Täna hommikul (praegu on vist küll õigem öelda, et eile hommikul) oli lõpuks avanenud kõige varem pungad teinud, aga kõige hiljem puhkenud teksase viigikaktus (O.phaeacantha) `Kirschrot`. Mulle tundub, et ta õis polegi korralikult välja arenenud, ilmselt siis ka mitte päris korralikult värvunud.
Kui ma juba kord fotokaga väljas olin, jäin vaatama päevaliiliaid ja nende taga olevaid mägesid, mille kohta mõned päevad tagasi öeldi, et see vaade olevat kui Toskaanas:)
Eelmisel aastal saatis vana hea sõber Andris Kruminš Lätimaalt mulle oma uuemaid aretisi.
`Suze`
`Malviine`
Kuigi mul on esmaõitsejaid veel, rohkem ma selles 30-s leitsakus olla ei tahtnud ja varjusin majja. Pidasime siis kahekesi siestat, aga kaua sa ikka niimoodi pooloimetult vedeled. Otsustasime kiiresti ära käia 10 km kaugusel väikelinnas. Kui me keerasime alla järve äärde, avastasime suureks üllatuseks, et siin oli just sadanud ja mitte vähe. Ees oli taevas rohkem kui sünkmust. Ja nii me siis sõitsime vihmale järele. Sihtkohas olid nii mõnedki tänavad asendunud voolavate jõgedega, aga vihma me ei saanudki. Õues oli küll pisut jahedamaks muutunud, aga kas on 30 või 28, suurt vahet ju pole.
Kodus laadisime külmiku täis ja istusime uuesti autosse. Meil oli asja oma alevikku. Seal läks meil pisut kauem, tagasisõit algas hullus paduvihmas ja äikeses. Saime paar kilomeetrit sõita (üldse oli seda maad ju vaid 5 km), kui hakkas paistma päike ja tee tolmama. Kodus polnud tulnud piiskagi. Kui poleks ise näinud, et sajab nii 1,5 kui 5 km kaugusel, poleks seda eriti uskunudki, sest ka kõmin kostus kuskilt ülikauge maa tagant. Nüüd aga oli õues oluliselt jahedam ja ma kohe nautisin seda 20 kraadi.
Võtsin uuesti kaamera ja mõtlesin, et vaatan õige aias ringi, mis siin paari päevaga juhtunud on. Alustasin päris lähedalt.
Ma pole küll elulõngade väga suur austaja, aga mõned J.Kivistiku kingitused meil siiski aias olemas on. Algselt kasvasid nad mujal, aga otsustasime nad maja juurde tuua. Ega ma ei teadnud, mismoodi need vanad taimed ümberistutuse üle elavad, aga proovisime siiski.
`Küllus` on tõeline küllus, õitseb pikalt ja ülirikkalikult. Et ta vanemad õied pleekuvad, jääb mulje, et kokku on istutatud 2 sorti.
Tema `Romantika` on öölilla:) Õitseb samuti hullumeelselt ja moodustab kiiresti suure puhma, üks haru on end sirutanud `Külluse` rüppe ja piilub sealt romantiliselt välja.
Minu absoluutsetel lemmikutel algab teine iluaeg.
Edasi liikusin pargi poole, jõudsin teha igasugu võtteid. Äkki hakkas selgest taevast sadama. Küll see oli vast mõnus, aga ma ei tahtnud oma aparaati ära vetitada ja seega pidi fotosessioon jääma pooleli. Majani jõudes jäi vihm järele, aga tagasi ma enam minna ei viitsinud ja nii istusime ja lobisesime veel tükk aega terrassil.
Kella 9 paiku aga jõudis ümberringi jalutav ilutulestik siiski ka meieni. Ega ma hiliseid külalisi väga ei armasta. Miskit pole parata, mõnikord tuleb ka need vastu võtta. Paugud olid ikka ägedad, paar korda maja lausa vappus ja pimedas oli see välguvärk paganama ilus vaadata küll. Suure kohina saatel uinusime.
Liiga vara ei või magama minna, nüüd on uni läinud ja mis päevast saab, kohe ei teagi. Äike on lõppenud, sadu jäänud vaiksemaks. T 17,1 C, õues oli praegu väga hea ja kerge olla :D
Meil ei mingit vihma, ei mingit äikest. Meile kõige lähemal, 17 km eemal Kosel oli äike ja olevat olnud ka rahet. Eks see äike mõjus temperatuuri alandavalt ka meile. Eile oli ainult mingi 20 kraadi ja vali tuul. Teist nädalat tõbisena ei jaksa (ei julge) aias midagi teha ja nii sai eile vatiteki sisse mähituna terrassil kootud. Selline suve keskpaik meil...
ReplyDeleteJah, päevaliiliate jaoks peab rohkelt ruumi olema, suured laiad põõsad näitavad alles oma tõelist ilu. Kui tagaplaan ka veel nii kaunis, siis polegi muud kui jää hetke peatumist õhkama. Aga need uued sordid, toredad muidugi, kuid ennekõike õite detailvaadete imetlejale.
ReplyDeleteOh pagan, päevaliiliat peab ka palju olema ja rohkelt sorte, siis on ta ilus.
ReplyDeleteHea, et istutasin enda omad eraldi, saavad kasvada ja oma nägu näidata. Ilus on teil seal ja peale vihma terrassi peal, jaa, kujutan ette
Hmm. Kas päevaliiliatele meeldib kolimine sama vähe kui hostadele? Mul tuli kevadel nendega seoses üks hiilgav idee, uuekesed said juba õigesse kohta. Aga vanemad tuleks ümber tõsta seni, kuni veel jõud peale hakkab.
ReplyDeleteMina käisin hommikupoole õues suitsu tegemas kampsuniga, muidu oli külm.
See võrdlus Toskaanaga on väga tabav!
ReplyDeleteMa olen nüüd viimastel päevadel ka käinud oma aias iga päev päevaliiliaid uudistamas (möödunud suvel mind sel ajal kodus polnud) ja igasugu küsimusi kerkib pähe - et kui meie oma Eestis aretatud päevaliiliad on nii kaunid, õied kui siidist ja sametist tehtud, siis miks nende kohta kusagilt lugeda pole?, kui palju oli "matsirahvast" kelle hulgast auväärt seltskond välja valiti?, kuidas kõrgeaulise seltskonna imelised rüüd valmisid? ja miks ometi neid ühegi puukooli müüginimekirjas pole?
Tõsi, enne suurema seltskonna saabumist 2010, oli mul õnnestunud osta Luige laadalt Mileedi. Aasta oli siis ehk 2006 või 7. Kuna mul on kombeks peale ostu netis infot hankida, siis tollal ei leidnud ma sellenimelise päevaliilia kohta midagi ja oma võhiklikkuses kahtlustasin isegi, et äkki on tegemist müüjapoolse kahtlase katsega mõnd välismaist sordinime eestipärasemaks muuta vmt. Seda, et tegu võiks olla omamaise sordiga ei tulnud mul enne suurema seltskonna saabumist hetkekski pähe. Ma ei tea, kas on tegu eestlasliku tagasihoidlikkusega (ei tahaks uskuda) või on tõsisemaid põhjusi, miks google mu miksidele vastuseid ei anna, aga igatahes olen ma lõpmata tänulik au eest võõrustada oma aias kõrgeaulist seltskonda ja esitlen neid uhkusega ka külalistele, kes sel ajal mu aedas külastavad.
Oh tõesti imeline ja huvitav elulõng.Õrn ja varjundirohke. Ja kaunid värvilaigud Sul seal aias. Olen ka päevaliiliate suur sõber.
ReplyDeleteThela- nii pojengid, hostad kui päevaliiliad vajavad ümberistutamisel kindlasti jagamist. Hostasid ja päevaliiliaid on parem muidugi istutada kevadel kui lehed on väljakasvamata, praegu mõjuks see dekoratiivsusele halvasti. Aga ma olena teinud seda igal ajal ja kõik kasvab ja õitseb järgmisel aastal hästi.
ReplyDeleteKadakas- Sa esitad väga keerulisi küsimusija need on pealekauba ka väga keerulised. Eesti sorte on olemas väga palju, M.Rangi ja E.Lepiku liiliad, A.Hannusti mägisibulad, M.Matipuu iirised, kes näevad praegu veel natuke vanamoodisad välja. Ja siis on väga range valikuga mitmesajast seemi´kust saadud 14 päevaliiliat. Tegelikult ei tohiks ju mitte ühelegi nimetatuist panna sordinime, sest nad on registreerimata ametlikes registrites. Aretajad tavaliselt pole sellest huvitatud, sest sordivõrdluste tarvis on vaja ´paljundada hunnik materjali ja kogu protseduur on väga kallis. Küll on Trt BA viinud endale kogu sortimendi ja sundinud neile panema nimed, sest nad on väga külma-, tuule- ja haiguskindlad. Kes neist ikka nii väga kirjutama peaks ja kui endal müügihuvi pole, ei ole ka mingit tarvidust neid internetti riputada, uusi aretisi luuakse eelkõige ju enda huvi pärast. Õnnestub või mitte? :) Puukoolid meil ju midagi ei paljunda, nad vaid vahendavad. Ja neil poleks selleks ka õigust, enne kui nad kõiki vajalikke protseduure pole läbinud. Siin astub mõngu autorikaitseseadus. Mõnes artiklis on neid küll mainitud, ka raamatus. On olemas ka spets organisatsioon, kellel on ülevadde neist, kes säilitavad Eesti genofondi kuuluvaid taimi, seal on olemas nimetused ja kirjeldused, aga nemad ei paljunda, ei kirjuta ega hoia. Nii, et kui Sa oled saanud midagi sellist, mis on kellegi näppude vahelt sündinud ja nad Sulle meeldivad, oled õnnega koos. Mõned asjad jõuavad laatadele kui see, kes on saanud sordi/seemiku, otsustab ühel päeval neid müüma hakata, aga nad teevad seda salaja, autori teadmata.
Ossainajeerum! Iga kirjutis tuleb ikka enne postitamist läbi lugeda:D Niisuguse üllitise kohta ütles mu laps kunagi ammu- kui sa veel sääraseid krammatikalisi vige teed, saad vasta kõrvi. Need on mul vist veel selle kuumalaine jääknähud, aga parandama ka enam ei hakka.
ReplyDeleteSee pilt kaugemalt on lummav ja need mäed seal taga annavad vaatele veel lisa.
ReplyDeleteEile õhtuks siis saabus ka meile siia Piritale leevendus ja värske õhk. Korra oli tunne, et nüüd tuleb ka pikne, aga ei tulnd, läks kaugemalt mööda. Aga kohe täitsa mõnus oli hingata seda värsket ja jahedat õhku ja kraadid olid ka normaalsed, 18 kraadi. Minu jaoks täitsa ok.
See autorikatse "värk" on üks sihuke kahe otsaga asi. Seda on küll vaja, aga kui see liialt bürokraatlikuks muutub ja kui siis veel mõni laisk ametnik ka satub asjaga tegelema, siis on ikka jamasti. "Ülereguleeritus" takistab vahel arengut ja see pole kõll mitte kuidagi hea.
Aga eks ole igasugu inimesi, kes leiutab hunnikute viisi mingeid vidinakesi, mis jäävad lihtsalt vedelema ja kes siis aretab uusi sorte lihtsalt huvi pärast, mitte raha pärast. Seda ei saa neile pahaks panna. Ainult et minu arvamus on, et puukoolid ja aiandid peaksid olema see link siis kes ärgitab aretajat oma loomingut jagama ja vahendab selle siis teistele. Aga eks siin on ka omajagu seda tänapäeva turumajandust sees. See on igalpool. Raha teenimise mõttes on ikkagi vähem riske kui vanu radu tallata. Eks meie turg on ka pisike.
Aitäh! Jah, raamatus nüüd leidsin, aga seal pole isegi kõiki nimesid kirjas, saati siis värvid, kõrgused, fotod. Ja ikkagi võiks oma õnnestumistest ju teistele ka teada anda, olgu see siis kasvõi blogipostitus vaiksemal talveajal. On selle sordiregistreerimisega kuidas on (tohutult palju asjaajamist on küll, eriti kui selle tarvis tootearenduse nime all projektitoetust taotleda), vaevalt huvilise huvi sellest kahaneb, et nimetuse ees seisab laiend "registreerimata sort" või "seemik", nt Maripuu iiriseid on siiski võimalik vahendatult soetada.
ReplyDeleteNo minu kogemus päevaliiliatega on küll üsna muretu, muideks sama ka hostadega: neile meeldib see mudimine ja toimetamine ja ühest kohast teise lohistamine (suurematega ei jää ju muud üle :P )
ReplyDeleteise ka imestan, ausalt
Juba umbes kümnendat korda vaatan seda Toskaana vaadet. Päevalilled on ühed lemmikutest ning see pilt on lummav!
ReplyDelete