumine. Mul oli lausa tegu nende hingeshoidmisega.
 Kuna mu väetiselahu jäi järgi, mõtlesin, et kui ma juba siin nende siberlastega tegelen, olgu siis neil kõigil oma elus üks hea päev ja väetist said ka suuremad ja vanemad puhmikud. Siberlastega ei juhtunud midagi hullu, aga niigi jõulise kasvuga sibtosad reageerisid sellele üsna pahasti. Nii väetis kui pidevad vihmahood kasvatasid paari sordi varred pikemaks kui mina ja esimese tuulega ülisuuri 18-19cm diameetriga kümneid õisi kandvad varred enam püsti seista ei suutnud. Ma olen neist enamuse juba ära lõiganud, laiali olid nad kõigis suundades. Kõigepealt kannatas tänu lämmastikule siis nende seisukindlus. Jääb vaid loota, et vähemalt talvekindlusele mu heategu halvasti ei mõju, sest siiani on neile sobinud nii 1,5 m hanged kui tänavune üsna õhukese lumekihiga -30C pikk pakane ja kasvukõrgus on seni olnud ka normaalne. Üle 1,5 m kõrgusel asuvaid õisi peaks hakkama redelilt vaatama, sest nad pole ju mingid allapoole rippuvad kellukesed, vaid korraliku alustassi mõõtu lamedad ülespoole vaatavad laialt avatud õied.
Kauem kohal olnud siberlased tunnevad end tänavuste ilmadega hästi. Eelmise aasta noored kasvatavad küll lehti, aga kasvukõrgusega neil päris rahule jääda ei saa. Ja on selge, et halvemini peavad end ülal just heledad- valged, helekollased ja roosad- sordid, kuigi ega ka nende kallal väga norida ei või.
Täna varahommikul kella 5 paiku äratas mind kohutav mürin. See polnud äike. Taevast tuli alla tõeline vihmamüür nii, et nähtavus oli 0. Sain aimu, mida tähendaks vist Niagaara kõrval seismine:). Päev pole ka vee poolest kitsi olnud. Igale pooletunnisele pausile järgneb tunnine sadu. Kuskil eemal müristas ka.

  Täiendus. Muide, alles hilja õhtul avastasin, et täna oli seitsmemagajapäev, mis tähendab, et sadu jätkub veel vähemalt seitsmeks päevaks.

Tuesday, June 26, 2012

MUUSIKA MÄNGIB IKKA VEEL

 Oli vist Helleaed, kes küsis, palju mul neid iiriseid on. Kui ma kõik kokku arvestan, aediirised, siberlased ja veel mõned rühmad ja näitaksin ühe sordi päevas, siis aastast ei piisaks. Seepärast panengi igal aastal üles vaid need sordid, kes õitsevad mul esmakordselt. On nad siis eelmise aasta uustulnukad või need, kes mingil seletataval või seletamatul põhjusel pole end mitu aastat näidanud. Ja seda ka vaid selleks, et kui mu enda fotopangaga midagi peaks juhtuma, siis niikaua kuni kogu tehnika koos püsib, on nad mu blogis vähemalt olemas. Fotodel on ka talviseks tööks oluline väärtus. Neile on ju kleebitud pildistamise kuupäev, mis võimaldab alati kontrollida õitsemise algust ja kui ma teen ühest sordist fotod erinevatel aegadel, siis ka õitsemise kestuse määramiseks on nad head abimehed. Pole vaja sorteerida erinevaid märkmeid, sest neid koguneb muude andmetega isegi küllalt.
  Kuigi mitmepäevased vihmad on aediiriseid päris korralikult räsinud, õitsevad viimased sordid veel vast paar nädalat. Aga uusi sorte vist enam avanemas pole. Ja need on selle aasta kõige laisemad ärkajad kui just mõni sort erilist üllatust ei kavatse pakkuda.
`Wild Lad` Blyth 95
 `Rite of Spring` Hager 96
 `Copatonic` Blyth 94. Peale vihma eredas päikeses oli üsna võimatu saada head pilti, aga ka siit on näha, et ilmselt tema ongi vast kogu mu kollektsiooni kõige sametisemate alumiste perigoonilehtedega sort.
 `Old Black Magic` Schreiner 96, HM 98, AM 00
Vihm ilmselt niipea veel ei väsi. Täna on meist üle läinud neli äikesehoogu. Tõsi, päris pea kohale pole neist ükski jõudnud. Päris pikne on kuskile eemale vajunud, aga see kõmingi on üsna tüütu. Sabad seinast välja, jälle seina. Uuesti seinast välja, jälle seina..... Täiesti kasutu päev töötegemiseks nii sees kui aias, sest korralikust padukast ei pääsenud me siiski ka täna.

Monday, June 25, 2012

JAANIRING

 Ilm jaanilaupäeval oli meilgi sajune, udune, sombune ja jahedapoolne. Aga need pisiasjad ei saa ometi segada tuld süütamast, mis vanade uskumuste kohaselt pidada eemale peletama kõik halvad vaimud ja kurjad silmad. Ja lapsukese kiik käis samuti uhke kaarega üsnagi kõrgele. Ikka, et need viljad ja karjad..:) Noh, meil neid ju pole, aga siis, et lilled ja puud ja põõsad ikka hästi kosuksid ja edeneksid. Sõnajalaõied on mul ammugi leitud ja neid ei peagi igal aastal uuesti otsima, vaja vaid neid eelmisi korralikult alal hoida. Kus süüa ja seda valmistada polegi ju nii oluline, tänapäeva tossuahjud ei tee veel jaanikut ega meeleolu. Rõõmu võib tunda ka vihmast ja vihmaga. Ja korbid ehk päikeserattad küpsetatakse ikka praeahjus.
 Jaanipäev ise on kõige suurema ja absoluutsema töökeelu püha. Sel päeval vaadatakse üle oma valdused. Vaatamata üsna tugevale tuulele läksimegi kahekesi tegema suurt iga-aastast ringkäiku.
Meil on sääraseid aiaosi, kuhu vahel ei satu nädalaid, aga ka need on vaatamist ja hindamist väärt. Suurte istutusalade õitsemine on rikkalik ja mahukas ja väärib omaette kirjatükke. Õitsevad pojengid, aed-ja siberi iirised ja muud väiksemad ja tagasihoidlikumad lilled.
Köögiviljanduse üle ei saa samuti väga kurta, igasugu lehelised on lopsakad, tomatid ja paprikad viljunud, vaid avamaakurk mõtleb, kuidas nende jahedate öödega hakkama saada.
Vesirooside suur õitsemine on veel ees, aga ka nende esimesed õied on juba avanenud.
Hostade ja kobarpeada puhmikud on tänavu eriti rammusad.
Kõige muu õitsva kõrval meeldivad mulle kõrgekasvulistest lilledest hetkel enim kitseenelate ja rodgersiate õievahupöörised.

 Edasi Peenrasse, mis meenutab kirevat vaipa, aga et ma istutades värvusi grupeerisin, pole üldvaade rahutu.
 Siiamaani õitsevad tiarellid, kõik liivateed, nelgid, keramadar ja palju muud

 Korralik inimene oleks enne vastak kuldharja (Chiastophyllum oppositifolium) pildistamist eest ära võtnud mõned oma aja ära elanud sibullillede varred, aga et eile ei olevat tohtinud isegi väikest sõrme liigutada, jäi ka see tegemata.
 Isegi üks madalakasvuline aediiris on otsustanud teiste õitsvate võidujooksus kaasa rääkida.
 Kõige vanemas aiaosas meenutab harilik kuusk `Inversa` järjest enam mingit eelajaloolist saurust
 Ja sookask `Iglu` on tõeline pelgupaik, isegi ukse kohta ei leia silm üles.
 Sõber Mati poetab vahel pihku mõned huvitavad sibulad. Umbes 70 cm pikkuse varrel uhkeldavad Leichtlini preeriaküünla (Camassia leichtlinii) sordi `Semiplena` põnevad õied.
 Nooruke musani abeelia (Abelia mosanensis) on talve kenasti üle elanud, aga üllatas ta meid pisikese, häbelikult kuuseheki poole keeratud ärapeidetud õisikuga.
 Läänepoolne aiaosa läbi käidud, üle vaadatud ja ära katsutud, liikusime tagasi maja poole müüri suunas. Mu aiapidamise üks põhitõdesid on- mitte kedagi talveks katta. Kui ma selle vastu eksin, ei tõota see midagi head. Mitu aastat muldasime hilissügisel roose ja ikka oli neil kevadel miskit häda ja õitsemine oli neil enam kui tagasihoidlik. Eelmisel sügisel jätsin selle tegemata. Vaatamata külmale talvele, suhteliselt õhukesele lumikattele ja üsna tuulisele kasvukohale, õitseb ja lõhnab `Frühlingsduft` ennastunustavalt.
 Kaktused on oma suureka peoks stardivalmis,
 aga mägisibulatel on see juba käes
 Deiaroosil hakkab ka juba põõsa nägu ette tulema
 Ebajasmiinid meil veel ei õitse, vaid `Snowbelle` on üks suur valge kuhik. Tänu tänavusele vihmale on tal ometi kord ka noored kasvud päris korralikud.
 Mai lõpus alustasime me puude-põõsaste korrastamist. Eks nad olid ju algusaastail meie ettenägematuse tõttu saanud kannatada nii jänese-kui kitsede hammaste läbi. Nii mõnigi pidi kasvatama uue ladva või alustama uuesti külgokste kasvatamist, aga seda üsna madalalt ja nii mõnedki puud meenutavad pigem mingeid sasipusasid kui ilusa tüve ja võraga vaatamisväärsusi . Tänaseks oleme jõudnud üle käia vast veerandi puittaimedest. Põõsad, keda vähegi annab tüvipuudena kasvatada (sirelid, aedhortensiad, madalad pajud), on kõik vaja lõigata nii nagu ma tegin seda lodjapuuga.
 Eelmise aasta kuldsed uustulnukad saavad samuti tänavu korralikult vett ning nende aastakasvudega võib päris rahul olla. Must kuusk (Picea mariana) `Aurea` noored võrsed oli kahvaturohelised, aja edenedes muutuvad nad järjest kuldsemaks.
 Vastupidiselt käitub serbia kuuse (Picea omorica) kuldne vorm `Aurea`, tema erekollased noored kasvud hakkavad muutuma rohekateks.
Eilse suure tuulega oli puid üsna võimatu pildistada, need paindusid ja tantsisid tuules just nii nagu neid painutati. Aga ühel hetkel suutsin tabada enamvähem liikumatu hõbepuu, kes sätendab silmipimestavalt päikeses ja särab ka sombuse ilmaga.
 Seevastu tuulest sasimata kolkviitsiat (Kolkwitzia amabilis) tabada ei õnnestunud.
 Tänavune hariliku sarapuu (Corylys avellana) punaselehine ja keerdus tüvega `Red Majesty` pole istutamisest arugi saanud.
 Mitmetunnise ringkäigu ajal olid maasikad päris asjakohased. Aedmaasikad veel valmis pole, aga metsmaasikaid võiks vaid kõhuli heites korjata liitrite viisi. Märjal maal on sellist laisa inimese asendit küll viletsavõitu sisse võtta:)
Siiani on suvi olnud jahe ja ma olen selle üle päris õnnelik. Üle hulga aastate midagi väga head ka minu tarvis. Aed õitseb pikalt, kõik taimed saavad janu täis juua  ja küllap jagub  päikestki eelolevaks ilusaks pikaks suveks samuti piisavalt. Külmavaresed võiksid mõneks ajaks küll kampsunid varuks hoida.
Aga  tänagi ajab üks vihmahoog teist taga, eks see ole vist ka mingiks mõtlemiseks vajalik:)

Sunday, June 24, 2012

JA NAD TANTSIVADKI ehk MIKS MA SEDA SIISKI TEGIN

Pole olemas valesid aedu. Kõik on õiged seni kuni pere seal end hästi tunneb. Kui aga mitte, tuleb hakata otsima põhjusi. Meil oli neid piisavalt ja ma olen neist vist terve eelmise aasta ka kirjutanud. Tänavu võib heita pilgu tagasi ja nentida, et vaatamata igasugu kõhklustele, kukkus kõik päris kenasti välja. Et kõik ilusti reas oleks, siis alustuseks ka mõned varasemad fotod.

Miks ma seda kõike siiski tegin?
1.Vaja oli realiseerida suur plaan "Kaks üheks" ehk ajada kokku 2 aeda. Mulle ei sobi väikesed istutusalad, eriti hulluks muutub asi siis kui neid pisikesi lillepeenrakesi on palju ja aed hakkab meenutama kalmistut. Meil asi siiski säärane polnud, tegemist oli vaid vana ja uued aiaosaga, mõlemad suured, aga imelikult üksteisest eraldatud.
2. Likvideerida kunagine sirge krundi piir, anda sellele mõningane pehmus. Looduses päris sirgeid jooni ju pole. On küll aiastiile, mis lausa nõuavad ranget geomeetriat, aga need pole siiski kohased ühes maa-aias või vähemasti mitte minu aias.
3. Mu eelistuste hulka ei kuulu mustlasseelikut meenutavad aiad, kus on koos palju värvi ja vormi. On inimesi, kellele nad on hingelähedased, aga mina nende hulka ei kuulu. Ja ometigi oli mu aed mitmetel põhjustel muutunud just sääraseks või veidi hullemaks. Käisin ja põdesin ja uurisin terve üle-eelmise suve püüdes saada selguselt, mis mind ometi nii hullusti on segama hakanud. Ülesanne oli keeruline ka seetõttu, et ma olin endale ammu selgeks teinud, et mitte ühtki rohitavat istutusala ma enam ei raja, seega näiteks aediiriste viimine uuele istutusalale ei tulnud kõne allagi.
Hea lahenduse leidmine polegi niisama kerge protsess, eriti kui sellele pidevalt mõelda. Ta peab vähemalt minu puhul tulema mingi sähvatusena. Ja siis kui ma olin juba loobumas sest mõttetööst ja tegelesin hoopis muude asjadega, tuligi see valgustatus:D. Kui viia pojengid, kes kannatavad katmist, teise kohta, mis niikuinii vajab taimestamist, siis kõik muu on juba lihtsam. Nagu minu puhul ikka, paberile ma mingeid plaane ei tee. Ma ju võin kritseldada, aga ei näe seal ikkagi seda, mida ma tunnen ja mõtlen.
Käisin, istusin ja uurisin neid kohti, et mismoodi ja kuidas, aias. Pikalt-pikalt.
 Juunis 2011 nägi see koht välja niimoodi

 Peale eelmise aasta jaanipäeva hakkas seal mingi pilt kujunema.
 Ja siis läks kiireks. Aeg oli suureks istutustööks  äärmiselt ebasobiv. Eelmise aasta juuli keskel oli kuuma päikese käes pea 30C. Vihma polnud kaua tulnud, maa oli tuhkkuiv ja kivikõva. Polnud hea ei inimestel ega taimedel. Aga oodata enam ei saanud, sest uued aediiriste sordid olid juba poolel teel siiapoole ja neile enam aias kohta polnud. Veel vaevas mind see, et kogu seda tööd pidi tegema Muhedikupapa üksi. Aga on ikka tõesti nii, et kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem ja nagu taevast sadas meile  alla VTA (Küll ta teab, kes ta on:) Ma olen talle tänaseni väga-väga tänulik ja ta on oodatud siia oma kätetööd imetlema.
 Ma tõesti käisin ja palusin oma pojengidelt andeks, et nad peavad nii valel ajal taluma säärast jõhkrutsemist. Aga ma ka lubasin neile, et nad tunnevad end uues kohas hoopis paremini ja võivad seal igasugu tantse tantsida.
Ega see pole kerge töö sangutada ja kangutada maast välja ja siis tükeldada pea 20 aastat kohal olnud sorte, aga 3 päevaga 13-15.juuli 2011, olid need puhmikud, mis läksid ümberistutamisele, oma uues kodus. Ja kuigi nii ei tehta mitte ilmaski, püüdsin ma jätta neile alles niipalju rohelist kui võimalik, et nad saaksid sügiseni juurdumiseks neile veel nii vajalikku toitu. Oli ka neid, kellel pidin peale istutamist varred siiski maha lõikama.
 Nädal hiljem said nad lisaks istutusauku kallatud pangetäitele veel ohtrasti vett pealtpoolt ja siis enne pinna kuivamist märjale maale katte. Ja ikka sedasi jupikaupa edasi.
Pojengide juurde ei istutanud me mitte ühtki nendega samaaegselt õitsvat lille. Kevadeks on nende vahel esialgu mõned jalglehed ja ilmselt nendega ma piirdungi, sest siia ei luba ma tulla mitte ühelgi sibullillel. Juba seepärast, et viimased vajavad ikkagi üsna sagedast ülesvõtmist ja kattega peenras pole see niisama lihtne. No ja nii väärikate lillede, kui pojengid, vahele ei sobi ka kuivavad lehed. Suve teisel poolel saabub hiidiisopite, paari hilise astilbesordi ja ilmselt järgmiseks aastaks ka mõne tumesinise metssalvei aeg. Hilissügiseseks õitsemiseks on nende lähedal kukeharjad.
 Mõtlesin, et tänavu ma pojengiõisi ei näe. Oi, kuidas ma eksisin.
22.juuni 2012 tehtud fotod on küll keskpäevase ereda valguse pärast kehvavõitu, aga absoluutselt kõik ümberistutatud sordid õitsevad. Ma olen neil, kelle puhmikud üsna pisikesed olid, õied kohe avanedes maha lõiganud. Aga kui mõnel on peal 10 õievarre ringis, ju nad siis ikkagi õnnelikud on, ja las nad õitseda veel mõned päevad.
 Jaanikankaan teiselt poolt ka. Elusast peast on peenar muidugi hoopis parema väljanägemisega. Rõõmus, särav, värviline, lõhnav ja samas siiski rahulik ja puhas muudest segavatest õitest. Minulik:)

Ma loodan, et kõigil neil lillesõpradel, kellele ma pojenge keset juulikuu palavust jagasin, tunnevad nad end sama hästi kui mul. Ja kui need pisemad jupid ka sel aastal ei õitse, teevad nad seda järgmisel aastal kindlasti.

Friday, June 22, 2012

KAUNIST JAANIAEGA

Ilusat, sooja, värvilist, lõhnavat, rõõmu-,  lille- ja saagirohket suve kõigile!

Thursday, June 21, 2012

SUVE ESIMESE PÄEVA LAULUD

 Suve esimene päev oli ilus päikseline ja soe. Iirised vaid rõõmustavad selle üle.
`Rustic Royalty` Schreiner 00
 `Ugly Belle` Seda Mushka imeilusat sarviirist pildistasin peale tormi toas, aga varrel õues avanenud õis on ikka hoopis midagi muud.
 `Queen of Angels` Screiner 95, HM 97, AM 99, tema pitsiline ääris on neid auhinnad ausalt välja teeninud.
 `Mukkadam` Mushka, aretusaasta teadmata
 Eelmises postituses näitasin, mismoodi vihm imeilusa `Brazilian Holiday` õie ära rikkus.
 `Tiro Mancini` Bianco, aretusaasta teadmata.
 `Changing Winds` Tompkins 94
 `Goldkist` Black 93, HM 95, AM 99