Wednesday, July 28, 2010

ILMATEADE

"Kuumuse viimane katse". Nii kõlab EMHI tänase ametliku ilmateate pealkiri. Päevaprognoos sisemaale 30 - 35C. Iiiiiiiiiiiiiik!!!!! See põrgupalavus tuleb kuskilt Moskva kandist, kus on 37,2C.


Isegi Hbmk, kes pigem on siiani sooja ja kuumust nautinud, pani täna juba 10.30 õuest vabatahtlikult plehku, aga siis oli alles 32,6C. Siiani on tal range käsu korras tulnud keskpäeval siestat pidada. Nüüd mõnuleb üürgava konditsioneeri lähedal ja liigutab vaid varbaid:), toas ikkagi 23C
Edasi tulevat kerge jahenemine, mida ma sugugi ei usu. Seni on kõik kaunid ja veidigi lootustandvad lubadused ikka edasi või hoopis sinna põhja poole lükatud:(

Hoopis rohkem usun ma peoleod, kes terve hommikupooliku meeleheitlikult kräunus. See linnuke pole küll kordagi petnud. Aga tema prognoos ulatub tavaliselt järgmisse päeva, äärmisel juhul hakkab midagi juhtuma öösel.

Suvegarderoob peaks olema 25 x rikkalikum. Tegelikult oleks vajadus veel suurem, riideid peaks vahetama iga poole tunni tagant.
Toit? Kurk, tomat, arutul hulgal vett, vahepeal ka soolvett:)
Elu missugune. Miskit ei pea tegema. Naudi suve ja igavust.

Monday, July 26, 2010

SUVEST JA SUVIKUTEST

Meie veepuuduse üle väga kurta ei saa. Jaanipäevast kuni esimese vihmani oli küll veidi pikem vahe, aga juulis oleme igal nädalal saanud kasta umbes korra nädalas. Eelmisel neljapäeval saime päeval kaks korralikku äikesehoogu ja terve öö ladistas suuremate ja väiksemate vahedega. Vastu hommikut oleks keegi taevast nagu vahutava kose valla päästnud. Aga sellele ei järgnenud mitte jahenemine, vaid troopiline aurusaun. Seepärast on igapäevane tegevus küll suvikute ja kasvuhoone jootmine, teised taimed saavad ise hakkama.
Aga iseendaga on veidi raskem, kaua sa ikka seda vett kaela kallad. Reede õhtul helistas üks kena häälega meesterahvas ja küsis, et kuhu ta selle elupäästja peab tooma. Ei saanud teisiti, kohale saabus konditsioneer. Peab ikka küll aitäh ütlema selle leiutajale ja veel suuremad tänud muidugi Suurvõlurtrummile, kes ta kusagilt välja nuhkerdas. Terve Euroopa ju neist riistapuudest tühi. Ja kui keegi oleks 10 aastat tagasi öelnud, et elu siin põhjamaal on konditsioneerita mõeldamatu, oleksin ta välja naernud. Aga nii see on. Asjake ise on ilus, aga ega ta me elutuba eriti ei kaunista. Vee väljakallamine hakkas muutuma veidi tüütuks ja nüüd lookleb mööda tuba aiakastmisvoolik kamina juurest vannitoatrapini nagu suur boamadu. Aga olgu peale, peaasi, et kuskil hea mõnus elada on.
Ja mingit lootustki ju kasvõi väikesele jahenemisele pole . "Postimehe" viimasel veerul vaatab ikka naeratava näoga vastu Merike Merilain, kes teatab süüdimatult, et kuuma eest pääsu pole ja ilmakaardid vähemalt siin meie tarvis on sama nukra prognoosiga isegi veel augusti algusse. Ma oleksin hea meelega nõus ära vahetama öö ja päeva. Täna kella nelja ajal oli väljas vaid 22C, aga nii kui päike tõusma hakkas, näitas kraadiklaas kohe 26C. Ja enamvähem samal ajal olla siinsamas väikesel Eestimaal möllanud maru koos rahega. Meil aga lõõmutab päike nii kuis jõuab ja praeguseks on õues juba 31C

Varasuvel kui me ise kodunt jalga lasksime, istutasid ühed vigurivändad suvelillekasti ärasöödud Grüne Fee salatipotid. Neid oli tegelikult kaks. Ühe lõikasin ma toidu tarvis päris maha, teisel ainult südamiku välja. Nii olen teinud korduvalt ja see üks taim on andnud juba mitu saaki. Mahalõigatud salat jäigi mahalõigatuks. Samas näeb ta selles kastis parem välja kui mistahes õitsev suvik. Salati heleroheline värvus paneb ka teised lilled kastis särama.
Aga kahte kasti külvasin ma ise erinevaid sorte lehtpeeti, kes on ka terrassil väga ilusad. Kuna külv oli veidi tihe, oli mul kavas osa neist istutada peenrasse. Aga ma jäin sellega hiljaks, nad võtsid nõuks nii kiiresti kasvada. Kui ma nad nüüd paari supi tarvis hõredamaks harvendan, muutuvad kastid nägusamaks, ma arvan. Nii, et rõdukaste ja lillepotte saab täita ka hoopis odavamalt ja kasulikumalt:) Vaja ainult mingi väike külvivaru ette teha.

Thursday, July 22, 2010

KUUM NÄDAL

oli tõesti. Kohe igas mõttes.
EELLUGU: tavaliselt on meie peres nii, et igasugu mõtted, mis vaja kas lähemas või kaugemas tulevikus realiseerida, tulevad pähe mulle. Mõnega võib kohe lagedale tulla, mõnd peab kauem veeretama ja ettevaatlikult serveerima. Unistasin üsna mitu aastat sinisest jõest. Aga teades kui palju meil igasugu töid ootamas ja ripakil, peitsin selle mõtte sügavale sisemusse. Aeg-ajalt kerkis ta jälle kuskilt pinnale, siis vajus jälle unustusse.
Aga eelmisel aastal juhtus midagi ebatavalist. Ühel ilusal õhtul ütles mees, et kas ma ei arva, et aeda oleks vaja ära istutada minu päevaliiliate sordid. Ei osanud sest midagi eriti arvata, sest aeda nad ju lihtsalt ei mahtunud, vastasel korral oleksid nad ammu seal olnud. Aga ta ei jätnud ja arvas, et ehk leiame neile ikka mingi koha ja pakkus välja luua uus istutusala. Et kui see hostapeenar töötab, siis peaks selle ka üsna lihtsalt saama.
Jõgi!!!!
Rääkisin siis oma mõtetest ja ta soovitas mul siis kiiresti välja mõelda, kuidas need kaks ideed ühendada. Ega me kaua mõelnud, paari päevaga oli leitud koht ja arvestades taimmaterjali rohkust enam-vähem arvestatud ka loodava istutusala suurus. Ma ei tee kunagi mitte ühtki plaani paberil. Kui peas on enam-vähem kõik paigas, siis tegemise käigus on kõige paremini näha, milline taim veel millist naabrit või värvust kaaslaseks vajab või kus on mingit muudatust või veel mingit lisandit vaja.
I ETAPP algas möödunud aastal kui see koht sai mürgitatud ja piiratud. Kuigi meie teised istutusalad on üsna kivised, siis seda kahjuks kiviga piirata ei saanud. Kive lihtsalt pole enam. Sügisel istutasime siia ümber ka kõik seni aiast väljas olnud päevaliiliad. II ETAPI teostus algas esmaspäeval. See sunnitud puhkus hakkas liiga pikaks venima ja tegevusetus on minu jaoks kõige hullem tegevus maailmas. Andsime endale aru, et seda füüsiliselt ehk kõige raskemat tööd me enam ise ei suuda teha. Õnneks on meil vahete-vahel võimalus appi kutsuda tublid noored inimesed. Ja tegelikult polegi nii väga oluline, kes maja valmis ehitab, ega ta seepärast arhitektiks muutu:)
Piiga rohis selle suure, veidi üle 300m2 maalahmaka igaks juhuks üle ja kobestas korralikult juba istutatud taimede ümbrused. Noormees kaevas läbi kõik uued istutusalad, kuhu on vaja veel hulga sorte ümber istutada. Põhiliselt ongi kogu see ala mõeldud päevaliiliatele ja siberlastele. Üksikud põõsad olid seal juba varem. Aga sinna oli mees juba paar aastat tagasi istutanud ka mõned kibuvitsad ja pargiroosid. No ja et värvi jätkuks seal veidi kauemaks, istutasin ka mõnedpõhiliselt sinised-violetsed floksid. Kui pontedeeria kasvab vesirooside hulgas, siis minu siberlaste jões võib ju ka mõni väike grupike midagi muud olla:) Esmaspäeva õhtu lõppes selliselt.

Edasi algas katmine. Seal, kuhu me istutada ei plaanitse, kasutasime tõrvapappi ja purustatud maakivi. Taimede ümber ajaleht ja kergkruus.

teisipäeva õhtu
eilne õhtu s.t. kolmapäev

Täna õhtuks on pilt selline. Homme ja nädalavahetusel töö seisatub korraks. Eile hilisõhtul istutasime ümber paar siberlast ja ette veel ühe floksi, et üldpilt oleks veidi sinisem. Üks floksisort meenutas kunagisi erkroosasid tutipaelu ja teda oli vaja veidi taltsutada.



Eile õhtul olid taimede ümbrused veel sellised,




aga täna on nad juba kaetud


Katete valikul ma veidi kõhklesin. Ei kujutanud endale päris täpselt ette, mismoodi need kaks materjali koos töötama hakkavad, aga nüüd võin öelda, et pole vigagi. Muidugi on teha veel üksjagu palju, kergkruus tahab rehitsemist, kõik servad viimistlemist ja istutada on ka veel palju vaja. Kui nüüd ülalt või eemalt vaadata, siis tundub kogu see asi veidi väikese järvistu moodi, aga midagi väga häirivat esialgu ka silma ei torka. Jõge ju veel ka pole, seal on veel must maa, sest seni istutatud siberlased on pisikesed ja vajavad kõvasti kosumist ja ümberistutusteni pole me lihtsalt jõudnud.
Kui taimepuhmikud ja mõned puud ka veidi suuremaks kasvavad, muudab rohelus üldpildi pehmemaks või tuleb hakata hoopis sellele mõtlema, missugust ühendavat elementi on sinna vaja lisada, et ta haakuks paremini olemasoleva aiaga. Aga praegu ma ei genereeri veel ühtki ideed.
Mõned taimed, kes istutatud. Ei saa ju päeval pildistada, valgus ei luba. Õhtul aga hakkavad päevaliiliate õied ju juba närbuma.
Tänavu kevadel Saksamaalt dr. T.Tambergilt kingituseks saadud tema aretis`Britz Melon´ Väga õrna, pehme ja ilusa värvusega sort.



´El Desperado´



´Picasso´ Õisi pildistasin seepärast, et kuni polnud kivikatet, armastasid harakapoisid mul sealt nimelipikuid välja sikutada ja hiljem oleks mul uute sortide hulgas vaid suur segapuder kui ma ei tea, milline sort peab välja nägema



´Gelbe Dagmar Hastrup` Kollasest pole õhtul enam mingit märki, ere päike sööb värvid ju paari tunniga. Ja korralik inimene puhastaks enne pildistamist ka vanad õiejäänused ära, aga ma tõesti püüdsin viimast valguskiirt, kohe-kohe läks pimedaks. Tegelikult on õis avanedes väga ilus õrnkollane. Ja lõhnab. Ja paistab nüüd tänu kattele ka välja, mitte pole heinasse peitunud. Väga vastupidav põõsasroos, pole me teda mitte ühelgi talvel katnud ega mullanud, ka väetanud mitte. Aga ta pole seda unustamist pahaks pannud.


Mees oli kogu aeg käsipidi katmise juures, ta vaid ei kärutanud killustikku. Kuidas nad selle kuumaga jõudsid, ma ei tea. Sööma tuli mul iga päev kaks läikivat indiaanipunast kulturisti meenutavat meest. Ja nad isegi ei puhanud eriti kuigi ma püüdsin neid südapäeval sealt lõõsa käest ära saada. Kui ma eelmistel päevadel ikka käisin vaatamas, mida ja kuidas tehakse, siis täna ma päeval õue minna ei suutnud. Vilus 33C
Kohale on pandud 20 rulli tõrvapappi, 8 tonni killustikku ja umbes kantmeeter kergkruusa. Ajalehti terve talve jagu (üks päevaleht ja 2 nädalalehte kõigi lisadega ja veel hunnik reklaami) ja neist on nüüd küll suur puudus käes. Kõik on otsas.
Nüüd võib edasi liikuda tasahaaval. Kiire oli seepärast, et muidu oleks kogu eelnev umbrohutõrje olnud asjatu. Loodetav vihm paneks ju jälle mingid seemned tärkama.
III ETAPP põhiliselt istutus-ja viimistlustööd. Lõpetame ilmselt järgmisel kevadel, sest enda sortidest ilmselt kogu jõe tarvis ilmselt veel ei piisa.
Oh, kord hakkab vist elamisse naasma. Kui veel mingitmoodi maja seestpoolt ka tolmurullidest ja sissetassitud heinapepredest puhtaks saaks. Korralagedust ma tegelikult ei talu, aga pahandada ma nii suure töö tegijatega lihtsalt ei saa.
Praegu on küll kogu energia aiale kulunud.

Monday, July 19, 2010

TÄNANE PÄEV

oli küll minu jaoks loodud. Sombune hommik, sooja 21,8C, paras tuuleke. Ja nii peaaegu õhtuni, päike hakkas end uuesti ilmutama umbes kella 5 paiku. Vihma ei tulnud, aga sest pole praegu veel lugu. Neljapäevane maru, mis meist üle käis, aitas aeda tublisti. Õnneks ei teinud ta siin suuremat kahju, aga lähikonnas murdis ta suure hulga puid ja vallas lõi äike sisse 3 kohta. Suurim kahju oli ühe tühjana seisnud kuuri ja meist veidi kaugemal asuva elektrikilbi põleng.

Üle tüki aja nautisin õues olekut ja sai isegi pildistada. Selle ereda päikesevalguse käes ei saanud ju ühtki normaalse lillevärvusega fotot. Aed hakkab uuesti sini-kollaseks muutuma nagu kevadel. Hostad õitsevad. Ma ei lõika kunagi maha nende õievarsi, mu meelest on need õitsvad puhmikud imeilusad. Ja kui hästi neil ikka toimib see kate. Tänu sellele, et pinnas on jahe, on kõik sordid ülilopsakad. Pole me neid ei kastnud ega väetanud, rohimisest rääkimata.
Juba paar päeva õitseb meie tiigi uustulnuk südajas pontedeeria (Pontederia cordata). Teda müüdi kevadel K-Rautas. Uurisin veidi tema talvitumise võimalusi meie tingimustes. Üldiselt on ta soisemate jõgede kallaste taim. Pärit on pontedeeria Ida-Ameerikast, kus ta kasvab Floridast Kesk-Kanadani. Aga ta ei talu talvel pinnase läbikülmumist. Moskvas ja Peterburis kasvatatakse teda edukalt madalas, 5 kuni 10 cm vees ja talveks lastakse tiikide põhja vähemalt 60cm sügavusse. Tegelikult tahtsime ta panna madalamasse tiiki, aga seal oli vesi varakevadel veel väga külm ja juurdumise ajaks ei julenud me teda sellesse jäisesse vette panna. Nii saigi ta kohe sügavamasse tiiki ja see imepisike taimeke läks paar päeva tagasi õitsema. Täna sain tast lõpuks ka õigete värvidega pildi.

Liik on veidi varieeruv, teda on nii helesinist kui violetset. Meil vedas. Usun, et teist nii puhassinist veetaime naljalt ei leia. Ja ma kujutan ette kui ilus võib olla tema tüki maad suurem puhmik.



Uued floksid õitsevad. Vanemad ka muidugi:) Aga päike on nad nii ära küpsetanud, et õisikust on raske leida korralikku õit.
`Nicky´



´Miss Jessica`


Möödunud sügisel saadud ´Helena Sea Bird´. Väga ilus ja väga suure õiega sort. Miskipärast on teda hakanud armastama linavästrikud ja nad on hakanud ta õitel kiikumist harrastama. Pane või sinna samuti üks pall üles:)



Vanematest ´Strawberry Candi´, kes meeldib kõigile naistele



ja meeste lemmik ´Moonlit Masquerade´


Ja eks meil õitsevad ka ikka rooooozid:). Ei tea, äkki sätikski talle selle sexinduse kõrvale:)


Aga lisaks niisama ringijalutamisele oli täna ka tõhus tööpäev ja asjad hakkasid liikuma me jõepeenras. Saime lahti ka suurest südametunnistuse piinast, lõpuks ometi sai ära istutatud mulle kevadel kingitud pojeng ´Coral Charm´. Nüüd on potis veel vaid üks mänd, aga see jääbki sinna vast veel paariks aastaks kasvama ja kosuma.
Millal me ükskord siberlasteni jõuame, ei teagi. Enne peaks paar päeva korralikult vihma sadama, et neid vanu puhmaid kätte saada ja nad siis valutumalt uude elupaika ümber istutada. Tuhkkuiva mulda panekul on kastmisest vähevõitu. Selle tööga ei või ju ka väga hiljaks jääda. Siberi iiris vajab juurdumiseks pikka aega ja mitte ilmaski ei tea, millal need korralikud külmad päral on.
Sooja hetkel 19,5. Paradiis!

Sunday, July 18, 2010

SÜDASUVI

on ainult piltidel ilus. Tänavune tegelikkus sarnaneb inkvisitsiooniga. Ei ole ju normaalne, et õue saab vaid hilisõhtul paariks tunniks ja et päev läbi on majas tegemist pimendamisega. Ma vahepeal juba mõtlesin, et termomeeter on rikki läinud või ta patareid vanad, näit kõigub varahommikust hilisõhtuni 29 kuni 34 vahel. Aga kui ta eile õhtul langema hakkas ja umbes 21.30 oli õues vaid 19,8C, tundsin end kui paradiisis:).
Ma pole kuumust talunud lapsest saati. Kui vahel maasugulaste juures sauna tehti ja kogu pere suurest rõõmust ohkis, siis mina kujutasin säärasena just põrgu eeskoda ette. No mis teha kui olin harjunud vanni ja dussiga.
Ja kui ma kuulsin, et mõni noor inimene igatsevat veel tükiks ajaks sellist ilma, et ta kondid lõpuks üles sulaks:))) Ma tõesti ootan suure igatsusega juba sügist. Külma vastu saad kütta, end soojalt riidesse toppida ja liigutada. Praegu ei midagi, totaalne oimetus. Ja täna olla kuskil vihma sadanud ja veidi jahedam....aga meil 32,6. Täielik ülekohus.
Me tegeleme siin pidevalt päästmisega. Mitte ei saa aru, mis tõmme neil lindudel meie korstna poole on. Ometi on seal ülal igasugu võrgud ja sädemepüüdjad ja puha, mingist praost oskavad nad end ikka sisse pressida. Või otsivad ka nemad jahedamat.
sellised väiksemad elukad mahuvad muidugi pisematest praegudest sisse. Aga seda, et need ritsikad katusel elavad, ma veel ei teadnud.


Päästsime kasvuhoonet. Kui seal t tõusis pea 60-ni, oli vaja miskit ette võtta, sest veega jahutamine enam ei aidanud. Varjutuskangast meil polnud, lubja või mingi muu spets möksiga teda ka kokku ei tahtnud mäkerdada. Proovisime katteloori. Töötab väga hästi.


ja tasub helde saagiga. Seda sidrunivärvi tomatit sööme umbes 10 päeva



ja see pole baklazaan, vaid ikka paprika. Vastab enamvähem sordikirjeldusele, on umbes 80 cm kõrge, viljad tehnilises küpsuses tumevioletsed, bioloogilises küpsuses tumekirssmustad. Keskvarane. Vat, see viimane ei klapi. Ma ju külvasin nad alles aprillis.


Täna korjasime ka esimesed ´Tshudo Rõnka´d´ ja need oranzhid ploomitomatid. Pildistamine meenus siis, kui kõige suuremad ja punasemad söödud olid.


Päästame ka kõiksugusemaid marju ja see pall töötab suurepäraselt. Minu õnnetuseks ei ühtki lindu


vaarikad on juba üleküpsenud, aga sellist hetke, millal neid korjata, pole. Ja taskulambiga lihtsalt ei näe. Kõrvits on aga tõestanud, et ta on tõesti ronitaim ja nii on ta seadnud end vaarikavarte najale. Kui need viljad kasvavad, on neile ilmselt mingit lisatuge vaja.


Kirsid on ka ammugi valmis ja ootavad samuti korjajaid. Tikrid ja mustsõstrad kah, aga nii kaugele pole ma nüüd jõudnudki.



Koos ´Pink Robustaga´ eelmisel aastal Hansaplandi kampaania ajal (2 ostad, 3 saad) ostetud ´Dornröschen´ puhkes juba juuni lõpus

aga ´Westerland´ õitseb alles mõned päevad. Väga soe, väga suvine ja väga-väga lõhnav.




Praegusel ajal tunnevad end suurepäraselt ainult kaktused, aediirised ja konnad. Täna avas õie maadjas viigikaktus (Opuntia compressa) veel veidi aega tagasi olid ta noored varrelülid põldoa suurused, tänaseks on nad suured-laiad latakad.


Aediirised:) Tellisin tagasihoidlikud 20 sorti. Saadeti veidi rohkem. Risoomid on suured ja superilusad. Aga nagu välk selgest taevast ilmus me õuele veel suur hulk uusi sorte, keda ma poleks osanud ihaldadagi. Muidugi olin ma sellise kuldaväärt kingituse eest lõpmata tänulik. Ja nii me istutasimegi siis maha 69 uut iirist. Ma mõtlesin küll, et nad lihtsalt ei mahu mitte kuskile, sest kõik ümberkorraldused on ju veel selle kuumuse pärast pooleli või üldse alustamata. Aga ära nad mahutasime:). Päeval leotasin, õhtul hilja istutasime. Aega võttis see protseduur normaalse päeva asemel 3 õhtut.
Aga konnad:) Ümberkaudsetest tiikidest kostab õhtul nende ülirahulolevat häälitsemist. Nad ohivad ja ägisevad suurest mõnust ja krooksumine sarnaneb pigem poris püherdava sea ruigamise kui krooksumisega:D.
Ja palmil on samuti hea, ta keerab lahti juba kolmandat lehte.


Wednesday, July 14, 2010

.......

Meeletu kuumus. Palavusest, lõhnadest ja suminast paks õhk kleebib ja klammerdub. Tuul ei liigu. Hingamiseks ei jätkunud õhku, elamiseks jõudu.
Istun ja mõtlen olemise, kestvuse ja kaduvuse üle. Vaid kolm minutit lahutab elu igavikust. Mõistus käsib leppida. Süda tõrgub.Uks teispoolsusse on avatud. Reedel tuleb ta sulgeda.

Thursday, July 8, 2010

PUHKUS :)

Kui me üleeile lõuna paiku lõpetasime Peenra istutamise tundsin ma end praeahjust võetud suitsusoolaheeringana:). Peale pikka vanni hakkasin end uuesti inimesena tundma, aga et kuumus püsis, ei tekkinud enam mingit tahtmist isegi õue vaadata. Ja polnudki seda kohta, kust midagi näha oleks olnud, sest kõik rulood on maja jahutamiseks alla tõmmatud. Umbes kella 21 paiku tundus, et hakkab tibama, nii umbes 2 tilka minutis. Õige sadu jõudis kohale südaööl. Ja kuigi kuskil eemal Võru-või Põlvamaal ka kõmistas, meil suurt äikest polnud. Sadu oli ilus tihe, tuuletu ja temperatuuri langus märgatav. Istusin kottpimedas päris hulka aega trepil ja nautisin hingamist:)
Eilse päeva logelesin maha. Kuigi ma teadsin, et vaja oleks Peenra juurest kokku korjata tööriistad ja tühjad potid ja muud potsikud, ei suutnud ma selle kuumaga (jälle 30,2) end kuidagi motiveerida välja minema. Omaette imestasin, et olin seda niikaua üleüldse teinud. Magasin, lugesin, jälle magasin, lugesin. Lihtsalt olin. Välja läksin õhtul 20 paiku, sest siis hakkas jälle sadama ja õhk muutus taas normaalseks. Sadu kestis umbes 4 tundi ja äike jäi ka seekord meist kaugemale, vajus kuskile Peipsi poole.
Täna hakkas sadama juba lõuna ajal. Kui hommikupoolikul oli meil täna 31,2C, siis peale sadu oli sooja 26,2. Istusin terrassil ja vaatasin kuidas org aurab ja sest aurust moodustunud mustad pilved rippusid nagu räbalad me kohal. Niiviisi käib see vesi meil siiani edasi-tagasi. Sajab, väike vahe, jälle sadu. Äike jalutab ka siin edasi-tagasi ja igas ilmakaares, aga ka ikka kuskil kaugemal. Ja praeguseks on t juba 22 kraadi. Normaalne.
Ma jumaldan sombus sooja ilma ja ei taha mõeldagi sellele, et jälle on tulemas meeletu kuumus koos ülikurja päikesega.
Südasuvi on praeguseks tõeliselt käes. Valmis on must-ja punased sõstrad, ammugi ju maasikad ja nüüd ka vaarikad ja esimesed kirsid. Rohelist kraami jagub kah juba igasugust.
Ja üle tüki aja sai ka lilli pildistada. Enamus siberlasi küpses sedasi ära, et fotosid ei saanud, sest varahommikust hilisõhtuni sirava päikese käes ei paistnud piltidel ükski värvitoon õigena.
Juba nädala on õitsenud väga intensiivse värvitooniga aed-leeklill `Bill Baker´.

Aga....:))) Täna hommikul puhkes esimene viigikaktus Opuntia engelmanni var.dissecta.



tal on tohutu suur õis ja värvid väga täpsed



Opuntia compressa on kasvatanud meeletul hulgal uusi varrelülisid ja nende vahelt piilub ka õiepung.




Ometi keeras end lõpuks lahti kalla ´Mango´.
Peale potti paneku asetasin poti jahedasse ja ei kastnud. Kui ta nina mullapinnale pistis, tõin poti sooja ja hakkasin kastma. Praegu saab ta vett iga päev ja põnevalt täpiliste lehtede vahelt on tulemas ka teine õis.

Kui ma täna vihmaga ja vihmade vahel ringi jalutasin, siis mõtlesin, et küll oleks hea kui saaks palgata koka, viis aednikku, veel mõne majapidajanna ja tuulelehvitaja ja siis ise mehega kahekesi lennelda pitsist päevavarjudega lillede vahel ja kohal:) Vaadata ja nuusutada:D
Unistada ju vahel ikka võib:) Aga ma kavatsen veel veidi aega sedasi oleskleda, siis on näha, mis edasi saab. Mu jõgi ju ootab ka tegemist

Tuesday, July 6, 2010

TAASSÜND II

Eelmisel suvel alanud ja kevadel oma jätku saanud suured ettevalmistutööd Peenra taastamiseks jõudsid 15.06 niikaugele, et asuda võis juba hoopis loomingulisema tegevuse juurde.
Aga ega me enam oskagi midagi luua kui pole piisavalt hunnikuid. Ja nii lisandus värava taha veel üks, sest enamus alpi- ja mäestikutaimi ei suuda elada ilma graniitkivi- või killustikuta. Et töö sujuks, muretsesime eelnevalt vajaliku istutusmaterjali. Enamik taimedest on juba eelmisel aastal endal pottidesse päästetud, osa hamsterdatud, osa kingitud, osa ostetud. Ja üksjagu veel ootab turvapeenardes või vajab üleüldse vanalt kasvukohalt ümberkolimist.
Et juuni keskpaik oli vihmane, otsustasime kohe, et kui istutame ära "karkassi" ehk madalad, väga aeglasekasvulised okaspuud, kellel oli jahedal vihmaperioodil hea juurduda, siis enne me edasi ei liigu kui valmis on Tee.

Pikki aastaid pottides kasvanud okaspuudel on vaja lahti harutada tihedaks puntraks muutunud juurepall, eemaldada juurekaela juurest vana muld ja neid päris tükk aega vetitada.


ja siis vahepeal saab pesta kive




ja ohtralt dussitada juba istutusauku piisavalt vett saanud puukesi:)



Ma küll lubasin, et peale jaanipäeva me mõned päevad puhkame ja siis alustame. Aga hing kripeldas ja käed sügelesid ja nii jätkasime kohe 25.juunil.
Ideaalis oleksin ma rajanud sellise Peenra, kus kõige kõrgemal oleks alpiaas, edasi subalpiinse vööndi ja Vahemere kaljunõlvade mäestikutaimed. Siis oleksin liikunud metsavööndi ja rannikualade poole ja lõpuks jõudnud alusmetsa. Aga et me kallak on lauge, peaaegu ju olematu, et saanud ma mitte kuidagi istutada ette serva suuri lopsakaid taimi ja nende taha peita õrnukesi- pisikesi alpitaimi. Me Peenar piirneb naabrite kõrgekasvuliste püsikutega ja nii on ta fooniks küll sõnajalad, küll hostad, küll roosid:).
Üldiselt me siiski istutasime ikka nii nagu vaja, aga pisut sai neid vööndeid segi aetud küll.
Peenra "pitsisakid" aga olid vajalikud selleks, et ühte kohta saaks istutada samade nõudmistega taimi. Ja nii segasin ma erinevaid muldasid. Kuhu tarvis, sinna lisasin koiiri ja komposti, kuhu tarvis, liiva, kruusa, sõelmeid (see hunnikuke oli meil kah olemas) ja killustikku, kuhu tarvis, liiva ja tuhka. Istutamise edenedes neid potsikuid aina lisandus. Mida edasi, seda koledamaks Peenra ümbrus muutus:)

Selline oli esimese pika tööpäeva tulemus:) Edasiliikumine oli üksjagu aeglane. Aga kõrgemal on ka kõige kapriissemad taimed, kelle muld peab olema kiiresti vett läbilaskev, juurekaelad kaitstud väikeste kividega, mida istutusjärgselt nähagi pole, loodud vajalikud kalded vee kiireks äravooluks, suuremad kivid nende jalakeste jahutamiseks ja kõige lõpuks graniitkillustik, sest rauata nad pikalt ei taha elada. Istutussubstraadis samuti graniitkillustik segi liiva ja mullaga.


Täna on peenar üldiselt valmis!
No mitte küll päris, sest - nüüd ma ohkan kohe südamest- puudus tuli taimi. Ja need saame me alles augusti algul kui põhjast tagasiteel käime külas Haideaias.
Ja muidugi vajab ta veel üsna pikalt viimistlemist, sest natuke on vaja terashalli mulje pehmendamiseks lisada killustikule veidi suuremat purustatud maakivi ja vastupidi. Paika on tarvis panna ka kenake hunnik suuremaid kive. Aga see vajab veidi süvenemist ja Peenra vaatlemist, et kui ta on lõplikult valmis, jääks mulje, et teisiti ei saagi ja et seal poleks midagi kunstlikku.
Algul ma ei katnud madalaid aediiriseid, aga need mullased augud hakkasid Peenras väga segama ja seepärast said ka nemad üsna õhukese kihi kildu enda vahele, Üldmulje paranes siis tunduvalt.
Ajalehti kulus suurte pakkide viisi.
Muidugi pole veel ka taimedel õiget nägu, sest puhmikud pole puhmikud ja pinnakattetaimed pole veel padjandid ja puhastatud iirised pole ka veel kolooniaid moodustanud. Kõik nad näevad välja ühesuguste nutsakutena. Aga selle tööga peavad nad küll ise hakkama saama:). Praegu ma aitan neid vaid igapäevase kastmisega.
Vahepeal sai ka tee uuesti laotud, aga võrreldes selle teise teega, polnud see eriliselt suur töö.

Kui täna hommikul kell 9 oli meil 28,2 kraadi kuuma, siis ma mõtlesin küll, et enam ma ei suuda ja see istutamine tuleb määramatusse tulevikku edasi lükata, aga pottides virelevatest taimedest hakkas rohkem kahju kui endast.


Kui Peenra juures hullusti kuumaks läks, tuli tegevust mujalt otsida. Ja nii sai korda ka see päris tee ümbrus, aiast seest on hunnikud kadunud ja ümbrus korrastatud. Muru külvamine peab veidi jahedamat ootama, aga ka mätas, mida samuti iga päev vihmutame, annab veidi aimu, milline see meile sissepääs tuleb. Nende väravataguste hunnikute kord tuleb veel, sest üks suurem tegemine on meil ju veel väga pooleli. Ma ma loodan, et neid pole enam juurde vaja tekitada. Küll peab lisanduma endatehtud! istutusnõusid:)
Ega me nüüd kogu aeg siiski ka ei rabelenud. Meil käidi külas ja ise olime samuti sõidus. aga see viimane kujutas nende ilmadega endast pigem ekstreemsporti kui lõõgastust:)

Homsest ei liiguta ma mõnda aega suurt varvast kah. Ja järgmiseks nädalaks lubas ametlik ilmateade juba 33 kraadi kuuma. Täna keskpäeval oli meil 32, 8, ma ei kujuta hästi ette, missugune see lubatud ilm veel tuleb. Täna tean, et Raplamaal olla mitu tundi müristanud, aga vihma tuli napilt, kuskil ikka vist sadas veidi või palju meil mitte piiskagi.
Taevas tõmbus nüüd õhtul küll veidi pilve, aga temperatuur püsib ikka ülikõrgel ja hingata pole midagi. Toaski on juba 24, märgatavalt jahedam siiski kui õues:), aga millegipärast on ikka see praeahjus olemise tunne:(
Nüüd lõpuks ikkagi algab meil vist see väike ärajäänud puhkus, sest need paar töökest on peaaegu valmis saanud:)