Thursday, October 30, 2014

UUS - HIRMUTAV VÕI HUVITAV?

Pühapäeval lõpetas mind ikskümmend aastat truult teeninud arvuti oma eksistentsi. Olin selleks valmis, aga see tummaks jäämine oli ikkagi ootamatu. Ootamatus käib vist üldse kõigi halbade asjade kohta.
Esmaspäeval ostsin uue. Kui arvutimarkide osas valitseb teatav küllus, siis operatsioonisüsteemide kohta seda küll öelda ei saa. Oli küll olemas üksainus 7 versiooniga masin, aga riistvara firma oli allpool igasugu arvestust. Ja sellest ubuntust ei tea ma muhvigi. Üle jäi vaid 8.1. Windows on vähemalt tuttav värk. Aga ohjeerum, see on ikka nii teistmoodi, nii teistmoodi.
Kasutusjuhendit kaasa ei anta, seda ei nõudvat arvutite puhul mingi seadus ega määrus. Imelik lugu, tavalise triikrauaga käib kaasas terve raamat ja siin ei mitte midagi :(

Enne kauplusest väljumist küsisin mingi uitmõtte ajel, kas mul võiks äkki tekkida mingeid probleeme internetiga, Mulle meenus, et esimesel korral oli see kuidagi vaja lukustada, aga kui teed seda korra elus 10 aastat tagasi, ei ole see ju enam meelest. Oi, ei midagi, lülitage arvuti sisse, ühendage pulk ja tark masin leiab ta ise üles.

Ja siit hakkas asi väga jaburaks kiskuma.
Täpselt nii nagu soovitati, ma tegingi, aga ei miskit. Absoluutne vaikus, isegi veateadet polnud. Helistasin siis teenusepakkujale. Sealt paluti mul öelda pulga kood. (Nende numbrite lugemiseks oli vaja luupi). Vastus- oh, see on nii vana versioon, et selle tarkvara pole isegi võimalik uuendada. Tuleb muretseda uus. Leiti üks ja ainus. mis mulle sobib. Kena inimene pakkus, et nad saavad selle kulleriga saata kui ma teen kohe saadetud arve alusel ülekande. Jah, aga mul pole ju internetti, kuhu see arve siis tuleb ja mis viisil ma ta üle kannan :D. Küsisin igaks juhuks, kas ma pean ka arvuti kaasa võtma. Selleks polevat mingit vajadust.

Teha polnud midagi, teisipäeval tuli uus linnatrett ette võtta. Pulk käes, kiire sõit koju. Ühendust maailmaga ikkagi pole. Uus kõne klienditeenindusse. Vestlesin pea tunni väga kena häälega noormehega, Seegi suur asi, eksole :D.  Kui ta oli teiste tarkpeadega nõu pidanud, leiti, et mu arvutile oleks vaja laadida mingi failijupp. Ilus, aga mismoodi ? Äkki ma saan sellele õnnetule arvutile kõrvale panna teise, kus peal on 7 versioon ja siis tema targal juhendamisel katsume üle wifi selle faili mu arvutisse saada. Appi! Kui mul oleks teine arvuti töötava hea versiooniga, mis häda pärast ma siis endale selle õnnetuse pidin soetama. Pole midagi teha, tuleb koos arvutiga linna sõita.

Eilse päeva jätsime vahele.
 Täna oli sinna ka muud asja. Arvuti kaenlasse, pulk kotti ja juba päris omaseks saanud kohta tagasi. Õnneks oli seal kohal üks noormees, kes ei vajanud mingit muud arvutit, pani minu oma käima, muterdas seal midagi, ja asi hakkas kenasti toimima. Ta ütles, et mingit faili pole vaja, aga lihtsalt see 8.1 on nii problemaatiline, et kes seda ei tunne, niisama midagi välja ei mõtle ja eelnev soovitus oli täiesti asjatundmatu. Ta isegi seletas ja näitas mulle, mis ta seal tegi, päris arusaadav oli, aga 10 aasta pärast ma seda ilmselt siiski ei mäleta.
 Kena lohutus oli see, et peatselt pidi pakutama 10 versiooni, mille saamine 8 ja 8.1 kasutajaile tuleb tasuta ja mis hakkab sarnanema harjumuspärastega.
Säärased lood siis internetiühenduse saamiseks. Ma ei heida midagi ette teeninduskultuurile, Kliendiga suheldakse sõbralikult, abivalmilt, lahkelt. Probleemi püütakse mitmeti lahendada, helistatakse tagasi. Aga sellest pole mingit kasu, nende tegelaste kompetentsus jätab lihtsalt  kõvasti soovida.
 Kui mulle kohe esmaspäeval oleks öeldud, et tõepoolest, astuge igaks juhuks kõrvalboksist läbi, oleks kõik korras olnud. Täna olin ma küll selleks valmis, et kui ma ühendust korda ei saa, jään sinna ööbima, aga rohkem ühtki sõitu ette ei võta. Niigi kärutasime maha üle 150 km.
Ei teagi, kas nutta, naerda või vihastuda.

Vanasse arvutisse jäi mul veidi kopeerimata materjali, viimased fotod jne. On ikka hea, kui sul on targad või huvitavad, või targad ja huvitavad sõbrad. Minul on õnneks need viimased. Kaks ühes :). Viisin vana massina hea sõbra juurde, kes lubas, et kogu varanduse saab ta selle kõvakettalt kätte. Veetsime seal paar meeldivat tundi. Selliste kohtumiste tarvis jääb aeg kahjuks alati liiga lühikeseks.

Mõtlesin küll, et hooaeg igasugu ürituste poolest on läbi, aga tänaseks olin kutsutud BA-da näituse avamisele. Järjekordne mõnus kohtumine, huvitavad vestlused ja soojad kallid käivad sääraste asjadega ikka kaasas.
 Ja see üritus kustutas ka kogu eelneva meelepaha. Tagantjärele hakkab kogu see lugu lausa anekdoodina paistma.

Nüüd, kui ühendus käes, leidsin, et netis on olemas 8.1 eestikeelne õpik. Kas seda on tõesti nii raske paberile panna? Ma oleksin olnud nõus teda ju ostma kui ametlikult ette pole nähtud.
Õnneks oli mul endal nii palju oidu, et oskasin enne netiühendust tekitada iseenda tarkusest sellele tegumiriba ja uurisin üleüldse, mida see arvuti sisaldab. Selle eest ma kiidan end.  Eks ma jään niikuinii mõne asjaga hätta, aga mul on, kellelt abi paluda. Mõnikord on piinlik küll inimeste aega raisata, aga mis sa hädaga ikka teed. Hirmutav see asi pole, pigem ikka huvitav. Aga Windowsi eelmiste versioonidega pole tal midagi ühist, kohe mitte midagi. Eks ma pean nüüd kõigepealt näpuga rida ajama, kuni sellega ära harjun.


Tuesday, October 21, 2014

OKASPUUD vol.5 KUUSK

Harilik kuusk (Picea abies) - omamaine armas ja hea. Ma usun, et temata oleksime meie ise ja me maa kohe väga palju vaesemad. Kuuskede perekonnas on 40 liiki ja umbes 10 alamliiki ja teisendit, neid kõiki oleks arukas tutvustada sellele meie ainukesele kodusele.
Kuused pole kasvutingimuste osas sugugi üht meelt.  Kuuskede valgusnõudlikkus on erinev, mida hallimad-sinakamad on puu okkad, seda rohkem ta valgust vajab.  Meie kohalik  aga kasvab noorena rahumeeli isegi täisvarjus.
 Liikide külma-ja talvetaluvus  ning nõuded pinnase viljakusele ja niiskusele on samuti väga erinevad, mis tähendab, et enne mingi kuuse, eriti väikevormi muretsemist, on vaja välja uurida ta soovid kasvukohale. Kuna kuuse juurestik on suhteliselt pindmine, pole arukas istutada kõrgeid puid tormiheite või -murru kartuses hoonetele liiga lähedale.
Kuuskede vahetusse lähedusse ei maksa istutada nõtkete okstega lehtpuid, sest kuused ei armasta, kui kaskede vms oksad neid tuules piitsutavad.
Harilik kuusk on üks paremaid suurte ja maa-aedade hekipuid, kasvades üsna kiiresti tihedaks läbipääsmatuks müüriks. Kuusehekk on parimaks kaitseks müra, tolmu ja võõra pilgu eest. Temast ei suuda läbi tulla ükski loom. Et hekk ka ilus oleks, tuleb teda osata kasvatada ja  seda ei tohi teha nii nagu tavaliselt soovitatakse. Puid tuleb pügada algusest peale nii latvadest kui külgedelt, ainult sedasi saab soovitud tulemuse.
Oma suurt aeda ma kuuskedeta ette ei kujutaks, neid kasvab meil 13 liiki ja 39 sorti.
Kuused on erineva välimusega rühikad, väärikad, sõbralikud, erinevate meeleoludega väga turvalised puud.
Ükskõiksemalt suhtun ma nn hõbekuuskedesse, aga üksikpuudena on ka nemad omamoodi toredad.

Harilik kuusk (Picea abies) võib kasvada kuni 50 m kõrguseks ja elada  poole sajandi vanuseks. Looduses esineb tal  mitmeid erinevaid vorme. Iluaiandus huvitub peamiselt erinevatest võrakujudest ja need leitutest paljundatud kaunistavadki paljusid koduaedu.  Botaanikud nimetavadki neid alati vormideks (forma, f.), aga aednikud ja enamus äriettevõtteid panevad ühte patta nii vormid, mutandid, spordid ja sordid, nimetades neid kõiki sortideks. Kuigi ma enamvähem tean, kes on kes, kirjutan ma neist siin suurte segaduste vältimiseks kui sortidest, asetades kõik nimetused ülakomade vahele.
Kõik harilikus kuuse  vormid/sordid on väga külmakindlad. Neid, kes aias kaua olnud ja keda olen mitmeid kordi näidanud, ma täna ei eksponeeri. Ühe erandiga, aga sellest hiljem.
             `Aurea Magnifica` on hariliku kuuse kuldvõrseline vorm, mis säilitab oma värvi aastaringselt. Kasvab umbes 2 m kõrguseks tihepüramiidseks puuks. Ta on mu okaspuudest ainuke murepuu. Kõik allikad soovitavad ta istutada päikesepaistelisse kohta. Meie aias on ta olnud 5 aastat ja kõigil eelmistel talvedel on ta lumest väljasulanuna olnud kõrbenud välimusega. Arvasin ikka, et see võiks ehk päikesepõletus olla, aga tänavu kevadel näis ta veidi kobedamana. Ka suvine juurdekasv on tal sel aastal hoopis suurem kui eelmistel aastatel. Ehk oli eelneva kahjustuse põhjuseks hoopiski sügav lumi, sest igihaljad päris hange põhjas elada ei soovi. Aga võibolla tulnuks ta istutada hoopiski poolvarju. Võibolla muutub ta siiski vanemaks saades ikkagi korralikuks, ilusaks puuks.


                `Cranstonii` sarnaneb ussikuusele (Picea abies f. virgata või P.abies `Virgata`), viimane kasvab meil suure puuna varjuaias ja on jäänud ka mitmetele varasematele fotodele.
`Cranstonii` on meil veel noor puuke, tema võrsed on palju jämedamad ja jäigemad ning võra hoopis tihedam kui ussikuusel. Puu on ebakorrapärase võraga naljaka väga silmatorkava kujuga, eriti uhke näeb ta välja aastate pärast, kus ta kõrguseks võib olla 10 kuni 15 m.


                  `Dundanga` on aretatud Lätis. Ta on aeglasekasvuline kuni 1m kõrgune tiheda võraga sambakujuline, ereroheliste okastega veidi nukra ilmega puu. Sellise välimuse põhjustavad väga tihedalt paiknevad lühikesed pehmed võrsed, millest osa kasvab üles-, osa alaspidi. Võib kannatada väga hiliste kevadiste öökülmade ajal, sest ta on väga varane ärkaja


                `Frohburg` kasvavat 10 aastaga umbes 2,5m kõrguseks, piltidel olen ma näinud küll palju kõrgemaid puid. Väga omapärase haabitusega puu. Ta oksad, ka latv, on tugevalt allapoole suunduva kasvuga. Kui teda lasta omatahtsi kasvada, moodustab ta maapinnale laiuva ebamäärase kujuga kuhiku. Et rõhutada ta pliiatsikujulist kitsast tüve ja hiljem maapinnale moodustuvat laiuvat seelikut, on vaja teda noorena sundida püsti kasvama, venitades teda toe najal ülespoole. Valik on tehtud `Inversa` seemikute hulgast Sveitsis.


            Väga kompaktne tiheda keraja kujuga `Little Gem` on Hollandi päritolu. Täiskasvanud kerakujulise tiheda võraga puu kõrguseks on umbes 0,75cm, laiuseks 60cm.


             `Luua Pärl`on  kasvatatud ja paljundatud 1980. a. Luual leitud tuulepesast. Veidi ebakorrapärane kerakoonusja tiheda võraga puu võib kasvada aastatega  1,0-1,5 m kõrguseks ja 1-2 m laiuseks.


            `Norrkopping` on selekteeritud Rootsis. Ta on aeglasekasvuline ebakorrapärane koonusjas kääbussort.  Max kõrgus 1,5-2 m, diameeter kuni 1 m. Noored kasvud ja ka okkad lühikesed, jäigad, erekollased, vananedes nad muutuvad rohekamateks, kuid erinevad värvused on  aastaringselt selgelt eristatavad.


            Aeglasekasvuline, kompaktne tumeroheliste ja mõne sinaka okkaga kaunistatud armas kääbuspuu ` Pumila Nigra` kasvab tiheda poolkerakujulise mütakana, kelle laius (1,0-1,2m) on suurem kui kõrgus (0,3-0,6m). Tema alumised oksad kasvavad rõhtsalt rööbiti maapinnaga, ülemised on suunatud üles-kõrvale.



          `Pusch` syn `Acrocona Nana `. Saksamaal leitud sordi`Acrocona` aeglasekasvuline koonusekujuline kääbusmutant, kes 10 aastaga on umbes 80cm kõrgune ja umbes sama lai puu. Käbisid, ka võrsete tipus olevaid erkpunaseid või roosakaspunaseid ebakäbisid hakkab kandma väga varases eas.


         `Remontii`. Selle nimega on meil seotud üks kentsakas lugu. Kasvatasin üht väga ilusat kuuske, kes oskas võluda kõiki, kes teda nägid, kaua aastaid just selle nimega. Umbes 5 aastat tagasi hakkas mul  tekkima kerge kahtlus, et ta peab vist olema keegi teine. Eelmisel aastal, kui hea Tsiil laenas mulle oma okaspuude entsüklopeediat, leidsidki kahtlused kinnituse ja kindel oli see, et meil `Remontiid` polegi. Kui kuuse õige nimi olid teada, oli ka järelkontrolli tegemine erinevatest allikatest kerge. Väga efektse välimusega kuusk osutus  Saksamaa päritoluga `Barryi`ks.
Ta on tumedate lühikeste okastega aeglasekasvuline puu. Esimestel aastatel kasvas ta püramiidina, siis aga hakkas ta oma kuju ebakorrapäraseks muutma ja tekitama muljet, et ta koosneb paljudest pisikestest erinevates suundades kasvavatest kuusekestest.
`Barryi`


Aga see `Remontii`? Et ta meie nimekirjades  nii palju aastaid figureeris, ei kavatsenud ma temast loobuda ja sordi muretsemine oli lihtne. Õige, lühikeste okastega `Remontii` on praegu veel nii väike, et isegi niidetud hein tundub tema kõrval kõrge. Kasvab ta umbes 3m kõrguseks väga tihedaks ja korrektseks püramiidiks, keda võiks kasvatada õue jõulupuuna. Vorm on leitud loodusest.
`Remontii`


                `Rothenhaus` on saanud oma nime  Rothenhausi (Tšehhi) prints Hohenlohe-Langenburgi elukohast leitud vormi järgi 1938.aastal. Väga ilusa kitsa püstise võraga. Noore võrsed kasvavad ülespidi, kui vananedes keeravad end allapoole. Ja nii moodustub temast tüvele tihedalt liibuvate okstega kitsassammasjas puu. Noorena on ta aastane juurdekasv 20-30cm, hiljem see suureneb. 30-aastaselt on ta kõrguseks 6-10m, laiuseks 1,5 - 2m.


              Tompa` on pärit Ungarist. Aeglase kasvuga tiheda võraga kuni 1,5m pikkune kuhikja kujuga ilus puu. 


           `Vermont Gold´ Rõhtsalt kasvavate okstega, peaoksata madala padjandina kasvav puu. Noored kasvud on tal kuldkollased, , mis päikeses püsivad värvis kauem, varjus jääb tagasihoidlikumaks kollakasroheliseks puuks. Vanematel okstel muutuvad okkad rohelisteks, sort muutub siis kahevärviliseks. 10-aastaselt on ta kõrguseks 30cm, laiuseks 60cm. Meil kannatas ta veidi ühel suvel, kui üks liivatee pisikesest puukesest üle üritas kasvada, aga ta on kenasti taastumas.


       ` Tabuliformis` on võrreldes liigiga väga omapärane samuti peaoksata tihedalt pinnasele liibuv tõeline kääbuspuu, kes on paljundatud tuulepesast, mis leiti Pariisis.  Ta kasvab rõhtsalt peamiselt laiusesse,  täiskasvanuna on ta diameetriks 1,5m. 

Kõik lamavad kuused armastavad multši. Mullapinnal kasvades on vihmaga nende alumised oksad porised, murus kaovad nad ümbritsevasse rohelusse lihtsalt ära ja seal on ka nende hooldus päris keeruline. Pisikese puu aluse saab küll korras hoida, aga kui ta läbimõõt ulatub üle meetri, ei ulatu käsi kuidagi teda läbikasvavast umbrohust vabastama.

Kanada kuusk (Picea glauca) on Põhja-Ameerika põhjaosa enimlevinud keskmise kasvukõrgusega ca 35-40m kõrgune okaspuu. Ta on võimeline kasvama väga erinevates valgustingimustes ning väga erinevatel muldadel.
Kanada kuuskedest tunnevad ilmselt kõik aiapidajad `Conicat`. Kui liik ise ei kannata kevadise päikesepõletuse käes, siis sordid on selles suhtes väga õrnad. Meil on aias vaid üksikud kohad, kus nad saaksid kasvada varjutamiseta ja seepärast ma neid eriti endale ei ihka. Meie `Conicad` kasvasid hoone põhjaküljel, kus me neid kunagi ei varjutanud. Vana 3m kõrgune puu haigestus, temast pidime me loobuma, noorem kasvab kenasti edasi. Temast ma pilti ei pane.
           `Blue Wonder`.  Sort leiti Saksamaal `Conica` mutandina ning patenteeriti seal.  Väga tiheda võraga ilusa korrapärase kujuga koonilise kujuga puu. Pildilt on hästi näha, et päikesepoolsed okkad on tal hallikassinised, varjupoolel rohelised. Kuni viie aastani on ta väga aeglase kasvuga umbes 5 cm aastas,  hiljem kasvukiirus suureneb. 18-aastase puu kõrguseks on mõõdetud 2m ja diameetriks maapinnal 75cm. Mulle tundub, et hommikupäikest talub ta kenasti



Must kuusk (Picea mariana) looduslikud levialad on samuti Põhja-Ameerikas, ta kasvab põhiliselt Kanadast Alaskani ning USA kirdeosas. Ta on imeilus kitsaskoonusja võraga valgusnõudlik liik. Must kuusk on kuuseliikidest kõige põhjapoolsema levialaga, olles suuteline kasvama isegi igikeltsal. Eestisse toodi ta juba 1700.a. paiku, kuid tema vanu puistuid meil ei ole. 
           `Aureovariegata` Ta vajab täispäikest, aga kasvab hädapärast ka kerges poolvarjus. Sordi kuldsete võrsete värvus varieerub sõltuvalt aastaajast kevadisest erekuldsest kuni tuhmi kreemikaskollaseni talvel. Ta kasvab küll kõrgeks, kuni 12 m puuks, aga teeb seda aeglaselt ja kelle aed vähegi mahutab, võiks teda kasvatada, sest kitsas võra ei vaja palju ruumi.



Kitsa võraga, väga korrapärase  püramiidse kujuga külmakindel endeemne serbia kuusk (Picea omorica) avastati 1875.aastal Lääne-Serbias. Looduses kasvab ta kuni 40 m kõrguseks. Mina pean teda üheks ilusamaks kuuseliigiks. Ohjah, niimoodi ütlen ma pea kõiki kuuseliikide kohta :), aga serblaste grupp aias on tõesti ju ilus.


            `Aurea` on kuldsete kevadiste võrsetega kitsaspüramiidse veidi ebakorrapärase kujuga, tulevikus kuni 9 m kõrgune puu.


            `Karel`` on väga tihe, kompaktne lapikkerajas puuke. Lühikesed okkad pealt tumerohelised, alt sinakad. Kõrgus 0,3-0,8 m, laius 0,4-1,0m Väga-väga aeglase kasvuga okaspuu, ta aastased juurdekasvud on vaid mõne sentimeetrised. `Karel` armastab päikest, aga kasvab hästi ka kerges varjus. Pildil oleva puu vanuseks on juba 8 aastat



           `Pendula Bruns` kahevärviliste okastega- pealmine pind roheline, alumine hõbedane väga kitsa võraga, tugevalt allapoole suunduvate tüvele liibuvate okstega põneva välimusega puu. Kasvab ta maksimaalselt 6 m kõrguseks, 2m laiuseks.


Torkav kuusk (Picea pungens) kasvab looduslikult Ameerika kesk- ja lõunaosas. Liik on aeglase kasvuga, väga valgusenõudlik, ei talu teiste suuremate puude lähedust ega  niisket pinnast. Torkav kuusk kuulub oma sinakashallide või hallikasroheliste okastega nn hõbekuuskede hulka.
               Poolast pärit assümmeetrilise kujuga `Bialobok` kasvab umbes 3-5 m kõrguseks ja 3m laiuseks puuks . Tema noored võrsed on kevadel helekollased, hiljem sinakasvalkjad. Võib kasvada ka poolvarjus, kuid päikeses on ta värvumine intensiivsem, kuigi noorena võib ta kannatada kevadise päikesepõletuse käes.



            Saksamaal selekteeritud veidi ebakorrapärane püramiid  `Maigold` kasvab 10 aastaga 2 m kõrguseks ja 1,2 m laiuseks puuks. Väga efektne on ta varakevadest kuni kesksuveni, kui sinakasroheliste okastega vanadele okstele tekivad puhevad erekuldsed  noored kasvud.


          `Sonia` on aeglase kasvukujuga sort, mis leiti Poolas torkava kuuse seemikute hulgas. Hallikasrohelised okkad on tal palju tumedamad kui liigil. 10-aastaga moodustab 0,8m kõrguse ja sama laia lapiku mätta.



Kuuski, nagu ka mände, pole ilmaski liiga palju.. Iga aastaga kiindun ma okkalistesse üha enam ja mul on neid veel nii palju puudus.
Kuuskede tarvis on mul PLAAN. Ja siis on mul veel üleüldse okkaliste jaoks IDEE ka.
Mis teha, mõned inimesed lihtsalt on metsa poole


Sunday, October 19, 2014

OKASPUUD vol.4 NULG, JUGAPUU, veidike sügisjuttu ka.

NULGUDE (Abies) perekonda kuulub 40 liiki. Kõik nad on võõrliigid, aga see ei sega neid meil edukalt kasvamast. Meie pargis on nulgusid 14 liiki.
Metskitsed armastavad nende noori võrseid, aga suuremat kahju teevad nulgudele sokud oma sarvi puude vastu sügades, seetõttu on noori puid vaja igal juhul kaitsta.
Vaatamata sellele, et mulle meeldib nende väga korrektne sihvakas välimus, on mul nulgudega on mul isemoodi suhe.  Käin neid vaatamas, kiitmas ja silitamas, aga nad käituvad vaatamata oma valdavalt pehmetele okastele kuidagi tõrjuvalt, endale väga lähedale ei lase. Isepäised tegelased.
Nulgude sorte on meil 4. Ega neid üldiselt palju polegi. Kui, siis on nad enamasti kõrgekasvulised.

Kanada päritolu palsamnulg (A.balsamea) kuulub keskmisekasvuliste puude hulka, ta kõrguseks on max 38 m.
 Palsamnulg (A. balsamea) `Nana`
Üldiselt tuleb ladina `nana`-sse suhtuda kerge ettevaatusega. Kui meie peame madalakasvulisteks puid, mis on madalad meie jaoks. siis 50 meetrise liigi mõistes on seda ka 10-meetrine hiiglane :)
Aga see `Nana` on tõepoolest lausa kääbus. Meie 30-aastase puu kõrguseks on umbes 50 cm, ega ta palju kõrgemaks enam kasvagi. Laiuseks on tal umbes 1 m, kõrguseks ca 0,5m. Eriti ilus on ta kevadel kui tumerohelisele ebakorrapärase kujuga lapikmättale tekivad helerohelised noored võrsed. Käbisid pole me tal veel näinud. Tema kasvatamisega pole mingeid muresid. Isegi sügavate hangede põhjas talvitumine pole puule halvasti mõjunud.


Põhja-Ameerikast pärit hall nulg (A. concolor) on ise nii ilus liik, et ma ei oska ette kujutadagi, et mõni tema vorm võiks veel parem olla.
`Wintergold` Põhiliigist jääb ta nii kasvukõrguselt kui -kiiruselt kaugele maha, kasvades 10 aastaga umbes 1,8 m kõrguseks, 0.9 m laiuseks. Madalakasvuline koonusjas puu on väga dekoratiivne. Kevadised noored kasvud on šartröösrohelised, suvises päikeses hakkavad nad värvuma võikollasteks ja sügiseks muutub ta tavaliseks halliks nuluks. Talub hästi vormipügamist.



 Korea nulgu (A. koreana) on Euroopas kasvatama hakatud alles 1905-st aastast, liik on madalakasvuline, kõrguseks 10 kuni 15m. Korea nulul ongi kõige rohkem sorte,  meil on neist vaid 2. Kõik allikad soovitavad sorte istutada veidi lahjemasse pinnasesse kui liigid seda tavaliselt sooviksid. Enda arust tegime kõik õigesti, aga nad olid meil väga virila olemisega. Mitte kuidagi ei tahtnud kõrgust võtta, sammaldusid ja üleüldse...
Umbes kuu tagasi istutasime nad ümber ja nende välimus paranes silmnähtavalt. Kevadel on vaja neile veel kääridega pisut iluravi teha, ei tahtnud neid kohe peale liigutamise traumeerima hakata.
Mõlema sordi eripäraks on ümber võrse üles keerduvad alt hõbedased okkad ja väga varane käbikandvus.
Tihe korrapärase püramiidse kasvukujuga Saksamaal aretatud `Silberlocke` kasvab aeglaselt saavutades 10 aastaga maksimaalselt 2,5 m kõrguse.


`Silver Show` on samuti pärit Saksamaalt kasvades umbes 3,5m kõrguseks. Ega ma neil praegu väga suurt vahet ei oskagi teha, viimane on ehk pisut hõbedasem ja okaste pealmine pind veidi helerohelisem kui esimesel, ka käbid on tal pisut punakamad. Ehk siis, kui nad veidi kosuvad, tulevad ka erisused selgemalt esile.


Nii mõnegi nululiigi üsna tavalisteks tüütuiks kahjureiks on villtäid, aga sortidel pole ma neid kohanud.


JUGAPUU perekonda kuulub 6-10 liiki madalaid puid, kuid osa botaanikuid peab neid kõiki väga paljude sarnaste tunnuste tõttu hariliku jugapuu  (Taxus baccata) teisenditeks.
 Harilik jugapuu on meie omamaine reliktne puu. Kõigi teiste okaspuudega võrreldes on ta väga aeglase kasvuga. Kuna algaastail oli meil vaja just kiirekasvulisi, siis neile me erilist tähelepanu ei pööranud.
 Istutasime vaid ühe puu `Semperaurea` Vaatamata sellele, et kõik ta osad on ülimürgised, sõid esimesel kasvuaastal kitsed ta peaaegu maani maha ja ka hiljem, isegi siis, kui puuke oli juba talveks korralikult kaitstud, üritasid nad teda igal moel lumest välja kraapida. Hästi pügamist taluva puuna ta kasv vaid pidurdus mõneks ajaks, kuid aastatega on temast kasvanud ilus lehterjas puu, kelle kõrguseks on kirjanduse andmeil 10 aastaselt 0,5m, laiuseks 2 m.  Meie puu on juba ammu  1,5m kõrgune ja ka laiust on tal lubatust palju rohkem.


`Washingtoni(i)` on umbes 1,5m kõrgune väga laiuv põõsakujuline puu. Longus okste tipud on kevadel kollakasrohelised, suvel rohekaskollased, talvel pronksjad.


David` on tihe sambakujuline kuldkollaste okastega (mida mina küll kuskil ei näe),kuni 2 m kõrgune puu. Et ta on veel väga väike, talvitub ta tänavu potis.


Ma vist alustasin kokkuvõtetega liiga vara. Arvasin küll, et meil on kõik ostud ostetud ja sügistööd enamvähem tehtud, aga kui avanes võimalus saada veel 2 jaapani lehist, ei suutnud ma neile ära öelda. Reedel olid nad kohal ja paari tunni pärast juba ka aias kasvamas. Kahe puu ja ühe kuldkinga istutamist ei saa siiski enam tööks pidada. Kui viimased lehed ka maas ja koos, võibki talvele mõtlema hakata. Vardad võtsin juba südamerahustuseks välja, aga aed hoiab veel kramplikult enda küljes kinni, tubased tegemised peavad veel pisut ootama.
Eks ma pean lehiste juurde nüüd paranduse tegema.
Tänavune sügis on olnud ilus ja soe nagu eelmisedki. Esimesed kerged öökülmad on küll rikkunud kõige hellemate püsikute lehed, aga ka need oma kollaste-ruskete toonidega on veel päris vaatamisväärsed. Vaatamata sellele, et tugev tuul on paljud puudel juba lehti maha lennutanud, on aia üldmulje siiski veel päris rõõmus. Täna sajab, aga eilne aed oli veel selline


Nii paljude värvide kõrval silm isegi ei märka päris raagus puittaimi

Harilik äädikapuu on üks tuntumaid sügisvärvujaid

Külmaõrnem sile äädikapuu, kes erineb eelmisest oluliselt, pole meie aedades veel eriti tuntud.

aga temaga tasub vaeva näha. Katnud me teda küll pole, piisab kui ta seljatagune on kurjade põhjatuulte eest korralikult kaitstud.


Kuigi meil veel väga hullu külma pole olnud, ei jõudnud päike eile keskpäevaks veel kogu väiksemat tiiki katnud jääd päriselt ära sulatada, suurema kallale -2,9C veel minna ei suutnud.


Loomulikult on meil veel ka mitmeid erinevaid õisi, aga nemad enam aias siiski ei domineeri.


Oktoober on ikkagi puude (harilik parukapuu `Royal Purple`)


ja põõsaste aeg. Nipponi enelas `Snowmound`


Täna öösel külma polnud, aga hommikust peale sajab vastikult külma vihma, ilm on pime ja sombune. Äsjaistutatute kastmisega me ise vaeva nägema ei pea.


Thursday, October 16, 2014

VÄIKE KÕRVALEPÕIGE

Tänahommikused soojakraadid olid juba üsna madalad, +1,8C
Eilne tugev kirdetuul tekitas korraliku kullasaju, kased siiski veel päris paljad pole, veidi hõredamad küll.
Punasega on kehvem lugu, puud on neist lagedad, põõsad veel eretavad.
Juba mitu päeva on olnud sombune, pime ja uduvihmane, aga see ei seganud veel paar puu istutamist.
Aias valitsevat vaikust segasid kaks eilset luigeparve, mis liikusid lõunast põhja :)
Täna piilub pilvede vahelt veidi päikest ja tuul hakkab ka vaiksemaks jääma.
Aiatööd on ammugi tehtud, tegeleme pisiasjadega.
Väga paha lugu, metssead on jõudnud päris meie piirile. Mägedest liugu alla laskma.
Vihmas pildistada ei saa :(


Täiendatud õhtupoolikul
Täna (!) tõime kasvuhoonest viimase kurgi ja väikese korvitäie punaseid tomateid.

Monday, October 13, 2014

OKASPUUD vol.3 MÄND

Mänd on mu lemmikpuu. Seda on küll imelik öelda, sest neid, kelle kohta ma nii ütlen, on väga-väga palju, aga ikkagi......
Nad on leebed, graatsilised, elegantsed, soojad, rahulikud, suhtlemisaltid. Rohelised, värvilised ja värvuvad.
Pole midagi ilusamat kevadiste noorte kasvudega ehitud või südasuvel tumerohelise mütakana istuvast või  talvisest härmas männipuust.
See polnud taotluslik, aga kuidagi kukkus nii välja, et nüüd on meie maja kolmest küljest  ümbritsetud mändidega.
Bioloogid pole männiliikide arvu suhtes ühel meelel, neid on erinevatel andmetel 80-100 liiki. Neist ainsana on meie kohalik puu harilik mänd (Pinus sylvestris), ta asustas Eesti peale jääaega umbes 8000-7000 aastat tagasi.
Männiliike endid on meie aias 18, neile lisandub veel 5 alamliiki ja teisendit ning 22 sorti. Kummalisel kombel polnud nende hulgas päris kaua aega just seda päris oma harilikku kuni ta kord ilmselt suurest solvumisest end ise meie kuusehekki sisse külvas ja ühel aastal oma pea sellest välja pistis. Egas midagi, tere tulemast :)
Kõik männid on mullaviljakuse suhtes üsnagi leplikud. Nad võivad kasvada ka uskumatult kehvadel muldadel. Kuid nad ei talu liigniisket pinnast ja vajavad palju valgust. Varjus ja märjas kohas kasvades haigestudes, kiratsedes ja pikalt põdema jäädes võivad nad isegi hukkuda. Üleliia rammusas mullas võivad  nad muutuda liiga lohmakaiks, kaotades oma tüüpilise kuju. Mändide haigused ja arvukad kahjurid ründavad puid just peamiselt valesti valitud kasvukohas. Metskitsed ja jänesed peavad noori puid oma suurimateks maiuspaladeks. Seda kõike tuleb eriti arvestada väikevormide kasvatamisel.

Kõige rohkem on sorte aretatud mägimännist ja tema teisenditest, (Pinus mugo, lüh. P.m). Liik, keda arvame siin alati kasvanud olevat,  toodi Eestisse alles 19.saj. lõpus. Vastupidava ja väga ilusa koheva puuna saavutas ta meil kiire leviku.
Mände istutades tegime aias suuri haake, kõigepealt haljastasime mägimänni ja tema alamliikidega kruusased mäenõlvad.
Esimesed  päris kääbuskasvulised istutasin suure tiigi tagakalda "kivitriitoni" seljale, Siinsed männid vävust ei muuda.
(P. m.) `Mops Midget` Mõlemad  algselt peopessa mahtunud pisikesed nutsud on juurde võtnud nii laiust kui kõrgust. 10 aasta pärast võiks ta olla kuni 70cm kõrgune, meil kivises kruusas ilmselt madalam puu.


kasvukuju on puukestel üksteisest pisut erinev


Saksamaa päritolu 0,5 - 1,0 m kõrguseks kasvav, ladvaosas veidi sasiselt keerdus 6,5cm pikkuste okastega (P.m.) `Krauskopf, Ma ei tea, kuidas ta teistel käitub, aga meil seadis ta end kividele lamavasse asendisse nagu pehmetele patjadele ja tunneb end seal kui laiskloom. Kas ta end kunagi ka püsti ajab, ei teagi. Fotodel olen näinud teda mitmeti käituvat.


Rahmeldaja uhkelt puhvis ja rammus alati tumeroheline (P.m.) `Jacobsen` on kui gurmeerestoranist väljunud kurguni head-paremat täissöönud tegelane, meie 2  puud näivad tema äranälginud sugulastena. Väga omapärase bonsaid meenutava kujuga sort. Tema jäigad oksad püüavad kasvada maaga paralleelselt, keerdudes üles vaid tipuosas.  Varakevadised pungad on sordil valged. Täiskasvanud puu kõrguseks 0,4m, laiuseks võib olla 0,7m. Sort on aretatud Taanis A.Jacobseni poolt



Jätkasime väravaga. Mu meelest on väga oluline, kes sind saabudes tervitab. Tee kõrval on igiroheline musta männi (P.nigra) tihe, korretne sammasjas kõrgeks, 3-4 meetriseks puuks sirguv sort Green Tower` ja tema jalgade ees veidi laiuv madalakasvuline, hilissügisel oma noori võrseid kuldseks värvima hakkav (P.m.) `Carsten sün Carstens Wintergold` Kõrgusse kuni 1m võib ta pürgida, aga laiemaks ma tal kasvada ei luba, selleks tuleb tal noori kasve näpistama hakata. Et puu on veel väike ning talvel enamasti hanges elanud, oleme tema talvist kulda vaid ühel korral näinud.


Edasi männistasime oma kivikattega sinise jõe ja päevaliiliate tarvis loodud istutusala, et see elutoa aknavaates ka talvel rohelisem oleks.
Valge männi (P.strobus) ebakorrapärase munaja kujuga pehmete rohelise -hõbekirjude lokkis okastega  natuke naljaka välimusega sort `Tiny Curls` on puu, kes alati nurub möödujailt enda sasimist või paitamist.
Tavaliselt jääb ta umbes 1-1,5 m kõrguseks, aga on teada ka mõned kuni 3 kõrgused puud.




Samas kasvab kõrgele poogitud kerajas tumeroheliste pikkade, võrse tipus korrapärases ringis asetsevate okastega must mänd (P.nigra) `Brepo`, kes on aretatud Sveitsis. Tema esmane prantsusekeelne nimetus oli Pierrick Bregeon, lühendatud, ametlik nimi on patenteeritud . Kasvab ta väga aeglaselt, ümara kera läbimõõt võib kauges tulevikus olla 0,5-1,0m. Puuke on tänavu istutatud ja esialgu tugevalt toestatud, et tugevad tuuled ta poogendit lahti ei murraks. Ma kujutan juba ette, kuidas see roheline padi võiks lumehangel välja näha.



Kui juba hoog sees, asusime minimännikut looma. Osa tänavusi pisikesi pildistasin veel potis, et nende välimus paremini näha oleks.
Et sukulentide müüris ootasid juba ees lehis ja kuusk ning kaktuste kõrvale olid end sisse seadnud sõnajalad, ei pidanud ma suureks patuks sinna ka mõned pisimännikesed asustada.
 Müüri nimetasime sellise imeliku koosluse pärast ümber lihtsalt põhjamüüriks, kõrbemaastikust on asi kaugel.
Müüri istutasime ainult väga aeglase kasvuga mägimänni (P. m.) sorte
Mustjastoheline`Marek`. Selle Poolas aretatud sordi kohta ei leia ma mingeid andmeid, sest poolakate kodulehed pole eriti arusaadavalt koostatud. Välimuselt on ta väga huvitav. Tema tumerohelised laiad, jäigad okkad asuvad okstel täiesti püstiselt. Ilmselt kujuneb temast kitsassammasjas puu, aga ma võin ka eksida.


Püramiidse kasvukujuga 0,8 m kõrguse ja 0,5m laiuseks kasvav  `Misty` on aretatud 1989.a. Austraalias, tema võrsed ja okkad on puhkedes peaaegu valged, hiljem muutuvad nad helekollasteks, suve teisel poolel triibulisteks.


`Ophir` on aretatud Hollandis. Talvel värvuvad puu välispinnal kasvavad okkad sidrunkollasteks, võra sees ja varjuküljel jäävad nad tumerohelisteks. Kasvukuju lamekeegeljas, 6-aastane puu on 40 cm kõrgune ja 0,6 m laiune.


`Rositech` on aeglase kasvuga püstiste okstega laikoonilise põõsasja kujuga kahevärviline väga ilus "tulukestega" mägimännisort


`Sunshine` tumeroheline talvel kevadel-suvel kollakate võrsetippudega 60x 60cm kõrgune kerajas kääbusvorm. Kuldsed triibukesed moodustavad okasetel korrapärase ringi, mis pisikesel pole veel väga hästi väljendunud.


`Sherwood Compact`. Vormi leidis USA-s Oregoni osariigis 1950-ndatel aastatel A.Sherwood. Tiheda kompaktse ümara kasvukujuga. Ererohelised okkad lühikesed, jäigad, õige pisut kõverdunud (keerdunud). Juurdekasv umbes 5 cm aastas, täiskasvanud puu kõrguseks 60cm.


`Varella` on omapärase välimusega kerakujuline sort. Lustliku olemise tekitavad talle vaheldumisi asetsevad erinevate pikkustega lühikesed ja pikad okkad.


 Kui me olime müüri enamvähem täis istutanud, võtsin kasutusele seni peaaegu tühjalt seisnud murupinna müüri ja heki vahel, kuhuni pargist maja poole liikudes olid juba niikuinii jõudnud varem istutatud mitmed männiliigid. Jätkamine sama perekonnaga oli igati õigustatud.
Eelmisel aastal istutasime kõrgemate mägimändide taustale  (P.m) `Wintergold`i. Teda pole mõtet pildistada suvel, siis on ta nagu mägimännil ikka. Vaatamisväärsuseks hakkab ta muutuma hilissügisel, mil ta värvub üleni kuldseks. Tõeline kääbik, 10 aastaga kasvab ta vaid 0,5 meetriseks ja 1 m laiuseks kohevaks puuks.


Samas lähedal elab juba päris suureks kasvanud ilusa kitsa võraga vähe ruumi võttev mägimänni (P.m.) sort `Columnaris`. üldse võib ta sirguda kuni 4m kõrguseks.


Ebakorrapärase kasvukujuga aeglasekasvuline  kalmumänni (P. densiflora) sort `Oculus Draconis` (syn Ja-nome), tõlkes draakonisilm, on tähelepanuväärne seepärast, et tema järgi on nüüd  kõik kuldsetäpilised, -kriipsulised ja -ringilised sordid  nimetatud nn. draakonisilma tüüpi sortideks.
 Kuigi ta idamaades kasvab 9-12m kõrguseks, jääb meie juures ta kasvukõrguseks 1,5 -4 m, seega ilmselt siiski  madalakasvuline.
 Puu soovitatakse istutada tema ümber oleva kuldse halo esiletoomiseks ja rõhutamiseks tumedale taustale, meil on selleks kuusehekk. Istutamisjärgsetel päevadel puhus meil suhteliselt tugev tuul, kogu puu väreles tuuleiilides kuldselt. Nii nagu kõik männid, ei talu ka tema niisket ja väga viljakat pinnast.

Eile avastasin, et kuu tagasi istutatud puu on hakanud kasvatama noori kasve, mis järgmiseks aastaks vist midagi hea ei tõota. Õnneks kannatavad männid kenasti pügamist ja võrsete lühemaks näpistamist, nii, et midagi hullu ilmselt juhtuda ei saa.


Jaapani mänd (P.parviflora) ` Negishi` on väga aeglase kasvuga lühikeste kahevärviliste sinakate ja hõbedaste okastega püstise hõreda ebakorrapärase võraga bonsaikujuline puu. Käbikandvus varane, nad on olemas isegi sel pisikesel 15 cm kõrgusel puuhakatisel. Kasvab 3 meetriseks 50 aastaga




Rumeelia männi (P.peuce) Lätimaal Kalsnavas aretatud kääbuskasvulisel sordil veel kahjuks nime pole, müüakse teda seemikuna. Teada on, et ta kasvukõrgus piirdub 2 meetriga. Põhiliigist eristub ta oluliselt nii haabituselt kui okaste värvuselt.


Schwerini mänd (P.schwerinii) `Wiethorst` kujutab endast väga dekoratiivse pisarmänni (P.wallichiana)  ja äärmiselt külmakindla valge männi (P.strobuse) hübriidi. Liikidevaheline ristamine õnnestus Saksamaal 1905.a krahv Wiethorstil.
Tiheda võraga sümmeetrilise püramiidse kujuga aeglasekasvuline mänd, kes on esivanemailt kaasa saanud nende parimad omadused. Hõbedaste ühekaupa rippuvate vanemate okaste pikkuseks  on 10-15 cm. Käbikandvus varane, olemasoleva saleda käbi pikkuseks mõõtsin 7cm.  Väga külmakindel ja juba päris titena väga atraktiivne puu.



Mägimänd (P.m) `Fursca` on ostetud mitu aastat tagasi Nurga Puukoolist, kuid andmeid tema kohta ei leia ma kuskilt, ka aiandi kodulehelt mitte. Teada on, et kasvab 2-meetriseks puuks. Võimalik, et ta on Poola  aretis, kuid jäetud ametlikult registreerimata. Teine võimalus, et ma olen midagi väga valesti saanud. Eks vaatame, kes tast kasvab


Mõned madalakasvuliste rühma liigitatud on meil istutatud parki mägimändide lähedusse.
Kitsassammasjas hariliku männi (Pinus sylvestris) sort `Aurea Nisbet` kuulub madalakasvuliste mändide hulka tinglikult, olles kasvult piiripealne puu, tema max kõrguseks võib olla 12m, kuid tänu oma aeglasele kasvukiirusega saavutab ta 10 aastaga vaid 2 meetrise kõrguse. Teda peetakse ilusaimaks kuldse sügisvärviga harilikuks männiks.


Mägimänd (P.m.) `Albospicata Domschke` kasvab 10 aastaga vaid 1,2m kõrguseks ja 0,8 m laiuseks kohevaks munakujuliseks puuks. Ta erisuseks on kevadised pikad valkjaskollased kasvud, mis suve lõpuks muutuvad salatirohelisteks.


Mändide väikesortide arv maailmas on praegu vist lõputu. Õnneks on alati nii, et kui mitte midagi enam aeda ei mahu, leiab sellele ühele eluvajalikule alati koha.

.........järgeb