MEES JA MÄGER. KÜTTEPUUD PEALEKAUBA

Ma olen alati hinnanud tarku inimesi ja eriliselt imetlen ma neid, kes teevad oma tööd suure kire ja armastusega. Sääraseid palju pole, aga just selline mees on Remo Savisaar, kellega eile õhtul kohtusime Vapramäe Loodusmajas ja kes rääkis ja näitas meile mäkra, tema sugulasi ja naabreid. Nõuab ikka tõsist pühendumust ja andumust, et enne hea foto saamist käia võibolla nädalaid luurel, õppida tundma konkreetse looma harjumusi, seejärel varitseda päevade kaupa liikumatult mingis võpsikus või lamada tundide viisi külmal maapinnal piuksugi tegemata. Aga fotod olid muidugi ka seda väärt.
 Urust väljaroniv pelglik ja ülihea kuulmisega ööelukas mäger või esmakordselt maailma avastavad ja mängivad rebasepojad.
 Jäälinnu armastusavaldus kaasale kala nokast nokka ulatades. Haruldane albiino metskits. Hästi tabatud saarma sukeldumised. Kaunid võtted erinevatest kakkudest. Hullunud metsis autokapotil. Udusse mähkunud põder. Valged luiged valgel taustal.
Ja muidugi imelised loodusvaated. Loojuva ja tõusva päikese värvimängud.
Kes oskas kuulata, sai veidi aimu ka valgusest, pildistamise kellaaegadest ja muudest suurematest ja väiksematest nõksudest hea foto saamiseks.
Häid ja unikaalseid võtteid oli palju. Ja veidi kumas mõnd pilti näidates läbi ka R.Savisaare uhkus hea kaadri üle. Õigusega muidugi, mina oleksin veel uhkem, kui midagi säärast jäädvustada suudaksin. Kohtumine kestis 2,5 tundi ja see oli ka piir, millest üle poleks ma enam suutnud vaimustuda ega kontsentreeruda.
Vahetu kontakt loodu autoriga on alati midagi muud, kui imetleda kuskil ajakirjas või veebis avaldatud fotot.
Suur aitäh Iirisesõbrale, kes meile niisugusest üritusest teada andis ja seejärel meile ka koduse vastuvõtu korraldas. Kõik kokku jättis tänaseks ja ilmselt kauemakski väga  helge tunde.
Ma arvan nüüd, et kui me kevadel hakkame suveperioodiks kalendreid tihedalt täis kirjutama, siis sel aastal tuleb ka kõik talvekuud täis kirjutada.
Eelmisel korral Rahmeldaja juurest kohtumiselt lahkudes nägin Lendava käes päris intrigeeriva pealkirjaga raamatut "Küttepuud" ja loomulikult võtsin ma selle endale lugemiseks kaasa, justkui muud lugemist ootavat kodus polekski. Koju jõudes teda sirvides venis mu nägu aga üsna pikaks, sest tegu oli tõesti ainult küttepuudele pühendet üllitisega. Järgmisel õhtul võtsin teda siiski lähemalt vaadata ja nii imelik kui see pole, ei ole ma ammu ühtki raamatut lugenud sellise hasardiga kui seda.
Lars Myttingu teost on Skandinaavias trükitud 200 000 eksemplari ning tõlgitud on teda kümnetesse keeltesse. Norralased peavad küttepuude tegemist osaks rahvakultuurist ja kuigi tänapäeval pole see enamikes piirkondades põhiküte, peab seal iga teatud suurust ületavas majas olema alternatiivina võimalik kasutada ka puudega kõetavat kollet, kusjuures riik toetab nende ehitamist. Ilmselt tuleb see majanduslikult palju odavam kui mingi ilmastikust tuleneva elektrikatkestuse korral inimeste päästmine lumest, külmast või näljast.
Kuigi aastas raiutakse seal palju, nii, et norrakad ise arvestavad rahvusliku 2 m kõrguse 30cm laiuse puuriida pikkuseks vahemaad Oslost Kongoni, moodustab see tühise % metsavarudest, see oli vist 1,2%. Kahju, et meil sellist statistikat pole.
Huvitavaks faktiks oli see, et väikeriik Bhutan kütab metsa mitu korda rohkem kui Norra.
Muidugi oli raamatus palju tehnilisi andmeid nii küttepuude endi, ahjude, metsatööriistade jms kohta, aga ka neid oli päris huvitav lugeda.
Seda, et puuriita on võimalik laduda 11 eri viisil, ma loomulikult ei teadnud.
Aga seda, et tuhk on üks parimaid põlluväetisi, ma teadsin ;)
Küttepuu tegemine on Norras iga mehe auasi. Hämmastav, et enamiku puudest töötab üles, saeb, lõhub ja ladustab üle 60 a. vanune mees. Aga head tööriistad, õiged töövõtted,väljas värskes õhus töötamine hoiabki inimese noore ja tervena.
 Selle järgi, kuidas riita laotakse, jagatakse mehed 16 tüübiks. Mulle meeldis kõige rohkem viimane. Puuriita pole: ei kõlba pereisaks :D
Raamat on kirjutatud soojuse, armastuse ja austusega puude, küttepuude ja puuinimeste vastu ning illustreeritud suure hulga heade fotodega.
Ja nüüd uhkustan ma oma mehe eilehommikuste läbi akna tehtud fotodega.

Harakatel on alanud kiire askeldamisaeg. Küll sebivad alles :)