Kõik rändlinnud, kes tulemas, olid meil kohal kuu keskpaigaks. Rukkirääku kuulsime 14. 05. ja peoleo laulu järgmisel päeval. Käo vahetpidamatu kukkumine kaikus üle küla esmakordselt kiba 03.05 ja ööbikute öökontsedid algasid meie mail 08.05
Pikale, vinduvale, külmale ja vesisele aprillile järgnenud mai tõi endaga tõelise kevadplahvatuse. Puud lehtisid mõne tunniga, aga kahjuks jätkus seda helerohelist värelist vaid mõneks päevaks ja juba 10.05 oli õues suur roheline suvi.
Püsikud käitusid tänavu veidralt, sassis olid nii ärkamine kui õitsemisajad. Viimane kestis kuuma, kuiva ja tuulega nii lühikest aega, et mõnel nägid vaid õitsemise lõppu. Alati ohtralt õitsenud tiarellid aga ei näidanudki õisi. Ja ka aediiriste õitsemine jääb tänavu ilmselt tavapärasest tagasihoidlikumaks.
Pajud, kased, lepad, vahtrad on ära õitsenud
Saarvaher (A.negundo) lõpetas viimasena.
Laialehise pärna õied on tavalisest varem, kohe-kohe puhkemas
Õnneks meid maikuus külm enam ei kimbutanud ning kõik viljapuud õitsesid ennastunustavalt. Kui nende saak sama rikkalik tuleb, siis kesse nad küll ära tarbib
Järge pidada ma ei suutnud. Mööda sai madalakasvuliste aediiriste aeg ja loomulikult kõiki ma enam näitama ei hakka
`Chanted`
`Surrounded`
Tähelepanuta jäi ka pojengide õitsemisaja algus
Lagodehhi pojeng
`Many Happy Returns`
Valgeõielise pojengi (P.lactiflora) roosa vorm
Harilik maikelluke `Rosea`
Pärsia karukell (P.albana) on tänavu õige varane, tavaliselt õitseb ta juunis.
Emajuurtest ei saa kuidagi mööda minna. Varretu emajuur (Gentiana acaulis)
ja kevadine emajuur (G.verna)
Esimene päevaliilia `Stella d`Oro`
Südajas keraslill (Globularia cordifolia) tunneb end triitonil kruusapinnases suurepäraselt.
Ridamisi valgeid
Paradiisia
Valge tooneliilia (Asphodelus albus)
Kogemata kujunenud valgete kooslus. Kobar-õisenelas `Niagara`, tema kõrval madalakasvuline aediiris `Zero` ja vasemal ülal nurgake imelisest igihaljast ibeerisest `Appen Etz`
Karatau lauk `Ivory Queen`
Viimane "mohikaanlane" Eile puhkenud tundmatu. Etiketid on tulpide kasvukohas tänu harakatele rännanud ja tema lähedal lebanud `Cracker` on ilmselgelt vale
Paljud inimesed peavad kurekelli inetuks aiaumbrohuks, aga mulle nad meeldivad ja neid seemikuid võiks hostade vahel hoopis rohkem olla. Algselt oli meil neist vaid üks täidisõieline violetne ja punane sort, aga kui õrnad, ilusad ja erilised on nende lapsukesed.
Väikeste sibulikega on mul isevärki suhe. Nad meeldivad mulle, ma imetlen ja armastan neid ja ometi olen ma väga mitmetel põhjustel tahtnud neist loobuda. Aga mulle tundub, et nad kuidagi jälitavad mind ja igal aastal avastan ma aiast mingid kolooniad, keda vaatan suu ammuli. Üheski nimekirjas ega päevikus mul neid hispaani ebahüatsinte pole, aga näed siis, õitsevad ju täitsa uhkelt. Nüüd on päris kahju, et nad nimetud on.
Ronitaimedest püüab praegu pilku väikesekasvuline mandžuuria tobiväät
Minu jaoks kasvavad kõige huvitavamad taimed varjuaias, seal toimuvad tavaliselt ka kõige põnevamad sündmused. Sõnajalgade ärkamine oli tänavu hiline ja kuidagi ebakorrapärane. Igal oma nägu ja iseloom.
Kõik kolme kroonlehega on näidatud. Orhideelisteni läheb veel pisut aega, aga kõige esimesena õitses juba kuu esimesel poolel suureõieline kuldking (C.macranthon) `Album`, osa kuldkingi on aga alles ärkamas.
Epimeediumid õitsevad samuti tavalisest pisut varem, aga kuidas neid korralikult pildile saaks, tuleb nuputada. Varjuliilia esimene õisikuke tänavu
Väga ilus on printsessipuu lehtede lahtikeerdumine, alustas ta veidi üle nädala tagasi
Ja kuigi maad katab juba mailumi
pole puittaimede õitsemisel veel lõppu näha. Õhtuti on õhk paksult täis erinevaid aroome, üks parem ja huvitavam, nõrgem või tugevam kui teine. Südasuvi mai lõpus.
Ebaküdoonia
Korea enelas (Spiraea pseudocrenata)
Roomav kirsipuu (Pr .pumila var.depressa) on vallutanud hulga ruutmeetrid ning kastab end ise :)
Pihlakad on õisi täis varbaotstest pealaeni. Osa õrnemaid liike ja pisemaid puid siiski õisi tänavu ei näita. Harilik pihlakas
Koehne pihlakas
Kašmiiri pihlakas
ja kui erinevad on nende õisikud. Harilik ja koehne on üsna sarnased
aga kašmiiri polekski justkui pihlakas
Sirelite hiilgeaeg hakkab peagi lõppema. Hariliku sireli erinevad sordid
ruaani sirel küünitab üle terrassi
Aukuubalehine sirel
Meyeri sirel `Palibin`
Kibuvitsad on alustanud tavapärasest veidi varem ja vales järjekorras
Ikka veel määramata Muraste mõisast pärit roos
`Matti Hesperia` Lihtne on kaunis
Esmakordselt näeme oma aias õitsemas punast hobukastanit (Aesculus x carnea) `Briotti`
Aga nagu ma olen öelnud, köidavad mind kõige enam veidi isemoodi õied. Seda tõmmet ei oska ma millegagi seletada. Kui mul on valida, eelistan ma alati keerulise helikeelega jazzi Itaalia magusatele armastuslauludele, kuigi mõnikord kuulan ma ka sedasorti muusikat päris mõnuga ;)
Ameerikast pärit viljakas vürtspõõsas (Calycanthus fertilis), keda nüüd arvatakse olevat hoopis rohkeõielise vürtspõõsa alamliik (Calycanthus floridus var.glaucus), võlub oma väga eriliste õitega ega jäta minu arvates ühtki inimest päris külmaks. Nime on saanud ta oma kampri järgi lõhnavate lehtede järgi.
Mais polnud kiire ainult loodusel.
Sellesse mahtus ka mitu korralikku üritust, suur ja väike
talgupäev, väike juubel, SS aiakülastus ja paar väiksemat sutsu
lõuna-aalujate aedadesse, 3 retke Järvselga ja otse loomulikult ka lillesõprade võõrustamine.
Hulk-hulk põnevaid puid, enamik
siitsamast Järvseljalt, paar tükki hea sõbra abiga ka Lätimaalt.
Istutamine jäi küll pooleli. Ilmad muutusid liiga kuivaks ja
kuumaks ja varjus olevaid potte on lihtsam kasta kui lõõskavasse
päikesesse kohale istutatud taimi. Maa on kivikõva ja üksiku puu
kastmisel pole enam isegi sügavat mõtet. Ümbritsev kuiv muld
tõmbab vee niikuinii endasse ja kuumast pinnasest aurub samuti
enamus sellest, mis maha kallatud. Aga kõigele vaatamata kastame me hilisõhtul kevadel istutatud suuri puid, sest vihmata oleme ju 26.aprillist ja vähemalt ise peame me tegema, mis võimalik, et nad ellu jääksid. Ka köögivili saab kord nädalas vett.
Üks pilt võib mõnikord enam rääkida
kui sada sõna. Kui õues oli õhus 26,6C sooja, siis mullapinnal
päikese käes mõõtsime sellise numbri.
Vaesed taimed, kes peavad multšimata
pinnases elama kui praepannil. Ma soovin ja loodan, et ei korduks
2001.aasta, kus peale aprilli lõppu sadas meil esimest korda alles
septembris ja mil põuast nõrgestatud taimed järgmist talve üle ei elanud ning pooled suured ja haruldased kollektsioonid hukkusid.
„Põrssad“ elavad, söövad ja
kasvavad hästi.
Aiamööbel on üle värvitud.
Aed on murutraktorit näinud juba mitu
tiiru, enamike puude-põõsaste ümbrused on trimmerdatud.
Põõsapaanika oli enneaegne, päris hukkunuks tuleb lugeda vaid
thunbergi kukerpuu `Green Carpet`,laialehised kalmiad ja küüvitsad ilmselt ärkavad ellu. Hingusele läinud põõsas ja
pirn maha lõigatud, kahjustunud enelatele tehtud noorenduslõikus. Üürikeseks jäi rõõm afgaani sirelist, ka teda pole enam.
Püsikute kadu pole suur, ühe oleme
juba asemele saanud ja veel paari loodan püsikupäevalt leida. Kõrrelistest on looja karja läinud paruktarn `Bronze Curls` ja must maohabe.
Kaktustest on juba juttu olnud.
Kasutaimed istutatud, külvatud ja
tärganud samuti. Tomat õitseb. Ogoroodina tänavustest katsetest
pikemalt edaspidi.
Mai keskpaik oli ka okkaliste iluaja algust, ka nendest edaspidi.
Reedel 27.05. saime Järvseljalt kätte
selle kauba, mis enda pisikesse autosse ei mahtunud. Kõik puittaimed
peale 2-meetrise hariliku vahtra`Golden Globe` jäävad pottidesse soodsamate ilmade ootele.
Eile helistas uskumatult hea inimene väites, et
tal on veidi aega ja palus luba aeda appi tulla. Selline pakkumine
võtab sõnatuks, kõigil on kuhjapeaga tööd ja siis
leitakse veel aega teistele mõelda. Ma olen tõepoolest ülitänulik.
Ilus oli see tänavune tormakas mai.
Kui ta oleks veidi heldem olnud ja paar korda vihmakest ka alla sadada lasknud, võiks teda isegi ideaalseks pidada.
Aga aastase puhkuse on ta kõigele vaatamata auga
ära teeninud. Pidi ta ju ka selle tasa tegema, mille viril aprill
võlgu jättis ja kui kogu aasta on olnud imelikuvõitu, ega siis maigi teisiti saanud.
Homme siis lehvitame minejale ja loodame, et ehk raatsib ta mõne pisarakese poetada.