KORSTNAPÜHKIJA TEMBUD ehk SÜGISMAASTIKUD

Kord aastas pean ma hirmust poolkangena vaatama Muhedikupapa katuseakrobaatikat. Vähe sellest, et korstnapühkimiseks oli üles vaja tarida igasugu kila-kola, oskas ta endaga kaasa sokutada ka fotoaparaadi.
Kuigi kõrgelt ülalt tundub aed päris pisike olevat, ei saa teda isegi katuseharjalt mitte kuidagi jäädvustada korraga, selleks on ilmselt vaja helikoperdajat (laste lapsepõlvemasina nimi):)
Üsna suvine on see lõunapoolne maastik ju veel ikka, sügist on vaid õige pisut aimata.

Ka põhjaküljes asuv sukulentide müür ei jää korraga fotole. Päris kahju, et kaktused ei paista üldsegi välja, see-eest koristamata hunnikud küll:)
Ida-ja läänekülje pildistamiseks oleks vaja katuseharjal kummalegi poole kõndida üle 10 m ja seda mu nõrgad närvid ei saa kohe kuidagi lubada:D

PÕNEVAD PÕÕSAD ja ÜHE PUUKESE LUGU

Tänavune aasta on täitnud mitmed mu soovid, olen saanud nii mitmedki põõsad, keda olen kaua otsinud. Ja ihaldanud olen ma selliseid, kes õitsevad kas suve teisel poolel või sügisel.

Tänu Tsiilile leidis juba kevadel endale sobiliku koha musani abeelia (Abelia mosanensis) ja tegelikult juba eelmisel sügisel muretsetud, küll siiski kevadel õitsev abeelialehik (Abeliophyllum distichum). Ma tean küll, et nad võivad veidi külmahellad olla, aga neile on kasvukohad küll suure hoolega valitud. Sel aastal nad veel ei õitsenud.

Kevadel rõõmustasin nähes, et müügil on ka lepalehise kletra (Cletra alnifolia) erinevad sordid. Kui aga põõsastele järele läksin, selgus, et tegu on vähem kui 10 cm pikkuste vaevalt juurdunud pistokstega. Potistasin neid kaks korda ümber ja kui uus osa valmis sai, istutasin nad sinna. Minu suureks üllatuseks otsustasid nad kõik ka õitsema minna. Roosa-ja punaseõielised sordid näitasid vaid ühe õie, aga pisike kergelt toomingalõhnaline läikivate roheliste lehtede ja valgete õitega `Hummingbird`il õitsevad kõik oksad Tema õie muudavad õhulisteks pikad-pikad tolmukad

Tuleks üsna pikalt mõelda, enne kui meenuks mõni siniste õitega põõsas ja eriti selline, kes õitseks sügisel. Rohekashallide lehtede ja säravsiniste õitega sinine habeõis (Caryopteris clandonensis) `Heavenly Blue`

õisik lähemalt.

Kui ma sean sammud, õigemini palun autorattad keerata mõne puukooli poole, olen ma tavaliselt teinud eelneva korraliku kodutöö ja otsima lähen ma sinna tavaliselt ikka puid ja põõsaid, püsikud jõuavad minuni teisiti. Kuigi mul on pikad nimekirjad ja kindlad soovid, pole sugugi väga haruldased need juhused, kus ma hiljem avastan ka selliseid sõbrakesi, kes kuidagi ise on end mulle kaasa sokutanud ja kellega tuleb siis tükk aega mööda aeda joosta, et neile kohta leida. Viimasel ajal püüan ma end küll hoolega distsiplineerida ja püüan enne kojusõitu üle vaadata, et mind mingid suured üllatused ei ootaks.

Hiljaaegu käisin Järvseljal, et ära tuua aeglasekasvulised kääbusmännid ja veel mõned kaua ihaldatud puud. Kui seal müügiaias ringi kõndisin, märkasin üht huvitavat puukest. Käisin tast mitu korda mööda, aga siis seletasin talle raske südamega, et ta kohe mitte kuidagi ei sobi sellesse aiaossa, mida mul taimestada vaja on. Teist korda sattus ta mu silma alla Võhmas, laadalaupäeval. Vaatasin ja imetlesin, võtsin ta kätte, silitasin ja panin ta ohkega tagasi. No ei saa teda mitte kuidagi murusse istutada ja aias ma talle ka kohta ei näinud, ta on sellise olemisega, et vajab erilist eksponeerimist. Õhtul koju jõudes polnud mul küll aega tema peale mõelda, seda enam, et nii nagu meie seda tegime, ei oska mitte keegi teine kaugeid ja kauaoodatud külalisi vastu võtta:D

Aga pühapäeva hommikul vaevalt silmad avanult teadsin ma täpselt, kus selle puukese koht on. Ja kas siis nüüd peabki kohe sõitma hakkama? Õnneks on olemas telefonid ja minu veel suuremaks õnneks toimis logistika nii hästi, et esmaspäeval oli ta meil käes ja ka kohale istutatud. Ongi ikka nii, et kes meile tulla tahab, peab siia ka saama:)

Tahtsin teda kohe ka pildistada, aga küll segas vihm, küll ere päike. Kuidas ta täiskavanuna välja näeb, leiab siit

Thuja occidentalis `Golden Tuffet`, tegelikult on ta tunduvalt kollasem, ei saa aru, kuidas ta fotol nii roheline on. Loodetavasti annab ta mulle ka mitmekordse tagasilükkamise andeks, sest aias liikudes ei saa teda mitte märgata.

Õues on mitu päev suviselt soe ja ka aed on meil ikkagi veel valdavalt roheline. Võiksin neid pilte teha mistahes aiaosast, pilt oleks enamvähem samasugune.

Kui poleks rohelised kuued erinevate punaste vastu vahetanud kukerpuid ,

mõnda oranzhi laiku pihlakatel ja paari värvunud vahtrapuud, ei usukski, et sügis on käes. Vaatamata mitmetele ülelennanud haneparvele, arvan ma miskipärast, et vähemalt kuu peaks olema päris soojad ilmad.

SÜGIS

Täna keskpäevast on ta siis ametlikult kohal. Ja tegelikult ka. Varahommik näitas küll üsna nukrat ja lootusetut nägu, põhjakaar oli süsimust, vastu maad surutud hallikarvane lõunataevas vett täis. Kuid ometi suutis üsna vali 8,1m/s puhuv edelatuul pilved laiali pühkida ja tänast päeva on siiani kullanud päike. Sügise saabudes tuul tugevnes ja pöördus läände. Soojakraade on 13, kuid tugeva tuule, iiliti on selle kiiruseks 9,7m/s, tõttu tundub õhk palju jahedam.
Lehtpuud, välja arvatud vahtrad, on valdavalt rohelised. Vaid ühel kasel on märgata üksikuid kollaseid litreid. Aia maalivad praegu põhiliselt erivärvilised põõsad. Aja kulg on muutunud loiumaks.
Eile kuulsin pikale rännule asunud hanesid. Kõrgel-kõrgel.

KÕIK TEED VIISID EILE VÕHMA

ehk II "Võhma juurikas" ehk II Võhma taimelaat.
Võhma hakkab kujunema taimegurmaanide ja aiandajate hooaja lõpu meeliskogunemiskohaks.
Ma ei tea, on sel kohal mingi eriline aura või kujundavad selle sinna kokkukogunenud taimehuvilised, aga sellist sooja ühtekuuluvustunned pole ma kuskil mujal kogenud. Ehe rõõm sõpradest ja tuttavatest ja ihaldusväärsetest taimedest; ostmisest, müümisest, kinkimisest, vahetamisest ja ilusast ilmast tekitasid niisuguse fiilingu ja paueri, et veel täna tahaks lennata. Ühtmoodi tundvate ja mõtlevate inimeste rõõmsameelsusest ja heatahtlikkusest tekkinud emotsionaalne laeng tekitasid sellise sünergia, mida tegelikult pole võimalik kirjeldada. Fotokat ei olnud aega välja võtta ja ega see meeleolu, mis seal valitses, poleks niikuinii pildile jäänud.
Oli väga ilus päev ja justkui selle kinnituseks ilmus tagasiteel linna sissesõidul selle kohale vikerkaar:).

:)

Meile on sõbrad toonud kingituseks igasugusemaid taimi- paljasjuurseid ja juurdunuid, lehelisi ja okkalisi, õitsvaid ja õiteta, sibulaid, risoome, mugulsibulaid ja pistoksi. Neid on olnud pottides, kotikestes, karpides ja kastides. Olen kingitusi istutanud, ümber potistanud, pikeerinud, maha pannud.
Täna hommikul ulatati mulle aga midagi hoopis erilist, selline kaunis pärlendav puuoks. Armas ja nutikas:) Aitäh!

KÜSIMUSED

1. küsimus: misasi see on?

Vastus: see on meie valgete õitega öökuninganna vili e. kalebass e. india kurk e. pudelkõrvits. Pidada kasvama isegi 2 m pikkuseks ja teda võivat jupikaupa otsast lõigates toiduks tarbida:) Varred on küll kasvanud tal isegi veel pikemaks, looklevad mööda maad kui ussid, vilja pikkuseks on siiani olnud maksimaalselt 25 cm. Jupiti lõigata pole üritanud, ehk on veel aega. Koor on õhuke, aga see koorealune kiht nii kõva, et seda ei võta ükski hammas, nuga peab olema samuti üsna tugev. Kui ta seest ka ära puhastada ei jää sealt midagi erilist järgi. Maitselt jääb alla nii kurgile, kõrvitsale kui tsukiinile. Ma ei ole kunagi olnud karrihaisuse india köögi austaja:), kasvatada oli aga päris huvitav.

2. küsimus: milline aednik lõikab nüüd sügisel maha õitsvad aedhortensiad?

Vastus: Juhani Puukool. Kui ma seal käisin paari taime ostmas, jäi mul kripeldama `Brussels Lace`. Kohe me tagasi ei sõitnud ja kui nüüd mõne päeva eest otsustasime ta ikkagi koju tuua, vaatasid meile üle meetri kõrguste korralike põõsaste asemel paarkümne sentimeetrised enamasti lehtedeta köndid. Oleks siis veel, et tehakse korralik pungapealne kujunduslõikus, aga kasvama olid jäetud nii põõsa sisse kasvavad kui ristuvad oksad ja turritavad tüükad:( Nüüd ma ei teagi, kelle ma sealt ostsin ja millal neist äbarikest kord korralikud põõsad kasvavad. Leht on tal küll sinakam ja veidi lopsakam kui teistel sortidel. Sellist arutut tegevust õigustati totra väitega, et nad olevat ära õitsenud. No mina nägin põõsaste kõrval küll suurt kuhja õitsvaid oksi ja nägemise üle ma siiani veel ei kurda, mis siis, et prillid ees.

3.küsimus: kas meil hakkab tekkima uus istutusala?:D

Vastus: juba ongi vist midagi loomas:). No oli meil üks koht, kuhu oli hädasti vaja istutada 1 madalam lopsakas puu ja paar põõsast. Ja siis äkki tekkis sinna veel paar põõsast ja kui nüüd hästi mõelda, peaks sinna ümber istutama veel...O´ooo ja kui siis veel veidi mõelda:D No kui ta ka suureneb, siis katte alla ta läheb.

4.küsimus: kas minust hakatakse ikkagi tegema ka roosikasvatajat?

Vastus: tõenäoliselt ikkagi mitte:) kuigi eile sain ma selle aasta kõige meeldivama üllatuse osaliseks. Üks kevadine armas aiakülastaja oli meeles pidanud muu jutu sees lausutud sõnad, et mulle meeldivad kibuvitsad ja hiigelvanad pargiroosid ja nii nad astusidki meie väravast äkki rõõmsalt sisse. Ühe neist olevat hr.Joost ära määranud `Alfred Colomb`, teise nime veel ei tea. Kui nüüd veel need kamtshatka roosipuud ka siia jõuavad:D.

5.küsimus: päeviku viimase lehekülje seis?

Vastus: sõorade abiga täitub kohutava kiirusega, lisalehed tuleb kindlalt appi võtta:D Aga ilmad on istutamiseks ju ülisoodsad. Kogu see vesi, mis terve suve kuskil peidus oli, tuleb vist nüüd tagantjärele korraga ülepäeva alla. Ei mingit muret, täna istutame, homme kastetakse ja sooja on ka parasjagu. Pinnas on nii pehme, et labidas vajub kohe iseenesest maa sisse, ei mingit vaeva. Kõik taimed, kellest kevadel ei saanud aru, kas elavad või surevad, on kasvuhoo sisse saanud. Ja otse loomulikult ka umbrohi katmata alal, aga kitkumiseks on liiga märg.

6.küsimus: kes kooris minu kõrbeda kuldpruuni pikkpoisi, jättes meile järgi koiaukudega hallolluse?

Vastus: pidada olema täiesti arukas inimene:DDDD