SUVEST JA SUVIKUTEST

Meie veepuuduse üle väga kurta ei saa. Jaanipäevast kuni esimese vihmani oli küll veidi pikem vahe, aga juulis oleme igal nädalal saanud kasta umbes korra nädalas. Eelmisel neljapäeval saime päeval kaks korralikku äikesehoogu ja terve öö ladistas suuremate ja väiksemate vahedega. Vastu hommikut oleks keegi taevast nagu vahutava kose valla päästnud. Aga sellele ei järgnenud mitte jahenemine, vaid troopiline aurusaun. Seepärast on igapäevane tegevus küll suvikute ja kasvuhoone jootmine, teised taimed saavad ise hakkama.
Aga iseendaga on veidi raskem, kaua sa ikka seda vett kaela kallad. Reede õhtul helistas üks kena häälega meesterahvas ja küsis, et kuhu ta selle elupäästja peab tooma. Ei saanud teisiti, kohale saabus konditsioneer. Peab ikka küll aitäh ütlema selle leiutajale ja veel suuremad tänud muidugi Suurvõlurtrummile, kes ta kusagilt välja nuhkerdas. Terve Euroopa ju neist riistapuudest tühi. Ja kui keegi oleks 10 aastat tagasi öelnud, et elu siin põhjamaal on konditsioneerita mõeldamatu, oleksin ta välja naernud. Aga nii see on. Asjake ise on ilus, aga ega ta me elutuba eriti ei kaunista. Vee väljakallamine hakkas muutuma veidi tüütuks ja nüüd lookleb mööda tuba aiakastmisvoolik kamina juurest vannitoatrapini nagu suur boamadu. Aga olgu peale, peaasi, et kuskil hea mõnus elada on.
Ja mingit lootustki ju kasvõi väikesele jahenemisele pole . "Postimehe" viimasel veerul vaatab ikka naeratava näoga vastu Merike Merilain, kes teatab süüdimatult, et kuuma eest pääsu pole ja ilmakaardid vähemalt siin meie tarvis on sama nukra prognoosiga isegi veel augusti algusse. Ma oleksin hea meelega nõus ära vahetama öö ja päeva. Täna kella nelja ajal oli väljas vaid 22C, aga nii kui päike tõusma hakkas, näitas kraadiklaas kohe 26C. Ja enamvähem samal ajal olla siinsamas väikesel Eestimaal möllanud maru koos rahega. Meil aga lõõmutab päike nii kuis jõuab ja praeguseks on õues juba 31C

Varasuvel kui me ise kodunt jalga lasksime, istutasid ühed vigurivändad suvelillekasti ärasöödud Grüne Fee salatipotid. Neid oli tegelikult kaks. Ühe lõikasin ma toidu tarvis päris maha, teisel ainult südamiku välja. Nii olen teinud korduvalt ja see üks taim on andnud juba mitu saaki. Mahalõigatud salat jäigi mahalõigatuks. Samas näeb ta selles kastis parem välja kui mistahes õitsev suvik. Salati heleroheline värvus paneb ka teised lilled kastis särama.
Aga kahte kasti külvasin ma ise erinevaid sorte lehtpeeti, kes on ka terrassil väga ilusad. Kuna külv oli veidi tihe, oli mul kavas osa neist istutada peenrasse. Aga ma jäin sellega hiljaks, nad võtsid nõuks nii kiiresti kasvada. Kui ma nad nüüd paari supi tarvis hõredamaks harvendan, muutuvad kastid nägusamaks, ma arvan. Nii, et rõdukaste ja lillepotte saab täita ka hoopis odavamalt ja kasulikumalt:) Vaja ainult mingi väike külvivaru ette teha.