Monday, August 29, 2016

AUGUSTI TULNUKAD JA MUUD UUDISED

Mälul on huvitav omadus päris lühikese aja tagant muuta mingi negatiivne nähtus või kogemus ilusamaks ja paremaks kui ta tegelikkuses aset leidis. Tarvitses vaid paaril päeval päikesepaistet näha, kui olidki ununud kõik pikad ja üsna masendavad vihmanädalad, aga tänane öö ja päev tõestasid, et ilus ilm tänavu kaua ei püsi.. Olgu sellega, kuidas on, seda ilmaklounaadi oleme kogenud juba kogu aasta ja vaevalt, et meid miski veel väga üllatada suudab. Ja kõige täpsem ilmaprognoos paistab kätte aknast välja vaadates.
August on ikka kogumise aeg. Meie olime küll väga paiksed, ei käinud ei aiaärides ega laatadel, seega ei saanud midagi ka sõrmede külge kleepuda, aga mingi magnetiga kogusime ikkagi õuele mitu potti ja potikest, mille sisud on üks huvitavam kui teine.
Ja olgu nii minu kui kõigi taevaste jumalate poolt tänatud kõik head kullerid, (keda ma praegu nimepidi nimetama ei hakka), kes need imelised häda- ja eluvajalikud taimed siia kohale toimetasid.
Aedfloks `Babje Leto` puhkes juba potis.

Ellamaalt saadud väga huvitav mitmevärviline mägivaher (Acer pseudoplatanus) `Esk Sunset`, mõnel pool kohtab ka sellist kirjaviisi `Eskimo Sunset`.

Ta on igast küljest nii erinev, et tegu polekski nagu sama puuga. Ilmselt on see olnud varjupool


Niipalju, kui ma teda uurisin, ei leidnud ma tal ka kaht ühesugust lehekuju.



Päikeses ja õrnas tuules hõbedase sillerdusega võrratu põldjalakas (Ulmus minor) `Argenteovariegata` on pärit Põhja-Eestist

ja samast leidis meie juurde tee ka võsundpihlakas (Sorbus reducta). Ta on meil varem olnud, aga ehituse ajal oli ta vaja teisaldada ääretult halval ajal ja too puuke hukkus. Paar aastat tagasi saadud umbes 5cm pikkusele taimekesele jäi esimene talv viimaseks.
Mulle meeldib, et see puu on poogitud veidi kõrgemale, sest maas võtab ta laiuv võra liiga palju ruumi ja ma loodan, et ta jääb meil kenasti pidama.

Uusi mägisibulaid lisandus tänu Iirisekasvatajale 3, kes raatsis enda saadutest veidi ka mulle eraldada. Neil on juurdumise ajal veel ees üsna sarnased potinäod, eks järgmisel aastal näitavad end `As Ice`, `Bronze Pastel` ja `Kiki` juba täies ilus ja hiilguses.
Aed muutub iga päevaga sügisesemaks. Sinine jõgi ei vulise enam ammugi, nüüd on tuules kuulda vaid kerget sahinat, aediirised vajavad puhastamist, pojengide varred mahalõikamist. Vaid kõrgekasvulised õitsevad ilmselt külmadeni.
 Sarapuudelt on kadunud punane värv, kõik liigid ja sordid on muutunud kollakaks. Juudapuulehikud on samuti alustamas oma värvimängudega, maakia on täiesti kuldne. Ja esimene vaher A.grandidentatum on juba nii kirju, kui üks puu saab olla. Kahjuks on ta meil alati esimene, kes oma lehed väga vara langetab
Siiski on aed suures osas veel valdavalt roheline, eks sügiseni ole veel jupp maad minna ka, aga puittaimede pidu on siiski juba tagasihoidlikult alanud.
Lisaks praegu õitsvatele hortensiatele on lõpuks puhkenud üht hämaramat nurgakest säravamaks muutma ääretult tagasihoidlik, samas pilkupüüdev ja armas harilik nutipõõsas (Cephalanthus occidentalis)
Küll võivad ühel põõsal olla erilised, huvitavad ja ilusad õied :)
Mõned püsikud on teisel ringil. Lisaks lagodehhi ja veel mõnele pojengiliigile on mitu arvates kõige efektsemad seemnekuprad baleaari pojengil.Erksäravpunased läikivad seemned hakkavad oma värvi muutma väga huvitavalt läbides nii rohekad kui pronksjad toonid kuni lõpuks mustani välja.
Meie jooksik on lõpuks viljad valmis teinud. Näis, kas nad väljaspool kasvuhoonet värvuvad ka.


Kui õueilma pole, siis tegelen ma ikka nendega. Suvi tuleb ju purki panna.

Marineeritud kirsstomatid viinamarjadega kuuluvad seeriasse männikurk. Loodetavasti on nad vähemalt midagi huvitavat, on ju koos mõlemad head asjad. Kasutasin head vürtsikat `Zilgat`, eks näis, mis välja kukkus.

Nüüd on mul juba tunne, et varsti olen ma ise kas kurk või purk. Ja viimased paar päeva näen unes, et kõik mu soolased hoidised on muutunud moosideks :D Jube ju, moosi ma ei armasta.

Saturday, August 20, 2016

AUGUSTI KOLMAS NÄDAL KÖÖGIS JA ÕUES.

Nädala algus ei erinenud mitte millegi poolest eelnenust. Padukatega pole väljas midagi teha ja helde aed muudkui sunnib köögis toimetama.
Esimeme arvestatav seenekogus ilmus me puude alla 15. kuupäeval. Leiu hulka kuulus kõike, kuuseriisikaid, mõned kaseriisikad, puna-ja kivipuravikud ja üksikud pilvikud.

Ülejärgmisel päeval s.t. 17.august oli aga puhtalt puravike päev.
Tomatid on jaheduse ja hämarusega kitsid värvuma, see-eest kurkidel on tänavu pidu. Imelik lugu, eelmisel kahel aastal ei saanud me kasvukast õieti midagi. Tänavu, koleda suve kiuste,  ei näi avamaa kurgisaagil lõppu veel paistmas.
Kuigi ma teen palju üsna teravamaitselisi hoidiseid, on nende hulgas ka üsna palju päris leebe olemisega salateid. Kapsamahedik

Neljapäeval tegin säärase laadungi erinevaid salateid. Marineeritud tomatid, prooviks 3 purki  kurgi-paprikasalatit, mille maitse mulle eriti ei sobinud ja mida ma tulevikus ei tee.  Siis veel üks aedvilja segasalat, mille retsepti panin kokku ise ja mis sai küll väga hea. Sisse läks sahvrisse kogunenu- kapsas, porgand, paprika, veidi punapeeti. Kaalusin kõik ära ja koguse järgi arvestasin soola, muud maitseained käisid tunde järgi. Kui see kraam kõik purki sai, olin õnnelik, et nüüd ei pea kohe tükk aega pliidi poole vaatama

aga kus sa sellega. Reedene ilus ilm lubas järjekordselt üle kasvama hakkavat heinamaad niitma hakata. Ja äkki jättis Muhedikupapa töö pooleli ning tormas sisse pange järele. Üks soojem päev ja seeni oli suur pangetäis. Niipalju siis köögivabadusest :D. Aga see on ikka nöök, kui nad ära puhastada ja need, mis vaja, ära kupatada, jääb suurest hulgast seentest järgi mingi pisike kogus.
Puravikud ja kuuseriisikad läks kohe eraldi purkidesse

ja kaseriisikad seekord soolvette (2spl 1l vee kohta)
Ja täna panin purki soolduma ja loputamist ootama soolakurgid.
Aias on vihmad suure õitsemise lõpetanud, mis muidugi ei tähenda, et õisi üldse poleks. Kui ma aeda vaatan, siis domineerima hakkab seal kuld. Õitsevad veel vaigulilled ja kobarpead
Heleeniume on meil vähe, neid võiks ju hoopis rohkem olla. Kuigi püsikute osas on ruumiga kitsas käes, peaks mõned sordid siis aeda tooma.
Kare päikesesilm `Summer Nights` meeldib mulle just oma sinaka jumega lehtede, punakate leheroodude ja varte ning loomulikult ka säravate õite poolest.

Vahakübar on üks imeilus sügisene õilmitseja

Kõrvitsal on ju samuti kaunid lõhnavad õied.
Kukeharjad õitsevad juba päris pikalt




Hortensiate pidu jätkub, alustanud on ka omapäraste pudeliharja meenutavate õisikutega väga ilusad lepalehised kletrad
`Rosea`

See oli üle tüki aja üks väga ilus ja päikeseline nädalavahetus. Ja ega kogu möödunud nädalalgi midagi viga polnud.
 Üle tüki aja käisid külas mitmed armsad sõbrad, keda on alati rõõm vastu võtta. Hea meel on mul ka sellest, et täna sain ühele sõbrapaarile loodetavasti abi organiseerida, Nurga päevadelt on tänu heale Tsiilile üks puuke koju saabumas. Ja üks päris pikalt seisma jäänud projekt on ka liikumishoo sisse saanud. Sellest räägime aga siis, kui kõik valmis on:) Mida rohkemat saakski ühelt nädalalt tahta.
Üks halb, aga praeguseks aegunud uudis on ka, ma lihtsalt unustasin selle kirja panna. Üks torm murdis printsessipuu ühe tüve maha.
Ja hea uudis on see, et südajas lursik, kellele eelmine talv sugugi meeltmööda polnud, hakkab korralikult elumärke ilmutama.
Suvi kestab veel, aga juba ilmnevad ka esimesed sügise märgid.
Siiamaani pole pandud eestikeelset nimetust ühele vahtrale. Acer grandidentatum on juba päris kenasti värvuma hakanud Teine pool on tal juba palju punasem
ja ka harilik vaher `Drummondii` näitab juba kollast.

Sunday, August 14, 2016

AUGUSTI II NÄDALA RINGVAADE KOLMES OSAS

Kui see lakkamatu vihm kogu madalama ümbruse ära uputab ja me jääme siia mäe otsa üksikule saarele, peab ka kelder täis saama, sest sügavkülmikusse enam suur midagi ei mahu.

I OSA
Peaaegu kogu nädal kulus purkimisele.
Kukeseened omas mahlas.
 Ma ei teinud marinaadi, pigem on need soolaseened kerge vürtsilisandiga. Kukeseened on selleks liiga väärtuslikud, et neist vaid salat teha. Soolatud seenest saab igasugu roogi valmistada.

Kui siiani saime kurke mõnekaupa, siis nüüd hakkas neid niipalju saama, et kõike ära süüa ei jõua.
Sinepikurk. Kui ma ta juba ära segan, hakkab Muhedikupapa poti ümber tiirlema kui mesilane ja seda salatit tuleb mul veel palju teha :)
Retsept. 4kg kurki, 150-200g suhkrut (mina panen 150), 3spl triiki soola, 1klaas 200ml 9%äädikat, 1 kl 250ml õli, 2 tl jahvatatud pipart, 2 tl tšilliplb-t, 3 spl sinepiplb-t, 2 spl purustatud küüslauku. Kurk koorida, lõigata pikuti neljaks, Segada kõik kokku, lasta seista kuni 4 t, aeg-ajalt segada. (mitte lasta kodakondsetele ära süüa :D), kuumutada keemiseni, kohe purki ja teki alla. Valmis!

Kui ma ML-s seda retsepti nägin, mõtlesin, et kes seda küll tegema peaks. Aga siis tuli endal tahtmine ta ära proovida
Männikurk. 1kg kurki, 4-5 nooremat 5-7 pikkust männioksa. Pestud ja otstest lõigatud kurgid üle kallata keeva veega, lasta jahtuda ja kallata üle jäise veega. Siis panna purgipõhja paar männioksa, laduda kurgid ja peale ülejäänud männioksad. Keeta marinaad 1l vett, 2sl soola, 2 sl suhkrut (võib ka 1) ja kallata see keevalt kurkidele. Lasta seista, kallata soolvesi kurkidelt potti, lisada 100ml 9% äädikat ja kallata uuesti keevalt kurkidele. Kaanetada, teki alla. Marinaad oli, kuidas seda nüüd öelda, huvitava maitsega. Valmis ma selle purgi tegin, aga kas need kurgid ka söödavad on, selgub hiljem.
Suvikõrvitsa ikraa. 3 kg suvikõrvitsat riivida, nõrutada, 1 suurem v 2 väiksemat porgandit riivida, 150-200 ml suhkrut (ma panen teda kõigis hoidistes minimaalse lubatu), 1dl õli, 2 spl soola, 5-6 hakitud tšillipipra kauna, asendasin 1,5 spl tšillipulbriga, 200-300 ml pressitud küüslauku, till, petersell, koriander hakkida peeneks, 1 tl piprasegu, 1 spl 30%äädikat. Segada kokku ja keema, lisada 300-500g tomatipastat, mul oli see basiilikuga. Keeta pehmeks ja purki. Sarnaneb veidi adžikaga.

Marineeritud kurk. Usun, et paljudel perenaistel on see klassikalise marinaadi retsept olemas. Paarile purgile ei jätkunud väikest kurki, sinna panin mõned  ploomtomatid.
II OSA
Eile oli meil eriline päev. Tänavu tähistab liiliakasvatajate organisatsioon `Lilium Balticum` oma 30.juubelit. Neile üritustele, mis kestsid juulis nädal aega, olime ka meie kutsutud. Kuna meie Lätti ei läinud, tuli Lätimaa meile. `Lilium Balticum` asutati 3 liiduvabariigi, Eesti, Läti, Leedu liiliakasvatajate ühendusena keskusega Lätis. Kuulusid sellesse nii professionaalid Salaspilsi, Riia ja Tartu BA-dest kui hobiaednikud ja sordiaretajad. Põhikirja koostasin mina. Juhatus valiti alati 3-liikmeline, olin peene nimega Eesti asepresident. Korraldasime igas riigis näitusi, meie oma oli Tallinnas Lillepaviljonis, viimane koostöös tehtud näitus oli 1989.a Riia lossis. Praegu on see Läti presidendipalee. Korraldasime ka mitmeid suuri rahvusvahelisi konverentse ja sümpoosione. Viimane selline üritus oli samuti 1989.a. Jurmalas. Osa võtsid sellest tõelised tähed Venemaalt, Hollandist Bischoff-Tullekeni peaselektsionäär prof, Peter Schenk (teda kohtasin mitu aastat hiljem ka Tallinnas) jt, liilikasvatuse korüfeed Poolast ja Tšehhist, Ei maksa arvata, et Venemaalt vaid halb pärit on. Praegu otsib kogu läänemaailm tikutulega kulla hinna eest nende väga külmakindlaid ja vastupidavaid aretisi.
Tänaseks on `Lilium Balticum` lätlaste organisatsioon, kuhu võivad muidugi kuuluda ka liiliakasvatajad väljastpoolt Lätit. Suurte pöördeliste sündmuste ajal, kus lagunes NL, ei olnud seadusandluse lünkade tõttu teda võimalik enam registreerida riikdeülesena. Ka näitused on nüüd vaid kohalikud ning suuri konverentse enam ei korraldata, põhiliselt Venemaa ärakukkumise pärast. Sealt oli meil kõigil palju õppida, kuigi lätlastel endil on mitmeid nimekaid sordiaretajaid, on kogemuste vahetamine ja uue vanematematerjali saamine alati asjale vaid kasuks.
17 inimest Salaspilsi ja Riia BA-st, kelledest enamiku vanemate olijatega polnud me kohtunud 25 aastat ning mõned noorema generatsiooni esindajad jõudsid meile kella 10 paiku. Kohtumisrõõm oli suur. Väga suur. Ma pean piinlikkusega tunnistama, et 2 inimest, kellega olime me tihedalt lävinud, ma ära ei tundnud, aeg oli neid kenasti räsinud. Ma ei tea muidugi, kuidas oleks olnud meie endiga, kui me oleksime mujal kui meie koduõuel kohtunud.
Kahju ainult, et eilne ilm oli kõike muud, kui, et ilus. Tugev tuul, külm ja paduvihmane. Kuum supp ja kohv vast aitasid külma-ja niiskusetunnet vähendada. Grupp jagunes pooleks. Osa vapramaid läksid Muhedikupapaga aiatiirule, osa, kellega olime olnud tihedamalt seotud, jäid minuga tuppa. Veerand tunniga oli veerand sajandit olematusse haihtunud. Säravad silmad, rõõm kokkusaamisest, huvitavad vanemad fotod, A.Kruminš näitas oma uuemate aretiste fotosid. Rääkisime nii olnust, kui olevast ja sellest, mis neil edaspidiseks plaanis. Tänavuse talvega oli avamaal hukkunud peaaegu 100% trompet-ja idaliiliate suured kollektsioonid. Alles jäid vaid need sordid, mida sordiaretajad sortide säilimise nimel kasvatavad kasvuhooneis.
 Aga nagu alati, juttu võiks ajada päevi, aga aega napib. Noorem seltskond tahtis kindlasti ära näha ka Tartu BA. Sealne tiiruke oli järjest hullemaks muutuva koerailma pärast hästi üürike. Hüvasti jätsime ja lubasime kindlasti juba lähitulevikus uuesti ja pikemalt kohtuda kui Muhedikupapa Tartust tagasi toodi.
Kui nad lahkusid, jäin mõtlema, mis meil eestlastel küll viga on. Juba ammustest aegadest tean, kui ühtehoidvad, hoolivad, üksteist toetavad, jagavad ja sõbralikud on läti aednikud olenemata ametkohast, olenemata tiitlitest. (Meie oleme nüüd ka mingi auasjandused :D). Meil käib üks halvustamine, solvamine, ületrumpamine, ärapanemine ja -tegemine. Aga see selleks, las neil olla. LIhtsalt äkki tulid sellised mõtted pähe. Ma ei lase enda head meeleolu mitte kuidagi rikkuda.

III OSA
Aiauudiseid on meil ikka ka :)
Tegelikult näeb aed peale vihmavalinguid ja mitut rahehoogu üsna sügisene välja. Natuke vara, aga mis teha, ilma vastu me ei saa.
Üks väga ootamatu ja ilus leid. Forsüütiate vahelise pingi ette oli tekkinud selline floksi seemik. Kuidas ta seal küll niimoodi kivide vahel üles sai kasvada, et me teda ära ei tallanud, on omaette mõistatus. Täiesti puhasvalge iludus vajab nüüd nime. Kui kõrgeks ta kasvada võib ja kui rikkalikult ta õitseb ning kuidas haigustele vastu peab, selgub ajaga.

Meie kõrvitsamägi kompostihunniku otsas

ja siin on peidus säärased suured tegelased, mis ei sarnane kuidagi eelmise aasta viisakama, väiksema suurusega kõrvitsaile. Mis nendega peale hakata, kohe ei teagi.


Tormi murtud puu hoiab end paari juurekesega maa küljes kinni ja valmistab isegi saagi ära

Küll võib üks õrn õieke ilus olla. Väga põneva aretuslooga`Marie Bugneti` tunneb ka kinnisilmi lõhna järgi ära, segi võib seda vaid ta õe `Theresa Bugnet`iga. Kas ta ka normaalselt õitseb kaks korda või on see lihtsalt noorukese põõsa omapära, ma ei teagi.


Tuesday, August 9, 2016

ÖÖD ON MEIL MUSTAD JA PÄEVAD SAJUSED

Jah, päike tõuseb üle tunni hiljem kui juulis. Varem polnud see sugugi haruldane, et kui  mul uni kella 4 ajal koos päikesetõusuga ära läks, läksin rohima. Varahommikud on imelised, linnud laulavad, aga olme-ja töömüra veel kuskilt ei kosta, vastpuhkenud õied pärlendavad kastepiiskades, õhk on veel karge ja üleüldse on kõik väga ilus. Nüüd aga on kell 4 veel kottpime, ei näe sõrmegi suhu pista.
Aga need päevad, need on viimasel ajal inimese narrimiseks välja mõeldud. Õigus on vanarahval, et kui seitsmevennapäeval (10.07) sajab, siis sajab  seitse nädalat järjest. Ja kui nüüd arvutada, siis kestab see, mida võib juba koleduseks pidada, veel kuu lõpuni.
Kuigi vahepeal sai me aed tervenisti niidetud, siis niiskus sunnib heina silmnähtavalt kasvama. Ja selle kõrge, paksu ja märja niitmisel läks 1,5 nädala jooksul õhtule 2 traktoririhma ja paar päeva tagasi kahe hoo vahel niita proovides veel roolivarras takkapihta. Koduõu õueks, niitmata maa on kole, aga see, et madalamates kohtades põllud vee all on, on põllumehele ikka täielik katastroof.
Täna oli lõpuks see õnnelik päev, kus ei tulnud tibagi ja ometi sai õueala korda. Millal ja kas üldse sel aastal kõrget heina istutusaladelt kätte saab, veel ei tea. Eilsed külalised, kes on meil aastaid käinud, aga väitsid, et praegune vaatepilt pole üldsegi nii hull, kui mulle tundub. Siis torkavat umbrohi palju rohkem silma, kui kõik on imepuhas ja vaid üksik võilill vms kuskilt vastu vaatab.
Nojaa, aga aeg pole raisata, lugemine on niikuinii igaõhtune tegevus ja et aed juba üht-teist pakub, tuleb sellega midagi peale hakata.
Tundub, et see 10-aastane vahepealne hoidistamise paus on mulle hästi mõjunud. Kui ma eelmisel aastal sellega uuesti alustasin, hakkas see täitsa meeldima. Eriti põnev on uute retseptide ja maitsete katsetamine.
Pealekauba ei käi me ju maalt iga päev, isegi mitte igal nädalal poes ja paljast liha on ka kummaline süüa. Enda maitse järgi tehtud hoidised annavad aga vabriku omadele sajad silmad ette. Eelmisel aastal küll kaasa küsis, kes selle kõik ära peaks sööma, aga kevadeks ju otsa ta sai :)
Kõigepealt tegin juba vist kuu tagasi marineeritud küüslaugu varsi ja eelmise kuu lõpus punase sõstra vürtsmoosi, mis kõigile omadele ja võõrastele väga maitses. Miskipärast jäid tegemata fotod. Ikkagi olnuks ilus ilusaid rohelisi kõverikke või punaseid purgikesi vaadata.
Suvikõrvitsa uputus. Neid olen purkinud juba 2 korda. Esimesel korral tegin traditsioonilise marineeritud kurgimarinaadi ning lisasin sellele näpuotsaga tšillihelbeid. Teisel korral 1l vee kohta 1 tl suitsutatud paprikapulbrit lisaks. Marinaadi maitse sai hea.

Aitäh heldeile toojaile. Ka mõned kurgipurgid on pühapäevast alates nüüd keldris. 12 purki marineeritud kurki ja 12 purki üht salatit, mida ma varem teinud ei olnud. Aga tundub, et sai vist pagana hea.
Retsept
4 kg kurki, 1,5 kg sibulat, 100g tillilehti, suur pea küüslauku, 3 triiki spl soola, 150g suhkrut (võib ka 200g), 200 ml 9% äädikat, 1 sl koriandriseemneid, 5-6 tera vürtsi, 1spl sinepiseemneid, 1tl tšillit. Mina kasutasin üht indiaanlaste vürtsisegu, mis on Umamis müügil (Mapuche Indian Mix) ja näpuotsaga veel tšillihelbeid + 2 tl hmeli-suneli vürtsisegu. Koorimata kurk viilutada, till ja küüslauk hakkid (mitte pressida), kõik ained segada. Lasta seista 2-4 t. Siis lasta keema (mitte keeta üle paari minuti, siis jääb kurk krõmps) ja lisada äädikas. Kuumalt purki ja keerata paksu teki sisse. Ma ei saa purke kuumutada, sest mul pole enam nii laia põhjaga potti. Ja minu meelest on kuumutamine palju tülikam kui tekivariant.

Ja siis tegin prooviks veel 4 pisikest purki salatit, mida ei pea üldse kuumutama. Pidi külmkapis vähemalt pool aastat seisma. Nomaitea, kas see ikka on nii, aga kui ise ei proovi, ei saagi teada.
Retsept
2kg kurki koorida, viilutada, 2 sibula rõngad v poolrõngad, 1 terve küüslauk hakkida, tillilehti, 2 sl triiki soola, 2 sl suhkrut, 2,5 sl 30% äädikat, 1 tl sinepipulbrit, veidi riivitud ingverit ja veid tšillihelbeid. Kõik kokku segada, lasta seista ööpäev ja seejärel purkida. Kogu lugu.

Ja eilne töö on "Nõiasalat". Mina talle seda nime ei pannud, seda tegid ukrainlased.
1,5kg tomateid sh rohelisi 1 kg (ma ei raatsinud veel rohelisi korjata ja tegin ainult punase tomatiga)' tükeldada, 0,5kg  rohelist paprikat (kõige intensiivsema maitsega) ribastada, 0,5 kg toorest peeti riivida jämedalt, 0,5 kg porgandit riivida jämedalt, 0,5kg sibulat poolrõngasteks, 2 kl õli, 150-200 g suhkrut (vähem on parem), 1 spl soola, 30%äädikas 2 spl, 1 suur pea küüslauku pressida, tšilli maitse järgi. Kogu kraam v.a. küüslauk ja äädikas hoolikalt kokku segada ja keeta 30-40 min kuni peet on pehme, siis lisada küüslauk ja kohe minuti pärast ka äädikas. Võtta tulelt ja purkida. Eelmisel aastal aitas see salat mul korra ka borši valmis keeta.

Kui homme sajab, tuleb ilmselt jälle midagi teha, sest katsetatud ja heaks kiidetud paljud salatid on veel tegemata, aga nii suvikõrvitsat kui kurki on peenral jälle arvestatav kogus.