PÄIKESES JA VIHMAS

 Täna hommikul (praegu on vist küll õigem öelda, et eile hommikul) oli lõpuks avanenud kõige varem pungad teinud, aga kõige hiljem puhkenud teksase viigikaktus (O.phaeacantha) `Kirschrot`. Mulle tundub, et ta õis polegi korralikult välja arenenud, ilmselt siis ka mitte päris korralikult värvunud.

 Kui ma juba kord fotokaga väljas olin, jäin vaatama päevaliiliaid ja nende taga olevaid mägesid, mille kohta mõned päevad tagasi öeldi, et see vaade olevat kui Toskaanas:)

 Eelmisel aastal saatis vana hea sõber Andris Kruminš Lätimaalt mulle oma uuemaid aretisi.
`Suze`

 `Malviine`

 Kuigi mul on esmaõitsejaid veel, rohkem ma selles 30-s leitsakus olla ei tahtnud ja varjusin majja. Pidasime siis kahekesi siestat, aga kaua sa ikka niimoodi pooloimetult vedeled. Otsustasime kiiresti ära käia 10 km kaugusel väikelinnas. Kui me keerasime alla järve äärde, avastasime suureks üllatuseks, et siin oli just sadanud ja mitte vähe. Ees oli taevas rohkem kui sünkmust. Ja nii me siis sõitsime vihmale järele. Sihtkohas olid nii mõnedki tänavad asendunud voolavate jõgedega, aga vihma me ei saanudki. Õues oli küll pisut jahedamaks muutunud, aga kas on 30 või 28, suurt vahet ju pole.
 Kodus laadisime külmiku täis ja istusime uuesti autosse. Meil oli asja oma alevikku. Seal läks meil pisut kauem, tagasisõit algas hullus paduvihmas ja äikeses. Saime paar kilomeetrit sõita (üldse oli seda maad ju vaid 5 km), kui hakkas paistma päike ja tee tolmama. Kodus polnud tulnud piiskagi. Kui poleks ise näinud, et sajab nii 1,5 kui 5 km kaugusel, poleks seda eriti uskunudki, sest ka kõmin kostus kuskilt ülikauge maa tagant. Nüüd aga oli õues oluliselt jahedam ja ma kohe nautisin seda 20 kraadi.
Võtsin uuesti kaamera ja mõtlesin, et vaatan õige aias ringi, mis siin paari päevaga juhtunud on. Alustasin päris lähedalt.
 Ma pole küll elulõngade väga suur austaja, aga mõned J.Kivistiku kingitused meil siiski aias olemas on. Algselt kasvasid nad mujal, aga otsustasime nad maja juurde tuua. Ega ma ei teadnud, mismoodi need vanad taimed ümberistutuse üle elavad, aga proovisime siiski.
`Küllus` on tõeline küllus, õitseb pikalt ja ülirikkalikult. Et ta vanemad õied pleekuvad, jääb mulje, et kokku on istutatud 2 sorti.

 Tema `Romantika` on öölilla:) Õitseb samuti hullumeelselt ja moodustab kiiresti suure puhma, üks haru on end sirutanud `Külluse` rüppe ja piilub sealt romantiliselt välja.

 Minu absoluutsetel lemmikutel algab teine iluaeg.

Edasi liikusin pargi poole, jõudsin teha igasugu võtteid. Äkki hakkas selgest taevast sadama. Küll see oli vast mõnus, aga ma ei tahtnud oma aparaati ära vetitada ja seega pidi fotosessioon jääma pooleli. Majani jõudes jäi vihm järele, aga tagasi ma enam minna ei viitsinud ja nii istusime ja lobisesime veel tükk aega terrassil.
 Kella 9 paiku aga jõudis ümberringi jalutav ilutulestik siiski ka meieni. Ega ma hiliseid külalisi väga ei armasta. Miskit pole parata, mõnikord tuleb ka need vastu võtta. Paugud olid ikka ägedad, paar korda maja lausa vappus ja pimedas oli see välguvärk paganama ilus vaadata küll. Suure kohina saatel uinusime.
Liiga vara ei või magama minna, nüüd on uni läinud ja mis päevast saab, kohe ei teagi. Äike on lõppenud, sadu jäänud vaiksemaks. T 17,1 C, õues oli praegu väga hea ja kerge olla :D

KATLAS

 Sedasi. Kui ma juba eile virisesin palavuse üle, siis täna makstakse mulle selle eest kätte. Hommikust peale muutuvad numbrid aina suuremaks ja suuremaks, aga baromeeter langeb sama kiirusega madalamale ja madalamale. Mismoodi sellises kaoses üks normaalne inimene küll elama peaks? Selline oli hommik, maksimum oli kraadi kõrgem.

Ja nii ta tulema hakkas. 15.15 paiku kostus kauget kõminat ja taevaserv muutus üha tumedamaks ja tumedamaks. Kogu see ilu liikus hirmkiiresti meile lähemale  Siit taeva katuseräästa alt on seda vaatepilti muidugi põnev jälgida. Esimesed tõsisemad raksatused, välgunooled, vihmahoog ja maruks paisuv tuul aga sundisid üsnagi tõsiseks.

Muhedikupapa jõudis veel öelda, et vist seda päris hullu sadu meile ei tulegi, kui see möll peale hakkas. Ma ei saanud enam hästi aru, millises ilmakaares parasjagu see tulevärk käib, sest sähvis ümberringi, kõmin ja raksatused ja paugud muutusid lakkamatuks. Mulle meeldib äikest vaadata, aga vett tuiskas kõikjalt ja kõikjale ja õues paistis vaid hall sein, mida rebestas vahetpidamatu ere valgus. Pildistada oleks tahtnud, aga mida sa pildistad kui õue enam midagi ei näe.
Sellest muidugi oli veel vähe, esimene rahehoog puistas hernetera suurusi kristallikesi. Temperatuur langes 19,1-ni. Peale 16 hakkas äike kuskile eemale taanduma ja siis algas paduvihm nagu me oleme teda harjunud nägema. Järgmine rahehoog, mis kestis umbes 15 minutit, tõi kaasa juba kogu maapinda katvad valged hernekommid. No küll sinna taevasse ikka mahub seda veekest:)
 Niisama äkki, nagu kogu see etendus algas, ta ka lõppes. Kella viieks oli kõik möödas ja päike paistis nagu ta oli seda terve päeva teinud. Aga õhk oli hea. Ikkagi osoon ja muud head taevased jõud pealekauba. Terve õu oli korraga linnulaulu täis.
Üsna pea aga hakkasid jälle numbrid muudkui kerkima ja kerkima. Praegu, kell 18.35 on jälle 26,7C, baromeeter langeb ikka madalamale ja madalamale, org aurab ja lõunakaar muutub jälle aina tumedamaks ja tumedamaks.
Homme hommikul panen konditsioneeri käima.

NAGU HALVAS UNENÄOS

Hommikul kella 7 paiku näitas kraadiklaas 25C, kella 10.13-ks oli roninud ta fotol näha olevate numbriteni. Varjus! Maksimumnäit kella 2 paiku 32,6C.

KEVADE ON SALA TULNUD :)

 Nii ei arva mina, vaid hoopis mõni mu lilleke. Eelmisel aastal saadud lumeroosidest sel kevadel kõik ei õitsenud. Nüüd, juuli lõpus,  avastasin, et Taanist saadud kaukaasia lumeroosi (Helleborus caucasicus) sort `Double Pink` on aastaajad lootusetult sassi ajanud.

 Viimasel ajal käib lumerooside aretus nii, et ühest külvist valitakse välja parimad, neid sordinimedega ei varustata ja nad hakkavadki oma elu elama seeriatena. Nagu alati, pole noore taime õis korralikult välja arenenud. Ju seepärast ta end nii häbelikult lehtede varju peidabki, aga on sellegipoolest väga ilus.

 Selle tõestuseks, et minu enda ja teiste lilledega kõik ikka korras on, mõned õige aja õied ka:)
2,5 meetriste õisikutega taeva poole pürgiva ameerika lursslillega (Cimicifuga americanum) püüab tänavu võistelda tavaliselt poole madalamaks jääv kollane ängelhein (Thalictrum flavum)

 Hübriidse ängelheina (Thalictrum x hybridum) sort `Elin` lummab oma aia kohal kõrguva 3 meetrise vahupilvega juba üle kuu aja ja tema õitsemine näib kestvat veel pikka aega.

SÜDASUVI

Kevadel ma soovisin, et see suvi tuleks jahedam kui eelmised. Vahetpidamata alla kallavast veest ja tugevatest tuultest ma isegi ei iitsatanud.
Mõnel hommikul vaatad, oh, pole viga. Veidi ajab pärast sajab... ja jälle sajab... sajab. Järgmisel hommikul tuleb taevast alla kui kosest, silmapiir on olematu ja jälle sajab...sajab. Seejärel tuiskab vett igast ilmakaarest, ülalt ja alt, püsti ja põiki. Vihmahoogude vahel üritad midagi teha, kaevad augu, jooksed vihmavarju, pistad puu sisse, jälle varjud ja nii lõpmatuseni kuni lõpuks lööd käega ja ei käi enam isegi riideid vahetamas. Õhtul võtad seljast tilkuvad, vettinud riided, teed kaminasse tule ja tunned end lõpuks ometi südasuviselt:D
 Õnneks pole meil veel ujuvaid roose ega vesikartuleid ja -tomateid, olgu küll, et ega viimased külmade öödega ei värvu ka eriti. Kuidas olukord allpool orgudes on, ma täpselt ei tea.
 Olgu, kuidas on, selle jahedaga on kergem elada küll. Ja mulle tundub, et kõik taimed ka ainult rõõmustavad vähemalt siiani sellise suve üle, sellist vohamist ja niisuguseid juurdekasve pole ma ammu enam näinud. Kevadel istutatud tulbipuust paistis kevadel vaid temast kõrgem tugikepp, nüüd on ta kasvanud üle poole meetri ja tekitanud ka hulgaliselt võraoksi.

 13. juulil käisin Jardini aianduskeskuses veidi juttu ajamas. Ma polnud seal ammu käinud, ta lihtsalt ei jää meie teedele ette. Aga ma olin väga üllatunud sealse ilusa valiku ja kogu väljapaneku korrektsuse üle. Kõige uhkemad olid muidugi õitsvad roosid. Palju ei puudunud, et ma sealt mõnd ilusat roosat kaenlasse poleks võtnud:D. Ka puittaimede valik oli hea. Paljaste kätega ma sealt muidugi ei lahkunud ja nii saigi tulbipuu endale kaaslaseks tähtmagnoolia (Magnolia stellata) ilusa heakasvulise põõsa, kes on meie mail juba talvitunud ja sel kevadel ka korralikult õitsenud, praegugi on tal veel küljes seemnekuprad.

 Hariliku metsviinapuu (Parthenocissus quinquefolia ) kirjulehine sort `Star Shower" on samuti sealt pärit ning üritab oma uues kodus kohaneda.

 Juba mitu aastat tagasi istutatud dauuria kilplehik  (Menispermum dauricum  ), kes on seni, vaatamata ohtrale kastmisele, vaid kiratsenud 30cm pikkusena, hakkas lõpuks ometi kasvama ja näeb juba ronitaime moodi välja. Vastas on tal mandžuuria tobiväät (Aristolochia manshuriensis), kes 10cm pikkusest jupikesest on samuti vähemalt meetrise varre kasvatanud. Suureõielisest eristavad teda hulga pisemad lehed.

 Mida aasta edasi, seda veendunum ma olen, et üksikud õied on küll väga ilusad, aga aias on emotsiooni tekitamiseks hoopis olulisemad avanevad vaated ja suuremad värvilaigud. Sellisel suvel nagu tänavu, pole tegelikult ühtki vihmast rikkumata õit või õisikut, aga vaatamata sellele pole aia üldmulje sugugi paha. Meie aed näeb praegu välja kui lopsakas džungel või peaks ta hoopis vahemereliseks või inglaslikuks aiaks tituleerima:)

 Siin pole praegu ühtki õit, aga värvi on ju siiski piisavalt. Vasakul kasvav ümar hõbedane puhmik on Schmidti puju (Artemisia schmidtiana), kes on korrektse olemisega vaatamata teda korralikult räsinud tuultele. Samuti hõbedane stelleri puju on aga hoopis lohmakama ja lohakama välja nägemisega, suuremas istutusalas oleks ka tema muidugi hea.

 Sügise lähenedes päästavad aia just värviliste lehtedega taimed.

 Eile oli üle hulga aja üks täiesti vihmavaba päev. Kiviktaimla vohas nii, et enam ei saanud aru, kus midagi kasvas. Kaks paari kääre päästsid teda veidi, ülekasvanud padjandeid ja puhmikuid sai kõvasti oma piiridesse tagasi surutud ja üleliigset kraami, äraõitsenud õisi ja varsi läks tuleroaks terve traktorikoorem. Järgmisel aastal pean ma siit ära kolima ka kõik madalakasvulised aediirised. Neil on siin millegipärast nii hea, et nad kipuvad vallutama kogu Peenart ja on kaotanud oma kääbusliku välimuse.

 Kuldne, kuldne. Et tume koht säraks, polegi õisi tarvis.

 Ma armastan astilbesid. Vaatamata sellele, et olen neist kord ilma jäänud, leidsin uues istutusalas veidi varjulisema koha, kuhu ma eelmisel aastal ikkagi mõned huvitavad sordid ostsin. Kohe, kui ma seda tumedate lehtedega sorti `Delft Lace` nägin, võlus ta mind ära. Hakkasin talle fooniks otsima heledate lehtedega astilbet. Valisin kõige heledama, õievärvus ostu ajal mind eriti ei huvitanud. Ilusad heledad lehed ja ilus nimi `Mighty Pip`.  Boonuseks sain ilusad intensiivse värviga õied ja tohutu kõrguse, tuleb välja, et ta on üks kõrgemaid astilbesorte maailmas. Kui ma seda kohta nüüd vaatan, siis on mul tunne, et mul oleks hädasti siia veel vaja erksalatiroheliste lehtedega helmikpöörist `Lime Rickey` ja ma vist isegi tean, kust ta välja võlun.

 Õisik lähemalt

 `Colour Flash` on pisikesest taimekesest muutunud arvestatavaks pilgupüüdjaks

 Siitvaates on aga kuidagi huvitavalt mul ühele joonele sattunud "sabadikud":) Ega nad nii vildakad pole, tugev tuul lihtsalt surub nad ühele küljele. Esiplaanil longusõieline metsvits (Lysimachia clethroides), sinine- pikalehine mailane (Veronica longifolia), veelkord roosa `Mighty Pip` ja kõige taga tänavu samuti meetrikõrgune tumevioletne metssalvei (Salvia nemorosa) `Caradonna`. Hea, et istutamisel suuremad vahed jätsin, neil on siin arenemiseks ruumi, aga ka siia on vaja juurde vaadata midagi ümaramat.

 Uue tee äärde istutasin kokku kõik monardad. Neil on ruumi laiutada mistahes suunas.

 Päevaliiliad peavad pidu, aga tänases sajus pole ühtki normaalset õit lahti. Värvi on see-eest piisavalt.

 Pildistasin eile veelkord karikakart `Brodway Lights`, eelmine foto oli tehtud pealtvaates. Siin on näha kui ilusa rühiga võib üks lill olla.

PÄEVA PISIKESED RÕÕMUD

Aia lühike hingetõmbehetk on otsa saanud, kõik õitseb jälle nii, et silme ees läheb kirjuks. Alustanud on floksid, päevaliiliad ja monardad. Pisikestest ei räägigi, aga tooni annavad nemadki. Kõrgekasvulised püsikud- kobarpead ja lursslilled on samuti oma peoga alustamas. Ängelheinad on tänavu kõrgemad kui mina.
Varahommikul soolasin kuivalt kurke, kasutasin eelmisel aastal Tsiili jagatud retsepti. Õhtul proovime ära:)
Paar pangekest suuri, ilusaid, magusaid vaarikaid sai tallele pandud, aga hambad krigisevad ikka.
 Esimene punane tomat kasvuhoonest jõudis täna lauale. Aga küll läks neil tänavu alles valmimisega aega.
Korralik kausitäis aedmaasikat, vist ei jõuagi kõike ära süüa. Aga lõhnavad ja maitsevad nad küll hoopis teisiti kui turult või naabertalust toodud.  Kõige maitsvamad oli eelmisel aastal ostetud `Fantastica` ja loomulikult vana hea `Senga Sengana. Kuumaasikad on ka ülimagusad, aga `Polka` ei sobi eelmiste kõrvale kohe mitte kuidagi. Tundub lihtsalt liiga hapuna.
Lõunasöögi tarvis kallasin kummuli kolmanda poti värske kartuliga, jäänud on veel üks.
Esmaspäeval saadud pisike kogus aediirist sai lõpuks maha istutatud.
Pardid jahutavad end oma SPA-s nüüd ka juba lõuna ajal.
Peoleo laulab nagu linnuke, vahetevahel teeb aga ka oma kräunuvat vihmakassi häält.

Jõudsin veidi aega olla ka lihtsalt liblikas:)
Engelmanni viigikaktuse üks alamliik (Opuntia engelmanni var.dissecta). Ta on vist küll kollastest kõige kuldsem.

Õitsevad vanad ja uued vesiroosid.
`Fabiola` tõstab oma õievarred kõrgele vee kohale nagu lootos. Aga lootos ise läks talvel looja karja:(

`Perry`s Magnificient`

`Perry`s Vivid Rose`

Üks hästi ontlik kurereha, kes on sama ilusa olemisega kui säbar kurereha. See armas roosa on aga  viljatu kurereha (Geranium x cantabrigiense) `Biokovo`

`Katherine` on meie aia floksidest varaseim

Suurlinna tuled ongi ilmselt vaid kahevärvilised:) Umbes 50 cm kõrgune kompaktset puhmikut moodustav suureõieline härjasilm (Leucanthemum maximum) `Brodway Light´s` jätab eemalt vaadates mulje, et kokku on istutatud kaks erinevat sorti.

Ühe nipponi enela sordist tekkis A.Hannusti aias isekülv, kust ta valis välja väga pikalt õitsva punaste vartega ja sügisel punakaks värvuvate lehtedega seemiku, kellele pani nimeks `Arnold`

Aedhortensia `Wim`s Red` on avanud esimesed "liblikad" tõotades pöörast õitsemist. Ka tema erepunased esimese aasta varred on torkavad juba kaugel silma.

Lugesin täna üht pealkirja, kus V.Koržetss väidab, et loodus ei solvu. Täitsa vale jutt. Solvub ikka küll. Ja kuidas veel!
 Ostsime 2007.aastal Tartu Puukoolist hariliku ebajasmiini (Philadelphus coronarius) kirjulehise sordi `Innocense` Istutasime ta värava lähedale, et mändide vahel ja üleüldse koju tulles võiks ta seal ju ilus välja näha. Teadsime küll, et valitud kohal on kehv liivapinnas. Kaevasime hiigelsuure augu, täitsime selle mullaga ja lootsime mingit imet  näha saada. Kössitas vaeseke seal mitu aastat, ei liikunud ei siia- ega sinnapoole. Tänavu kevadel sai mu mõõt täis, seda enam, et rohkem pole ma teda mitte üheski müüginimekirjas kohanud.  Kaua sa teda ikka koonduslaagripajukil hoiad.
 Istutasime ta ümber meie tavalisse savikasse mulda. Et ühe ööga jõudsid jänesed tema seljataha istutatud omajuursete sirelite varred pooleks närida, panime selle ebajasmiini kohe "puuri".
 Eelmistel aastatel vägagi solvunud põõsake sirutas end kohe varsti peale ümberistutamist välja ja juba paar päeva näeb välja sellisena. Ma pole varem näinud ühtki nii suurte õitega ebajasmiini sorti, nende läbimõõt kõigub 7-10cm vahel. Ja milline intensiivne lõhn tal veel on.

Siin on veidi näha ka tema lehti, neil on enne õitsemist selgelt piirdunud kuldne rant ja mõned kuldsed träpsud ka lehtede pinnal. Lehed on ikka normaalse suurusega, kribalatena näivad  nad hiigelõite kõrval.

Ja sajabki. Huu, korralik vesi tuleb alla. Kuskil eemal kõmiseb ka päris kõvasti. Hea, vähemalt leitsak on kadunud ja õhk tüki maad puhtam. Mul oleks aga hädasti veel täna vaja mõned taimed üles võtta.

SINISE JÕE LOOD-4. KALDAD

 Mu rahulikult ja mõtlikult voogaval sinisel jõel on varuks tormisele merele omased trikid. Vasak kallas näeb välja selline nagu ikka ühel kivikaljude vahel lookleval jõel olema peab. Puhas kivi, ilma igasuguse sodita:). Aga kuigi aeglase vooluga, heidab ta oma paremale kaldale igasugu põnevat kraami.
Kõigepealt on seal palju valget lainevahtu, aga seda ma tänavu kahjuks pildistada ei saanud, sest kogu see nooruke valge otsustas tänavu õitseda päris maapinnal. Ju on taimelaste puhul tegemist talvekahjustusega, mis ei lasknud õievartel korralikult välja kasvada. Aga võibolla mõjutasid neid ka pikad ja külmad kevadised päevad. Ja sellised õienupud korjasin ma varakult ära.
 Jutt käib loomulikult vaid päris uutest sortidest. Vanadel polnud häda midagi, õitsesid uhkelt, kõrgelt ja rikkalikult.
Roosad sordid, mille rakkudes on säilinud tibake sinist pigmenti, on külmadele vastupidavamad. Ja neid erinevat tooni merekarpe õitses uutest päris mitmeid.
 Pooltäidisõieline `Ranman`,  Shidara 99, re-bloomer. Saab näha, kuidas see korduv õitsemine meil välja kukub. Kuna tegemist pole väga uued sordiga, on teda ilmselt nii mõneski teises aias veel. Aga kuskilt pole kuulda olnud, et nad meil 2 korda suve jooksul õitseksid.

 Ah, küll temast on kasvamas uhke sort. Pooltäidisõieline, korrektse hoiaku, ilusa kurrutuse ja mustriga `Judy, Judy, Judy`, Hollingworth 10 TET.  Kõhklesin kaua, kas ma üldse luban tal õitsema minna, sest õievarrel oli pikkust vaid 10 cm, õie enda läbimõõduks aga 18 cm. Puhmikul üldse vaid 3 lehekest. Neid ma pildistamiseks ära lõigata ei saanud. Aga uudishimu sai kainest mõistusest võitu, ma lihtsalt tahtsin näha, kas on ta tõepoolest nii ilus kui fotodel. Oli küll. Veelgi ilusam.

 Vat, selliselt püüdsid õitsema minna enamus valgeid sorte. Täidisõieline `Rosy Bows`,  Bauer/Coble 00, oskas end sedasi lehtede vahele peita, et ma enne puhkemist isegi ei märganud õiepunga.

 `Sultan`s Ruby`, Hollingworth 88. Suur, sametine, sügavvioletne, efektse silmapaistva laiguga.

 Naljaka värvikombinatsiooniga `Lemon Veil` Bauer/Coble 00

 Meres leidub ohtrasti ka merevaiku ja ka seda on kaldale päris ohtralt puistatud. Aga nii nagu valged, elasid nad küll talve päris kenasti üle, kuid olid kasvus sinistest ja roosadest kaugele maha jäänud. `Summer Revels`, Schafer/Sacks 99. Ilus kahetooniline kollane, kes ei pleeku ka kõige kõrvetamas päikeses.

 Aga nii nagu osa mu kääbuskasvulistest aediiristest olid tänavu 4 alumise kroonlehega "ristõielised`, on tema õis jäänud välja arenemata ja õitseb hoopiski 2 alumise kroonlehega.

 Et mitte valgest päriselt ilma jääda, siis siin hoopiski teise järve kaldalt üks ülikeeruline iiriseliikide vaheline hübriid. Pseudata (I. pseudacorus x I.ensata) `Yukianagi`, Shidara 10.
Eelmisel aastal õitses mul üks kollane sort, tänavu valge. Ainult õrritavad sedasi ühekaupa. Ma loodan nii väga, et järgmisel aastal õitsevad kõik 10 sorti ikka korraga.