KRÕMPS-KRÕMPS JA OTSAS:( ÜHE ÖÖGA!

 Paksoi on muutunud üheks mu lemmik-köögiviljaks. Varane, kiirekasvuline, mahlane ja maitsev paljudes roogades. Ilus kah. Avastasin ta enda jaoks mõned aastad tagasi ja sellest ajast olen teda järjest rohkem külvanud.  Tänavu külvasin nad varakult kasvuhoonesse, mai algul avamaale ja nad nägid peaaegu samasugused välja kui fotol. Üleeile lõikasin mõnel taimel välimisi lehti lõunasöögi tarvis. Vaatasin küll, et paaril taimel on mõned suuremad lehed kollaseks muutunud, aga ei vaevanud sellega eriti oma pead. Eile õue minnes pidin rabanduse saama. Üle 40 taime oli pikali ja närtsima hakkamas. Neid andis veel päästa külmikusse panekuks, aga ma tahtsin varast köögivilja ju ikka värskena kasutada:( Kui ma neid ära koristama hakkasin, selgus, et osadel peadel polnud enam juuri olemaski. Mõnel, mis veel püsti püsisid, oli aga juurekaela ümber keerdus tilluke, umbes 5 mm pikkune vihmaussikarva uss ja kogu jäme juurekael ümberringi ära kooritud. Niisugused asjad teevad kurvaks. Ja kurjaks. Kui ma seal peenra ääres seistes puhisesin ja sisisesin ja mõtlesin välja igasugu koledaid sõnu, mis mu sõnavarast üldiselt puuduvad, oskasin ma oma sõrme ka veel kuidagi väga teravate kääride vahele jätta. See tegi mu veel tigedamaks, aga vähemalt pole ma poolteist päeva pidanud nõusid pesema:)
 Traatuss see kindlalt pole, ta on hoopis pikem ja ei keera end kunagi taime ümber kõverasse. Ma ei tea, kes see pagana madu-uss on. Ja ega vahet ju pole, on ta siis mingi mullaöölase, harjasliimuka, tuhatjala, tõusmekärbse või veel mingi jõleduse vastne, toiduviljale ma niikuinii ju mürki ei pane. Ja kui ma nüüd hästi järele mõtlesin, siis kukkusid eelmisel aastal sedasi pikali mu lill-ja spargelkapsad. Aga need polnud jõudnud õieti veel kasvamagi hakata ja ma ajasin selle hoopis põua kaela. Näib, et see elukas armastab ristõielisi. Aga salat on puutumata. Ma kohe ei tea:(
Nüüd külvasin sellele reale põldoa. Näis siis, ehk peletan ta sealt kuidagi minema. Porgandite kõrvale oli mul juba varem mõned peiulilled istutatud, aga ma ei tea, kas see neid ka päästab või järatakse nüüd need ära.

 Need järgmised pildid on mõne ahastaja lohutamiseks, kes arvab, et 1,5 kuuga peab aed ja elamine valmis olema:). Avastasin nad paksoi fotot otsides, sest tänavu oma kunstipäralist rida, kus olid nii valged kui punased taimed kohale istutatud, ma ju teha ei jõudnud.
 Kui ma vaatasin, et veel 2009.aasta kevadel nägin me aed välja niisugune, vajus mul ka suu lahti. Mul oli kuidagi imelikult meelde jäänud, et see oli juba  palju varem korda saanud.
Selline oli siis majaesine ilmselt vahetult enne hunnikute likvideerimisele asumist. Õnneks on vaatest paar aastat varem kadunud kergkruusa mäekõrgune kott ja lauavirnad.

 ja selline majatagune. Küll on juba peaaegu valmis sukulentide müür ja selles on ka juba esimesed kaktused ja mägisibulad kasvamas. Täna on nende hunnikute asemel muru, müüripikendus ja jalgrada. Ja kuur ka:)

Uskumatu, et me ikkagi nii pikka aega tegelesime majaümbruse korrastamise ja seadistamisega. Ja kui ma veel mõtlen, kuipalju käis meil siis külalisi, hakkab päris piinlik. Ma pole küll kunagi väga hoolinud sellest, millised on kellegi arvamused. Igaüks teeb oma kodu ja aia ju endale ja võõras aed ei pruugi üldse meeldida ega hingelähedane olla, ja seda ei saa kellelegi pahaks panna. Aga no hunnikud ei peaks ju ka lausa jalus vedelema, mis siis, et need on edasiseks tegevuseks vahel hädavajalikud. Tegelikult oli selleks ajaks kõige rängem ikkagi juba seljataga. Paljudel alustajatel, k.a. Tsiilil on see kõik veel ees. Julgen väita, et paar aastat läheb veel hullemaks :D.  Ma pole kahjurõõmus, lihtsalt nii see kord on. Uue loomine tekitab palju rämpsu ja kaost, aga see saab kord otsa ja siis võib igaüks vaadata oma vanu pilte ja muiata.