TOALILLEJUTT

Lilledeta ruumid on tühjad ja kõledad, lilled toovad tuppa täiendava elu. Aga toalillel, et nad ei kiratseks ja tõesti inimest rõõmustaks, peavad olema heaks edenemiseks ka korralikud tingimused ja oma koht. Lisaks sellele vajavad nad ka õigeid ümbrispotte. See peaks lille toetama, sobima nii taime kui ruumiga. Igasugu potte ja potikesi täistopitud aknalauad ei ole minu jaoks. Armastan puhtaid, tühje aknalaudu. Ja veel - lill peab mingit moodi oma loomult vist sobima ka oma kasvatajaga.
Mulle meeldivad teistest enam lehtilusad, suured toalilled. Igasugu kribu-krabu, isegi õied, on mind üsna külmaks jätnud. Ka ei taha ma endale neid lilli, mis on ilusad õitsedes, aga muul ajal on neil vaid mingid arusaamatud torikad. Ma ei teagi, kas ma saan suviti kätte oma õie-ja värvivajaduse või olen ma lihtsalt väga pirtsakas.
Varem ei olnud meie kodus eriti palju lilli. Pool aastat linna-maa vahel pendeldades, oleks nende edasi-tagasi tassimine niigi alati suurte muude pampude kõrval, olnud mõeldamatu. Hästi kasvas meie keskküttega korteris suur, väga vähenõudlik, töökaaslaste poolt kingitud, laeni ulatuv lõhnav draakonipuu ja tilluke rooshibisk. Ära kolides ei olnud meil nende jaoks kohta ja me andsime nad hoiule. Ma ei teagi täpselt, mis draakonipuuga juhtus, aga tänaseks teda pole ja sellest on mul pagana kahju. Ma ei ole teda ka kunagi müügil näinud.
Nüüd, silmitsedes oma lilli, avastasin, et ma pole neist ühtki ise ostnud.
Kõik, mis meil on, on kingitud, ise siia tee leidnud. Et oleme mehega mõlemad talvelapsed, on meile tekkinud mitu jõulukaktust. Iseenesest väga ilusad ja väga ilusa õieehitusega lilled. Aga selle erkroosa värvus teeb mind mõnikord kuidagi rahutuks ja närviliseks. Neile pole praeguseni head kohta. Et nad hästi mõjule pääseks ja end kord ka imetleda lubaks, tuleb vist mõni sein mustaks või halliks teha:))). No mis teha, kui mul on selline imelik värvitaju ja mõned asjad võivad mid väga-väga häirida:(. Kingitud on ka paar kuukinga, nad on õitsemise lõpetanud ja puhkavad praegu. Väga hästi kasvavad meil jõulutähed. Muidugi ei ürita ma neil saavutada toatingimustes värvilisi kõrglehti, aga nad on ka rohelistena kenad.
Möödunud aastal kingiti mulle selline kaunitar - väärisdendroobium. Ahhetasin küll kui ta õitses, aga praeguseks on ta lihtsalt üks suur peavalu. Ilma talvise kuiva-külmaperioodita ta enam õitsema ei hakka. Kuiva saan ma talle lubada, aga 8-14 kraadi kohe mitte kuidagi. Tahaksime ikka ise ka siin elada ja sellises temperatuuris kangestuksin ma nagu koolibri. Ei teagi kohe, kuidas temaga edasi toimetada ja talveaia ehitamine meil veel kavas ei ole:) Ülemöödunud aasta detsembris märkasin ma, et abikaasa kõnnib lillede juures mingi pakikesega. Oma suureks üllatuseks ja ehmatuseks nägin, et ta on pannud lillepottidesse need pikatoimelised pulgaväetised. Küll seletasin, et neil on puhkeperiood, aga tegu oli tehtud ja kätte ma neid kuidagi ei saanud. Tulemus oli üsna masendav. Enamus lilli laskis pea kõik lehed maha ja terve talve olid nad väga rääbakad. Üleliigne hoolitsus ja armastus võib vahel ikka väga tappev olla. Vähendasin kastmist ja katsusin nad kuidagi hinges hoida. Kevadel esimesel võimalusel vedasime kõik lilled õue ja korraldasime neile ühe ilusa pesupäeva. Eemaldasime kogu mulla, pesin juured ja potid sest sogast puhtaks, lõikusin välja kõik surnud oksad. Seejärel istutasime nad uude mulda ja juba veidi aja pärast ilmutasid nad kõik kosumise märke.

Ja otsekui tänutäheks õitses see rooshibisk (rahvakeeles hiina roos, toakask) terve suve rikkalikult. Selle lille kinkis mulle väikese jupikesene üks väga lugupeetud vana lillekasvataja ja tema hukkumine oleks mind küll tõsiselt kurvastanud. Ka teised lilled said justkui uue võimaluse, kes kasvas hoogsalt pikkusesse, kes kasvatas täiendava varre.

Ka flamingolill õitses väga pikalt. Kokku avanes tal 10 õit. Aga temaga juhtus hiljaaegu üks kummaline lugu. Käis meil siin üks külaline, astus ta juurde ja kiitis teda väga pikalt. Ikka, et ahh kui ilus ja ahh, kui suur ja ahh..... Järgmisel päeval oli tal korraga 3 lehte täesti kollased ja kõik teised lehed kummaliselt longus. Ei olnud ta kuiv ega liiga märg, temperatuurid ruumis kogu aeg samad. Vaatasin ja mõtlesin, et mis nüüd saab! Tema ju ka üks neist vähestest, kes mulle väga meeldib. Läksin siis lille juurde, lõikasin need kollased lehed ära ja siis rääkisime veidi juttu. Midagi muud ma temaga ei teinud. Õhtuks oli lillelehed jälle püsti. Hakka või uskuma....

MIRJAMILE

PALJU, PALJU ÕNNE JA IKKA SEDA KULDSET SÄDELUST JA LUSTAKAT MEELT!
Ja miks mul on tunne, et Sul lausa juubel oli.
Selleks puhuks siis Sulle veel üks väike lauluke ja pidutsenud inimesele ehk sobilik tantsuke.

VARBAD SOOJA

Möödunud aasta lõpus ei olnud mul mingit kavatsust sokke kuduma hakata.
Mitukümmend aastat tagasi kudusin küll igasuguseid- pitsilisi ja palmikulisi, tuttidega ja satsidega. Paar aastat tagasi kudusin ka mõned paarid.
Aga äkki sai üks lapsuke köha-nöha ja siis oli vaja kiiresti varbad soojaks saada. Seejärel oli kooli vaja suusasokke ja kohe MITTE KEEEEGI rohkem ei oska neid teha. Olgu pealegi. Sellele järgnes üks minu jaoks veidi ootamatu soov ja siis kuulsin hädakisa, et aaaaaaaaaga miiiiiiiiiina..
Saigi siis kootud neid igavaid asju. Üht sokki on veel päris huvitav kududa, eriti kui tegu on mingi uue lõnga või mustriga, aga teise kudumine on lausa tüütu kohustus. Üks paar jäigi pooleli- algas ju suur töökeeld. Kuigi ma võtsin juba vardad ja lõnga välja, pole lihtsalt aega olnud seda väikest asja lõpetada. Eks ma pean ta ikka lähiajal ära tegema.
Kõige muu nänni kõrval said siis päkapikud endale ka paar paari pakki pistmiseks.
Siis aga lugesin ühest arvamusküsitlusest, et kõige igavamad ja mõttetumad jõulukingid on ....sokid:(((( Lausa TOP -10 oli koostatud ja nad troonisid seal kohe esimesel kohal. No ma ei teagi, mis nüüd siis saab...

PALJU ÕNNE, KODUPERENAINE

JA KÕIGI SU SOOVIDE JA UNISTUSTE TÄITUMIST!!!!!

KARVASED JA SULELISED

on siin ikka elanud. Ja tõenäoliselt ammu enne meid. Me võime pea iga päev hämaruse saabudes vaadata ringiliikuvat kitsepaari. Läbi akna pildistamiseks on aga alati liiga pime olnud. Eile saabusid nad ka üsna üksmeelselt oma järjekordsele õhtusöögile. Menüüs nad küll kokkuleppele ei saanud. Üks üritas lammutada meie sõnajalgade turbapeenart-ei saanud aru, kas ta nosis turvast või sammalt, aga teine huvitus hoopis Koehne pihlaka noortest okstest. Kui ma paotasin hiirvaikselt veidi ust, et paremaid pilte saada, võisime siin imetleda vaid ülikõrgeid kaugushüppeid ja läinud nad olidki. Kiirele põgenemisele aitasid kaasa meeste indiaanlastehääled. Üldiselt on nad rumalad loomad, mingi aiast eemale peletamine neil igastahes tingitud reflekse välja ei kujunda. Aga me oleme ka üsna rahumeelselt koos eksisteerinud, hirmutamisele ju midagi tõsisemat ei järgne.

Hoopis ontlikumalt käituvad talvituvad linnud. Nemad lepivad sellega, mis me oleme ise neile toiduks pakkunud. Ja kui nad ka ise leiavad mingeid seemnedi, jätavad on oksad puutumata.

Aga millised küünised on rähnil!

Siin on aga mehe tehtud peitepilt:)))

Ei, see pole mingi koer. Ta oli tükk aega vaadanud, kuidas aknast 10 m kaugusel askeldas-toimetas rebane. Aga fotoaparaadi võttis alles siis, kui see vana, suur ja kaval volask otsustas põgeneda. Tema on meil küll veel rohkem kurja teinud kui kitsed. Mitu pesakonda põldpüüsid ja siilid....

Aga oma mehi pean ma küll kõvasti kiitma. Niisugust töökultuuri pole ma kaua näinud. Kui seal üleval mingite peente saagidega plaate lõigatakse, hoiab üks tolmuimejat saetava asjanduse juures. Ja tööjalanõud vahetatakse ka poole trepi peal teiste vastu, et sodi ja tolm alla ei jõuaks. Ei jõuagi. Vot siis!

ÕNNE!!!!!

KALLIS KAIRI!!!!! PALJU, PALJU ÕNNE!!!!! JA SUURED KALLID KA!!!!!!

ÄRKAMISEAEG

Seda aastat on juba mõni päev olnud. Logeletud, ise külas käidud ja külalisi vastu võetud ka päris piisavalt. Igasugu melust oleme ka jõudnud välja puhata. Käes on aeg mõelda, millega edasist aega sisustada.

Meie peres on aegade algusest valitsenud eriline tööde jaotus.
Kunagi ammu ütles mu mees, et ta on nõus kõik tööd ära õppima ja ära tegema kui mina mõtlen välja, mida, kuhu ja millega on vaja teha.
Selle vastu pole mul midagi. Päris hea meelega olen nõus igasugu ideid genereerima. Mulle meeldib ka projekteerida, organiseerida, planeerida ja kalkuleerida. Kaks viimast on minu arust eriti vajalikud, et igasugu ressursse- aega, materjale, mehhanisme, vajadusel abilisi ja muidugi ka raha arukalt kasutada.
Mis viga seda teha, kui pärast mõtte-ja paberitööd pole edasine eriti minu asi. Kui - siis järelevalve, aga see on ka igasugu tööde puhul muidugi eriliselt oluline tegevus:)))
Seni on selline koostöö vähemasti meie peres hästi toiminud ja nii mõnigi, esialgu isegi hullumeelsena näiv mõte, on päris hästi realiseerunud. Muidugi ei käi need asjad nii, et mina ütlen ja mees teeb. Me ikka arutame need ideed läbi ja mõned väga head mõtted minu väljamõeldistele on lisanud abikaasa.

Aga üks töö on jäänud kuidagi väga pikalt vinduma ja venima. Meie ärklikorruse lõpuni ehitamine ei tahtnud kohe kuidagi edeneda. Mis siis, et ammu planeeritud, materjalid valmis ja puha. Aga mees ütles ikka, et tal see tahtehalvatus....

Kui ma nüüd oma kodinad elutuppa tagasi vedasin, ütlesin, et ma ei tea, mis edasi saab, aga siit ma ei liigu niikaua kuni mul on oma töötamise koht valmis. Ma hoian sellest söögilauast hammaste ja küüntega kinni ja kui tarvis, ka ööbin sellel toolil. Ära saab mind ainult hellalt kätel kandes- aga ma tahaks näha, kes selleks võimeline on:))) Nädalavahetusel, kui meid külastasid mehe sugulased, pidasin ma sõna ja võtsin neid kõiki köögis vastu - söögilaud on minu!!!!
Kitsas oli, aga ega keegi vastu ka vaielnud. Ja edaspidiseks lubasin ma üldse kööki enam mitte minna. Siis ma ei teadnud veel, et sellel toiduvalmistamisel nii peen nimi võib olla. Aga jah, mõte oli säärane, et niikaua kuni üleval liigutama ei hakata, pakun mitu korda päevas Hilise pakutud postmodernistlikku toitu:))) Ja nii kaua kui vaja, kasvõi mitu aastat jutti. Ja mitte ainult see minu töökoht. Mõnele inimesele on see ilmapuu koht ja ometi polegi siin talle nagu seda päris oma...
Nii- ja täna läks siis lahti. Ohhh, küll olid ilusad ja armsad need kolinad, mürinad, vingumised ja vilinad. Nagu mingi parim sümfoonia. A.Pärt võiks siin oma "Perpetum mobile" 2. osale korralikku ainest saada. Muidugi, selle müra sees ma muud teha ei saanud kui süüa valmistada, aga ma kohe nautisin seda. Ja igasugu sodi olen ka nõus nurisemata mitu korda päevas kokku pühkima:)))
Aga selle aasta esimene projekt on vähemalt korralikult käivitunud. Ja kui ma siis õhtul märkasin seda kuupäeva vaadata.....:)))) Minu elu parimad asjad on ikka alguse saanud 13. kuupäeval. Alates sellest, kui ma otsustasin oma nina siia maailma pista:))) on kõik minu elu olulised ja head asjad alguse saanud just 13-l. (Isegi selle blogi esimene sissekanne kannab 13. kuupäeva- aga ma pole veel siiani aru saanud, on see hea või mitte....)
Ja ehitusliku osa loodan ma valmis saada kevade alguseks - isegi pikk tähtaeg. Ma loodan, et trepitegija saab need käsipuud ka ikkagi selleks ajaks valmis.

Sisustamine käib ikka koos sisseelamisega. Ja nende siidkardinate või - maalide-tapeetide tegemine on ka vaja enne ära õppida:)))), sinna juba müngeid kõrretöid ei tee. Ja selleks ei planeeri ma mingit tähtaega.

Teised selle aasta projektid oleks põhiliselt korrastustööd: (tähtajad planeerin suure varuga)

1. Vana ja uue kuuri ümbruse korrastamine - olenevalt ilmadest ja lume sulamisest - 15. mai
2. Sügisel valminud kuuri lõpetamine - värvimine, piirdeliistude paigaldamine - olenevalt ilmadest - 1.juuni
3. Majaesiste häbi(mulla)hunnikute laialiajamine, sinna muru rajamine;
korraliku tee ehitamine majast kuuri-auto varjualuseni; värava paigaldamine;
uue kuuri ette sõprade tarvis parkla rajamine - jaanipäevaks. Need tööd tuleb teostada kompleksselt- vaja läheb traktorit.
4. Kõige suurem murelaps- vana kiviktaimla vana maja ees. Väga mitmel põhjusel on see väga hukka läinud. Eelmisel aastal oli meil küll plaan see hoopis likvideerida. Aga siis pani üks hea ja tark inimene meile aru pähe, et nii ei lähe see mitte. Et sellest on kõik alguse saanudki ja ta tuleks hoopis korda teha. Mõtlesime siin natuke ja tegelikult võtsimegi selle aasta kavva peenra kapitaalremondi. Praegu on mõte säärane, et kõik väärtuslikud taimed tuleb sealt välja kaevata ja istutada kastidesse- nii peavad nad vähemalt kuu vastu- siis seal vohama hakanud umbrohi- võilill, orashein, isegi ohakad ja naat ära mürgitada - kive me sealt välja kangutama ei hakka ja siis kõik tagasi istutada. Siin on ka muidugi väga vaja appi lillesõpru. Taimedel on peale väljakaevamist omadus mitte enam sellistes piirides tagasi mahtuda nagu nad olid. Järelikult tuleb ülejäägid ära jagada headele inimestele. Võibolla tuleb osa rohtseid taimi asendada aeglasekasvuliste okaspuudega. Ja siis kogu see peenar katta samamoodi nagu tegime hostapeenraga. Kogu asi peaks uuesti valmis saama septembri keskpaigaks.

Nii, et sel aastal meil eriti suuri ja mahukaid töid enam polegi. Kui asjad on paberil, on nad kuidagi konkretiseeritud, ülevaatlikud ja loogiliselt reastatud.
Need vahepealsed hooletööd- rohimine, niitmine, kastmine- pole projektitööd. Neid teeme vajadusel või siis kui viitsime:)))
Ja istutamine .... selleta ei saa kohe kuidagi. Imelik. Aasta lõpus pole mul mingit tahtmist vaadata, kas puukoolid midagi uut ka pakuvad. Aga nii kui aasta keerab uue numbri ette, vaatan kohe esimestel päevadel, ehk on juba pakutavas taimemaailmas ka meie jaoks midagi põnevat. Sel aastal üllatas esimesena "Aiasõber".

TALVEUNI

Meie veest vabadel kaevuraketel kaevukatuse all talvituvad aastaid nahkhkiired. Kuna kaevu oli vaja enne külmi veidi katta, tekkis vajadus nihutada ka üht talveunes olevat nahkhiirt. Enne seda tõi abikaasa ta korraks pilditegemise tarvis tuppa. Ei tahtnud tema und valguse ja soojusega eriti segada, seepärast on pildid tumedad.
Et ma neist peale hirmu-ja õuduslugude eriti midagi ei tea, otsisin nende kohta veidi teavet, aga seda on eestikeelses internetis ikka väga vähe. Sain teada, et nahhiired kuuluvad käsitiivaliste (Chiroptera) hulka. Käsitiivalised on lendavate imetajate selts. Käsitiivaliste esijäsemed on arenenud tiibadeks. Pikenenud kämbla-ja sõrmeluude vahel asub keha külgede ja tagajäsemeteni ulatuv õhuke nahk, mis moodustab külglennuse. Osal liikidest on ka saba ümber paiknev sabalennus. Käsitiivaliste fülogeneetiline rida on pikk ja segane ega anna minusugusele võhikule ka erilist infot. Oma üht või kaht poega kannavad nad beebieas enda seljas. Nii, et siis lendavad loomad???
Enamik käsitiivalisi on putuktoidulised, kuid leidub ka puuviljadest ja verest toituvaid liike.
Eestis elab 11 liiki käsitiivalisi. Kõik nad kuuluvad sugukonda nahkhiirlased(Vespertilionidae), kellest meil talvitub 7 liiki.
Kes meil siin elavad, ei õnnestunudki mul teada saada, sest need määramise tunnused on minu jaoks väga umbmäärased. Pole ju võimalik ka neid erinevaid liike võrrelda, et aru saada, on ta nüüd suurem või karvasem kui teine liik.
Oleme nendega kokku puutunud augustis. Kui pimedatel õhtutel kauem väljas istuda, on võimalik jälgida ja tajuda nende hääletut lendu. Midagi hirmsat nad küll endast ei kujuta. Kui ootamatult nende lennuteele sattuda, siis võib vaid mõni nõrganärvilisem külaline veidi ehmuda.

PÄIKE VÄRVIB

Tõusev päike värvib osa puude latvu, tüvesid, oksi ja kõrsi roosakaks, lillakaks, oranzikaks. Kogu ümbrus on vaid lühikese viivu müstiliselt värviline. Hetke pärast on kõik ilmakaared jälle hõbedased-kirgasvalged.

AINA ILUSAMAKS

muutub kogu ümbrus. Minu härmas antennide all hakkavad juba mingid mõtted liikuma, aga esialgu naudin ma seda, mida pakub praegu loodus.
Kogu seda ilu näeme me ju tegelikult ka akendest. Ja ma ei suuda kuidagi neid pilte siia panemata jätta. Kõik mööduvad autod peatuvad meie juures, et imetleda neid äkki avanevaid oru vaateid. Kahjuks on fotosilm siiski tuimem kui inimese oma.