OKASPUUD, PEAMISELT VÄIKEVORMID vol.1

Ma ei teagi täpselt, millega okaspuud võluvad, aga seda tean ma küll,  kes nende haardesse on sattunud, on päästmatult kadunud.
Okaspuude liike on maailmas palju, umbes 600, koos igasugu alamliikide ja varieteetidega rohkemgi,  meil on kahjuks võimalik kasvatada neist tühist osakest.
 Eesti on kodumaaks vaid harilikule männile, harilikule kuusele, harilikule kadakale ja harilikule jugapuule. Kõik teised, keda isegi päris omaks peame, on tegelikult meil aja jooksul kohanenud võõrliigid.
Okaspuude liike rühmitatakse mitmeti - kõrguse,  külmakindluse, eluea, kasvukiiruse, okaste, käbide ja võrsete pikkuse, kuju, asetsuse ja värvuse, seemnete ja paljude muude neile oluliste tunnuste ja tegurite alusel. Head kirjandust liikide kohta on eesti keeles piisavalt.
Kasutusel olevale traditsioonilisele liikide rühmitustunnustele lisaksin ma vähemalt mändidele veel ühe - värvumise. Jagaksin ma nad nii: igirohelised, hilissügisel või kevadel värvuma hakkavad ja nn draakonisilma-tüüpi puud.
Meie esimesed okaspuude ostud lähtusid pragmaatilistest kaalutlustest, valiku tegime peamiselt kasvukiiruse  alusel.
 Kuused pidid tagama turvalisuse, lehis pidi kiiresti andma lagedale kohale ilme. Jätkasime  peamiselt madalakasvuliste harilike ja ka serbia kuuskede vormidega. Neist,  tänaseks küll juba väga suurtest, aga siiski isegi veel mitte keskikka jõudnuist, puude eluiga arvestades päris poisikestest,  ma ilmselt pikemat juttu ei tee, tunnen neid kui oma viit sõrme.
Sellised olid meie esimesed kuuskede sordid 25 aastat tagasi. Valiku tegemisel oli väga oluline võra laius, aed oli veel väga väike

Edasi tegelesin sellega, mis tol ajal oli kättesaadav, ja need polnud sugugi puud, vaid hoopis pistoksad ja seemned.
Vanemad elupuud olen kõik suureks kasvatanud pistokstest. Järgnevad 2 gruppi olid esimesed

Et kadakad pistokstest kuidagi jalgu alla ei tahtnud saada, pidin neid külvama. Pildi paremas nurgas ongi külvist kasvanud ilusa kujuga, tänaseks üle katuste ulatuv hariliku kadaka püramiidne vorm. Praegu annab ta aeg-ajalt isekülvi ja tema lastel on samuti, mitte küll täpselt sama, aga ilus kuju ikkagi. Kasvavad nad seal, kuhu ise koha otsisid

Kõrghaljastuse  tekitamisega oleme me enamvähem lõpule jõudnud, tulevikku arvestades  on pargiosa peaaegu täis. Lisanduvad peavad väga erilised liigid või vormid olema.
Kui maailm on täis põnevaid puid, on  ülekohtune, et aed enam palju ei mahuta, aga suuremat ei suudaks me ka hallata.
 Kui suuri enam ei mahu, tuleb hakata vaatama madala- või kääbuskasvuliste okaspuude, ühesõnaga, väikevormide poole. Nii kummaline kui see ei tundu, on kõrgusskaala järgi väga madalakasvulisteks okaspuud, mille kõrgus jääb vahemikku 6 kuni 15m.
Madalakasvulisi põõsakujulisi puid jaotatakse mitmeti. Levinuim on järgmine - kõrged 2 kuni 5m, keskmised 1 kuni 2m, madalate e. kääbuskasvuliste kõrgus jääb alla meetri.
Aeg on korralikuks hakata. Mul on pildimaterjal koos temaatilistes kaustades, aga kirjeldused jm oluline pilla-palla erinevates kaustikus laiali. Kokkukirjutatuna on endal uutest sortidest ja nende omadustest hoopis selgem ülevaade.  Ei hakka ma ju seda enam paberil tegema.

Et mu päeviku sissekanded on viimasel ajal liiga pikaks lohisenud, seepärast 

.........järgneb