AIA LUGU e. katastroof vol.9

Kevad 2003 oli nagu ikka Eestimaa kevad. Aga mitte meie aia jaoks.
Lume sulades aprilli lõpus olid tavaliselt hea turgoriga alpitaimed kummaliselt mustad, lössis ja vettinud olemisega. Lähemal vaatlusel selgus, et enamus neist olid mädanenud. Kevade edenedes selgus, et juhtunud oli midagi hoopis hirmsat. Puudusid suured nartsissi- ja astilbepuhmad, kadunud olid krookused, õitses vaid mõni üksik tulp ja ei tärganud liiliad. Värvikireva aia asemel vaatas meile vastu nukralt must maa, kus turritasid üksikud taimed.
Enamus meie kollektsioone oli hukkunud.
Kõige suuremaks kaotuseks oli väga väärtuslikust liiliakollektsioonist ilmajäämine. Pea 500 sordist olid järele jäänud üksikud - neid võis lugeda ühe käe sõrmedel ja needki olid kidurad. Kollektsiooni loomisel kasvas meil sorte igast sordirühmast, välja arvatud 5.-st Longiflorum rühmast, sest need subtroopilised liiliad meil avamaal lihtsalt ei kasva. Kõige hinnalisemast osast - 40 liilialiigist oli järel 3. Kogu liiliakollektsioon oli seni pakkunud suurt huvi aednikele ning bot. aedade töötajatele ja mitte ainult Eestist.
Üsna varsti hakkas samasuguseid teateid saabuma tervest vabariigist. Kus oli hukkunud iirise- ja veidi väiksemad liiliakollektsioonid või väga väärtuslik floksikollektsioon. Kellel hävinud kõik alpitaimed, samuti astilbed ja mägisibulate kollektsioonid. Kõike ei jõuagi üles lugeda.
Mis siis tegelikult juhtus? Enamus lillekasvatajaid pidas süüdlaseks ränka talve.
Mina arvan, et siin oli tegemist paljude äärmiselt halbade ilmastikuolude ning nende kahjuliku toime koosmõjuga. Märgid säärasest hävingust ilmnesid ju juba 2002.aasta suvel/sügisel.
2002.a. suvel valitses meil enneolematu põud. Meie aias ei sadanud vihma 132 päeva. Peale 14.mai vihmasadu sadas esimest korda alles 26.septembril. Paar korda suve jooksul nägime küll veidi tumedamaid pilvi silmapiiril kerkimas, kuid siia nad ei jõudnud. Mitu kuud valitses meeletu kuumus, kus õhutemperatuurid oli pidevalt üle 30C. Meie aia savine maa meenutas põletatud tellist. Labidat ja kangi maase lüüa oli võimatu. Eestimaad räsisid koos põuaga mitmed tugevad tormid. Ümbruskonnas olid ruutkilomeetrite viisi kaevud tühjad. Ka meie ostsime mitmed korrad tsisternidega vett. Seda oli vaja nii majaehituseks kui aia jaoks. Suutsime kasta ja ära päästa turbaaia ja hostad, aga kogu aia jaoks sellest ei piisanud. Kui külastasime tol suvel Põhja-Eesti aedu, siis võis mitmel pool juuli keskel märgata kolletavate lehtedega puid.
Erakordsele põuale järgnes raske ja kummaline talv. Esimesed öökülmad saabusid septembri lõpus ja 10. oktoobril hakkas sadama lund. Lumikate oli paks, maa külmumata. Novembri algul võisid lapsed juba kelgutada. Novembri lõpus saabus tõeline pakane. Detsembri lõpuks langes temperatuur - 30C ja jaanuari alguses oli tegemist juba -37C. 11.01. jäi käreda külma tõttu Otepääl ära maailmakarikaetapi murdmaasuusatamise võistlus. Aga järgmisel päeval toimus järsk ilma soojenemine ning 20. - 26. 01. oli temperatuur 0 C ümber. Vaheldumisi sadas vihma ja lörtsi. Uuesti hakkas külmetama jaanuari lõpus. Kogu aed olid paksult jääga kaetud. Veebruari keskel hakkas uuesti sadama lund, tuiskas ja temperatuurid langesid uuesti alla 30C.
Hindasime kahjusid terve 2003.a. suve ja osalt ka veel järgmisel aastal.
Päris selge oli, et liiliad ja astilbed ei hukkunud mitte külma, vaid eelmise aasta põua ja väga varase talve tõttu. Liiliasibulad ei jõudnud piisavalt talveks valmistuda, sama juhtus ka paljude teiste taimedega. Nartsissid hävisid külma tõttu, mägisibulate ja alpitaimede huku põhjuseks oli paksu lume ja jääkaane vangi jäämine. Osa taimi - krookused ja tulbid - olid ilmselt hiirte pidusöögiks, sest paksu lumevaiba all oli ju talve esimesel poolel sulamata maa.
Õnneks olid meil alles kõik puud ja põõsad, neid oli selleks ajaks ju juba üle 400. Ja imekombel olid alles kõik taimed, kes kindlasti oleks säärase pakase puhul pidanud hävima - põõsaspojeng, trilliumid, osa liaane ja paljud teised külmaõrnad liigid. Alles olid ka kõik päevaliiliad ja aediirised, - viimased, vastupidi vajavadki järgmise aasta rikkalikuks õitsemiseks augustikuus kuuma ja kuiva ilma. Ja et meie aias oli lumi paks, ei saanud nad ka külmakahjustusi. Aga, et säilinud olid ka kõik küllalt niiskuslembesed siberi iirised, oli küll huvitav.
Algul mõtlesime küll, et püüame kindlasti taastada oma liiliakogu, aga veidi hiljem mõistsime, et see pole võimalik. Niisugust sortimenti ja kindlasti liike ei olnud enam kuskilt võtta. Poest masstoodanguna müüdavad sordid on küll ilusad ja neid tasub aedades kasvatada, aga nad ei ole kaugelt need, mis meil oli olnud. Küll andis üle 20 aasta liiliatega tegelemist meile hindamatu kogemuse ja see on õnneks alles.

LÕPP

Aia lugu aga ei ole veel kaugeltki lõppenud, lõppes ainult selle ajaloo osa. Sellest perioodist on meil alles väga suur slaidikogu, mis eelolevatel talvedel vajab sorteerimist, korrastamist ja katalogiseerimist. Alustasin ka kogu aia taimestiku inventeerimist, et eelmistest taimenimekirjadest "õhk" välja lasta.

Kuidas edasi?

Leppisime kokku, et haritava maa osa me enam ei suurenda, vaid vähendame veidi. Osa taimi oleme ümber grupeerinud ja tühjadele kohtadele istutanud muid meid huvitavaid püsikuid. Aed on kosunud ja õitseb jälle. Me ei kopeeri küll päris vana taluaeda, sest meie taimede hulgas on palju ka selliseid, mida vanasti ei kasvatatud. Aga üldkontseptsioonilt ehk sarnaneb aed pisut sellega. Alles on turbataimla. Vana alpitaimede osa läheb sel aastal, peale allesjäänud taimede ümberistutamist, likvideerimisele. Korrastatud on elumaja ümbrus ja ka see vajab haljastamist. Tühi kivimüür juba leidis esimesed eksoodid - kaktused. Sinna istutame ka mägisibulad, kus neil on paremad kasvutingimused ja kus nad on ka paremini vaadeldavad.

Park aga kasvab ja täieneb igal aastal üha huvitavamate taimedega. Võib-olla oligi meil aeg selg sirgu ajada ja vaadata kasvavate puude latvu.