Wednesday, September 20, 2017

SUVE VIIMASED PÄEVAD

Mõista, mõista, mis see on? Sahiseb, mühiseb, tuiskab ja ladiseb?
 See on suvine vihm, mida purskab ülalt kui suure surve all lõhkenud veetorust. Aeda tööle ei pääse, kõik on vettinud. Huvitav on aga see, et vaatamata neile kohutavatele vihmahoogudele meil jala all veel ei lirtsu. Kas aitab see rohukamar või peenardel olev multš, aga visuaalne pilt on hea.
 Aga tõelist aednikku, olgu ta mis rahvusest tahes, ei segaks mingi liblet uudistamast ka see, kui taevast selgeid pussnuge sajaks. Igatahes laupäevased padusaju hood ei ajanud ühtki kauget külalist aiast tuppa :D. Noh, harjunud asi, terve suvi ju seesugune olnud.
Meil on veel isegi hästi. Pole ei ohvriterohkeid maavärinaid, Atlandilt lähtuvaid möllavaid orkaane ega mitmemeetrised uputavaid laineid. Veel.
Värve on aias veel küllaga, eks neid sügisesi toone on hakanud ka juurde tekkima. Isegi kõige sombusema ilmaga pole aial veel nukrat välimust. Täna paistab üle pika aja päike ja kogu aed lõi täies ilus särama.
Tänavu on ilutaimed on muutunud äärmiselt seisukindlateks, veidi on vaid räsida saanud puishortensia `Annabelle` kelle rohtsed varred lihtsalt ei jõua kanda vett täis suuri, raskeid õisikuid.
Aedhortensiatega on hoopis teine lugu. Nemad on alati vapralt püsti.
 Pisikest kasvu `Dart`s Little Dot` sobib kasvatamiseks vaid püsikute hulgas.
Asjatundmatult Juhanis mahalõigatud `Brussel´s Lace` ist oleme ometi lõpuks korraliku põõsa saanud.
Põõsastest uhkustavad oma pudeliharjadega kletrad
Paljud roosid ei kavatsegi veel lõpetada. Kevadel tordiroosade õitega  `Frühlingsduft` on vastu sügist võtnud kasutusele kreemid-kollased toonid.
Väike vaprake. Vast 40cm kõrgune eelmise aasta sügise uustulnuk `Marie Bugnet` teine õitsemisring.. Väga ilus sort ja efektne sort. Tema punased õienupud avanevad valgete  väga lõhnavate õitena
Mitte ainult õied, vaid ka viljad ja vilikonnad võivad olla vägagi kaunid ja huvitavad. Nimetusi neile juurde ei pane. On huvitavam vaadata. Ämblikulaadne veidrik :)
ja ilusad värvilised hambad. Nigu pärlid :D
Ega püsikutestki puudus ole.
Veel õitsevad floksid. Lumivalgetest pean siiani parimaks ülisuure õisiku ja õitega vana sorti `Belõi Medved`, kes on õitsenud väga pikalt
Üle kõrgete rodgersiate uhkeldab meie oma roosa seemik.
Kilpkonnalilled on samuti juba väga pikalt õitsenud.
Vesiroosid on küll muutnud lehtede värvust, aga õitsemist lõpetada ei kavatse
Vahelduseks niisama ilupilte

Harilik alang muudkui laieneb. Ilus.
Ka vaigulilled pole tugevatele tuultele ja paduvihmadele alla vandunud. Nende pea kolmemeetrised õied seisavad kindlalt püsti. Kompass vaigulill
Tervelehine vaigulill on kolmest õest kõige madalam, tema naljalt kõrgust üle 2 meetri ei kasvata.
Cimicifuga`sid (no ei paindu mu keel seda koledat nime ütlema) on meil mitmeid. Siin esiplaanil on väga tumedate lehtedega sort `Chocoholic`. Tema õisik pole nii tihe kui liikidel ja teistel sortidel, kuid õied on tal teistega võrreldes õrnemad.

Ei väsi ma imetlemast vahakübaraid. Jaapani vahakübar on varsti lõpetamas.
Lisaks lilleõitele, mida on palju rohkem kui välja valisin, värvivad aeda veel säärased tegelased.
 Seened, seened, seened. Kui ma kuu algul kutsusin sõpru seenele, ei teadnud ma, mis meid ees ootab :).  Ja lõppu ei paista neil veel kusagilt. Nii palju, mitmeid- mitmeid korvitäisi puhtaid kuuseriisikaid näeme me esmakordselt. Tavaliselt on neid olnud vaid paar peotäit ja sealtki enamus ussitanuid.
Aga selliseid numpsukesi unustasin korvis pildistada. Viimased enne marinaadi panekut. Peale puravike ja kuuseriisikate on veel palju-palju kaseriisikaid. Pilvikute saak on veidi kehvem, aga niigi on seeni nüüd varuks vist mitme aasta jagu. Marinaadid omas mahlas, soolaseened soolvees, osa kuivatatud suppide-kastmete jne maitsestamiseks ja paneerimiseks.
Kasutaimedega on nii ja naa. Porgand ei tahtnud algul idaneda. Kui olime korduskülvi teinud, tõusis ka esimene. See on nüüd külmikus, hilisemad koristame kui esimene öökülm neist üle käib. Las veel kasvavad ja koguvad suhkruid. Päris talvevaru vist ei tule, aga ega palju puudus ka ei jää.
Tomatisaagi üle nuriseda ei saa. Eile tõi Muhedikupapa  viimased kasvukast tuppa, seal niiskuses kippusid nad viimastel päevadel pigem hallitama kui värvuma. Valmib palju valmib, aga vähemalt on nad enamikus päästetud

Kurk kasvavas avamaal, kaks esimest saime tavapärase juuni lõpu asemel nüüd septembri alguses. Aga pole neil seda õiget lõhna ega maitset, saagist rääkimata. Kõrvits läks kohe algusest peale untsu. Nagu kapsaski.
Kabatšokki ehk suvikõrvitsasse upume. On saanud teda praadida, ahjus erinevaid vormiroogi teha. Lisasin hakklihale ja pole elus varem saanud nii mahlaseid kotlette. Marmelaad sai ka päris hea, vähemalt ei oska keegi ära arvata, millest see suurepärane maius tehtud on. Homme teen neist šokolaadibrownie`d. Oleme neid jaganud, külma riivinud ja neid tuleb ikka veel ja veel.
Veidi pihlakaid sai siirupiks ja päris mitu masinatäit kuivatasin.
Suve viimased päevad on käes. Olgu, milline see ilm oli, aga ilutaimed kasvasid jõudsalt ja õitsesid ohtralt. Kui ei saanud üht köögivilja, siis teist on piisavalt. Suvesse mahtus palju huvitavaid kohtumisi süpradega ja uusi tutvusi. Kõige hea eest, mida oli palju, suvele suur aitäh!
Esimesed sügisemärgid on end aias juba ilmutanud. Tervitame siis ülehomme peaaegu südaöösel saabuvat sügist ja loodame, et ta tuleb sama kaunis kui alati.


Monday, September 4, 2017

TAAS PUNAB PÄIKSEKIIRTES PIHLAPUU

Ei see loe midagi, et poolteist päeva ladistas vahetpidamata hullusti sadada ja veel tänagi on maailm uduvihmast sombune. Nad punavad ikka.
Pihlakas on üks mu lapsepõlvepuudest. Naabrionu aias kasvas mitu suurt, väga suurte kobarate, suurte tumepunaste mahlaste marjadega väga magusat pihlakat, mida kogu tänava lapsed võisid käia söömas niipalju kui jõudsid. Puude oksi murda ja puude otsa ronida ei võinud. Esimene keeld õpetas meid puid hoidma, teine oli antud ilmselt ohutuse pärast. Sordinimest ei teadnud me muidugi midagi. Olen proovinud paljusid erinevaid pihlakaid, aga midagi ligilähedastki neile marjadele pole ma leidnud. See pole sarjast "vanasti oli rohi rohelisem" vms. Ma olen saanud neidsamu marju proovida ka mõni aasta tagasi ja maitse on neil sama magus kui aastakümneid tagasi.
Kui me esmakordselt praeguse kodu krundile astusime, valdas mind suur äratundmisrõõm. Kogu seal valitsenud lootusetu kaose panid särama pihlamarjad. Tõsi, need polnudki veel puud, vaid isekülvi vitsavõsa ja asusid nad meie krundi piiridest pisut väljas, aga vaates olid nad ikka.
Möödus mitu aastat kuni saime nad koha enda piiridesse. Võsa puhastades jätsime alles ühe kõige jämedamaks kasvanud, vast käsivarrejämeduse tüve ja teisele poole mitmest ilusast tüvest koosneva puuderühma. Neist kõigist on tänaseks kasvanud uhked puud. Kummaline, suurim neist on meil paljude fotode peal, aga kui vaja, siis lihtsalt õiget pilti ei leia. Sellel fotol on vasakul näha suure lehtpuu võra, see ongi me suurim puu.

Kui ma erinevate puittaimedega sõbrustama hakkasin, hakkasin ma ka pihlakaid juurde otsima. Siis sain teada, et neid kasvab maailmas üle 100 liigi ja et nende hulgas leidub nii liit-kui lihtlehiseid puid, kes esmapilgul küll pihlakate hulka kuuluda ei tohiks. Eestis kasvab looduslikult kolme liiki pihlakaid. Kõige levinum on kõigile tuntud liitlehine harilik pihlakas. Temaga samasse perekonda kuuluvad ainult Saaremaalt leitav looduskaitsealune lihtlehine tuhkpihlakas, kes meie aias kahjuks pikalt vastu ei pidanud  ja Eesti lääneosas looduslikult kasvav ning kõikjal Eestis puiesteedepuuna kasutatav lihtlehine  pooppuu
Euraasias leidub nii sulgjate liitlehtedega kui ka tervete ja hõlmiste lihtlehtedega liike, Põhja-Ameerikas kasvavad looduslikult ainult liitlehtedega pihlakad. Tuntud on ka huvitavate pool-liht- ja pool-liitlehtedega puud: need on põhiliselt hübriidset päritolu.

HARILIK PIHLAKAS (Sorbus aucuparia) on levinud kogu Euroopas sh Eestis. Ta on absoluutselt külmakindel ning pinnase suhtes vähenõudlik puu. Aga kasvukoht peab tal olema valgusrikas.
Kui ma kunagi uurisin, kus on isekülvanud puude põhilised kasvukohad, leidsin, et pihlakas kasvab kõige jõudsamalt metsalagendikel suurte veesoonte läheduses, aga mitte nende peal. Kui keegi neisse usub, siis istutamisel võiks seda asjaolu arvestada
Harilikud pihlakad üle 100 aasta ei ela. Nende kõrguseks on tavaliselt 10 meetrit, Eesti kõrgeim pihlakas kasvab Valgamaal Otepää lähedal Tema kõrguseks on 20,5 meetrit ja ümbermõõt rinna kõrguselt 153cm. Temast veidi madalamad, aga hoopis jämedama tüvega ( 180 ja 190 cm) puud kasvavad Lääne- Virumaal, kõige suurema ümbermõõduga - 213 cm- pihlaka kasvukohaks on Viljandimaal Paistu vallas. Maailma kõige kõrgema puu pikkuseks on 28 meetrit.
Pihlakamarjade õige nimetus on õunvili, aga vaevalt keegi meist niimoodi neist rääkima hakkab.
Need õunviljad :D on väga ilusad ja tänavu on neid oi kui palju








Harilikul pihlakal on ka kaunid, hästi lõhnavad õisikud.








Pihlakaviljad on suure vitamiini- ja erinevate väga kasulike hapete ja suhkrute ning mitmete teiste raviainete sisaldusega. Raviks kasutatakse pihlakamarju, õisi, pungi, koort ja lehti. Ise olen neist keetnud maitsvat ja hästi toimivat köhasiirupit.
Rahvapärimuses on pihlakat peetud nõiapuuks, talle on omistatud palju inimest ja tema kodu kaitsvaid omadusi.Pihlakas kaitsvat kodu tulekahju ja välgulöögi eest. Pihlakaoks aitavat nõiduse, halbade naabrite ja ussihammustuse vastu. Ta toob majja õnne ja teda ei tohi koduaiast hävitada. Pihlakat on palju kasutatud väiksemate tarbe-esemete ja erinevate ohutiste valmistamiseks.
Lisaks väepuu omadustele, on nad ka väga elegantsed ja ilusad.

Meil on teda aedades dekoratiivpuuna hakatud kasvatama XX sajandi algul
Harilikul pihlakal on hulgaliselt sorte, meil kahjuks on neist ainult mõned. 
`Apricot Queen` on hariliku pihlaka aprikoosivärvi viljadega talvekindel sort. Ta võib kasvada 8 meetri kõrguseks ning võra laiuseks võib täiskasvanud puul olla 4 meetrit. Marjad on tal magusamad ja jahusemad kui liigil. Puu on noor, alles eelmisel aastal istutatud.



`Chinese Lace` on püstise võraga väike puuke.  Tema tumerohelised elegantselt keerdunud lehed on sügavate sisselõigetega,nad oleks kui pitsist valmistatud. Sordi sügisvärv on purpurpunane. Mulla suhtes vähenõudlik. Tuhmoranžid viljad on hariliku pihlaka maitsega. Oma elegantse välimuse tõttu sobib suurepäraselt soolopuuks.

Sammasja kasvukujuga `Fastigiata` kõrguseks on tulevikus 4 kuni 5 meetrit, aga ta võra jääb kitsaks, selle laiuseks on täiskasvanud puul umbes 1,5 meetrit. Okste kasv on sordil püstine. Viljad veidi oranžikamad ja vähem mõrkjad kui liigil.

Kollaseviljaline hariliku pihlaka sort `Xanthocarpa` (sün-d `Fructu Luteo`, `Fifeana`) on ovaalse võraga suhteliselt madal puu. Tavaliselt ta üle 4 meetri kõrgust ei võta. Noorena on puu väga kiire kasvuga. Õitel on üsna tugev, meeldiv lõhn. Lehtede sügisvärvus on kollakaspunane.

Väike puu või kõrge põõsas AMEERIKA PIHLAKAS (S.americana) on pärit Põhja-Ameerika idaosa külmadest mägedest, kus moodustab tavaliselt tihedaid põõsastikke. Üksi kasvades sarnaneb ta kõrguselt ja kasvukujult hariliku pihlakaga. Ta ei armasta ei kuuma kuiva ega ka kuuma niisket suve. Sellistes tingimustes võib haigestuda erinevatesse bakterpõletikesse. Väga hapud viljad on liigil kollakasoranžid. Puul on väga ilus sügisvärvus. Suured liitlehed värvuvad kollasest purpurpunaseni.

HILISPIHLAKA `Dodong` (sün. Sahhalini pihlakas) (S.commixta) emapuu leiti Jaapanist Ullungi saarelt. `Dodong` ongi kasvatatud ja selekteeritud Jaapanist toodud seemneist. Ümara võraga väga dekoratiivne puu võib kasvada 8 meetri kõrguseks. Tema kuni 30-cm pikkused läikivad liitlehed meenutavad palmi- või sõnajalalehti.Oranžpunased viljad on palju magusamad kui harilikul pihlakal. `Dodongil` on väga ilus sügisvärvus.
Põhja-Ameerika kirdeosast pärit 6-8 meetri kõrgune KAUNIS PIHLAKAS (S.decora) on tõeliselt kaunis puu. Mullastiku ja ilmastiku suhtes leplikum kui Ameerika pihlakas. Ta on väga külmakindel, kuid ei armasta pikka põuda. Kaunil pihlakal on dekoratiivsed sinaka tooniga pikad liitlehed ja erepunased läikivad viljad. Need on veidi magusamad kui harilikul pihlakal. Kahjuks pole mul veel fotot ta sügisvärvist.
Ka ta hästi lõhnav õisik on väga ilus


KASKAADI PIHLAKAS (S.cascadense, sün-d S.scopulina, S.sambucifolia) on pärit Põhja-Ameerikast. Ta leviala on väga lai, ulatudes Alaska lõunaosast Mehhikoni, kus kasvab kivistel mäenõlvadel metsalagendikel enamasti niisketel muldadel. Võib kasvada kuni 6 meetri kõrguseks. Meil on aias 2 puud erinevatel kasvukohtadel ja kumbki ei taha normaalselt kasvada. Mis neile ei meeldi, aru ei saa. Kasvavad mõne aasta, siis kuivavad, aga taastuvad nagu püsikud. Õisi ja vilju neil me näinud pole.

KAŠMIIRI PIHLAKAS (S.cashmiriana) on väike paarimeetrine põõsaspuu. Pärit on ta Lääne-Himaalajast. Liik on aeglasekasvuline. Noorena sihvakas puu muutub vanemaks saades kaardus okstega väga huvitava välimusega puuks. Tema kuni 30cm pikkused peenpitsilised lehed meenutavad sõnajalalehti. Erinevalt teistest pihlakaliikidest on ta õied kahvaturoosad. Kollakasvalged suured viljad püsivad puul kevadeni, linnud neid ei himusta, kuigi maitsel pole neil vigagi.

KOEHNE PIHLAKAS (S.koehneana) on samuti pigem põõsaspuu kui puu. Pärit on ta Kesk-Hiinast. Väga aeglasekasvuline liik, tema juurdekasv ei ületa aastas 15 cm. Täiskasvanud puu on veidi üle 2 meetri kõrge. Kuigi olen mitmest kohast lugenud, et ta võib noorena külmaõrn olla, mina seda väita ei saa. Kuni me hekid kasvasid, polnud tal külmade tuulte eest mingit kaitset ning ta ei kahjustunud kordagi. Ta on juba varakevadest peale ilus, kui pilku hakkavad püüdma ta erepunased pungad

Koehne pihlaka sulgjad lehed on tumerohelised, liigi sügisvärvus on kollasest sarlakpunaseni. Pisikesed puhashapud, veidi sidrunit meenutava maitsega viljad on säravvvalged. Linnud neid ei taha. Ju neile ei meeldi valge marjad.  Niiviisi hakkavad ta lehed värvuma.


Kodumaine 6 kuni 8 meetrine POOPPUU (S.intermedia) kasvab looduslikult Lääne-Eestis. Väga vastupidava puuna linnasaastele, on teda kasutatud palju nii linnahaljastuses. Õitseb ta harilikust pihlakast hiljem, juuni alguses. Õitel on väga magus lõhn ja ka viljad on pehmema maitsega kui harilikul pihlakal.
Pooppuu lehed sarnanevad pisut tammelehtedele.

VALGE PIHLAKAS (S.aria) `Lutescens` on hõbepuu kõrval kõige ilusam hõbelehine aiapuu.
6 kuni 12 meetri kõrguseks kasvav pärineb Kesk-ja Lõuna-Euroopast. Mitte ainult ta kuni 12 cm pikkused lihtlehed pole hõbedased. Valgeviltjad on ka ta noored võrsed, mis hiljem muutuvad rohekaspruunideks. Oranžpunased viljad on maitsetud, kuid neid olevat rasketel aegadel segatud leivataignasse. Vastu sügist hakkavad valge pihlaka lehed muutuma roheliseks kuni saavutavad kollase sügisvärvuse, kuid lehtede alumine pind jääb ikkagi hõbedaseks ning tuules liikudes puu juskui virvendaks.

Valgel pihlakal on palju sorte, meil kahjuks neid rohkem pole.

VILMORINI PIHLAKAS (S.vilmorinii) on meile jõudnud Hiinast Yunnani provintsist. Teda kasvab ka Tiibetis. Puu on püstise kasvuga hallikasroheliste lehtedega. Kuivadel liivmuldadel ta kasvada ei taha. Meie puule tegid palju kahju kitsed ja nüüd oleme teda mitu aastat püüdnud normaalse  võraga puuks lõigata. Hiline õitseja, õied kreemikasvalged, viljad roosakaspunased.

VÕSUNDPIHLAKAS (S.reducta) on meil olnud paarkümmend aastat tagasi. Sel pisikesel, umbes 1,5 m kõrgusel Lääne-Hiinast pärit puukesel on imeline leekivpunane sügisvärv. Ta ümberistutamine maja ehitusele ette jäänuna ebaõnnestus. Otsisin teda mitmeid aastaid kuni sain ilusa puukese eelmisel aastal, aga ilusat pilti pole veel saada õnnestunud. Eks siis, kui ta punaseks muutub, näitan teda. Selle sügisvärvuse eest on talle antud kuningliku aiandusseltsi (RGS) auhind Garden Merit.
Meil on veel paar põnevat liiki, aga nad on veel väikesed ja talvitusid ning ka sel aastal jäävad veel pottidesse. Kuna ma ei oska neid veel kuidagi iseloomustada, jääb see tulevikku.

Aga meil on olnud veel üks sort ja üks liik, keda enam pole. Esimeste puudena istutasime siis, kui aed oli veel pisem kui praegu, tüüringi pihlaka (Sx thyringiana) ja 2 viirpihlakat (Crataegosorbus miczurinii) `Granatnaja`. Nad küll kasvasid, aga ma ei ütleks, et väga jõudsasti, sest kirjanduses antud kasvukõrgusest saavutasid nad vaevalt poole. Tüved hakkasid neil sammalduma varakult. Siis tekkisid lehtedele kollakad laigud, mis võisid ju  mõne kahjuri põhjustatud olla, aga kahtlus oli mul ka viiruse suhtes. Kord tuli meile külla taimehaiguste spetsialist, kes peale tavapärast aiaringi palus luba ise  veidi ringi vaadata. Ei läinudki kaua kuni ta kutsus mu nende puude juurde ja ütles, et nad on viirushaiged. Võtsime nad samal päeval maha, sest mul polnud mingit tahtmist kõiki roosõielisi nakatada. Muidugi on kahju igast hukkunud taimest, puudest rääkimata.
 Aga suurem kui kahjutunne on mul tänutunne nende vastu. Ma olen näinud nende kasvamist, õitsemist, viljumist. Ma tean, mismoodi reageerivad nad ühele või teisele aias kasutatud võttele. Tean, kuidas käituvad erinevate ilmaolude puhul. Ja tean ka seda, mis läks valesti, kus ma tegin vea. Nendega oli asi selge, mõlemad olid hübriidset päritolu, nende immuunsüsteem on alati nõrgem kui liikidel. Aga veel olulisem oli see, et kasvukoht oli nende jaoks valesti valitud. Õrnemate taimede hea tervise tarvis on aga kõige põhilisemad tingimused õige mullastik ja õige kasvukoht.

Selliste ilusate tumeroheliste läikivate lihtlehtedega puu oli tüüringi pihlakas. Nende järgi ei osanud teda keegi pihlakaks pidada.







Viirpihlaka `Granatnaja` viljad on suuremad kui harilikul pihlakal, mahlased ja oluliselt paremate maitseomadustega.
Sordi aretusaastaks on 1925, tegemist on hariliku pihlaka ja vereva viirpuu hübriidiga. Viljakandvus algas varakult ning marju andis ta igal aastal rikkalikult.