KARVASED JA SULELISED

on siin ikka elanud. Ja tõenäoliselt ammu enne meid. Me võime pea iga päev hämaruse saabudes vaadata ringiliikuvat kitsepaari. Läbi akna pildistamiseks on aga alati liiga pime olnud. Eile saabusid nad ka üsna üksmeelselt oma järjekordsele õhtusöögile. Menüüs nad küll kokkuleppele ei saanud. Üks üritas lammutada meie sõnajalgade turbapeenart-ei saanud aru, kas ta nosis turvast või sammalt, aga teine huvitus hoopis Koehne pihlaka noortest okstest. Kui ma paotasin hiirvaikselt veidi ust, et paremaid pilte saada, võisime siin imetleda vaid ülikõrgeid kaugushüppeid ja läinud nad olidki. Kiirele põgenemisele aitasid kaasa meeste indiaanlastehääled. Üldiselt on nad rumalad loomad, mingi aiast eemale peletamine neil igastahes tingitud reflekse välja ei kujunda. Aga me oleme ka üsna rahumeelselt koos eksisteerinud, hirmutamisele ju midagi tõsisemat ei järgne.

Hoopis ontlikumalt käituvad talvituvad linnud. Nemad lepivad sellega, mis me oleme ise neile toiduks pakkunud. Ja kui nad ka ise leiavad mingeid seemnedi, jätavad on oksad puutumata.

Aga millised küünised on rähnil!

Siin on aga mehe tehtud peitepilt:)))

Ei, see pole mingi koer. Ta oli tükk aega vaadanud, kuidas aknast 10 m kaugusel askeldas-toimetas rebane. Aga fotoaparaadi võttis alles siis, kui see vana, suur ja kaval volask otsustas põgeneda. Tema on meil küll veel rohkem kurja teinud kui kitsed. Mitu pesakonda põldpüüsid ja siilid....

Aga oma mehi pean ma küll kõvasti kiitma. Niisugust töökultuuri pole ma kaua näinud. Kui seal üleval mingite peente saagidega plaate lõigatakse, hoiab üks tolmuimejat saetava asjanduse juures. Ja tööjalanõud vahetatakse ka poole trepi peal teiste vastu, et sodi ja tolm alla ei jõuaks. Ei jõuagi. Vot siis!