Monday, June 30, 2008

ROSA MULTIFLORA

Rohkeõieline kibuvits sün. paljuõieline roos on üks mu lemmikuid. Kui ta juba nüüd paariaastase põõsakesena õitseb nii rikkalikult, siis võin vaid ette kujutada, milline näeb välja täiskasvanud valgevahuline põõsas, mille 2-3 m pikkused nõtked oksad maani kaarduvad.
Rohkeõielise roosi kodumaaks on Hiina, Korea ja Jaapan. Looduses võib ta kasvada kuni 5m kõrguseks, pikkade painduvate okstega toetub ta sageli suurematele puudele. Hea esivanem roniroosidele.
Õiekesed on tal väga väikesed - nende diameeter on umbes 1,5cm, aga õisikus on neid rohkesti. Lehed helerohelised, matid. Sügisel kattub ka pisikeste, herneterasuuruste (6 mm) punaste viljadega. Aroom õrn, vaevu tajutav. Õitsemise ajal meenutab ta pigem ebajasmiini kui roosi.


Sunday, June 29, 2008

1000

Avastasin just hetk tagasi, et mu blogi on külastatud üle 1000 korra.
See on hämmastav, sest hakkasin teda pidama 1,5 kuud tagasi iseenda jaoks aiapäevikuna. Päris päevikut temast pole aga siiani kujunenud. Nii palju õisi puhkeb korraga, et ikkagi peab tegema valiku, millest kirjutada. Pole postitusi puude puhkevatest pungadest, lehtedest, varakevadistest lilledest, põnevatest vähemlevinud püsikutest, sirelitest, ebajasmiinidest ja paljust muust.
Aia inventeerimise ajal olen küll palju pildistanud, korrastanud taimede nimekirju, kirjutada aga kõigest ei jõua. Aeg ruttab alati minust mõne sammu eespool.
Olen tahtnud oma kirjatükkidega abiks olla ka lastele. Mu noorem tütar on mulle mitu korda öelnud, et peaksin tegema aiaplaani. Ta on siin mõned korrad päris hätta jäänud, kui on pidanud mõnd puud või põõsast tutvustama. Aga see aiaplaani tegemine oleks ikka päris hull ülesanne. Aed muutub ju pidevalt, sest aeg-ajalt on ikka midagi vaja ümber või juurde istutada. Pidevalt tekib uus taimi juurde ja eks need uued leiavad ju kasvukoha olemasolevate vahele, mõnikord ka asemele. Praegu tekitame isegi uusi aiaosi juurde ja mõni vanem osa on vaja juba ümber teha. Kavas on veel sel aastal korrastada hostade asuala. Seda plaani peaksin ma siis küll iga kuu ümber tegema. Mõtlesin, et kui kõik taimed on ükskord pildistatud ja nimed juures, on ka lastel lihtsam aias orienteeruda. Loodan, et ka vanem tütar, kes praegu rajab oma aeda, leiab siit mõne iva või vähemalt õige taimenime.
Kui nüüd keegi külastajatest on siit enda jaoks midagi sobilikku leidnud, on mul hea meel. Olen alati meelsasti jaganud oma kogemusi ja kuulanud teiste omi. Muidugi on nende 1000 külastuse hulgas palju juhuslikke klikke, aga niisugust numbrit oleks ehk olnud paslik vaadata 10 aasta pärast, kui mul siis veel midagi öelda on.
Aitäh taimesõpradele, kes on mu kirjutised avastanud, neid pidevalt jälginud ning kirjutanud kommentaare ja veidi jaganud minuga ka oma rõõme ja muresid.

EILNE LEID

Meie aias kasvab aastaid kaitsealune taim kaunis kuldking (Cypripedium calceolus). Taim on Lätimaa päritolu ja enda istutatud. Kasvukoht on varjuline, mingit spetsiaalset mükoriisat me talle kuskilt toonud pole. Vaatamata sellele õitseb ta igal aastal rikkalikult. Kõige rohkem on tal olnud 33 õit. Tänavu on õitsemine veidi tagasihoidlikum. Ju me peame talle langevat varju veidi vähendama.
Aga eile leidsime krundilt ootamatu, sinna isetulnud külalise. Teadsin, et ta on nüüd kas jumalakäpp või kuradikäpp, sest need on meil üsna levinud orhideed. Otsisin paar tundi netist ja ega asi väga selgeks ka ei saanud. Siiski kaldun arvame, et tegu on kuradi-sõrmkäpaga (Dactylorchisa maculata). Kirjutatud on, et tavaliselt ei teata, millise taimega on tegu. Erinevates kohtades on teda nimetatud kas jumala- või siis kuradikäpaks. Botaanikud siiski eristavad neid ning käpad ja sõrmkäpad on üksteisest eraldatud mugula välimuse tõttu. Kuradi-sõrmkäpal on mugul lõhestunud, lehtede asetsus teistsugune ja lehtedel on suured tumelillad laigud. Jumalakäpa lehtedel on aga lillad täpid. Kui neid lehti vaadata, siis mine võta kinni, kas need lillad moodustised on laigud või täpid. Pigem siiski laigud. Lehelaba on küll selgesti eristatav. Kuradi-sõrmkäpa vars peab olema seest säsiga täidetud, jumalakäpal õõnes. No nii suur nüüd see minu teadushuvi ka pole, et selle teadasaamiseks orhidee õis maha lõigata. Võibolla peale õitsemist ja seemnete valmimist saab teda ka lähemalt uurida.
Õied sarnanevad kirjelduse ja netis leiduvate fotode võrdlemisel siiski kuradi-sõrmkäpale. Päris kahju, imeilusad õied ja mitte kõige ilusam nimi. Aga nimi vist ei riku kedagi ära. Ka mitte oma kaunist looduslikku Eestimaa orhideed.

Saturday, June 28, 2008

PAEONIA



Esimesed ameerika hübriidpojengid kinkis meile lillesõber Novosibirskist. 1998.a. meil külas käies oli tal kaasas 3 sorti -"Red Charm", "Coralie" ja "Le Sigh". Et viimast ei leia ma ühestki kataloogist on ta ka siin pildistatud nimeta. Hiljem muretsesime pojenge juurde Lätist ja mõned sordid ka Eestist.
Pojengid puhkevad meie aias alates aprilli lõpust ja hilisemad sordid lõpetavad õitsemise juuli teisel poolel.
Kõik sordid ja liigid on meil alles, nad on talunud hästi nii külma kui põuda.
Arvasin, et oleme eelistanud liht-ja anemooniõielisi pojenge, sest nad on minu arvates elegantsemad, õrnemad, kindlasti seisukindlamad ning vihm ning tuuled ei räsi neid nii hullusti nagu raskeid täidisõisi. Abikaasale meeldivad aga enam tumadad täidisõielised pojengisordid. Nüüd nimekirja kontrollides selgus, et neid on siiski peaaegu pooleks. 20-st sordist on 7 täidisõielised. Pojengiliike on meil 8. Päris paras kogus mitte väga suure lilleaia jaoks. Õigesti istutatud pojengid võivad ühel kohal kasvada aastakümneid. Nende arvu meil kavas suurendada ei ole. Aga ilma pojengideta oleks südasuve tunne aias ka olemata.

Thursday, June 26, 2008

KOLKWITZIA AMABILIS


Meeldiva kolkviitsia kasvatasin üles seemnest. Ta idanes kaks aastat, siis kaks aastat mõtles, mida edasi teha ja alles seejärel hakkas kasvama. Üsna pea jäi talle lillepeenras kitsaks ja me istutasime ta juba üsna suure põõsana ümber parki.
Looduslikult kasvab kolkviitsia Kesk- ja Lääne-Hiina mäestikes. Esmakordselt kirjeldas teda 1901.a. Berliini botaanikaprofessor Richard Kolkwitz.
Soojemates maades võib ta kasvada üle 3 m kõrguseks, kuid meil ta eriti üle 2 m ei kasva. Vaatamata sellele on ta oma allapoole kaarduvate okstega õitsemise ajal juunis väga dekoratiivne.
Olen lugenud, et kolkviitsia on üsna külmakartlik. Kuid meil on ta küll kenasti vastu pidanud kõik rängad talved ja ma julgeksin küll öelda, et ta on kasvutingimuste suhtes ääretult vähenõudlik.
Kolkviitsiast on aretatud ka mõned sordid. Sordil "Pink Cloud" on vast veidi suuremad ja eredamad õied, kuid õisik on hõredam ja ilu poolest ta liigiga võistelda ei suuda. Sort on ka külmaõrnem, külmudes mõnikord lumepiirini. Kuid taastub kenasti ja õitseb jälle.


Wednesday, June 25, 2008

ROSA RUBRIFOLIA


Me ei kasvata pärisroose, neid suurte edevate õitega vaasililli, mida sületäite kaupa kesksuvel lõpetajatele kingitakse.
Meie kasvatame kibuvitsu. Neid, mida kogu maailma loodus ise pakub. Aga kui seisad suure roosipõõsa kõrval, mille kõrval võid end kääbusena tunda ja hingad sisse joovastavat, uimastavat aroomi, siis tükib vägisi pähe mõte - need ikkagi on just need pärisroosid. Kõige ehtsam ja armsam roosiromantika.
Rooside liike on meil praegu 14. Enamus siiski veel nii väikesed, et näitavad alles oma esimesi õisi. Aga osa liike on juba mõned aastad meie aias kasvanud.
Punaselehine roos e punaselehine kibuvits (Rosa rubrifolia syn Rosa glauca) on Kesk- ja Lõuna-Euroopa mägedest pärit liik ning on paljude roosisortide esivanemaks. Ta kasvab umbes 180 cm kõrguseks. Oma burgundiapunaste, veidi sinakate lehtede ja võrsetega on ta aias väga silmatorkav. Ja kuigi ta lihtõiekesed on vaevalt 2 cm diameetriga, paistavad nad ometi mitmekümne meetri kaugusele. Liik on väga talve- ja põuakindel ja taluks ka varju. Meie 3-aastane põõsas kasvab täispäikese käes, see ongi talle parimaks kasvukohaks.

Sunday, June 22, 2008

Thursday, June 19, 2008

TALL BEARDED IRISES



Kõrgetest aediiristest võiks ja peaks palju kirjutama.
Aga las nad räägivad iseendi eest.
Kui oskaksin, paneksin taustaks mängima Tsaikovski viiulikontserdi või paani flöödi ja pihustaksin juurde nende ülipeent aroomi.

Tuesday, June 17, 2008

WEIGELA JAPONICA DART`S COLOURDREAM

Kõik õitsvad põõsad mõjuvad aias suursuguselt nii grupiti kui üksikpõõsana ja kedagi neist eelistada on väga raske.
Siiski on väga pika õitsemisaja poolest märkimisväärsed veigelad. Neist ilusaim on jaapani veigela (Weigela japonica) sort "Dart`s Colourdream" oma valgekirjude lehtede, punaste õienuppude ning heleroosade, õrnade õitega. Kuid käitub ta meil nagu rohtne püsilill ja nii tuleks temasse suhtudagi. Tema varred külmuvad, väga harvade eranditega, igal aastal maapinnani. Kevade saabudes kasvatab ta uued ning õitseb igal aastal. Põõsakese kõrgus kõigub seetõttu poolest meetrist kuni 70 cm-ni. Meie aias kasvab ta üle 10 aasta, päris ära külmunud ta pole ning ka põua-aastad elas kenasti üle.
Arvan, et ka paljud kauni veigela (Weigela florida) sordid, mida viimasel ajal meie puukoolides palju müüakse, on pigem püsililled kui põõsad, sest juba liik ise on meil suhteliselt külmaõrn.

Hoopis teisiti peab end ülal varajane veigela (Weigela praecox). Ta on kiirekasvuline, külma-, talve ja põuakindel põõsas. Mõne aastaga võib ta heades tingimustes kasvada 2-3 m kõrguseks ning laius ületada 2 m. Tavaliselt hakkab ta meil õitsema veidi enne sireleid - mai lõpus ning õitseb veel juuli algul. Vahetevahel oleme tal välja lõiganud põõsa noorendamiseks vanu oksi, pügamist ta ei vaja.


Monday, June 16, 2008

KODUÜMBRUSE KORRASTUS



Peale majja sissekolimise võtsime veidi aega, et siin sisse elada, kodu sisustada ja puhata. Olime ikka väga-väga väsinud. Majakarbi ladusid ehitajad, aknad paigaldas aknafirma, kamina ja korstna samuti spetsialistid. Ka elektritööd tegid elektrikud, aga ülejäänu on kõik abikaasa kätetöö alates katusepanekust ja maja soojustamisest ning vooderdamisest ning lõpetades lagede ja põrandate panekuga. Muidugi oli tal ka alati üks abiline - kas vennas, poeg, vennapoeg või sõber. Päris üksi ikkagi nii suurt tööd ei tee. Kogu see ettevõtmine käis ju uneaja arvelt, pärast tööd. Minu hooleks oli kogu selle prahi, sodi ja tolmu koristustööd, aga ka näiteks juhendi järgi vannitoa põrandaküttekaabli paigaldus.
Aga eelmise aasta sügisel olime niikaugel, et võis asuda majaümbruse korrastusele.
Maja idaküljel suunaga lõunasse olime igal aastal täiendanud oma noort parki niikaugele, et seda ehituse juures ära ei tallataks.
Lääneküljel asub vanem aed. Oli vaja veidi mõelda, mismoodi lükata kokku majatagused liiva-kruusa hunnikud ja kuidas ühendada vana ja uus aiaosa.
Et kogu meie õu on rohkem või vähem künklik-lohklik, tõusude ja langustega, otsustasin ka maja taga järgida seda, mis loodus meile oli pakkunud. Hunnikud said majast eemale ja veidi kõrvale laiali lükatud ning ümberringi hunnikutesse krundilt kogutud kivid laotud müüriks. Selle müüri ehitus on meie õues ainus, mille lasksime teha. Kopaga kivid müüri ja kahe päevaga oli kõik valmis, meile jäi ainult viimistlustöö.
Kuna tegemist on krundi põhjaküljega ja kohe siit läheb mööda kohalik tee, on piirile istutatud noor kuusehekk.
Kuigi professionaalsed haljastajad viimasel ajal räägivad, et nad lausa taunivad neid kivimüüre, ei ole ka ilusat materjali, mis maa seest tulnud, mõtet maa sisse tagasi peita. Kivimüüri ehitust õigustas ka see, et kunagi kuuseheki asemele oli laotud sarnane kivimüür ning need kaks täiendavad kenasti üksteist.
Et pinnas siin on liivasegune, istutasime siia 2 kollast mändi (Pinus ponderosa) ja mitu mägimändi. Viljakamas mullas leidis koha ka üks ebajasmiin, mis ootab endale kaaslast. Müüri sisse on istutatud esimesed kaktused ja ümber istutatud kõik meie aias seni mujal kasvanud mägisibulate liigid-sordid. Et kivi hallust veidi elustada, istutasime siia ka ühe serbia kuuse kääbusvormi "Karel" ja kääbuskasvulise sinaka lehise (Larix x kaempferi) "Blue Dwarf". Nende aastased juurdekasvud on 1-2 cm ja ega nad mujal nii väga mõjule ei pääsekski. Puukestel on muidugi korralikud viljaka mullaga täidetud istutusaugud.
Majaesine sai peale pikka arupidamist kaaslaseks terrassi. Et meil puuduvad vajalikud masinad ja veidiga lihtsam oleks, ostsime terrassiseinteks valmismoodulid, aga kõik muu on jälle abikaasa enda kätetöö.
Siia me lillepeenraid ei planeerinudki. Haljastame- elustame terrassi üheaastaste lilledega. Et mul nende kasvatamise kogemus puudub, valisin erinevaid liike. Üllatavalt hästi peavad end ülal petuuniad, isegi marutuul ei lõhkunud neid ära. Oleks võinud ju selle suure tormi ajal amplid maha tõsta, aga alati ei tule inimene kohe selle peale, mida peaks tegema.
Minult on mitmel korral küsitud, et miks sinine? Aga sellepärast, et sinine kaob puude kasvades loodusesse ära ega domineeri seal. Ta on ka suurepäraseks fooniks ja sobib ükskõik mis värvi lillede, puude ja põõsastega. Õues näemegi kõige rohkem sinist taevast, mis laseb pilgul veidi puhata. Ka meie kõigi meelislilled - sinililled, rukkililled, kannikesed, ära-unusta-mind-lilled ja paljud teised, on ju sinised. Niisiis, miks mitte sinine?
Veel on juunis/juulis vaja majaesisesse lohku laiali lükata hiljuti toodud 3 traktorikoormat mulda ja trepist kuni parkimiskohani ehitada korralik tee, et poriajal saaks kuiva jalaga maja juurde. Järge ootab ärklikorruse viimistlus.

Sunday, June 15, 2008

PAPAVER ORIENTALE e. ... on loitvad moonid



Kaukasuse ja Põhja-Iraani päritolu idamagunat (Papaver orientale)kasvatatakse kultuuris juba väga vanadest aegadest. Nii on leitud tema seemneid juba ürginimeste asualadelt. Kindlalt olid nad aukohal Vana-Rooma, Kreeka, Egiptuse ja Baabüloni aedades. Ka Eesti taluaedade üheks lemmiklilleks oli idamagun, rahvakeeles talimoon.
Meie aias kasvav hõõguvoranz sort on samuti pärit ammustest aegadest. Ta kasvas ja õitses siin võsas ammu enne meie tulekut. Praegu pole päris kindlaid andmeid, mis tema nimi võiks olla. Ehk võiks ta olla eelmise sajandi keskpaigas kogu Euroopas armastatud ja levinud "Marcus Perry". Aga mõni lill on ilus ka ilma nimeta.
Idamaguna leviku üks peamisi põhjusi tema dekoratiivsuse kõrval on kindlasti külma-, talve- ja põuakindlus. Kasvab ta hästi tavalisel aiamullal. Idamagunad ei talu seisvat vett, ümberistutamist, jagamist ja liigset väetamist.
Idamaguna nupud, varred ja sinakasrohelised sulgjagused lehed on kaetud tihedate valkjate harjaskarvadega. Puhma veidi turris olek on kenaks kontrastiks siidistele, õrnadele, ülisuurtele, päikeses läikivatele õitele. Kõige läikivama õielehega on ülikõrgete, kuni 170 cm õievartega leekivpunane, päikeses lausa sillerdavate õitega "Feuerfackel". Kuna meie taim on veel väga noor ja õitseb tänavu vaid ühe õiega, pildistasin tema puhmast ühes teises aias. Ülejäänud sortide pildid on ikka kõik enda aiast.
Üldiselt on idamagunate õievarte kõrguseks 80-100 cm. Vaatamata oma kõrgusele on varred seisukindlad ega vaja toestamist. Kuigi ühe õie eluiga on lühike, õitseb magun mitu nädalat, sest ühel vanemal puhmal on tavaliselt mitukümmend õievart. Uuematel sortidelvõib õie läbimõõt küündida kuni 20 sentimeetrini, olles õitsemise ajal aedades tõelisteks pilgupüüdjateks. Õied muudab eriliselt kauniks idamagunatele väga iseloomulik kontrastne, tume, sinkjasmust põhjalaik.
Suve teisel poolel hakkavad idamaguna lehed kuivama. Olen nad siis üsna madalalt ära lõiganud ja üsna pea kasvavad tal uued, noored, ilusad lehed.
Et idamagunad on jätkuvalt aedades meelislilledeks, näitab ka see, et 2000. aasta lemmiklilleks valiti idamaguna sort "Coral Reef", kes nimetati lausa milleeniumililleks.

Saturday, June 14, 2008

TEGUS PÄEV

Mis tunne on ühel aiainimesel kui hommik on sombune, sooja umbes 18 kraadi ja kogu maa jälle vihmamärg? Selle inimese ja ta taimede südamed hüppavad rõõmust. Eriti siis kui päris korralik hulk puid-põõsakesi ootab igatsusega äraistutamist. Mõned neist muretsetud tänavu kõige kuivemal ajal - no ei saa ju jätta kuskile puukooli kiratsema hariliku sireli kollaseõielist sorti "Primrose" ja palju muudki huvitavat. Osa puid elanud meil soojas ja vilus aianurgas juba paar aastat, aga mitmel korral ümber potistatud-koolitatud, et nad ükskord ometi jõuaks väljaistutamisküpseks.
Nii saavadki oma päris elukoha musta leedri (Sambucus nigra) sordi "Pulverulenta" 3 kirjulehelist põõsast ja nende kaissu tumeroheliste, veidi läikivate lehtedega rohkeõieline vürtspõõsas (Calycanthus fertilis), kes peaks meil päris hästi kasvama kui lapseeast jõuaks kahjustusteta välja kasvatada.
Maa on mõnus, eelmistest vihmadest rohkem kui labidalehe sügavuselt niiske. Põõsale põhja veidi komposti, siis istutusauk pilgeni vett täis ja kui see ka ära imbub, siis peale istutamist veel vett. Nii oleme istutanud ka päris kuival ajal ja alati on kõik puud kasvama läinud. Aga siis peab olema hoolas, et nad päevakski kuivale ei jääks.
Istutamise ajal märkad äkki, et kuuseheki serva on end külvanud päris huvitavad kurekellad. Ega nad siin kedagi sega ja võivad rahumeeli väljavalitud kohas edasi kasvadagi.
Istutamispaigast veidi paremal näitab esimesi õisi eelmise aasta augustis istutatud Soomes äädika- ja kurdlehisest roosist (Rosa gallica x R.rugosa ) aretatud pargiroos "Iitin Tiltu". Üleüldse on kibuvitsad ja nende aretised minu arvates kõige kaunimad roosid. Suure silmatorkavad põõsad täis sadu õisi ja kogu õu täis hullutavat aroomi - tõeline roosisuvi.
Muidugi, võiks ta ju kohe niisugusena istutada nagu Soomes nähtud täiskasvanud põõsas. Aga lapsi eelistame me kasvatada ikka titaeast peale. Ju peab nii ka taimedega olema, et on ikka võimalik nende arengut ja kasvamist ka jälgida. Ei saa kohe tahta vähemalt 5-aastast lilleaeda, 10-aastasi põõsaid ja 100- aastast tammealleed.
See on ääretult uhke paarimeetrine põõsas ja tema lihtõite läbimõõt võib ulatuda 12,5 cm-ni. Tundub, et ka meie põõsake on heakasvuline, tal on juba tänavu peal paarkümmend nuppu ja õie läbimõõt on 9 cm. Ja lõhn on tal ikka ehtsa roosi lõhn.
Enne kui läheme istutama veidi kaugemale, on vaja üle vaadata ka hästi kasvama läinud nuikapsad, sibulad ja muu kraam, mis sellele peenrale on külvatud. Kõik edeneb, välja arvatud salat, mis otsustas üldse mitte tärgata ja mida täna pean uuesti külvama.
ka maitsetaimed tunnevad end suurepäraselt
ning kevadised kuumaasikad hakkavad varsti juba punaseks minema. Aedmaasikas aga tahab veel kasvada ja saaki saab ilmselt alles järgmisel aastal.
Mustikas on juba ära õitsenud

aga ka tänavu tõotab kännasmustikas (Vaccinium corymbosum), see Ameerikast pärit 2 meetri kõrgune liik, head saaki. Ta maitse ei erine millegi poolest meie metsades kasvavast mustikast. Me ei ole kasvatanud nn kultuurimustika sorte, sest sellest põõsast jätkub kogu perele ja ka talveks korjame ikka mitme kisselli jao marju. Kuigi nii mitmestki kirjatükist olen lugenud, et ta on meil külmahell, ei vasta see vähemalt meie aias tõele. Põõsas on praegu 12- aastane ja vastu pannud kahjustusteta igasugustele talvedele.
... aga jõhvikas veel õitseb. Mõlema, nii mustika kui jõhvika jaoks on kaevatud üks 80 cm sügavune kanal, mille vooderdasime põhjast ja külgedelt musta kilega. See istutuskoht on täidetud hapu rabaturbaga ja kogu turvas enne taimede istutamist korralikult läbi vetitatud ning kinni tallatud. Arvan, et sinna läks ikka mitusada liitrit vett. Taimi pole mitte kordagi väetatud. Kännasmustikat ei tohi ka pügada. Aga suur oli meie ehmatus, kui esimesel istutusjärgsel aastal avastasime, et teda olid uudistamas käinud jänesed. Ja ega nad siis teda söögikõlblikuks pidanud. Lihtsalt osa oksi oli pooleks näritud ja siis sinnasamma kõrvale mahapillutud. Õnneks ei juhtunud mustikapõõsa endaga midagi. Ülisuuri jõhvikaid korjame 2,5 ruutmeetrilt tavaliselt 6-7 liitrit. Kahjuks ei tea ma selle kingitud sordi nime.
Ka pampel õitseb veel
aga vaarikas on juba viljunud

ja ka kirsid tõotavad head saaki. Jõudsid nad ju ära õitseda enne maikuiseid öökülmi.
Juba pargi poole oma istikutega liikudes rõõmustab meid vist igas aias kasvav, aga meil veel päris noor hariliku lodjapuu (Viburnum opulus) sort "Roseum" - rahvakeeles "lumepall"
Ja kui me vahepeal endale väikese hingetõmbepausi lubame, paistab aias kaugele üks väheseid allesjäänud liiliasorte "Inka", kes täna avas oma esimese õie.
Paduvihm lõpetas tänaseks meie töö, aga homme istutamine jätkub.
Ja ma loodan kõigest südamest, et nüüd jõuab vihm ka neisse Eestimaa nurkadesse, mis seni kuivusest kõrbevad.



Friday, June 13, 2008

PART KAMINAS

Täna varahommikul juhtus meil nii uskumatu lugu, et olla tõsi. Ja ometi on see sulaselge tõsi. Meid äratas väga vale hääl, mis tuli kaminast.
Lähemal uurimisel selgus, et meie kaminas oli ...part. Kahju ainult, et unise peaga suures linnupäästmise ähmis ei tulnud meeldegi, et meil on olemas ka fotoaparaat. Kui abikaasa üleni tuhase linnu õues lahti päästis, lendas ta suure vurinaga tagasi vaatamata üle mäe.
Millistel kaalutlustel lendas part 11,5 meetrise metallkorstna otsa jääbki ainult tema teada. Kas ta arvas end toonekure olevat või otsustas hakata õrrelinnuks - igal juhul kummaline oli see küll. Ja seda korstna otsas ukerdamist olnuks ka huvitav vaadata.

SAJAB

Sajab !!! Lõpuks ometi! Peale mitmepäevast meeletut tuult, mis räsis ja sasis puid, hakkas ometi eile sadama. Ühest kuust jäi puudu mõni päev, viimane korralik sadu oli meil 18.mail. Sadas ka terve öö ning tänaseid sajuhooge ei jõudnud enam lugedagi. Kogu aed oleks justkui puhtaks pestud, taimed on end vihmale vastu sirutanud ja värvid särama löönud.
Aga milline oli täna sajujärgne õhtutaevas, kus päike püüdis enne loojumist veel pilvede vahelt välja piiluda.