Friday, April 30, 2010

KÜLALISLAHKUS

näeb mõnes kodus välja selline:).
Ehkki neid väiksemaid hunnikujäänukeid oli külalistele ukerdamiseks ja majani pääsemiseks ees ennegi, jäi neist ometigi väheseks. Üleeile sai lõpuks ometi stardi eelmisel aastal realiseerimata jäänud suurprojekt. Praeguseks on teda valatud vast 10m ja tänane päike ja see väravaesine hunnik lubavad ilmselt tõhusat tööpäeva.
Kõik puud-põõsad on veel raagus, mõnel ehk on vaid varred värvi muutnud ja pajudel-toomingail annavad välimusele mingit jumet ka paisunud pungad. Mõnel põõsal peab aga luubiga uurima hakkama, kas ja kuipalju seda eluvaimukest kuskil paistmas on. Terrassi eluspiirdeks mõeldud magesõstar `Schmidt´ on aga juba lehes.

Ka kartul sai täna maha:). Ikka pottidesse. 10 päeva hiljem kui tavaliselt.


Thursday, April 29, 2010

VÄIKE PÄIKE HALLIS ILMAS

Hommikul sadas lörtsi, mis asendus külma vihmaga ja mida väikeste vaheaegadega ladistab siiani. Külm, sooja on olnud vaid +5C, päev läbi puhub vinge tuul. Aga teda ei heiduta miski. Ei lõdise ta külmas vihmaski, avab vaid vapralt järjest oma kuldseid õisi. Teised forsüütiad veel ootavad oma järge, nana on neist alati kõige tublim ja virgem

Monday, April 26, 2010

KINGITUSTEST

Hakkasin mina Mirjamile kirjutama veel üht kommentaari. Vähe sellest, et kommentaar lendas kuskile kosmosesse, kadus ka terve tema tänane postitus. Mina pole süüdi, sest ei kustutanud miskit ära. Aga täna ma rohkem seda blogi ei näpi, teen ise uue postituse.
´
Seda pojengi näitan niisama. On üks haruldasemaid - Paeonia coralleana, eestikeelne nimi tal puudub. Mulle meeldivadki kõige enam tema noored purpursed varred. Mis nüüd Mirjam ja Muhedikupapa kokku pudrutasid, seda ma ei tea:) Möödunud sügisel said Sa selle õnnetu lagodehhi pojengi. Mul näeb ta praegu välja selline nagu järgmisel pildil. (Pildistades avastasin, et lumi on ka võililled välja meelitanud, aga ma kitkusin nad juba ära). Tal on kevadel väga iseloomulikud violetsed varred ja lehealgmed, mis üsna pea muutuvad sinakashalliks ja nende lehtede kuju erineb oluliselt teiste pojengide omadest.
´
Tänavu kevadel said sa P.anomala, eesti keeles samuti anomaalne pojeng (ta on Sul ka pildil). Muhedikumehel ei seisa alati nimed meeles ja temal on ta vahel ahtalehine, vahel eiteamispähe tuleb pojeng.
Siis said sa kindlasti P. lactiflora, eesti keeles valgeõieline pojeng. Tegelikult on tal heleroosad õied. Pojeng on toodud Siberist Krasnojarski kraist, tegemist on väga hea klooniga. Pilti ei käinud tegemas, aga peale istutamist ta kindlasti väga iseloomuliku kõrguse ja lehestikuga pole.
Ja kolmandat ma täpselt ei teagi, kas see on witmanni pojeng või üks tema alamliik, nad kasvasid meil kõrvuti. Kuidas need potid edasi-tagasi liikusid, ei oska ma praegu öelda:), aga ongi Sul midagi avastada.
Ükski aed ei salli tühja kohta:) Täna toodi meile kingituseks bergeenia `Bressingham White` On ikka ilusad küll need valged lilled!
Ja mulle hakkab kasvuhoone väikseks jääma, praegu koguneb sinna hoopis igatsorti potte ja potikesi:D


SEES JA VÄLJAS

Need tomatid on külvatud kuu aega tagasi. Ma ei tea, kuidas nad osksid nii lühikese ajaga nii suureks kasvada. Praegu peaks nad juba kasvuhoonesse istutama, aga mul on tunne, et mai alguses on veel öökülmi oodata. Seega peavad nad veel mõnd aega toas istuma. Ja üleüldse- mul on vaja maksimaalselt 20 taime. Igaks juhuks külvasin 30. Tulemus :DDD Tuleb välja, tomatiseemned paljunevad nagu mikroobid:) Nädal tagasi istutasin kasvukasse paksoi taimed. 5cm kõrgused taimehakatised on seal päris jõudsalt edenenud ja ehk saabki nad enne söödudki kui kurk asemele saab.
Ei loe ei külm, lörts, rahe ega lumi kui lill õitseda tahab:). Neli hüatsinti`Delft Blue` on veel selliste tötsakate õisikutega

aga üks hakkab end juba avama. Ja ta on tõesti selline mitmetooniline kerge metalse helgiga. Justkui kuulus Delfti sinine portselan ise.


Lõokannused on end kogu aia täis külvanud ja kõik sordid ja liigid on nii sassis, et ma enam ei üritagi neid määrata. Veel õitseb valgeid, mitut tooni kollaseid ja roosade-violetsete toonide arv on lugematu. Mulle tundub, et aeda on tekkinud üksjagu selliseid värve, mida mul kunagi olnud pole. Õnneks kaotavad nad varsti lehed ja nende sibulakesed on nii väikesed, et nad kasvavaid püsikuid ei sega, muidu peaks neid lausa välja kitkuma hakkama. Aga praegu on neid ilus vaadata. Las õitsevad ja paljunevad.








See forsteri tulp `Concerto` on nurjunud eksperimendi õnnestunud osa:)
Sügisel istutasin kaks suurt keraamilist terrassipotti varaste sordirühmade tulpe täis, et lume sulades hakkaks neis sooja seina ääres kohe midagi õitsema. Suvikute aja saabudes saaks sibulad juba üles võtta.
Palusin siis meest, et ta laseks need potid sügavale kergkruusa sisse, minu jaoks olid nad lihtsalt liiga rasked. Ma ei tea, kas ta unustas või ei pidanud seda tegevust otstarbekaks. Aga tulemus on selline, et mitte ühtki tulpi neis vaasides end ei ilmuta. Ja päris loogiline ju - pottidesse ronib külm külgedelt sisse ka põhja poolt, sibulate piirkonnas. Ja nad peavadki seal ära külmuma.
Et mul ei mahtunud kõik sibulad neisse suurtesse pottidesse, sai paar tükki ühte väiksemasse potikesse ja selle "matsin" ise kruusa sisse. Ja näe imet, õitsebki:)
Ja kuigi forsterid pole sugugi nii varased kui kõik hukkunud kaufmannid, oleks see koht praegu olnud täies õies kui vähegi oleks naise sõna kuulatud:(
Avamaal läheb tulpidega veel veidi aega.



Saturday, April 24, 2010

PÄEVAPILT "GLOBAALNE SOOJENEMINE" :DDD

Märtsi viimase dekaadi pikad-püsivad udud ju seda tõotasidki:)


Eilne maamess. Meeletu rahvamurd, polegi neid ammu nii palju koos näinud:) Tohutult igasugu nassvärki. Nii külm, et midagi ei saanud õieti vaadata. Oli väga ilusat ja toekat aiamööblit. Vuhisesin mööda, vaadates oleksin kangestunud. Saak? Kolm viinamarjasorti. Mehe haare laieneb ja kollektsioon mitmekesistub:) Karuviinerit kah.
Täna külvan hellikuid. Lillkapsast, brokkolit ja veel midagi eriti õrna:)


Friday, April 23, 2010

KEVADVÄETIS

Eile rippus terve hommikupooliku meie peal paks udu. Lõuna ajal sadas kõigepeale vihma, seejärel tihedat peenikest, valusat rahet ja temperatuur ei tõusnud üle 7C.
Tänane hommik üllatas selliselt. Lumesadu vältas paar tundi ja selle aja jooksul ta maapinnalt isegi ei sulanud. See on selline sooja Kesk-Euroopa lumi, kus paarisentimeetrise katte korral inimesed rõõmust kiljuvad:) Ega selles sajus nüüd midagi enneolematut pole, teda on sadanud hiljemgi ja seda hilist lund tulekski vist käsitada vanarahva tarkuse kohaselt parima kevadväetisena.
Õhk öösel -2,8, hommikul kell 8 paiku +2C, kasvuhoones +6 ja üleeile sinna istutatud hiina kapsa ehk paksoi taimed (poes müüdav hiina kapsas on tegelikult õige nimega pekingi kapsas) olid selle kenasti üle elanud. Ma pean üles otsima katteloori kasti, kui see loor neile ööseks peale tõmmata, ei juhtu ka edaspidi midagi hullu. Iiriste pakis veidi kahvatuks muutunud pealsed on päevaga juba roheliseks muutumas:) Ei taha veel ära sõnuda, aga tundub, et mutist oleme vist lahti. Üleeile tõmbasime hunnikud laiali ja nüüd paar päeva pole ühtki juurde tekkinud. Mäger aga valmistab meile vist ette kartulimaad. Ei taha seda songermaad pildistada, aga veidi on seda serva pildile jäänud.
Eilse päevaga sai see lilleistutusala ka korda, kõik varred ja muu sodi koristatud ja põletatud. Nüüd on veel vaja põõsad üle vaadata. Üks vana `Grefsheim` on vaja pea maani maha lõigata, on teine lume all igaveseks lösakaks muutunud. Sügiseks ehk kasvatab juba ilusa noorendatud põõsa. Teda pügada ei tohi, kaotab oma iseloomuliku välimuse.
Forsythia nana on avanud esimesed õied.
Kell on 12 ja pool tundi tagasi see õige lumesadu alles algas:)

Wednesday, April 21, 2010

JUHTUB

meiega viimastel päevadel ikka imelikke asju:) Ei saa aru, kas kuuseisud on valed või mõjutab see kõrgel olev tuhapilv meie peret kuidagi.
´
Esmaspäeval ei olnud postkastis "Postimeest" Et meil on väga tore postiljon, lausa kulda väärt, ei hakanud ma seda üht ajalehte ka taga ajama, iseasi oleks olnud neljapäevase postiga. Mõtlesin veel, et äkki ei ilmunud vms.
Täna õhtupoolikul avastasin vastamata kõne. Postiljonilt, tehtud varahommikul enne kella seitset. Aga see, et telefon ei ole enamasti seal, kus mina, on ka tavaline. Mulle juba öeldakse, et patoloogiline:) Nojah, aga kui ta mul kaasas on, ei taha mind keegi. Helistasin siis tagasi, et äkki on inimesel mingi mure või teade. Küsib, et kas ma oma lehte ei otsigi, et mõni teine oleks kaebekõnega juba Tallinnani jõudnud. Ei osanud kohe midagi selle jutu peale kosta. Aga hea, et ta jätkas kohe teatega, et kuna mulle oli ka suur pakk, siis ta pani nii ajalehe kui paki auto varjualusesse riiulile ja täna märkas, et see pakk oli ikka veel seal. Et oli siin meie juures nii vara, et ei raatsinud meid äratada ja arvas, et kui mees tööle läheb, siis ta ka kohe näeb seda saadetist. Ei näinud ei minnes ega tulles, ega ka edaspidi minnes ja tulles:)
Ootan ju mitut pakki ja tavaliselt ei saadetagi meile teadet, vaid nad tuuakse kõik ilusti koju kätte.
´
Jooksuga siis garaazhi ja ma suutsin ainult ahhetada. Käed värisesid kui teda avasin, see on see Turkestanika kaasa sündroom:)
Ja mis mina sain!!!!! Esimesed pseudatad, sibtosad, chrytosad on nüüd Eestis olemas:), mõned uued tetrasibid samuti. Et praegune ilm on soojast tulnud taimede juurdumiseks kahtlane, on nad praeguseks ka kõik potistatud ja esimesed elukad kasvuhoones olemas.
´
Ja kogu see varandus ootas riiulinurgal kolm päeva enda avastamist, mida ju tegelikult ei juhtunudki:DDD

JÕULUKINGITUS

Ära tuleks keelata mõnele inimesele kingituste tegemise. Mulle näiteks. Ma ei saa hästi aru, kas mul seal juuste all hakkab midagi logisema või on selline käitumine mul kujunemaks mingiks kõige totramaks harjumuseks või hakkab raukusnõtrus end tasapisi ilmutama. See polnud ju esimene kord nii topakalt käituda.
Asi sai alguse sellest viimasest tööloleku päevast. Planeerisin selle säärase ilusate sõnadega vaikse kohvijoomisena oma mahajääva personaliga. Ja kui siis hakkas uksest-aknast tulema neid suuri ülemusi igasugustelt tasanditelt.... Noh, pidasin oluliseks inimestele otsavaatamist ja seda, et jumala pärast ei tekiks mul mingit kahjutunnet või heldimuspisara poetamist neid peaaegu matusekõnesid ja ülevoolavaid kiidusõnu kuulates ja ei heitnud ühelegi pakile mitte ühtki pilku. Ka lilled võttis vastu "assistent". Alles kodus sain aru, et ma ei olnud mitte kellelegi isegi aitäh öelnud. Vähe sellest, need lillesülemid ja tõesti hingele kallid kingitused korjasin ma kokku nagu mingi kola.
Ega ma ilmaaegu ei pildistanud mõned päevad tagasi tulbilehti. Ka need möödunudsuvised kingitused võtavad mu veel praegu higiseks. Möödunud suvest meenub veel paar piinlikku hetke. Toodi särava näoga kastitäis hostasid. Teatakse ju, et nad on ühed mu suured lemmiktaimed. Ja selle asemel, et neid seal vaadata, ütlesin ma üsna ükskõikse näoga, et ah, pange nad sinna (paarikümne meetri kaugusele) villu parem. Ma ei tea, kas need mu tervitussõnad sellele seltskonnale korvasid sellise hoolimatuse. Ja alles pärast külaliste lahkumist siis vaatasin. Ah, millised sordid, millised sordid! Olin kohe ma ei tea, mitmendas taevas.
Eks neid kordi, mis nii valusalt meeles ei ole, on ilmselt teisigi.
Ja mis nüüd siis... Keskendusin oma kavatsustele. Terve laud täis liha, millest osa pakkisin erinevateks toitudeks sügavkülmiku tarbeks, osa siis pidi jääma pidulikuks vastuvõtuks. Keset sellist keskendumist hõikab mees ukselt, et tule võta külalised vastu ja sellele järgneb kiire "tere" ja juba seisabki särava näoga Mirjam köögilävel. Ja temast trügib mööda mees mingi kilekotiga, kust hakkab midagi välja tõstma. Noh, kiire kõõrdpilk sinnapoole ja järjekordne, ah.. tõsta sinna sahvrisse. Ma mõtlesin vaid, et kuidas ma nüüd Mirjamit kallistan, et kas peseks enne käed või oleks ka muid võimalusi.
Alles õhtul hakkas koitma, et sealt kilekotist paistis mingi imelik valge vaht ka vist. Ja siis pidi mul hing kinni jääma ja et mäluga on mul veel kõik korras, hakkas justkui filmilint kerima, kuidas see kõik oli. Ei aitäh, ei imetlemist, ei.....
Ja kui mõelda, kui läbimõeldud need kingitused tavaliselt on. Kui palju võib neis olla tunnet, kuidas neid valitakse just minule, nende eelnevat silitamist, neisse kõigi oma oskuste ja heade soovide panekut.
Kõige hullem, mul ei ole isegi häbi. Ma olen ainult väga jahmunud ja nördinud oma käitumisest Peale minu ei oska vist keegi sedasi oma sugulasi-sõpru solvata ja neile haiget teha.
Eile saadud jõulukingitus on imeilus, tõeline meistriteos, väga läbimõeldud, südamega soojalt tehtud, kaua aega võtnud
see motiiv on väga sümboolne
Suur, suur aitäh!!!! Ma olen seda kingitust täna pikalt imetlenud ja samuti silitanud...
Ja saabus ta just parajal ajal. Saab temast suviste grillipidude kõige väärikam kaaslane. Ta võiks vaid veidi vähem eilset päeva meenutada.
Nüüd kõnnin paar päeva naiselikult langetatud silmadega ringi kuni järgmise prahmakani või selleni, et ükskord hakkaks aru pähe ja head kombed tagasi tulema.
Issver, ja tegelikult on mul ka häbi. Väga häbi. Aga kingitusi tahaks ka edaspidigi saada....

Tuesday, April 20, 2010

EHITAME MAJA, EHITAME...

no mitte just päris maja, aga igal juhul tuleb enne kasvuhoone kokkupaneku ehitada maja.
´
Peale selle kui need kolm pappkastikest kohal on, on vaja kuut vähemalt 80 cm pikkust ja vähemalt 10cm diameetriga torujuppi, tsementi, liiva. Tööriistadest kahte akutrelli, igasugu kruvikeerajaid, väikest treppredelit, suurt redelit, mille saab vastavalt vajadusele kas tellinguteks või suureks treppredeliks keerata, pikka loodi, paari kirurgilist instrumenti- sääraseid ülipeente otsetega tangide moodi asju, maapuuri, tange, 2 labidat, segumasinat, vinklit. No ei lähe ju sääraseid asju ostma ühe väikese kasvuka jaoks.
´
Seejärel tuleb uurida instruktsiooni. Ja korralikult. Täpsustused käivad firma koduleheküljelt
´
Ja siis on vaja kahte meest. Ja kindlasti viimaseks kokkupaneku päevaks külalisi, kelle saab kohe kiiresti tööle rakendada:)
´
Kõigepealt tuleb veidi koorida murukamarat, siis 6 auku maasse kaevata -puurida, siis loodida, siis need tsementi täis valada, siis raamijalgadest vastavalt näidisele keerata ankrud, siis raam koos jalgadega postidesse tsemendisegusse suruda, siis loodida, loodida, loodida ja lõpptulemus- vildakas ja kõver
järgmisel päeval kui segu on veidi tahkunud, aga mitte veel nii kindel, et saaks seinu paigaldada, saab ära teha mullatööd nii seest kui väljast. Kogu murukamar välja maapinna tasandamiseks väljapoole, siis seest segi kaevata, edasi korralik muld ja kompost selle peale.


ja seinad maas kokku panna. Nii peabki



ja siis järgmisel päeval on karkass koos. Asi hakkab veidi ilmet võtma ja ei tundugi enam nii vildakas
Kui see polükarbonaat ka paika sai, siis algul nägi ta välja nagu pakendis shokolaadikompvek:)


peale välimiste kaitsekilede kokkukorjamist aga selline


sisemisteni kattekilede võtmiseni jõudsime peale külaliste lahkumist.
´
Oli ikka kummaline lugu küll. Hakkasin hommikul tegelema lihaga, et teen kaugelt tulijaile korraliku prae ja panen ühe hea koogi kah hakkama.
Sain alustada ettevalmistustega kui juba ukselt hõigati tere ja kõik mu kõige paremad plaanid lendasid vastu taevast. Kohv sai küll valmis, aga mitte enamat ja Mees rakendati kohe tööle, äärepealt oleks tema küll kõigest ilma jäänud.
Nii, et heast küljest mul end näidata ei õnnestunud. Aga ausõna, ta on mul kuskil olemas küll:).
´
Seni kuni mehed tööd tegid, oli naistel piisavalt aega mõnusalt lobiseda:). Lõpuks jõudsime ikka väikese aiatiiru ka teha.
´
Hommikul -3C ja valge maa, südapäeval täpselt ei tea, aga kella 16 paiku õues +9C ja jäine nõrk kuni keskmise tugevusega tuul. Samal ajal tund aega kinni olnud kasvuhoones õhk + 24,2C, muld 16C




Monday, April 19, 2010

MÕNED ÕIED

Igasuguseid sibullilli õitseb. Mõned neist hakkavad lausa naturaliseeruma. Kaufmanni tulpide mahlakad, isegi isuäratavad:) lehed on soojemates kohtades juba päris suured ja üsna pea võib siis ka hakata nende õisi imetlema. Üleüldse meeldivadki mulle tulpidest nad kõige enam. Õitsevad varakevadel ja nende õied püsivad jahedamate ilmadega võrreldes hilisemate sordirühmade tulpidega tunduvalt kauem. Minu suureks üllatuseks on aga nende müügisortiment üliniru. Kui neid sügisel otsisin, siis müüjad kehitasid õlgu - inimesed ei tundvat nende vastu huvi. No mis huvi osatakse tunda kui isegi ei pakuta võimalust neid näha.
Lumeroosid on varakevadel ikka ühed võrratud püsikud ja ma loodan kangesti nende sorte tänavu juurde saada. Nad puhkevad vara, õitsevad kaua, kasvatavad ilusad lehed. Viimasel ajal on aretatud erivärvilis ja täidisõielisi ja täpilisi ja picotee sorte, kelle välimus võib nõrganärvilistel infarkti tekitada . Kõik omadused, mis ühel heal lillel olema peavad.
Enamus neist küll veel ootab oma aega, aga `Pink Lady´ on avanud esimesed õied


ja nii ohtralt on tema puhmikul õienuppe


Ammune vana tuttav Helleborus purpurascens on ehk tänaseks pea igas aias.



Kevadadoonis (Adonis vernalis) on õitsenud tegelikult juba pea nädal aega, aga ta jätkab seda veel umbes kuu aega. Üks säravamaid kuldseid kevadlilli. Ja teda on väga raske pildistada, sest ta kroonlehed läigivad nii hullusti, et tekivad igasugused valged laigud ja peegeldused


Vaatasin Karl Kristenseni kodulehelt, millega maailmas praegu tegeldakse. Loodan, et ta ei pahanda piltide ülesriputamise eest.
Need on amuuri adooniste uued sordid:). Sordinimed on neil jaapanipärased. Jah, sealt maalt tuleb alati midagi väga-väga üllatav-põnevat










Thursday, April 15, 2010

SEDA JA TEIST

Kes istutab kevadel pojenge ümber? Muhedik. Kas selleks on praegu siis õige aeg? Ei ole. Aga miks siis ometi? Sellepärast, et see töö oli planeeritud eelmiseks sügiseks, aga paduvihmad ja kõik muud asjad segasid. Ja veel sellepärast, et nad olid murus ja vat see asi ei meeldi mulle üleüldse. Murupinnad ühendavad ja eraldavad erinevaid suuremaid taimealasid, lasevad kirjudest õitest väsinud silmadel veidi puhata, loovad avaruse tunde. Murusse istutatud nutsakud jätavad lohaka mulje ja taimed näivad seal hüljatutena. Lisaks, igasugu heintaimed konkureerivad vee ja toitainete omastamises ja tükivad pikaealiste püsikute sisse, tahad või ei taha. Ja pealekauba jäid nad nüüd lõplikult jalgu. Kes nad siis sinna murusse istutas? Tarkpea ise istutas, aga seepärast, et sinna pidi tulema uus istutusala, mis jäi tegemata mitmetel erinevatel põhjustel.
´
Täna sai siis lõpuks kasvuhoone raam maasse nagu peab. Kõigepealt oli väga oluline see koht, kuhu ta saab. Valgus, ilmakaared, veesooned. Ja kõige hullem lugu on see, et maakera on ümmargune. Eriti meie krundil. Ja veel muhklik ja künklik ja lohklik pealekauba. Kui oli enamvähem hea koht, siis oleks pidanud üht otsa tõstma 60 cm. Ma ei tea, millise redeliga oleks pidanud siis sealt uksest sisse ronima. Kogu see sehkendamine võttis eile pool päeva. Täna kõigepealt murukamara koorimine, väike kraavike, 80 cm torud maasse, need tsementi täis, siis kokkumonteeritud raam neisse sisse ankurdatud. Ja see lõputu loodimine, enne ja pärast ja vahepeal ja siis veel ja jälle... Tegin küll ettepaneku, et paneks ta maapinna järgi viltu ja siis väänaks veidi neid karkassijubinaid ja painutaks veidi kumeramaks või nõgusamaks seda "karbonaadi", et tekiks mingi njuuu arhitektuur, et äkki saaks uue trendi:) Siis arvati, et ma olen täna mingi vale kapi kallal käinud:)
Pilti ei pane. Kui seda praegu vaadata, ei usu keegi, et asi on väga otse, väga vinklis ja väga loodis. Ümbrus segab niipalju, et ta tundub olevat nii vändus ja kõver nagu isegi mu hea soovitus ette ei näinud:) Ja niikuinii ei paista miski sealt kooritud kamarahunnikute tagant õieti välja.
´
Linavästrikud on hakanud majja tükkima. Mul on neid nuhtlusi ja terroriste siin veel tõeliselt vähe. Mäger käib ja tuhnib nagu metssiga molli kallal:( Võta või taks tõesti:)
´
Aga vähemalt ühe muti saime täna kätte. Eks homme paistab, kas ta tegi üksi seda põrsatööd või on seal veel mõni liikvel.

Tuesday, April 13, 2010

13

Ei saa ma sinna midagi teha, mulle lihtsalt väga-väga meeldib 13. kuupäev. Siis juhtuvad alati ainult väga head asjad:) Täiesti planeerimatult ja minust sõltumatult:)
Hommikukohv. Post. Selles kirjake, kirjakeses pakike:). Kunagi ammu südatalvel tuli meilile kiri, et vaja saata oma aadress, üks heategija tahab saata pähklimaitselise kõrvitsa seemet:). Mul ammu see lubadus meelest ja täna on äkki seemned kohal. Ole tänatud Turkestanika, küll on kena tunda, et keegi su eest sedasi hoolitseb.
Veel veidi aega - vaja linna sõita. Tellitud nunnu, Sunline, on kohale jõudnud:). Meil on kunagi ammu olnud väga suur kasvukas, üle 80m2, aga seekord leppisime 12,2 m2-ga. Aitab küll, vajadused ju hoopis väiksemad ja kui väga täis ei topi, jätkub taimedele nii õhku kui valgust. Oleks ainult ülearused taimed, seemned ju külvates paljunevad:), saaks ka kellelegi kirjakesega ära saata.
Täna ta veel kokku ei saa, sest alusraami jalad tuleb tsemendi abil maasse ankurdada. Kui nii ei tee nagu vaja, ei kehti ka 12 a garantii. Tegelikult on iga asi ikka vaja niikuinii korralikult teha. Siis näppisin esmakordselt koiiri. Ostsime mõned 5kg briketid, ühest sellisest saab ca 90 l substraati. Mul segamiseks hea 20 liitrine nõu, sellesse läks veerand sellest briketist. Aga andis saagida, nii kõvasti on ta kokku pressitud. Kui hakkasin vett lisama, oli päris naljakas kuidas ta paisuma ja laiali pudenema hakkas.
Vett panin jupikaupa, nii, et väga märjaks ei muutuks ja hakkasin mõtlema kui palju sinna väetisi lisada. Vaatasin neid väetiste kulunorme, need on antud ju sellistele muldadele, mis ise sisaldavad juba midagi, koiir aga on täiesti toitainetevaba. Arvutasin ja nuputasin tükk aega, sest mulle pole kunagi meeldinud väetistega priisata, arvan ikka, et alaväetatud taimed on paremad kui üleväetatud. Schultzi täisväetise soovitus oli ikka üüratu suur, oleksin pidanu mitusada grammi panema, piirdusin 20 l peale 30 grammiga ja siis veel 18 g osmokooti, norm 6g 1 liitrile substraadile. Osmokootväetis on seepärast hea, et kui taim hakkab nälga jääma, siis ta hakkab teda omastama. Kui vajadust pole, siis ta teda ei tarbigi. Segasin siis maailmatuma aja, et väetised ühtlaselt jaotuks ja siis lisasin veel vett. Siis segasin veidi liiva, orhideemulda ja saadud substraati ja istutasin sinna ümber flamingolille. Näis, kas sai hea.
Siis oli meil ühe lapsukese vannitamispäev:) Tegelikult on hiigla huvitav jälgida, mismoodi juured liikuma hakkavad kui see nõu hakkab veega täituma. Nad lähevad harali, mõni keerab end üles, mõni kuidagi imelikult kõverasse, mõni jälle laseb end kuidagi rahulolevalt ripakile. Kogu see laisk liikumine toimub aegluubis. Nagu mingi vee-eluka kaheksajala või sajajalgse haarmed:).
´
Vaatasin neid ja mõtlesin, et tegelikult oleks väga huvitav mõni päevgi mutt olla. Et siis uuriks lähemalt seda taimede maa-alust elu. Et kuidas sibulatest hakkavad juured välja kasvama ja kuidas taimejuured juurduma hakkavad ja vett ja väetisi omastavad ja mis nad seal veel teevad:)
A tegelikult trügib mutipagan aiale järjest lähemale, nüüd on otsaga mustade kuuskede juures ja raudadesse ei jää kuidagi. Mäger tegutseb samuti hoolega. Eelmisel aastal piirdus ta ühe osa "kobestamisega". Nüüd on ta haaret korralikult laiendanud, sirelite ümbrus samuti mustaks tehtud. Kitsed ja rebane jalutavad ringi, jänes ehmatab oma hüppamistega poolsurnuks:D
´
Linnud laulavad, siutsuvad, säutsuvad, kraaksuvad....Kõige kõlavam hääl oli täna peoleol. Kummaline oli see, et kell neli saabus äkki kurdistav vaikus. Kõik hääled lõigati justkui noaga katki.
Päike oli mõnus ja soe, mitte säärane armutult kõrvetav. Mesilased sumisesid, liblikad lendlesid...
Et mitte päris pingikese külge kinni kasvada, lõikusin vahepeal turbapeenra sõnajalgadelt vanu pealseid vähemaks.
Tööd? Tööd ei teinud, nii ilus päev selleks lihtsalt ei sobi:)

Monday, April 12, 2010

SININE või LILLELINE:)

Ei saa ma aru, milles asi. Viimasel ajal on mu kõik esmaspäevad nii laisad, et häbi hakkab. Vanasti polnud aega targutada, sukeldusid töösse ja muudkui rabelesid. Aga praegu..... täitsa sinised, juba jupp aega:). Mis ma siis eile-üleeile ikka nii väga tegin. Linnas käisin. Ostsin mõned väetised ja asendasime katkiseid tööriistu. Tappev. Siis õhtupoolikul sai nats rehavart näpitud. Eile. Maasikad puhtad. Maitsetaimed puhtad. Olid ikka suured maalahmakad küll:D Jälle nats reha-ja muruluuavart, hargi oma kah. Mõned vihmaussid said samuti kompostrisse elutsema:) Täna.... no küll ei taha kõõluda mingi varre najal. Aga väga oleks vaja, kõik on veel nii kole-kole. Lumi ja viimased jääkaaned küll tänaseks kõik sulanud. Aga hirmsasti oleks vihma vaja. Maa veel puhtani jääs. Vana maja keldrit pumpab mees kah iga päev tühjaks, aga ikka veel koguneb. Näed, mis tähendab kui ei kuulata ja ehitatakse nurk veesoonele. Maa sisse rajatud keldril võiks see vesi hoopis tõenäolisem olla. Kogu trepp ja uks ju üleni ligi 2 m lume all, aga sees pole piiskagi vett.
Sundisin end siiski veidi ringi vaatama, ei saa tervet päeva maha lorutada.
Küll mõnel on ikka kiire, siin olid veel paar päeva tagasi hanged. Meie majatagune hekiserv puhtani selline. Ühtki sorti ei tea, olid enamasti segupakid. Kõigist taimedest ei saagi kollektsiooni teha, õitsegu niisama. Ilusad sellegipoolest.
Aga milline elu käib nende juures. Sumin nagu südasuvel:)










Aga need jõulukrooksud sel aastal ei õitse, kasvatavad juba lehti. Miski rezhiimiviga ilmselt. No tegelikult ongi hea. Kasvatavad hoopis korralikud asendussibulad ja järgmisel aastal siis mitu sorti kollaseid ka siniste juurde seltsiks.

Esimesed kirgaslilled on samuti oma õied avanud


Meil sinililled kasvada ei taha. Maa on liiga raske. Püüdsime päästa seda täidisõielist sorti, istutasime ta vana sireliheki alla kõdumaasse. Üks puhmik isegi õitseb, teised kosutavad end. Õige värvus on tal intensiivsem ja säravam. Ei tea, miks fotokasilm teda nii heledana nägi. Nuppudel on õige värvus.


Harilik sinilill sai talle seltsiks.



Veel hariliku võrkiirise sorte





Võsund-merendera (Merendera sobolifera) õitses juba paar päeva tagasi, aga ma ei pääsenud talle lähedale, seal oli veel väga pehme.



Õied nagu ikka kevaditi, aga ometi tunduvad nad alati uudsed.
Ja ma vist lähen liigutan seal midagi, kus maa kannab:)