Thursday, March 31, 2016

VIIMANE MÄRTS MEITE MAIL

Alates pühapäevast on päevased temperatuurid üle 10 soojakraadi ja ka öösel ei lange termomeetri näit alla 0.
Käes on aedlejate rõõmupäevad. Osa uhkustab säravate kevadõitega. Õigusega uhkustab, ma uhkustaksin samuti. Osa usinamaid riisub, rohib, külvab, isegi istutab. Imelik värk, nad elaksid justkui teises maailmas või oleme meie mingil muul planeedil, aga meil on ikka veel talv. Ma ei saa aru, mismoodi see päike paistab, sest istutusalad on meil enamasti veel lumes. Paljad on need kohad, kuhu me midagi istutanud pole

Koht, mis tavaliselt sulab ruttu ja kus peaks kasvama hulgaliselt pisikesi sibulikke


Meie kivila, kust paistavad välja vaid mõne okkalise ladvad
Maja ees on olukord veidi kevadisem, päevaliiliad on lumest väljas. Veesilmad on veel jääs ja lumes

Isegi pargipoolel vedeleb veel kenasti lumeräbalaid

Kõige veidram, et lumest on peaaegu vaba varjuaed, mis tõesti peaaegu ei näegi päikest

Siin on lund veel tagumises päiksepoolses osas

Varjus on ilus. Nii palju ilusaid lehti ja lehekesi. Küll need õied ka kord jõuavad.




Aga isegi lumest väljaronivaid okkalisi on põnev üle hulga aja näha





ja nii hakkab end ilmutama mikrobioota


Vaatamata lumele on kevad ikkagi kevad. Aed juba siriseb ja säutsub, kuulsin ka imelikku uut vilet. Vaja välja uurida, kes meie linnurahvale juurde tekkinud on. Kõige häälekamad on muidugi sookured. Nende askeldusi saadavad varavalgest päikeseloojanguni isegi lennates võimsad pasunahelid. Hommikul jäin mõtlema, et vanasti oli kuked need, kelle võidukiremine kogu küla äratas, nüüd kuuleb seda vist veel ainult loomaaias.
Ja ega meiegi päris õiteta pole. Kõige turvalisem on end ise sisse seada ja end näidata just sellistes kohtades.




On alles elujõud!



Ega lehtpuud kehvemad ole, õitsema seavad end kõik. Värd-nõiapuu `Diane` õhtupäikeses

Roheline lepp
Pisike pikaemakaline paju `Kurome` aga valmistas mulle kõige suuremat rõõmu. Pilt pole hea, küllap teen uue, aga kui ta kasvab, on ta varakevadel üks suurimaid vaatamisväärsusi aias. Punane vars on musta karusnaha ümber õlgade võtnud :)

Täna sadas kerget uduvihma.

Friday, March 25, 2016

MAARJAPÄEV

Hommikul päikesetõusul oli külma -4,7C ja see oli ka ainuke hetk, kus end päike ilmutas. Paarikümne minuti pärast vallutasid pilved taeva ja kogu päev on olnud pime ja sombune. Päevasoe üle +4C ei tõusnud. . Vilu ja üsna tugev lõunatuul aga jahutasid sellegi sooja maha, nii, et kätel oli kindata külm.
Järjekordne naistepüha, kus naised tööd teha ei tohi. Maausulistele on tänane päev marjapunapüha ja punane õunamahl oli  joogiks hea küll :) Paastumaarjapäeva nimetuse sai ta 4.saj.maj.
Tänasest on kogu elav püha ja puutumatu, ei tohtinud täna metsast puid raiuda ega puult oksa murda.Nüüd tuleb enne väljaminekut võtta linnupetet ja naistel peavad olema lõpetatud kõik talvised tööd, ketramine ja kudumine. Kui meie aeda praegu vaadata, siis mina küll ei tea, mida praegu teha tuleks. Päris paras veel ühtteist valmis kududa.
Tänase järgi ennustatakse kogu kevade ilma. Samasugune kui tänane päev, olevat ka karjalaskepäev 23.04. Aga see peab küll paika, et kui öö enne tänast on miinustes, ootab ees veel 20 külma/jahedat päeva ja kui ka eesootav öö on külm, siis päriskevadet enne 40 päeva oodata pole. Olen neid öid üles kirjutanud palju aastaid ja täpselt nii ongi.
Mis meil siis tänasega aias toimub? Paar sooja päeva vajutas lumekihi küll õhemaks, lahti on sulanud mõned puude ümbrused ja teed, aga aed ise ehk siis istutusalad on veel kõik päris paksus lumes.
See on koht, kuhu paistab päev läbi päike


See küngas teisel pool teed on samuti täispäikseline koht

Peitepilt. Kas keegi oskab öelda, kus meie mikrobioota elab? Kaugemal paistavad veel sügavas lumes mäenõlvad

Varjuaias on olukord sama, see on ka päris loomulik

Küll on tükati välja sulanud mõned sinilillekesed

ja ka osa sõnajalgu igatseb valgust näha


Teisel pool aias on mõned vapramad ka end välja punnitanud


Isegi kivimüürid pole veel päris paljad
Mägisibulad on korras. Nii vanad kui uued.

Aga kaktustega on lood halvad. Sügisel seadsid nad end unele, aga vihmadega ärkasid mitmeid kordi, et siis jälle end puhkama seada. Hea oleks, kui siit saaks ühe varre potti päästa. Ja ometi on samal kohal mägisibulad tip-top.

Niisuguste juures on päästmine tõenäolisem.
Vana turbapeenar- lumes

Aga ometi pole ka meie õiteta. Hommikul paistis köögiaknast üks tuules värisev õnnetu õieke

aga aias on neid mõnes kohas veidi rohkem. Pojengide juures sulatab kergkruus lume, aga katmata ja muu multši all olevatel kohtadel pole sellega sugusi kiiret.

Ja aed on rämpsu täis nagu igal kevadel :).

Sunday, March 20, 2016

PÖÖRIPÄEV

Jeeee! Ja ongi kevad käes :)
 Saabus ta 10,6 kraadise külma, nõrga kuni mõõduka loode-ja läänetuule, lumesaju ja kerge tuisuga. Ei ühtki liblet, nina ega muud uudistajat. Niikaugele kuni silm ulatub nägema, on kõik kaetud ilusa valge vaibaga. Puhas ja rahulik, isegi ülirahulik vaatepilt.
Ei oska see kevad ka kunagi kenasti käituda. Küll tuleb ta liiga vara, küll liiga hilja. Küll on ta ülikuiv, küll liigmärg. Küll on ta liiga kuum ja küpsetab õiekesed tundidega, küll on ta nii külm, et õied ei jõua õigel ajal puhkeda. Igavene häda temaga.
Pakun, et ka aprill tuleb märtsile üsnagi sarnane. Kuu keskel on raudselt tulemas külmalaine. Kas just neid miinuseid 10 tuleb, aga soe ka pole. Lundki veel üksjagu tulekul.
Seepärast võib veel rahumeeli kududa. Tegin täna korraliku lõngade inventuuri, veendumaks, et neid jaheda kevade tarvis ikka jaguks :D


Friday, March 18, 2016

TARKADE INIMESTE TARKUSETERAD.

Kavatsesin selle postituse teha eelmise aasta lõpus, aga aeg kadus käest. Ka aasta alguses ei tulnud sellest midagi välja, sest aeg võeti käest. Kuna päriskevadeni läheb veel pikalt, on praegu viimane aeg teha kokkuvõte eelmise aasta juurikakasvatusest.
Kui ma kirjutasin, et me ei kaeva ega kasta, polnud ma eriti midagi sellekohast juurde lugenud. Arvasin lihtsalt, et me oleme olnud aiatoimetustes sageli vastuvoolu ujujad ja mis ma ikka siin hõiskan asjadest, mis ei pruugi üldse kõigile ja kõikjal sobida.
Eelmisel talvel oli mul palju vaba aega. Hakkasin siis põhjalikumalt otsima, kas ja kuidas maailmas toimetatakse ja ma leidsin väga palju huvitavat. Refereerida ma enamikku neist ei jõua, aga vähemalt osa linke salvestan siia küll.
Kõigepealt vaatasin üle lingid Trummi postitusest.
Galina Kizima on agronoom, kirjanik, praktik. Räägib, milliste võtetega on aeda kergem harida. Kui edasi liikuda, leiab veel päris palju tema loenguid.
https://www.youtube.com/watch?v=ixHhL05t90M.
Kui Aidi hakkas Haapsalus oma ogoroodinat tegema, oli tema lugenud Seemnemaailma lugemissaali Nikolai Kurdjumovi (agronoom, permakulturist ja viinapuude kasvatamise spetsialist)  artikleid.
Edasi otsima hakates leidsin permakultuuri ühe rajaja, globaalse aedniku Bill Mollisoni kirjutised, kes alates 1979 õpetas permakultuuri mitmetes Austraalia ülikoolides.
Tema juurest jõudsin Inglismaale, kus 19. saj. lõpus, peamiselt aga 20.saj alguses tekkisid kogukonnad, kes hakkasid viljelema nii looduslähedas maakasutusviise ja hiljem permakultuuri. Need kogukonnad tegutsevad tänaseni väga edukalt, sest kogu maailmas suureneb nõudlus puhta toidu järele. 1960.ndatel aastatel hakkasid palju põllumehed Inglismaal uurima kündmiseta maaharimise võimalusi võttes aluseks kanadalaste mitmekümneaastased kogemused
Multsimine pole maailmas midagi uut, miks viimasel ajal seda nii vähe kasutatakse, on täesti arusaamatu. Mäletan hästi, kuidas mu vanaema ja ämm ikka kandsid puude-põõsaste alla heinahaket ja vanaemal olid alati kurgipeenrad kaetud umbrohupealsetega.
  Ameeriklanna Ruth Stout avaldas 1971.a raamatu "Gardening without work", kus võttis kokku oma 25-aastase aiandustegevuse kogemused. Oma tööst räägib juba raugaeas proua mitmetes YouTube videotes. Köögiviljakultuuride kasvatamisel on ta kasutanud vähemalt 25cm paksust multšikihti ning saavutanud tänu sellele hulgaliselt rekordsaake ka kõige halvematel ikaldusaastatel.
Inglane Geoff Lawton- alates 1985.aastast töötab permakultuuri konsultandi, disaineri ning õppejõuna 30 riigis, praeguseks on ta õpetanud ökoloogilist põllumajandust 6000 üliõpilasele, lisaks sellele on ta oodatud esinema maailma eri kohtade aiandushuvilistele esinema. Tema tegevuse eesmärgiks on lahendada toidupuuduse ja puhta vee kriis maailmas. Permakultuuri eesmärk on elurikkuse võimaldamine. Youtubes on hulgaliselt tema huvitavaid loenguid  https://www.youtube.com/watch?v=-CxP0Thljr4&list=PLALaXv5f4o6x-o6RARuGgStmIYVDbx-Dz
Boris Bublik- tore vanapapi, kelle loenguid on huvitav ja mõnus kuulata. On avaldanud palju raamatuid biodünaamilise maaviljeluse kohta. Ka Youtubes on piisavalt tema loenguid.
https://www.youtube.com/watch?v=D6r6DMJQNec&list=PLhc3PYvB3K_hbuwYm_Mk-jztq0PGL6wjM
Väga meeldisid mulle Natalia Petrova  põhjalikud videoloengud, mis on illustreeritud näidetega väga korras ja ilusast köögiviljaaiast. https://www.youtube.com/watch?v=BkauwdmDSko
Huvitav mees on jaapanlane Masanobu Fukuoka, kes on hariduselt mikrobioloog, farmer-filosoof. Ta töötas välja maaharimise sünergeetilise süsteemi ja metoodika, kus maa üldse mingitmoodi ei harita, kus ei kasutata mingeid väetisi ega taimekaitsevahendeid. Tema riisipõldude saagikus on rekordiline, kusjuures mullaviljakus tema põldudel ei lange, vaid tõuseb pidevalt. Eriti huvitav on see, et ta ei istuta riisitaime vette.
Ta tõestas teaduslikult, et kogu põlluviljeluse aluseks peab olema loodus ise. 1975.aasral avaldas raamatu, kus kirjeldas saadud kogemust ja enda. maaviljeluse tehnoloogiat.
Erilise mulje jättis mulle erakordne mees, austerlane Sepp Holzer, kes võtnud üle vanemate pankroti äärel seisnud talu, mis asus mägedes äärmiselt rasketes klimaatilistes tingimustes, kus isegi südasuvel langevad temperatuurid alla 0 ning päeval kõrvetavas kuumuses võib temperatuur tõusta üle +40C. Talviste ja suviste temperatuuride amplituud on kohas 80 kraadi s.t. -40C kuni +40C, Ja ometi rajas ta sinna ränka kohta maailmakuulsa aia, kus kasvavad ja viljuvad ning annavad rekordsaake lisaks tavalistele põlluviljadele vahemerelised kultuurid. Teda on nimetatud revolutsionääriks-põllumeheks ja oma mittetavapäraste  ümberkorralduste tõttu pidi ta äärepealt vanglasse sattuma. Ta on aukülaliseks paljudes prestiizsetes ülikoolides üle kogu maailma, Euroopas, Ameerikas, Aasias.
S. Holzeri projektid töötavad erinevatel pindadel ja erinevates kliimatsoonides seetõttu, et ta armastab piiritult loodust ja on endale sügavalt selgeks teinud looduse toimimise ning permakultuuri printsiibid. Tema abiga on viljakaks muudetud kivised poolkõrbed, sood, kurnatud ja tolmustunud põllumaad. Sageli kutsutakse teda appi maad uuesti viljakaks muutma peale vulkaanipurskeid ja maavärinaid. Ta jagab kõikjal heldelt oma teadmisi ning on oma avastustest kirjutanud mitu raamatut, oma talus korraldab ta erinevaid töötubasid ja ka tema videoloenguid on Youtubes suur hulk.
Selles videos räägib ja näitab ta oma farmi Austrias  https://www.youtube.com/watch?v=5GMXqgQIU9c
S. Holzer ütleb, et peamiselt tehakse maaharimisel 3 suurt viga
-ei osata kasutada vett
- maa jäetakse katmata
-kasvatatakse monokultuure.

Kui neist linkidest, mis siin kirja panin, edasi liikuda, leiab üles kogu materjali, mida need targad inimesed on rääkinud ja näidanud.

Mulle meeldib väga, mida on öelnud Jaan Kaplinski "Umbrohud on mulla tervendajad ja taastajad. Nad kasvatavad huumuskihti, hoiavad mulda oma juurtega paigal ning "plaasterdavad" Emakest Maad. Öeldakse, et kui inimene teeb omalt poolt ühe sammu looduse poole, astub loodus 10 sammu inimesele vastu"
Ja lõppeks tasub kindlasti lugeda ka meie taimekaitsespetsialisti Eneli Kägeri raamatut "Aiast siin-ja sealpool aknalauda" Ta annab küll soovitusi ka mineraalväetiste ja taimekaitsevahendite kasutamiseks, aga samas ka räägib, mismoodi on võimalik muld põhjalikult ära rikkuda  ning annab soovitusi taimsete vahendite kasutamiseks oma aias.
Mul on alati naljakas lugeda, kuidas inimesed räägivad, et nad keemiat oma aeda ei lase ega luba, unustades ära, et kogu maailm on üks suur keemia :) Nii inimesed kui taimed püsivadki tänu kemikaalidele, olgu nad siis loodussõbralikud või vastupidi loodusvaenulikud ja neil kahel tuleb osata vahet teha.
Kuidas meil eelmisel aastal läks ja mida uut oma aias proovisin ja kuidas see toimis, sellest lähitulevikus.

Tuesday, March 8, 2016

KUI PÄIKE ON PEIDUS

Väga varasel ärkamisel on oma suured eelised. Siis võib sageli näha midagi mitteharjumuspärast. Üleeile hommikul, kui pimedus hajuma hakkas, vaatasin aknast, et meil on lumest väljasulanud mingid imelikud mütsakad väga imelikes kohtades. Aga veel oli nii pime, et päriselt ei saanud aru ka, milles asi. Veidi aja pärast vaatasin uuesti, need imelikud mütsakud oli liikvele läinud ja juba uurisid, mida maitsvat aed neile pakkuda võib

Tänavu oli neid tavapärase viie asemel kaks. Kas on teised mingitel teistel jahimaadel või pole neid enam üldse, ei tea. Mõlemat ma pilti ei saanud, nad toimetasid omaette ja korraga kaadrisse ei mahtunud. Kui ma nägin, et kohe algab suur rüüstamistöö, koputasin tasakesi aknal. Ei saa ju magajat üles ajada.

Vaatas, vaatas tükk aega. Kui veendus, et otsest ohtu pole, liikus igaks juhuks siiski puu teisele küljele. Oma suutäis tuleb ju kätte saada.

Uus koputus ja uus vaade hääle suunas

Koputasin veel ja siis hakkas ta minema. Aga raske oli see minek, jalad vajusid koorikust läbi sügavale lumme. Rohkem ma teda ei kiusanud. Kui ta meid rahule jätab, tegutsegu ja söögu rahumeeli metsas.
Päikest sel päeval välja ei tulnudki, päev otsa sadas läbisegi vihma ja lörtsi, ilm oli pime ja pilves.
Ega eilne parem polnud. Üks vihmahoog järgnes teisele ja ilma elektrivalguseta päeval hakkama ei saanud. Aga kui mu kallim linnast koju jõudis, tõi ta endaga kaasa sületäie päikest, mida jätkub kohe mitmeks päevaks.

Täna, päev läbi paigal püsinud tihe udu on meid muust maailmast eraldanud. Häguselt paistvate puude taga on tühjus. Maailmas oleksimegi justkui ainult kaksi :) Et päeva veidigi säravamaks teha, tuleb tegelda millegi kevadele sarnanevaga. Näiteks sobib üks esmalt väga veidrana tundunud projekt, mis hoolikal kaalumisel osutus aga vägagi nutikaks. Täpsemalt sellest kunagi hiljem.

Eilne vihmasadu oli öösel muutunud lumesajuks. Katustelt hakkab lumi küll alla tulema, aga suurt sula ega õisi pole veel kuskil.

Friday, March 4, 2016

MEES JA MÄGER. KÜTTEPUUD PEALEKAUBA

Ma olen alati hinnanud tarku inimesi ja eriliselt imetlen ma neid, kes teevad oma tööd suure kire ja armastusega. Sääraseid palju pole, aga just selline mees on Remo Savisaar, kellega eile õhtul kohtusime Vapramäe Loodusmajas ja kes rääkis ja näitas meile mäkra, tema sugulasi ja naabreid. Nõuab ikka tõsist pühendumust ja andumust, et enne hea foto saamist käia võibolla nädalaid luurel, õppida tundma konkreetse looma harjumusi, seejärel varitseda päevade kaupa liikumatult mingis võpsikus või lamada tundide viisi külmal maapinnal piuksugi tegemata. Aga fotod olid muidugi ka seda väärt.
 Urust väljaroniv pelglik ja ülihea kuulmisega ööelukas mäger või esmakordselt maailma avastavad ja mängivad rebasepojad.
 Jäälinnu armastusavaldus kaasale kala nokast nokka ulatades. Haruldane albiino metskits. Hästi tabatud saarma sukeldumised. Kaunid võtted erinevatest kakkudest. Hullunud metsis autokapotil. Udusse mähkunud põder. Valged luiged valgel taustal.
Ja muidugi imelised loodusvaated. Loojuva ja tõusva päikese värvimängud.
Kes oskas kuulata, sai veidi aimu ka valgusest, pildistamise kellaaegadest ja muudest suurematest ja väiksematest nõksudest hea foto saamiseks.
Häid ja unikaalseid võtteid oli palju. Ja veidi kumas mõnd pilti näidates läbi ka R.Savisaare uhkus hea kaadri üle. Õigusega muidugi, mina oleksin veel uhkem, kui midagi säärast jäädvustada suudaksin. Kohtumine kestis 2,5 tundi ja see oli ka piir, millest üle poleks ma enam suutnud vaimustuda ega kontsentreeruda.
Vahetu kontakt loodu autoriga on alati midagi muud, kui imetleda kuskil ajakirjas või veebis avaldatud fotot.
Suur aitäh Iirisesõbrale, kes meile niisugusest üritusest teada andis ja seejärel meile ka koduse vastuvõtu korraldas. Kõik kokku jättis tänaseks ja ilmselt kauemakski väga  helge tunde.
Ma arvan nüüd, et kui me kevadel hakkame suveperioodiks kalendreid tihedalt täis kirjutama, siis sel aastal tuleb ka kõik talvekuud täis kirjutada.
Eelmisel korral Rahmeldaja juurest kohtumiselt lahkudes nägin Lendava käes päris intrigeeriva pealkirjaga raamatut "Küttepuud" ja loomulikult võtsin ma selle endale lugemiseks kaasa, justkui muud lugemist ootavat kodus polekski. Koju jõudes teda sirvides venis mu nägu aga üsna pikaks, sest tegu oli tõesti ainult küttepuudele pühendet üllitisega. Järgmisel õhtul võtsin teda siiski lähemalt vaadata ja nii imelik kui see pole, ei ole ma ammu ühtki raamatut lugenud sellise hasardiga kui seda.
Lars Myttingu teost on Skandinaavias trükitud 200 000 eksemplari ning tõlgitud on teda kümnetesse keeltesse. Norralased peavad küttepuude tegemist osaks rahvakultuurist ja kuigi tänapäeval pole see enamikes piirkondades põhiküte, peab seal iga teatud suurust ületavas majas olema alternatiivina võimalik kasutada ka puudega kõetavat kollet, kusjuures riik toetab nende ehitamist. Ilmselt tuleb see majanduslikult palju odavam kui mingi ilmastikust tuleneva elektrikatkestuse korral inimeste päästmine lumest, külmast või näljast.
Kuigi aastas raiutakse seal palju, nii, et norrakad ise arvestavad rahvusliku 2 m kõrguse 30cm laiuse puuriida pikkuseks vahemaad Oslost Kongoni, moodustab see tühise % metsavarudest, see oli vist 1,2%. Kahju, et meil sellist statistikat pole.
Huvitavaks faktiks oli see, et väikeriik Bhutan kütab metsa mitu korda rohkem kui Norra.
Muidugi oli raamatus palju tehnilisi andmeid nii küttepuude endi, ahjude, metsatööriistade jms kohta, aga ka neid oli päris huvitav lugeda.
Seda, et puuriita on võimalik laduda 11 eri viisil, ma loomulikult ei teadnud.
Aga seda, et tuhk on üks parimaid põlluväetisi, ma teadsin ;)
Küttepuu tegemine on Norras iga mehe auasi. Hämmastav, et enamiku puudest töötab üles, saeb, lõhub ja ladustab üle 60 a. vanune mees. Aga head tööriistad, õiged töövõtted,väljas värskes õhus töötamine hoiabki inimese noore ja tervena.
 Selle järgi, kuidas riita laotakse, jagatakse mehed 16 tüübiks. Mulle meeldis kõige rohkem viimane. Puuriita pole: ei kõlba pereisaks :D
Raamat on kirjutatud soojuse, armastuse ja austusega puude, küttepuude ja puuinimeste vastu ning illustreeritud suure hulga heade fotodega.
Ja nüüd uhkustan ma oma mehe eilehommikuste läbi akna tehtud fotodega.


Harakatel on alanud kiire askeldamisaeg. Küll sebivad alles :)